20091227
Tänasesse kavasse jääb kaks filmi, 30 Rocki teise hooaja lõpp, lõpmatult hea taasavastatud muusika ja vabadus.
Vuhu, suur ja pehme ja magus VUHU!

Kõik on hästi. Vaatan kui kauaks mind jätkub oma hea tujuga ja kuidas läheb mu üritus midagi tegema hakata, sest et on tahtmine enne aasta lõppu kokku saada, issand jumal, 9 inimesega. Kellest oh kuidas tahaks kallistada ühte.

Uudiseks see, et inimesed on osutunud sellel aastal lihtsalt kohutavalt tähtsaks ja heaks. Lõppeval aastal juhtus nii palju halba kõigi jaoks. Ja ma just hiljuti avastasin, et see on olnud ikka piisavalt nõme aeg ka mu enda jaoks, aga ausalt öeldes on ka paremad aastad tundunud palju vastikumad. Sellel aastal on suhted olnud paremad. Ma nii loodan, et tasapisi laabub ka kõik muu, aga lihtsalt, ma pean mainima, et suhete poolest on see olnud tõesti üks imetlusväärsemaid aastaid.

Ausõna, ja ma olen nii tänulik ja natuke uhke.
Kurat, me ju teame, et ma ei hooli. Et ma valetan, vingun ja ja ja
Ma olen jälle haige.
20091222
Ei oska kirjutada ilusast, kui inimesed panevad kurvastama. Isegi põhjuseta, isegi kui ma tean, et tegelikult (ja see ei ole mitte mingil määral enesepettus, tõsi on) ei tähenda nad mitte midagi. Ja kui tähendavad, siis noh, seda halvem mulle. Üks hea uudis oli eile, aga hea tuju sellest ei kestnud kaua, sest et on lähedasemaid inimesi, kes suudavad mõjutada rohkem, kes ei tea kui palju nad tähendavad! Miisu V tekitas koduse tunde eile, oli nii nunnu. Gleni film mulle ei meeldinud. Imelik oli. Kas mul on kõrged standardid?

Ma vajan uut muusikat.

"Pole mõtet olla"

Kurb pole kunagi mõtet olla. Eks. Ma tahaks igaühele öelda nüüd midagi sooja. IGAÜHELE!

Kunagi, kui ma olin noor emo (see on üle lugedes maailma kõige naljakam sõnapaar), kirjutasin kirjandeid enesetappudest jne jne jne, tegin ma hästi tihti päevikusse nimekirju inimestest. Et ära surra ja kõik teaksid, kellele ma tänulik olen olnud ja kellest on megapohhui. Praegu ei ole kellestki megapohhui.

Kurat, see oli nii loll asi mida teha. Ei aja isegi naerma. (ainult "noor emo")

Ma tõmban "30 Rocki" ja loodan jõuludel palju naerda, sest et naer on ainuke asi, mis hoiab mind nutmast. (oli päris emo asi, mida ütelda)

Musid. Ma vihkan jõulukinke ja meeldib, kui inimestel on jutte, mida nad armastavad jagada.

Homseni.
20091218
Sofja, miks sa liialdad nii palju
Sofja, miks sul on nii suured nõudmised
Sofja, miks sul nii nõme nimi on
Sofja,
oh Sofja

Nõme loll haige negatiivne väsinud rahaahne passiivne pettunud loll loll loll tunne

Ja ära isegi looda, et raiskan selliseid tundeid praegu sinu peale
Ja ära jumala eest arva et ma räägin sinuga ainuisikuliselt
Kurat, pettumus milline milline
20091214
Matemaatika on viis. MA OLEN
õnnelik

Meeldis eelmisesse blogisse harva, aga ikkagi, oma joonistusi üles riputada. Nüüd ei ole midagi
Mitte midagi
Ainult hea uudis, nii hea uudis, et V-täheline musirull tuleb siia ja ma leian aega ja viitsimist teda näha.

Mulle üldse ei meeldi:
a) haige olla
b) see, et ma otsustan enda arust kindlalt ära, mida ma teha kavatsen ja mõnda aega veenan end selles, et ma tõesti tahan seda, ja kui keegi teine küsib, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan, tuleb sisse see kahtlusmoment, millega ei oska midagi peale hakata, sest et endale on ka juba nii palju valetamist olnud ja ja ja ei teagi, mis on nüüd õige
c) et tegelikult vist ei ole enda jaoks midagi õiget ja valet, on seda, millesse ma usun ja millesse mitte
d) valetada, aga kahju on ju tõtt öelda, mul on sinust kahju. sinust & sinust & sinust
e) ja samas ma olen sellega nii harjunud ju, endast ka kahju
f) see asi, mille pärast on nii häbi et päris ütlengi
20091210


armastusuudised on kohal
20091206
No juhtus, et teatriskäik ajas just üles äratatud teatriisu tagasi magama. Lubatud kinoskäik jäi ära (mitmendat korda?) ja PÖFF sai otsa. Kurat

Kultuur on rikkus

PS. Ikka veel olen natuke obsessed '15 Stepist' ja jõudsin selle tagajärjel siia. Mis on suht naljakas.
20091204
Mu kurat faking küll, kui Radioheadi "15 Step" ei ole selle aasta kõige absoluutselt vingem laul, mida ma avastanud olen, siis ma ma ma
Ühesõnaga on. Trust me on this



Leitud nunnust Lehm lendab.

Mida veel?

Noorhärra rõõmustas uute postitustega üle pika aja. Sain natuke aimu Biffy Clyrost ja vaatame mis sellest nüüd saab.

Siis härra pheriskoop müüb meganunnusid Vendi Tuumapäid ja raamatuid mittekirjutav neiu tahab ära anda huvitav mis hinnaga oma ilusad kotid, ma olen nii sillas, annetage mulle raha palun.

Ja kui sa leiad kõva valge lumehelbekujulise helkuri, siis anna teada. Varsti voolab väike rahaojake mu kontole ja toob natuke rohkem rahulolu mu ellu. Väga ootan teatud kinnominekut ja üldse võiks see nädalavahetus midagi põnevamat ju ka teha. PÖFFi viimased päevad ning unustatud sõprade weekend. Ilus

KEEMIA ON VIIS! Teistest hinnetest ei räägi. Uus periood uue inglise keele ja meediaga võiks alata ja siis on juba jõulud, kus midagi ei toimu peale magamise magamise ja veelkord magamise. Mis teha. Vähemalt saab puhata headest hinnetest, hahaha
20091128
Musi kõrva sisse on üks asi, õhtune blogilugemine tegi vihaseks. Mul ei ole õigust vihale.
20091125
Mul nagu ei ole midagi öelda peale selle, et kuigi kõik asjad on korras, on üks asi korrast ära, aga ma ei tea, kas on mul õigust seda tagasi nõuda, sest ma tegelikult tahan seda, mõni konkreetne lemmikinimene ütleks selle peale "mõtle vähem" aga samas ütleb ta "räägi elust" ja see ongi mu elu, et kõik on nii feil, sest et üks asi, ÜKS asi on korrast ära ja kurat, muidu see üldse ei koti, sest et ma teadsin et see niimoodi läheb, aga mitte nii kiiresti ja mitte nii lambist, ja see oleks pidanud olema minu asi, mitte see, mida minuga tehakse, aga see, mis mind täidab, see ei ole sugugi see tunne, et mind on millestki ilma jäetud või minuga halvasti käitutud, see on see tunne, et ma ei ole jälle midagi väärt, sest et lihtsalt juhtub selliseid asju, mis sa arvad et nad ei lähe sulle korda ja sa suudad jälle neid blokkida,sest kogu su elu on üks suur blokk, aga see ei lähe seekord üldse nii ja sa mõtled et kas see midagi ka tähendab või on niisama taaskordne illusioon, sest et mina ja sina me ju teame et tunded on nii lühikesed et äkki ei tasuks üldse arvesse võtta selliseid asju mille peale kindel olla ei saa või fakk kas tundetut elu täis lakkamatut naermist mitte millegi üle saab nimetada selleks mida ta hm- on?


On vä

Hui

54% inimestest, kes oskasid siia tulla, kannatavad ülekaaluliseks olemise illusiooni all.
20091121
Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.

Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.

Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!
20091116
Ühes bussipeatuses tuli peale naine, kellel oli käes ora otsa torgatud viiner. Selline, korraliku väljanägemisega naisterahvas oli. Lähemal vaatlemisel tuvastasin ta käes hoopis vihmavarju olevat. Pettusin ja jätkasin sõitu, kui äkki tundsin viinerihaisu üle terve bussi (kuigi ainuke, mida minu teada bussis söödi, olid krõpsud, mille hais oli ikkagi summutatud viinerite omaga?). Vaatasin hirmunult ümberringi, lootuses, et mulle ainult tundub, et see lõhn eksisteerib, kuid see EI LÄINUD ÄRA!! Läksin paanikasse ja lasin silma looja. Ärgates hakkasin tähele panema, et mu kõrval olev iste vahetab omanikku kahe peatuse jooksul kolm korda. Äkki mina lõhnasin nagu viiner? Loogiline!

Tere, minu nimi on vinks.
20091111
Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.
20091104
Lämbusin täna vähemalt 6 korda. Tundsin seda rõvedat kehast väljas olemise tunnet. Leidsin hea loo. Iga päev on nii laineline. Voolujooneline. Tegelikult mitte eriti kuumad kuumadena tunduvad mehed, kes tulevad random küsimusi bussipeatuses küsima. Ajakirjad, mille kohta sõna lemmik tundub klišeena, kuna need on paremad kui sa arvad. Imelikud sõnavormid ja head, lihtsalt soojad eesti keele tunnid tänu imelisele pinginaabrile, mitte õpetajale. Tema nunnu naeratus! Läbisaamine inimestega, kes sinust muidu ei hooli ja läbisaamine lihtsalt inimestega, kellega läbisaamine ongi üks suur pidupäev. "Sa oled tarretis"

Ja mida ma ka ei ole
20091102
Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..
20091031
Ma sain lõpuks ometi uued imelise bassiga kõrvaklapid. Inimestest hakkas just korraks ükskõik olema ja äkki tegi üks tutvus endale refreshi.

Vaatame, mis sellest saab.

Nii hea on olla, sest et põhimõtteliselt ei ole hetkel midagi, mille pärast muretseda, kui väga filosoofiliseks mitte minna. (sest et iseenesest on neid alati)

Tänane õhtu läks üldiselt öeldes hästi. Mängisime mu one&only musiga mäkis lauamänge. NII HEA oli olla. OH kui hea. Lõpuks väikesed tantsud ja saapaärid. Ja ma võin ausalt öelda, et selle tüdrukuga koos veetud aeg kuulub kõige kindlamalt kvaliteetaja hulka. Keda veel saaks nimetada aardeks kui mitte inimest, kes on kallis olnud juba üle poole elust.

Ma armastan sind
20091027
Kurat, isegi Bob Marley ei tee õnnelikuks.
20091026
Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.
20091025
Kui sa tahad teada, mis mind hirmutab, siis see on see

____________________________________________________
Kas plaanid tulevikus luua pere, saada lapsi?

Ma abiellun ainult mõne rikka välismaalasega, kes ostab kõike. Lapsi ma ei taha. Otsustasin juba siis, kui esimest korda rase olin, et ma ei sünnita. Lapsed on tüütud. Tüdrukutest kasvavad litsid, aga poiss võib olla. Poistest kasvavad ilusad, edukad ja rikkad.

Kas sul on sõpru, sõbrannasid, keda saad usaldada?

Mul oli üks sõbranna, aga tema on nüüd surnud. Üledoos oli. Rohkem ma sõbrannasid ei taha.

Mul ei ole muresid, mida sõbrannadele usaldada. Kui väsinud olen või tahan nutta, siis magan ja nutan. Kui raha on, süstin, kui ei ole, joon – nii lähevad mured mööda.
haven't been with you for a while, autumn

Ütlesin oma nunnule Mariele, et ei saa kirjutada blogi, kuna mõtted ja mälestused ei ole kõigi jaoks. Ja see on tõsi, ma olen selle blogi asemel täitnud hoopis oma teist blogi, AGA naljakas on hoopis see, et sinna ma kirjutasin kõike peale selle, mida ma tegelikult varjata üritan.

Ma ei ürita tegelikult midagi varjata. Nüüd sa arvad, et ma olen kellegi ära tapnud. Ma ei tea, ma oleksin sinu asemel igatahes seda arvanud. Noh, arva edasi.

Mul on praegu hea olla. Sest et
20091017
SAA ARU, MITTE MIDAGI EI TOIMU

peale selle et ma teen meeletuid lollusi
abu
20091014
Elliott Smith - Angeles
Kaiser Chiefs - I Predict a Riot

2K & ily
i reallyreally do
20091013
Kuidas läheb. Eile ma ärkasin, läksin kooli. Tulin koolist, läksin koju. Enne kojujõudmist oli kõik kuidagi valesti ja üldse ei läinud hästi. Sõin tortillat, jooksin linna. Peale linna läksin bussi. Bussis sõimati mu nägu täis ja sellest tekkis tegelikult väga rahulik tunne, kuigi ma seda endale tunnistada millegipärast ei soovi. Ma isegi ei tea miks. Keegi nimetas mind trügivaks ebaviisakaks nooreks daamiks ja ma isegi ei vaadanud ta poole. Nii hea tunne oli. Taaskord nii tühi. Õhupallitunne. Nagu alati.

Bussis jäin tukkuma ning need olid päeva esimesed reaalselt õnnelikud hetked. Ärkamine peale Väike-Õismäed, kui ma olin juba teel Pargi & Reisisse. Seal naeratas väljumisel mulle taas üks bussijuht, aga rääkima seekord ei hakanud. Ma nagunii poleks midagi kuulnud, vihm tegi lihtsalt põrgulärmi. Naeratasin uniselt vastu ja läksin ootama tagasisuunas 36-te. Kuni ootasin hakkas mängima John Mayeri Who Says ja mul oli nii hea olla. Vihma sadas ja ma olin peatuses üksi. Vahepeal leidsin peatuses linnakardi kõrvalt seletuse, mis asi on P&R ja see oli mu viimase aja põnevaim avastus ning ma ei liialda. Ja me Liinaga muud ei tee kui mingeid lamekaid a la "Pargi & Reisisse sõidad?"

Kõige naljakam oli, kui 36, mis mulle järgi tuli, oli seesama buss sellesama bussijuhiga. Nüüd naeratasin mina (pigem hakkasin naerma) ja istusin akna äärde, mõeldes, kes tuttav tuleb järgmises peatuses peale. Ei tulnud mitte kedagi ja see oli üks rahulik sõit koju. Peatusest kõndides oli mul nii hea olla, et mind isegi ei huvitanud, et soeng ja meik lähevad vihmaga sassi ja laiali. Ma ei ole nii ammu nii hästi end vihmaga tundnud.

Ja täna sadas lund. Mul oli nii hea meel. Filmid on otsas ja mul ei ole hea meel. Esquire'iks raha pole ja mul on masekas. Kinno, välja ja salamissioonile ei saa, kuna raha pole. Koolis ma ilmselgelt käia ei viitsi, nii et kõik on hästi. Perioodi lõpp ja ma loodan, et see tuleb üks mu viimase aja parimaid perioode. Ausalt. Ma natuke olen uhke enda üle. Kuigi põhjust veel pole. Aga jah. Üle pika aja.

Midagi väikest võiks veel juhtuda.

Lisainformatsiooniks tegin ma eile midagi, mille kohta ei oska nagu öelda, et kas see oli õige samm või mida ma teen. Ühelt poolt tasuks nagu taas enda üle uhke olla (aitab, see hakkab närvidele käima), teiselt poolt aga justkui olen ma jälle selgrootu amööb, kellel pole mitte mingit arvamust, uhkust (haha, selle asja nimi on vist iroonia) ja julgust teha midagi, mida ta muidu tegema peaks. Või noh, oleneb.

Lisainformatsiooniks number 2 olen ma mures Kristo pärast, kellel on kuuldavasti mõningased peanupuga seotud mured, mida ta minuga jagada ei soovi.

Viimaseks tuleb lisainformatsioon fakti kohta, et mu sõnumid jäävad üha enam vastuseta ja see muserdab mind.

muserdama kuulub taaskord lemmiksõnade hulka.
20091005
Marianne. says:
*tegelt ka :D mingi random
sofi says:
*nii lahe
*tahaks ka random olla :D
Marianne. says:
*sa oled niigi random :D

See on mu meelest kõige jõhkram kompliment ever made.
Maailma parimas mõttes!

P.S. härra Blaster, palun tule oma kurja saladuslikkusega tagasi.
20090929
Jutuajamised kisuvad imelikuks, asjad ei aja mind naerma, ja see on imelik, kuna mul on juhuslikult parem olla kui siis kui eelmist sissekannet siia vingusin. Hommik algas ajalooga, ja kujuta ette! et Heiki ei aja mind enam naerma. Henri ajab mind naerma, kui ta ei saa aru, et peab tapjat mängima ja teeb hoopis ise surevat nägu rusikatega vehkides. Risto ajab mind naerma, kui ta küsib tulnukate kohta ja mängib surnut rätsepistes olles. Riku ajab mind naerma. Kuhu kadus Heiki lollakas sarmikus? Oh kuhu.

Prantsuse keel oli nunnu, sest et ma sain kõik oma "petit deux" parandatud ja Mandzolo oli jälle übernunnu. Enne kui ta hakkas rääkima mu jalutamisest. Mulle ei meeldi, kui ta arvab, et ma popitan, kui ma tegelikult teen kõike võimalikku, et sellest hoiduda. Enda arust juba päris kaua, aga ma parem ei hakka päevi lugema. Ann-Christiin (liiga ilus, et lihtsalt Annuks nimetada) oli kurb, nii et ma üritasin teda rõõmsamaks teha pilvi hiirteks tehes. Mul ei tulnud välja ja Madis ahistas meid veits.

Vahetunnis oli orienteerumise autasustamine. Haldi feilis sellega, et jooksis valet auhinda saama. Ma panin kavalalt tähele, et esikolmik koosnes ainult C-klassidest. Ma räägin, ma olen loodud orienteerujaks. Aga matemaatikas jään ma aina tihedamini magama. See on kuidagi kurb, kuna mul on proua Kadrist meeletult kahju. Õnneks meil on temaga vist mingitsorti arusaamine või ma ei tea. Mind ta mu unenägude nägemisel vähemalt ei sega.

Mul praegu ei ole enam aega, et lõpetada oma pajatused päevast, kus ma olen naeratanud Kristole ja Hälile ja Mariele. Mul on praegu vaja joosta. Läksin magama ja tuju on hea. Et sa lihtsalt teaksid. Kaia-Grete imaginary lilled olid väga abiks. On tuju midagi armastada. (ma ei tohi unustada oma plaanidest homme rääkida. SUURTEST plaanidest)
20090927
i don't know how about you
i am desperate
i am needing

Tead, vastik on olla. Hommikul ärkasin ja kõik oli hea, siis ma sõin üksi ja kõik oli ikka veel megailus. Siis ma lugesin oma disainiraamatuid ja mul oli hea olla. Siis tuli lõunasöök ja mul oli äkki paha. Mängis nõme muusika ja tomatitest, mis ma endale lõikasin, ei saanud ühtegi viilu. Siis ma küsisin ja vend naeris mu üle ja vanemad naersid ja ma vihastasin ja kõndisin minema ja isegi ipodi ei tahtnud. Ja ma olin oma patjades ja ei nutnud ja vaatasin aknast välja ja siis läksin ja rääkisin vennaga ja ta jälle nähvas ja ma kõndisin jälle minema ja siis ma läksin Grey anatoomiat vaatama ja osa ei olnud eriline, ja ma kartsin, et mulle enam ei meeldi, kuna nii paljud tegelased, keda ma armastasin, on läinud ja kõik on jälle teistsugune, aga meeldis. Kuna see on ikkagi Grey anatoomia ja ma ei tea, mida/keda ma olen kauem armastanud. Ainult Anna-Liisat vist. (Inimeste peale mõelda ei taha üldse. Kõik on nii kurb. Ma kardan, et kaotan inimesi, ja siis ma kaotangi nad. Kas ma ei tohi enam karta?) Ja siis Grey läks nii heaks kätte, et ma jälle lootsin, et ma leian omale kõik vastused, mida mul vaja on, sest et enne on nii juhtunud. Aga nüüd ei olnud enam nii. Lihtsalt tekitas hea tunde, aga sellise kurvalt hea, ja peale osa lõppu hakkasin mingeid kurbi Grey laule kuulama. Ja siis saatis Marie lingi ja ma kartsin, et nüüd tuleb mingi lõbus laul, mis kõik ära rikub ja millest paha hakkab, aga oli täpselt, nagu TÄPSELT see, mida ma tahtsin. Ja ma kuulan seda ja kuulan ja kuulan ja kuulan, see on lihtsalt nii hea. Repeati peal juba päris kaua. Ja siis ma mõtlesin, et oh, täna võiksid ju eelmise nädala tööde ja kirjandite ja asjade hinded ekoolis olla. Ja oligi üks hinne. Bioloogia, mis tundus mulle lihtne, mida ma lootsin äärmisel juhul nelja saada, on kolm. Ma nüüd üritan kuidagi jah seda meeldivat uut õpetajat mitte ära tappa. Kui ma kirjandi ka kolme saan, siis ma arvan et ükski kuradi Grey anatoomia ei aita.

Mine perse, kui halb on olla.
20090922
Kõik on erinev. Ma ei oska midagi seletada, nii et pead rahulduma lause- ja mõttekatketega.

Kinno ei saa, ma võitsin 500 krooni lotoga. Mis teha, kui raha on ühe päevaga otsas? Kurat, see on ju kõigest 500 krooni. Pool tuhandet. Regina Spektori Hero on lemmiklaul ja John Legendi Show Me ilus mälestus ma ei tea mis ajast. Mul on nii imelik ja paha ja hea ja segane ja väsitav ja keeruline olla, et ma vaatan Brünot ja David Lynchi segamini. Ma räägin Kristoga jälle suurtest ja väikestest unistustest ja tunne on täpselt see, et tahaks seda mereäärset vessut. Seda, tuulise päeva aiavoolikuga mereveevessut. Ja mulle tuleb meelde ehitajakass ilusal reedeööl ja siis on ilus tunne, muidu on naljakas.

Elu ei ole kindlasti lill ja inimesed mõjuvad kõike muud kui rahustavalt.
20090911
Teemaks hiljutised asjad, sellepärast et muidu ei lõppeks see sissekanne iial.

Eile käisin oma kiisuga jalutamas, kiisu ei ole päriskiisu, ma ei ole ikka veel päris kassipoega väärt, nagu näha. Õhtu otsa saades lipsasime Maximast läbi, kus ma
a) kogemata arutasin ühe suvalise tüübiga šokolaadisorte
b) sain kokteilivihmavarjud!!

Muideks, Jay-Z Run This Town on üks viimase aja vingematest lugudest. Ma ei kuula Jay-Zd, aga ta meeldib mulle ebareaalselt. Nagu ka Oprah'le. Just hakkasin ka 500 Days of Summeri saundträkki tõmbama. Filmi ennast ei ole enne detsembrit väga saada, nii et tuleb seda nutta vähemalt ilusa muusika saatel.

Okei, iseenesest on veel see. Ja Bestuff ajab naerma, kuna need nõmedad asjad on ikka nii nõmedad. "Animals Are My Friends, I Don't Eat My Friends"? Või "Throwing Chocolate Eggs At Strangers' Faces"? Nagu, tõsiselt. Päris naljakas on olla.

Aga muidu on nii hea olla. Tegin täna šokolaadikujukesi ja leidsin Stumble'i abil selle ja lähen jälle kinno teisipäeval ja homme on väike söömine ees ja kõik on kõige parematega. Nii tahan. Kool võiks end põlema panna. (nüüd tuleb Brita ja ütleb "ära põleta kooli, see on uus ja ilus")
20090828
Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.
20090815
Tõesti, ei ole soovi kodus elada enam
20090809
Ma vihkan Bloggerit, kuna mul oli tehtud ülipikk sissekanne eilsest ja siis Mozilla crashis ja siis sissekannet enam ei olnud. Seda faking enam ei olnud ja ma ei viitsi enam midagi kirjutada kui et oli super päev ja fantastiline öö ja lämbne hommik (oleks võinud paremgi olla, aga mind ei huvita, mul olid maailma parimad inimesed kaasas ja ülejäänud võib tagaplaanile jääda) (taustalauljaks). Ma arvan, et Deisi on sitaks vinge ja ma ei vahetaks tänahommikust kellakolmest vessut tähesaju ja kammimiste ja otsasaavate tikkude ja sädemete ja täiskuuga mitte millegi vastu ära.

Tra, august tuleb eluparim, ja faking Blogger ajab mind haigelt närvi.
20090807
Ilmselgelt depressiivseks osutub fakt, et ma ei ole oma 17. eluaastaks ikka veel kuskile omadega jõudnud. Aina kohtan ja kohtan inimesi, kes teavad, kuhu nad lähevad, ning tulevik ei paista neid hirmutavat. Muidugi, enda lohutuseks võib mainida, et sellel samal teel tulevad vastu ka inimesed, kes on sama segaduses kui mina, kuid see ei ole mingi vabandus iseenda ees. Ma arvan. Jah.

Võib-olla tahan ma õppida kuradi veemajandust kuskil faking Maaülikoolis (guugeldasin just seda, fantastiline), võib-olla lähen ma kuradi poemüüjaks. Maailma teise otsa - ebareaalne. Hetkel kõlab tegelikult põnevalt ükskõik milline iseseisev elu jätk, aga mind ei rahusta teadmatus. Millalgi ütlesin, et olen nüüd spontaansem. Aga nüüd, end korralikult, sügavalt uurides, leidsin, et pinge on ikka veel sees ja just nimelt see ei lasegi mul kõike juhtuvat (selle kõige nimi on elu), kui palju ma seda ka ei naudiks, rahulikult võtta.

See, et pool maakera soovib hetkel minna õppima fotograafiks või disaineriks, näitab ju midagi. Ma ei suuda uskuda, et see kuragi Keegi jättis maailma ilma inimestest, kes tahavad õppida (või siis peavad õppima; probleem jääb probleemiks) midagi vajalikku, selle asemel, et unistada ajani, kui on juba liiga hilja, et ümber õppida ja õiged prioriteedid uuesti paika panna, elupõletajaks olemisest. Sest enamuse unistus seisnebki ju arvatavasti pigem mittemillegitegemises kui tõesti kunstiga tegelemises. Huvitav, kuidas peaksid kunstiülikoolid välja sõeluma inimestest, kes ei oska ning tõepoolest ei taha tegeleda mitte millegi muuga kui kunstiga, omakasupüüdlikud laiskvorstid. See veider küsimus vaevab mind juba pikemat aega aga mitte isiklikul, vaid globaalsel tasandil. Kahjuks tuleb tunnistada, et parim olen ma siiski vaid omaenda probleemide lahkamises, globaalsus ei ole kindlasti mu tugevaim külg. Aga ma tõesti, tõesti üritan aru saada, kus peitub see piir originaalsuse ja lühiteede vahel. Väiksest peale arvasin, et olen ühel pool seda joont, kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma, et pole vist ehtsuse poolele just väga kaua kuulunud.

Kadunud on mu võime nautida, lahkumiskingituseks jättis nauding mulle mälestused, et saaksin natuke mängida inimest. Kes ma tegelikult olen? 17 aastat üritasin asju avastada ning mõnda aega kogesin isegi äratundmistunnet, vahepeal vaatasin oma mõneajalisele eluarmastusele täpselt otse silma (!). Intiimsel kaugusel isegi, kuid nüüd on kõik kadunud, ma seisan üksi ja õnneks vähemalt TUNNEN, et miski ei klapi, miski ei klapi kohe päris tõsiselt. Juba pikemat aega. Ma tean, et probleem on olemas, kuid kas pidev paranoiline uurimine enda sees mitte ei süvenda seda?

Mu aju kõrbeb. KUIGI [on olemas ka helge külg]! Ma lõpuks jälle mõtlen, järelikult olen olemas. Võib-olla on mõistus koju tulemas, ning äkki on see teeviidaks järgmise eluarmastuse juurde. Vähemaga leppida mina isiklikult ei soovi.
20090805
Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.
20090804
Kiiremini, see tunne ei saa nii kaua kesta. Ma pole nii ammu selliseid sissekandeid teinud, sellel ühel ja ainsalt tundel põhinevaid nõmedaid ilast tilkuvaid sissekandeid.

Mis räägivad lambistest asjadest. Me kunagi Anitaga rääkisime, millal me kirjutada saame. Ma vist panin oma hinnanguga mööda.
20090802
Ma olen jälle eemalolev. Ilus sõna, ilus tunne. Õige muusika ja tunded on täiesti seinast seina - valik on suur. Leidsin täna päris puhtjuhuslikult mingi lehe, kust saab, küll raha eest, aga siiski, tõmmata muusikat, mis tekitab identseid tundeid nendega, mida tekitab näiteks kokaiin (meenuvad Dumbo heroiininaljad, eks, Liinux). Veel oli müügil mingi pala, mis tekitab orgasmi, ja isegi kommentaarid, mida oli sadu, nõustusid, et muusika tõesti annab lubatud efekti. Päris reaalne. Kas pole.

Just hakkasin neid jälle guugeldama ja öeldud on, et see on mingi uus spämmimoodus. Pettumus missugune, ma juba uskusin, et muusika on kõikvõimas.

Veel paar minutit guuglit ja juba on valmis uued tulemused, pluss tasuta tõmbamine. Üks naljakas kommentaar.
after researching the subject, im convinced. but whenever I listen, I get kinda scared... I mean, these sounds are frickin' CRAZY. Some frickin alien stuff... I feel like any message can be injected into me- what if I go crazy and murder someone?

just a thought.


Nojah, edu selle avastamisega.

Ikka veel kapsapiruka tuju. Ja ma ei tea, eilne läks rumalalt. Ilus oli muidugi uinuda Fox Crime'i rahustavate helide saatel, kuid siiski, ootasin kergelt teistsugust elamust nii oodatud öölt. Ja kuigi praegu on naljakas mõelda ülelastud saamise peale, tegelikult ega siin mingit nalja ei ole. Mul jälle pankrot ja pilet suve lõppu või kuidas iganes seda imelikku plaani nimetada, jäi ostmata. Kuigi kui lõpuks kõik võlad kätte saada, peaks saama korraliku summa kokku ning ma olen jälle plussis. Dexterit võiks telekast rohkem tulla ja kapsapirukat võiks rohkem süüa ja vihma võiks lõpuks nädal otsa sadada. KA nädalavahetusel, kuna ma siiski ei soovi seda uut telkimiselamust justnimelt nende inimestega. Kes nad mulle on? Ma ei tunne ühtegi neist ning draama juba käib. Film missugune jällegi.

Filmidest rääkides meenusid täna suhteliselt kogemata Seven Pounds ja Closer, mis mõlemad mulle ebareaalselt südamesse pugesid (viimane eriti!). Tahaks uuesti näha. Nagu ka Munichit. Pean aga leppima hoopis veel ühe päris toreda Lucky Number Sleviniga, mis täna telekast tuleb. See pole otse loomulikult ligilähedalgi eelmainitud nunnudele, aga filminälg tapab, nii et leppima peab.

Seekord lepin paljuga, kuigi ei ole absoluutselt mingit eesmärki, asja, mille nimel ootamist taluda. See on vist justkui nagu edasiminek? Ma ei saa aru.
20090730
Fantaasia läbib arengustaadiumeid alati kõige mõttetumates kohtades. Mina tahan leida allikas. Lihtsalt leida. Siis kaotada ja mäletada ainult leidmise tunnet, mina ei taha paljut.

Eilne läks lahkumispeost lakkumispeoks kätte ja ma ütlen, et sugugi ei kahetse, kuna inimesed olid parimad ja isegi kui ei olnud, siis mind see ei huvitanud, viimasel ajal on mu blokkimisskillid veelgi süvenenud. Peale sellist õhtut suvetunne juba kindlasti oleks, ammu juba, kui tööpäeviti ei oleks üheksast kolmeni teatud tegevusi. Jõudsin seitsmest seitsmeni olla superman, maasuretkel käia, samuti oli värskendavapoolseks kogemuseks lõkketantsutund. Ja Kersti ja Liina ja Rasmused on eraldi jutt. Hommik SOBIS ning muu võiks ju fadeawayidagi, aga ei, taaskohtumised, armastuse kadunud tükid ja alkohol tegid oma töö ja tulemus on taaskord sama. Seest kõditab.

Ja siis juhtus tutvumine kellegagi, kes iseenesest ei tähenda võib-olla mitte midagi (mul on nüüd häbi niimoodi öelda, kuna temas on sitaks palju rohkemat kui sinus või sinus) (kedagi ei huvita, et antud hetkeks olen teda tundnud natuke üle 24 tunni), aga kes avaldas mulle niipalju muljet. Ei ole mind niimoodi rabanud isegi inimesed, kes kunagi eksisteerinud ei ole (vihje oli ilmselgelt Dexterile). Ja ma tean, et kõik need öised jutud tegid mu seest kihelevaks ja ma sain tunda end kohutavalt lähedal pärisõnnele. Ma ei tea, kas inimene ise mõistab, kui ilus tal kõik seest on, kui palju mõni annaks, et olla seestpoolt tervik nagu tema. ..Ühesõnaga tema näol selline kogemus siis. Jääb vist veel päris kauaks selle võrdlemisi sooja (kindlasti mitte ainult temperatuuri poolest) suveöö mälestustekasti sädelema. Natuke kurvastab sealjuures meenutus pisikesest ebakõlblikust liigutusest. Aga sellest oleme üle. Äkki on unustus kahepoolne?

Pilet ilusasse suvelõppu läheb ostmisele homme ning nüüd, kui ebareaalse hinnaga saadud lemmik rummipoiss olemas on, ei tundu isegi homne enam eriti hirmutav. Kes teab, sellest võib saada järjekordne öö, mis lähendab mind suvetundele. Kuigi iseenesest, tuleb tunnistada, on kolmekümnes juuli natuke veider aeg suvetunde avastamisretkeks. Aga sa ju tead: parem hilja kui mitte kunagi.
20090723
Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.
20090720
Lugesin läbi oma deviantarti profiili ja avastasin, et on tuju 'Munich' üle vaadata ja 'Summer Crossing' üle lugeda.

Pettusin inimestes; nende enese teadmata avastasin, et võib-olla ei ole nendes olnud mitte kübetki põnevust. See on kohutav. Ma olen harjunud nägema igaühes kasvõi midagi- ja nüüd ei ole palju jäänud. Samas aga, nähes, et mõned teised et kujuta endast midagi, kihutab see millegipärast mind iseenda muutmisel ja arendamisel takka. Nii et see on vist hea.. i guess? Või ainult tundub see mulle mõju avaldavat ja tegudeni asi nagu alati ei jõua?

Ostsin värsket leiba Leiburist, omnomnom. See polegi nii värske nagu ma lootsin.

i can't do well when i think you're gonna leave me but i know i try,
are you gonna leave me now, can't you be believing now

Avastasin, et kardan kogu aeg kedagi kaotada. Ei ole hetke, kui ma ei mõtleks, et on võimalus, et üks inimene ütleb must lahti. Kogu aeg vajan ma ühte. Tavaliselt ühte
20090719
Käisin hommikul Arukülas ära. Baltas nägin Richardit, ta nii muutunud. Naeratas laialt ja mina ei saanud kohe arugi miks see 'tundmatu' poiss mind nii jõllitab. Nii imelik oli näha. Suvetunne tuli hetkega. Olemine ise oli mõttetu vist, kuigi kui välja poleks saanud, oleksin kodus passinud, kuna reaalselt palav oli (tagajärjeks täiesti põlenud käsivarred). Üks lemmikumaid emotsioone oli muidugi jälle rongisõit, jäin tagasiteel otse loomulikult magama. Peale tagasitulekut linna läksin Rimisse, kus sain maailma parima toidukotiga hakkama (toidupoes ostlemine hakkab lausa meeldima juba). Megamaitsvat valge šokolaadiga maasikajäätist süües läksin vanaema juurde. Praegu on haigelt lahe elada kahes korteris. Megamugav, ja üldse kuidagi kodusem tunne kogu aeg. Ühesõnaga läksin, avasin seal enamuse söökidest-jookidest ja lülitasin sisse Fox Crime'i ja sellest tuli, ma arvan, siiani suve parim õhtu teleka seltsis. 11. korruselt on veel eriti ebareaalne vaade Õismäele, nii et igav mul igal juhul ei olnud. Tundus, nagu elaksin kuskil Austrias, ausalt, mingid mäed ja järved ümberringi. Ja siis hakkas sadama. Ja ma lihtsalt liibusin akna vastu, see oli nii hea. PLUSS ma avastasin täiesti maailma parima asja - Grapetiseri. Ma nii sillas. Ja telekast tuli algusest The Cleaner, mida ma esimest korda vaatasin ja tõesti meeldis, siis Dexterit, mida ma lõpuks ometi otsast lõpuni vaatasin ja sain sellest lõpuks ometi vist aru ja armusin absoluutselt ära ja siis tuli mu nädalavahetusele iseloomulik paradiis: Criminal Mindsi kolm osa järjest. Kuna kuskil poole kümne paiku ei näidanud telekas enam Fox Crime'i (tugeva vihma pärast?), siis ma pesin pea ära ja läksin vapralt koju. Esimese kahe meetriga väljas sain ma läbimärjaks ning otsustasin hea tunde jätkamiseks minna jala koju. Mõnusad kolm kilti läbimärjalt kõndimist tegid oma töö - ma olen õnnelik. Koju jõudsin nagu just riietega sukeldunult. Isegi isa naeratas, ei pahandanud ja mul oli veel rahulikum olla. Ainukeseks õhtut rikkuvaks faktiks oli vettinud Esquire, mida kotis kandsin ja võimalik, et katkine telefon. Ma vist ei elaks seda veelkord üle. Tra kogu mu elu on jälle mu telefonis, mu draftid on mu elu tähtsaim asi hetkel. MA VIHKAN REGULAARSELT KATKIMINEVAID TELEFONE. Ahjaa, suurest õnnest tegin ma kodus katki ka ühe eriti nunnu karbi kivikeste ja pärlitega, mille mu vend mulle meisterdas. Kogu põrand klaasikilde täis ja nunnu asi (vist ainuke nunnu asi, mida mu vend mulle elu jooksul teinud on) läinud, olen ma ikkagi rahul tänase päevaga. Õhtuga vähemalt.

Mul on hea olla ja neid sõnu ootasin ma juba kaua.
20090717
Mul on 36 minutit selle sissekande kirjutamiseks. Mida ma olen suvel teinud, küsis Siim eile. Praegu mängib juba tuhandendat korda kogemata arvutist leitud seni tundmata Coldplay 'Don't Panic' ja ma tahan uppuda Rasmuse pildi sisse ↓ . Kuidagi nõme on olla. Ei ole tühi, lihtsalt kurb. Ma ei mäleta, millal viimati normaalne olin. Selline tuju on, et kirjutada tahaks. Midagi eemaolevat. Aga väljamõeldut. Ma olen väsinud pidamast tuhandet päevikut. Kristo mainis, et ta maasikaline aed uppus udusse ära. See on asi, millest kirjutaks paksu raamatu.

Ma olen väsinud naermast. Ei tee enam isegi vahet, kas tuleb südamest või mis see on.

Mis see on. Ma tunnen, et tahaks joonistada, aga see tunne, et ma tahan seda teha ja tean, et ei saa hakkama, see on ängistav, lihtsalt rõhuv. Nagu ma oleksin lämbses toas ja kõik aknad oleksid kinni kiilunud ja ma ei jaksa neid katki teha. Tahaks praegu sellist ööd, kui telekast tuleks lõpmatult head ja ma saaksin sellest mingit rõõmu ja isa teeks mulle lõpmatult kohvi ja hommikul tahaksin ma vara jooksma minna ja et kõik oleks kasvõi üheks vahepealseks ööks jälle pefektne. Miks ta seda ei ole, miks ma tunnen ennast suves jälle üleliigsena. Tundub et ühepoolne armastus siiski ei sobi mõnele.

Ma ei ole täna midagi söönud. Paar minutit tagasi tuli päeva esimene hommikuhelveste ports. Nad ajavad mu öökima, ma olen neid terve nädala söönud. Nagu ka imelikku tühja puljongisuppi ja pelmeene. Muud ma ei mäleta. Nii hea, nauditav vist oleks vahepealseks ajaks mälu kaotada. Ma ei tahakski enam koolini (või vähemalt selle ajani kui Valja tuleb, sest ma igatsen teda) ärgata. Ainult jooks ja kuulaks kurbi lugusid. Mu faking jumal, pool suve on möödas ning juba ma kõlan sügiseselt. On ju see rõve masendus sügiseks loodud. On ju see rõve masendus sügiseks loodud

On ju
On
On

20090713
Tulin ja masendav on.

Kuigi tuleb tunnistada, eilne öö oli lihtsalt geniaalne. Meeldivad filmid, mis kestavad minu jaoks kauem kui nad kestavad.
20090701
20090629
Oli see eile või täna vö. Ju siis täna, kui ei mäleta. Vaatasin öösel enne tuttuminemist Revolutionary Roadi ära. Alguses arvasin, et Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio hakkavad kogu aeg Titanicut meenutama ja ma hakkan jälle naerma (Titanic oli naljakas), aga ei. Muidugi ei suutnud Kate mängida Leonardoga samavanust tüdrukut, nagu seda ilmselgelt soovis režissöör, aga rollid siiski tõepoolest olid täpselt nende jaoks loodud. Või ma jälle jäin kõike, mis mulle ette visati, uskuma. Tola. Mida iganes, õ.

Niisiis vaatasin ära ja ohho kell oli 2:16 ja mul oli võimalus täpselt ära märkida, millal siis hakkab pihta öö lemmikfaas, kui tänavatuled kustus on. Ootasin ja selgus, et 2:38, aga see on vist suhteline. Kuna ükskord ärkasin kell 2:33 (või lihtsalt avastasin see kell) ja kõik oli juba lemmik.

Ärkasin kell 6:30, mis tähendab, et ärkasin kell 6:50. Rääkisin isaga, pesin pead (seda šampooni tuleb ja tuleb, SAA OTSA JUBA!!) ja läksin mingile malevakokkutulekule vms. Ma vihkan malevaid. Tõepoolest, ma nii vihkan malevaid. Aga mu rühmajuhid olid jube nunnud (eriti poiss, aga see oli vist loogiline). Btw, orkutis ei ole üldse nunnud. See selleks. Sain asjad kätte ja sammusin mäkki, et ootamisaega magusamaks teha. Vahvlijäätis näpus, kõmpisin mööda vanalinna, et Kerttut leida. Sain aru, mida elas üle Liina, kui mind otsis, aga Liina vist ei saa aru, mida ma täna läbi elasin, temperatuur ei olnud tol päeval ilmselgelt 26 kraadi. Pidin ära surema, kui meenus, et vajan pruuni ümbrikut. Läksin mööda Viru tänavat, kui äkki lendas mulle vastu naeratav Mandzolo ja karjus BONJOUR ja see oli vist päeva kõige lõbusam hetk, kuna ma igatsen Mandzolot ja jah ma tõesti igatsen teda. Lõpuks jõudsin postkontorisse. MA TÕSISELT OLEN VALMIS ESITAMA EESTI POSTILE KAEBUSE, kuna postkontori müüja ON maailma kõige tuimem ja negatiivsem teenindaja, kellega ma elus kokku puutunud olen. Haige päevarikkuja. Läksin Apollosse, et tuju tõsta, aga jalad hakkasid valutama, nii et väga tujutõstev see tripp kahjuks ei olnud. Seeeest oli seda tripp Rahva Raamatusse, my love. Midagi ma sealt ei saanud (nauding välja arvatud), aga paistsid silma paar raamatut. Ühest olen kuulnud, teine lihtsalt rõõmustas haigelt. I Kris Moori 'Homefucking is killing prostitution', II Armin Kõomäe 'Pagejad'. Armin Kõomägi I miss you. Igal juhul, sain emaga kokku, ostsime vajalikud asjad ära. MIKS MU SUGULASED SAAVAD KALAPOEG NEMO KUJULISED MULLITAJAD JA MINA MITTE. Miks mitte ka. Aga miks ka mitte. Mida iganes. Vähemalt sain ma ankrukõrvarõngad. Jeje!

Viisin emme Pizza Grandesse, uus lempar. Saime kõhud täis ja liikusime koju. Bussi peal armusin ära ühte ee umbes 80-aastasesse. TA OLI VIST KUNAGI HAIGELT ILUS MEES, NO HAIGELT. Ja tal on siiamaani ilus hääl ja ilusad silmad. Oo ma pole elu sees nii ilusaid silmi näinud. Ja ta oli ise üliilus ja tal olid üliilusad riided seljas!!! Ma pole seda 80-aastaste juures ammu täheldanud. Tõsiselt ammu. Ma nii tahaksin teda pildistada. Hakkasin nüüd mõtlema, ja mul tuli 2 sekundi jooksul meelde juba 3 inimest, keda ma olen 36 peal näinud ja pildistada tahtnud. Ja ema veel vingub, miks me trolliga koju ei lähe, kiiremini saab ju. My ass.

Mul on uus kott, mis on väiksem kui eelnevad (see on ka soetamise põhjus), aga mahutab, no PEAAEGU sama palju. Ja uus triibuline maika (ta ei ole maika, ta on hallikashall) oli täna ka mugav ja ankruearringud on mul ka olemasssss ja üldse olin ma täna väike madrus. Kuigi Kerttut ei leidnudki. (see kott ei läinud üldse teemasse ma pakun)

Have a nice day; läksin salasaadetist kohale viima. (loe: sulama ja pisteid saama - smuutit tahaks)
Palavus tapab - ma olen uimane ja söön vahetpidamata maasikaid. Kaksteist tundi magamist ei ole mingi piir, eile tudusin 14 tundi. Lämbne on ja mu aju ei võta vastu mitte mingit infot, mille kohta saab öelda tark.
20090627
Tsau, sulle meeldib ristpiste? Mulle päikesepiste. Eile sain tuttavaks. Päevad on olnud hõõruvad, üllatavad ja päikeselised. Veider on aga see, et päikesepisteid ma saan, aga ei põle. MA EI PÕLE ENAM, see on fantastiline. Fantastiliste asjade loend tegelikult ka jätkub, kuid mul EI OLE viitsimist see ka siia talletada. (kas ma olen uusi sõnu õppinud või jaa)

Muidu on hommikupoolik olnud väga tegus, ärkasin vanaema kõne peale, aga olin telefonis TORE. Mis toimub, mina olen hommikul tore? Niisiis soovisin ilusat päeva jätku, koristasin tuba, riputasin lõpuks kardinad üles, koristasin veelkord tuba, sorteerisin riided ära, veel natuke koristasin, sõin ja pesin nõud ära, nutsin natuke Michael Jacksoni videote peale (ma vihkan teda) ja läksin arvutisse. Seda kõike vist ühe tunni jooksul? Väga tubli olen. Ääretult tubli.

Tra mul on nii hea pleilist praegu. Õh, reaalselt parim. Nektariinid on sitaks maitsvad. Morssi sain ka eile öösel. (vaikselt vuhutan siin hetkel)
20090625
Eilne päev oli kohutavalt lebo. See on suvi, millest ma unistasin? Ma ei suuda nii. Terve päev peale peaaegu magamata ööd MITTE MAGADA ja samas mitte midagi teha, see on lihtsalt õudne. Lõpuks hakkasin mõistma Simsi, milles ei tundunud eelmisel mängukorral mitte ühtegi head asja olevat. Sellega tegelesin terve päeva ja mul on siiralt häbi, et ma ikka veel selline nolifer olen.

Õhtupoole avastasin enda jaoks Lipstick Jungle'i, vaatasin Greyd ja Private Practice'it, Greys näidati eile nii head osa muideks, ning lõpuks jõudsin vaadata isegi Seks ja linna ja Simpsoneid. Ja isegi Top Geari!!!! Ma siiamaani vihkan seda, kuna (tuli meelde üks vana chat log)
______
(20:27) sofi: sa oled ka mingi topgeari fänn?
sest et mind ajab see närvi
(20:27) Kristo ,: a seda vaatan ikka jah :D
miks :D
(20:27) sofi: kuna see on sitaks lahe saade
aga ma ei saa sellest vittugi aru
(20:27) Kristo ,: :D:D
(20:27) sofi: nagu, tõepoolest, miks see autodest on
(20:27) Kristo ,: mis seal siis nii keerulist on :D
(20:27) sofi: AUTOD?
(20:27) Kristo ,: :D
millest see siis sinuarust olla võiks :D
(20:28) sofi: kiisudest

_____

Siis veel olid Kristoga ilusad jutuajamised, mitte nii nagu praegu.

Igal juhul, see Top Gear oli muidugi sitaks põnev, nagu alati, niu, ja ma triikisin seda vaadates oma suuri ilusaid kardinaid. Suutsin isegi auke mitte sisse põletada. (Tulid meelde veel vanemad chat logid, kus ma kellelegi kurtsin, et põletasin pükstesse augu sisse.) Simpsonid said varsti otsa (nii haige on tegelikult vanu osasid vaadata) ja ma suundusin voodi poole. Voodis tuli mõte üks pilt joonistada (reaalselt igatsesin musta tintekat) ja Panic In The Needle Park lõpuni vaadata ja nojah, meeldis vist. Al Pacino oli niiiiiiiiiii nunnu ja viimane stseen oli parim ja see ilusate silmadega suur mees, kes mängis Hanki (ma tean ta nime küll), oli ka sitaks lahe, aga minu jaoks oli filmis liiga palju stseene, kus näidati täies pikkuses nõela veeni torkamise protsessi. Ma tean, Trainspottingus oli ka süstlaid ja veene piisavalt, aga siin nagu eriti venitati neid stseene. Film oli muidu väga ilus. Selline, stiilne. Ja mitte ainult sellises tähenduses, nagu on stiilne film näiteks Control. Mainiks veel, et muusikat filmis polnud ja see esimest korda meeldis mulle, muidu aga vaatasin filmi ära ja jäin magama, aga mitte kauaks. 10 minuti pärast ärkasin jälle. Kuna magama jääda enam ei osanud, vaatasin aknast välja. Eelmine kord märkasin ma kevadel, et kuskil kella 4-5 paiku on väljas pime ja laternad ei põle. Olin nii vaimustuses. Nüüd kell oli lõpuks 2:33 ja täpselt sama - mu lemmikvaade aknast. Põlevad ainult trepikojad ja paar üksikut akent. Kõik on nii vaikne. Ilus. Monotoonne vist. (PALUN LÕPETA SÕNADE VALEKASUTUS) Tegin akna lahti ja imestasin. Võrreldes kevadega tuli mu tuppa ainult värskust, mitte külma. Aken jäi lahti ja mina jäin värskuse kätte ööd nautima. Siis läks tuju veel ilusamaks ja ronisin aknalauale. Kõigutasin väljas jalgu. Politseiauto sõitis mööda, ma naeratasin. Kümme minutit jalakõigutamist ja mul oli ikka veel hea olla. Ikkagi läksin magama esialgse plaaniga aken pärani lahti jätta. Mõne minuti pärast hakkasin muretsema ja panin akna kinni. Magama jäin umbes 5 sekundi jooksul.

On hommik (14:14) ja tegelikult ärkasin ma kella 8 paiku, aga tunne on nagu oleksin alles 5 minutit voodist väljas olnud. Tuim suvi. Kohe välja.
20090622
Tänane! Päev! On nii hea. Juhuslikult sain riideid juurde, mis pani mu mõtlema, et jällegi, minevikust, kui ma šoppamist suhteliselt vihkasin, pole jälgegi. Palju muu hulgas sain asendatud põlenud retuusid. Mul on nii hea meel. Nii hea meel. Peale riiete sain eile (tehniliselt täna, nii et loeb ka hea tuju põhjuseks) hea tunde heast raamatust. Ma tõepoolest ei mäleta, millal ma olen viimati nii head trillerit lugenud. Ja millal ma üldse olen viimati trillerit lugenud. Ja millal ma üldsegiiiiii viimati lugenud olen. Viimased ostetud GQ ja Esquire (mis ma omandasin eeeee päris ammu juba, 10. juunil, palgapäeval, nojah) on ikka veel lõpuni lugemata. Ja see on lihtsalt kohutavalt hea uudis (hui ongi uudis), kuna mõlemad sisaldavad seekord üllatavalt palju loetavat. Nii et põhimõtteliselt on mul iga hetk tegelikult võimalik midagi loetavat ette võtta. Vuhu! (Eriti lemmikintervjuu oli David Lynchiga, keda ma ennem ei teadnud ning mul on sellepärast kohutavalt häbi, kuna ta tundub olevat eriti geniaalne!)

Mind tõsiselt häirib, et ma kasutan viimasel ajal nii palju oma vihatud hüüumärke.

Tänase päeva jooksul tuli meelde Kings Of Leon (muideks, Notioni video on nii ilus, lihtsalt nii ilus), aga meeletu isu on uue muusika järgi. Kuigi iPodil pole absoluutselt ruumi (muidugi, Simpsonid on nii olulised ju!), on lihtsalt haige tuju midagi uut ja geniaalset leida. Ja otsida muidugi ei viitsi. Muidugimõista!

Hüüumärgid tapavad. Ma sain vähemalt kenasti kohvi täna (ja eileeeee, ii). Ja isegi ühe morsitopsi.


MORSS FOREVA


olen nii lahe nüüd
20090619
Nagu linnutiivad!

Päeva algus oli vaikselt hüsteeriline, siis kui oli nututuju, siis ei lasknud ühtegi pisarat välja tulla, siis kui oli klomp, ei tulnud jällegi ühtegi pisarat, et klomp üle ujutada. Msnis naerdi mu üle, sain veits mängitud ning tekkis väike plaan õhtuks. Kerttu vedas mu kell 9 välja. Sai (natuke rohkem kui veits) tantsitud, muusikat mängitud, uusi sõpru juurde saadud ja vanu taasleitud, samuti äärepealt püksi tehtud ja kõhud täis söödud. Ei ole võimalik, mul ei ole lihtsalt üliammu niiiiiiiiiiivõrd naljakas olnud.

Kuidas kõik nii kiiresti juhtub, muutub; eluks vajalikud (vähemalt nüüd tundub, et nendeta ei saa) refleksid aina tekivad ja kõik avaneb uue nurga alt, kuidagi nii, et ei oska enam vaadata nii nagu enne. Mingid tükid tulevad ära ja paari hetke pärast sa enam ei mäletagi, mis tunne oli nendega kunagi olla. Kurb on.

Sest ma enam ei teagi, kas uued on paremad. Ma ei oska küll leinata, aga seekord tundub, et kuskil tuksatab puudus minevikust. Mitte et mul uue elu üle virisemist oleks.
20090618
Just proovisin joonistada, aga fakk, ei tule väga välja. Soolane lõhn siin rannas on väga hea, tahaks tugevamatki. Silmapiiril mingi suur laev ja mu rindade vahelt lendab välja järjekordne kärbes. Eilne öö oli tore, tagajärjed vist mitte väga. Ma ei suuda uskuda, et lasin sellise töö niimoodi käest. NIIMOODI. Lained on siin nagu koledate piltide peal, kajakaid võiks natukene rohkem olla. Eile ütles üks, et alati mulle midagi ei sobi. Lausel oli ausalt kibe kõla, nagu see poleks mingi suvaline täispeaga öeldud asi, vaid midagi, mida ta tegelikult ammu öelda on tahtnud. Või on lihtsalt ammu mõelnud selle peale juba. Seda oli imelik kuulda.

Kell on 13:14 ja külm on ja mingi Deljuani mees kõnnib mööda.Eile sain veelkord tõestuse, et Sofi on ilus nimi. Oli ilus tunne. Ma ei saanud aru, kas mina olen kellegi meelest ilus, aga tahaks teada, kuna ma vihkan, kui ilusal nimel on kole omanik. Siis, kui teada saan, oskan lõpuks aru saada, kas mu alguspunkt on harmoonia või lahkukõla (sõnade leiutamine ikka veel hobiks). Alguspunktist tundub olevat küll aega veits möödas, aga kes ei unistaks uuest võimalusest. Ma loodan, et mu juuksed lehvivad praegu ilusti. Vessu kammis eile haigelt ära, kuid millegipärast mitte kauaks. Järelmõjud tulid asjadele hilinemisega (daa, nad on JÄRELmõjud) ja lainetena, mis oli küll mõnes mõttes ilmselgelt tore, samas tegelikult ei meeldinud üldse need pausid lainete vahel, kus jätkus aega draamatsemiseks. Sellepärast on mul häbi. Muudes asjades on süüdi porgandipoiss ja alks. Eluunistuseks on hetkel maasusid süües mu ees olevale liivaluitele joosta.

Mul on ikka reaalselt külm ja meenus, et mul on ühes märkmikus Renars Kaupersi autogramm. Veel meenus, et jõin täna viina veega. See oli päriselt ka, AUSÕNA, maitsev, aga sellest hulga rõvedam emotsioon seisnes kellaaja avastamises. Ma ikka ei saa äratuskelladega üldse läbi. Mingid kaks lollakat (raudselt vene) pliksi käivad juba 20 minutit paljajalu vees. Ma juba näen nende jalgu opilaual. Loodan, et amputatsioon ei õnnestu. Peale selle, et mulle midagi ei sobi, olen ka värdjas õelusekott. Mitte nii hull nagu mõni, aga siiski värdjas. See laev silmapiiril ei liigu ja veel üks alaealine paarike (oh mu jumal, kui rõve sõna), seekord poiss ja tüdruk, ja vanuseks tõepoolest 9-10, tuli ujuma. WAZUP no. Olen faking ärritatud, et nad siin üksteisele midagi tõestada püüavad. For real. Nad on nunnud tegelikult. Tantsivad liivaluitel. Miks laev ei liigu ja kas ma julgen lahkumisavalduse kirjutada - igavesed küsimused. DIIP...........

Mõtlen Kerttule ja sellele, et mu jope on tema käes ja et ta haihtus, kui me Liinaga veits spioone mängisime ja et ta on üks sitaks lahe tüdruk (meenutan Häli, aga see polnud SEE) ja nüüd me lähme koos ära (kahtluse all) (okei, see sõna on kaheldav) ja mul on mõtted otsas, aga mul pole kajakaid vajagi enam, mina olen armumas 10-aastastesse, kes on ilusad ja sulistavad omaloodud vesivoodites mu ees hetkel. Avastamisel on ka vetikad ja twist (mitte Caribbean õnneks). Arvel on umbes 550 krooni ja see on masendav, kuna raha ei ole veel kaua loota. Päris kaua - kui keegi veel ei teadnud, siis majanduskriis (/-lamatis) on. Tüdruku nimeks osutus Munsu ning ma tahan koju. Ebareaalselt külm. Tahaks tortillat, hm, Kerttukastmes. Vägagi igatsen teda ja ta põllumehenalju ja ehmumisi ja KAMTEKÄLUKi, pohhui et viimati nägin tüdrukut eile. Mis teha, palju asju toimus vahepeal. Pikk öö: "Triibu ründas mind" ja "pool vittu ära põlenud".
20090613
Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.
20090611
Sinule teadmiseks kõlab nothing is worth everything minu jaoks küsimusena. Ma ei suuda ette kujutada elu, kus ma ei saaks/ei tohiks/ei tahaks pühendada end kasvõi lühikeseks ajahetkeks millelegi täielikult. Mulle meeldib sõna pühendumine. Nii kõlalt kui ka tähenduselt ja muljelt, mida see endast jätab.

Päev algas tüliga, kuna ma otsustasin emale tõtt rääkida; nagu näha, ma aina veendun, et ema jääbki inimeseks, kellele on tõepoolest meeldivam valetada (SEE ei kõlanud hästi). Hommikupoolik jätkus voodis mullitamisega, tagajärjeks vahune voodi (kuna mu mullitaja vahutab?) ja seebine suu. Ma pakun, et sa saad aru, et ei ole just parim tunne. Pärast seda sõin pool tundi rõngikuid, mitte juustumaitselisi, ja jõin kohvi, et rõve maitse suust minema saada. Sain paari minutiga. Pärast nautisin niisama õgimist. Läksin raamatukokku ja viisin ära Brita raamatud (anna andeks, jah, tõesti alles täna tegelikult), siis sõitsin Kristiinesse, kus otsisin iDreamist iPodi klappe, ja arva ära palju need nõmedad tavalised originaalklapid maksavad? 497 krooni!!!!!!!!!! no tõepoolest, miks olen mina süüdi, et nad ise katki läksid ja ma pean mingi pooletuhandesed uued klapid ostma, ah, ah(?); siis uudistasin igal juhul Apollot, siis Prismat ja läksin tööle. Ja tulin töölt (natukene hiljem siiski). Kerttuga käisime Rimist läbi, tulemuseks üks suur roheline õun taskus, ja muutsime plaanid bussile minna rahulikuks kanatortillaretkeks. Ma pole ammu söönud midagi nii sobivat. Tõsiselt, ainuke asi üle pika aja, mis maitses nagu ta maitsema peakski ja ehk isegi paremini. PAREMINI!! Lõpuks lahkusime, tulemuseks teooriad vanadest meestest noortel autodel ja põnevad friikartulite kasutamisvõimalused, hüvastijätuks soovitas K põllumeestel Viru hotelli tuba rentida. "Arvatavasti on neil pükstes augud, muidu nad ei liibuks nii kaua üksteise vastu."

"Jooksime" bussidele ning ma sõitsin koju. Kojusõit oli rahulik. Ema tõi mulle ananassitarretist vahukoorega. Tegin ise endale kohvi ja siis issi tegi mulle kohvi, siis tuli msni Marie ja OLI TORE ja kuidagi tore päev oli, kui välja arvata väikesed pahandused tööl. (Päevalõpud kujunevad aina meeldivamaks.)

- nägin Meritit, üllatas mind vägaväga oma nunnudusleveliga
- nägin Jevgeni Fokinit, juba teist korda samades riietes, mismõttes??
- nägin Elerit, ei muutu kunagi. Sain seda küll õhtul teada, aga nunnu oli
- nägin Angelat, juba teist korda, juba teist korda sain äärepealt vallandatud, jälle
- nägin Liina Joonast, ei ole selle tagajärjel IKKA VEEL kohe üldse tunnet, et kool on läbi
- nägin Mandzolot, täiesti raudselt blokkis. Nunnu prantsuse keele õpetaja, natuke arg/häbelik?
 

Blog Template by YummyLolly.com