20110801

you make me lose my buttons

Mulle meeldib Bloggeri uus disain ja siia tulla on nüüd soe ja hea. Eriti veel, kui on midagi kirjutada. On siis või.

Pealkirjast alustades tahaksin ma öelda, et "Specialist" on üks Interpoli parimaid laule. Juhtus selle äkiline laikimine nii, et tõmbasin muusikatühja läpakasse vanu ja uusi lemmikuid ja Interpoli diskograafias vahtis mulle vastu see veider laul, mida tumblris mitu korda kuulanud olin, suutmata püüda selles ühtainsatki meelepärast nooti. Nähes, et laulu albumiks pandud The O.C. teise hooaja saundträkk, mõtlesin veel, et kuidas saab nii lame sari kasutada nii vinge bändi muusikat. Teadmata O.C.-st tegelikult mitte kui midagi, olin siiski oma eelarvamuses kindlalt kinni: isegi üks Interpoli mulle vähim sümpatiseerivaid laule ei kõlba sellise sarja jaoks. Siiski ei andnud mulle rahu ka laul ise. Kuidas sain ma oma nii lemmiku bändi ühte laulu nii palju mitte sallida? Ja hakkas pihta lõpmatu "Specialisti" ülekuulamine. Järgmiseks päevaks olin lugu lausa igatsemas. Tegelikult on Interpol üheksal juhul kümnest vajanud minu puhul lõpmatut ülekuulamist, et mu südamesse pugeda. Nii olin nüüd jälle uue küsimuse ees: kuidas siiski sai see nüüd minu jaoks juba lausa geniaalne lugu mängida The O.C. taustal?

Ja nii ma hakkasin vaatama O.C.-d.
Mida on sedavõrd mõnus vaadata, et mul ei ole mitte mingisugust kavatsust lõpetada. Pluss ma arvan, et Seth Cohen tegi küll rekordi selles, kui kiiresti üks tegelane mulle hinge läheb.

Ja üldsegi, oli mul ju vaja kuidagi House'i asendada. Mille ma järjest nüüd ilusti korraga ära vaatasin. Seitse ilusat hooaega, üks armsam kui teine. Muidugi see idiootne olukord, millesse House end 7. hooaja viimases osas asetas, pani mu tohutult muretsema. Eriti veel nüüd, kui ma tean, et 8. hooajas, mis ilmselt jääb ka viimaseks, ei ole enam Cuddyt. Samas ma pean tunnistama, et House on mind nii mõnigi kord muretsema pannud, et tegelaste vahetumine rikub sarja, ja juhtunud seda pole siiani mitte kordagi.

Nüüd mu suvest üldiselt. Kui teised koostavad oma suveplaane ise, siis minu otsuseid juhib suvel 2011 mu armas parem alumine jäse (see oli nüüd küll päris kohutavalt sõnastatud jala sünonüüm). Crystal Castlesil juhtusin jalga õnnetult vigastama (kontsert oli küll liiga lühike, aga nii hea, et blokeeris valutunde täielikult ning trauma avastasin ma alles hommikuks) (ei hakka samas ka täielikult välistama varianti, et valu blokeerisid mõned promillid). Järgmiseks päevaks olin igastahes kipsis ning ühel jalal kapsamine oli mu ainus liikumisviis terve nelja nädala vältel. Suutsin edasi lükata Pariisi minekut, kuid ka kipsist lõpuks lahti saanult ei olnud ma siiski nii kiire taastuja, et kohe Prantsusmaa poole suunduda, ja nii pidin Disneylandist täielikult lahti ütlema. Mõni päev tagasi hakkasin lõpuks paranema: trepid polnud enam nii suureks vaenlaseks ja vaikselt suutsin juba käia ka ilma lonkamata.

No ja siis tegin ma midagi lolli ja läksin eile Brita juurde. Istumine, mida me alati nimetame Brita pool istumiseks, lõppeb alati ühtemoodi (ehk siis on see lõpuks tõesti kõike muud kui istumine), ja ma isegi ei oska arvata, kust tuli mõte, et seekord läheb asi teisiti. Tulemuseks taaskord paistes jalg ja lonkamine. Go me ühesõnaga

SAMAS peab tunnistama, et on raske mitte ära mainida ka asja head poolt: sain omale mõndade bailade, tantsimiste, grupipiltide ja Scrabble'i vahele ühe kasutatud ja natuke räbala, aga tasuta ja hästi töötava piibu. Lihtsalt niisama.

Õnnetut liikumisvaest suve tasakaalustab aga enam kui küllaga teadmine, et 20.september on see kuupäev, kui ma ütlen "tsauka" Eesti pinnale määramata ajaks. Ja ma loodan, et sa mõistad, et asi ei ole siit lahkumises, vaid mu sihtpunktis. Mind ootab Newcastle ja selle sees mu mitte väga dramaatilist, aga päris suurt makeoverit läbi teinud elu.

Ma olen, nagu ka, julgen öelda, päääris paljud neiud, briti aktsendi tohutu fänn. Ja kuigi läbi vaadanult miljon linna tutvustavat videot, pidin kurbusega nentima, et Newcastle'is ei ole aktsent just teab kui tugev, olin ma positiivselt üllatunud, kui Vikipeedia mind kohaliku dialekti asjus haris. Niisiis lühidalt: sõnu dead, cow ja house hääldatakse DEDE, COO ja HOOS. Pretty on kohalikus dialektis "bonny", come on - "howay"; sõnade good, nice ja very ekvivalent on "canny" ning nad kasutavad ka šoti sõnu aye ja nowt. Mind ei huvita, et mu linnas on UK parimad poed ning ma ei lase end häirida faktist, et Newcastle'i elanikel on UK keskmisest kõvasti halvem tervis, sest et mulle jääb kuulamiseks Newcastle'i elanike vahva dialekt. Ei ole üldse segavateks faktideks ka et linna on premeeritud tiitliga "Great Britain's No.1 Tourist Attraction" ning et ülikool ise on maailmas 140. kohal (erinevate allikate sõnul erinevalt, aga number 140 on siiani parim, mis leidsin). Newcastle Universitys on tohutu raamatukogu ja suur Language Centre ja ka need uudised paitasid mu kõrvu. Iseenesest ei kurtnud ma kohe üldse mitte ka suure linna läbiva Tyne'i jõe ning miljoni seda ületava silla üle. Kokkuvõtlikult öeldes ei suutnud see linn mulle igal juhul mitte kuidagimoodi vastumeelne olla, nii et sisse ma oma ülikooli rõõmuga ka sain. Praegu mööduvadki paistes jalaga päevad International Student Handbooki üle lugedes ja oma ühika virtuaalset ekskursiooni üha uuesti ja uuesti läbi tehes. Mõni päev on sisustatud lennupiletite hoolika valimise ja lõpuks ostmisega. Mõni kaasavõetavate raamatute hulga üle otsustamisega. Mõni rõõmsate õppelaenutaotlust rahuldavate kirjade saamisega. Kõik on hästi. Ainult et kannatust võiks kaheks kuuks veel jaguda.

Lõpetan hea tunde lõiguga.
Fakt nr 1: Ma armastan Esquire ajakirja. Kõige rohkem selle vene väljaannet.
Fakt nr 2: Mu ema ei oska mulle juba aastaid teha kinke, mis mulle päriselt korda läheksid.
Lugu: Täna tuli mu ema tagasi Peterburist ja kujuta ette minu õnne, kui ma kuulsin, et ta oli mulle seekord toonud midagi mitte täiesti suvalist, nagu ta seda tavaliselt teeb (ja see ei ole üldse solvunud väide, lihtsalt fakt, mis on, ja ma ei ole kunagi sellest suurt numbrit teinud, sest et tean isegi, et kinkide ja suveniiride valimine on alati idiootselt raske), vaid ta oli mulle toonud sellesama uue vene Esquire'i väljaande. Me mõlemad naeratasime päris kibestunult kui ma teatasin, et alates eilsest on mul täpipealt samasugune ajakirjanumber oma raha eest ostetult olemas. Ometigi oli see tunne, et olin saanud kingiks midagi, mis oleks pisut teistel asjaoludel tõesti ääretut rõõmu valmistanud, absoluutselt võrratu.

Bored to Deathis ütles George ühes osas midagi, mida ma tihti usun: "All love is projection. I’m in your movie and you’re in mine… two different films really. We don’t really know each other. We’re making guesses at knowing each other." Niisiis, otsustasin ema toodud väljaannet mitte lahti teha, vaid jätta see mälestuseks sellest, kui head tunnet tekitab teadmine, et igaüks ei vaata ikkagi omaenda filmi, et maailmas on olemas inimesi, kes teavad sind nii hästi, et oskavad teha kingitusi, mis teevad õnnelikuks.
 

Blog Template by YummyLolly.com