Mul on 36 minutit selle sissekande kirjutamiseks. Mida ma olen suvel teinud, küsis Siim eile. Praegu mängib juba tuhandendat korda kogemata arvutist leitud seni tundmata Coldplay 'Don't Panic' ja ma tahan uppuda Rasmuse pildi sisse ↓ . Kuidagi nõme on olla. Ei ole tühi, lihtsalt kurb. Ma ei mäleta, millal viimati normaalne olin. Selline tuju on, et kirjutada tahaks. Midagi eemaolevat. Aga väljamõeldut. Ma olen väsinud pidamast tuhandet päevikut. Kristo mainis, et ta maasikaline aed uppus udusse ära. See on asi, millest kirjutaks paksu raamatu.

Ma olen väsinud naermast. Ei tee enam isegi vahet, kas tuleb südamest või mis see on.

Mis see on. Ma tunnen, et tahaks joonistada, aga see tunne, et ma tahan seda teha ja tean, et ei saa hakkama, see on ängistav, lihtsalt rõhuv. Nagu ma oleksin lämbses toas ja kõik aknad oleksid kinni kiilunud ja ma ei jaksa neid katki teha. Tahaks praegu sellist ööd, kui telekast tuleks lõpmatult head ja ma saaksin sellest mingit rõõmu ja isa teeks mulle lõpmatult kohvi ja hommikul tahaksin ma vara jooksma minna ja et kõik oleks kasvõi üheks vahepealseks ööks jälle pefektne. Miks ta seda ei ole, miks ma tunnen ennast suves jälle üleliigsena. Tundub et ühepoolne armastus siiski ei sobi mõnele.

Ma ei ole täna midagi söönud. Paar minutit tagasi tuli päeva esimene hommikuhelveste ports. Nad ajavad mu öökima, ma olen neid terve nädala söönud. Nagu ka imelikku tühja puljongisuppi ja pelmeene. Muud ma ei mäleta. Nii hea, nauditav vist oleks vahepealseks ajaks mälu kaotada. Ma ei tahakski enam koolini (või vähemalt selle ajani kui Valja tuleb, sest ma igatsen teda) ärgata. Ainult jooks ja kuulaks kurbi lugusid. Mu faking jumal, pool suve on möödas ning juba ma kõlan sügiseselt. On ju see rõve masendus sügiseks loodud. On ju see rõve masendus sügiseks loodud

On ju
On
On