See, et Kärolin ütles lindudest, kes ta akendesse kogu aeg sisse lendavad, rääkides "cmn, sõbrad" oli ilmselt mu päeva TOP1 hetk, ja see fakt peaks sulle väga täpselt edastama selle info, et kipsiga kodus passida ei ole just teab kui vahva.
3 weeks to go.
3 weeks to go.
3 WEEKS TO GO.
Igatahes jah, oli väga kena plaan õppida selle aja sees natuke prantsuse keelt, mis mulle kolmest aastast väga külge pole jäänud, ja lugeda läbi tuhat ilusat raamatut, aga kuna ma vahepeal sain oma Vostro kätte, siis jah, praegu on 24/7 vaatamisel filmid.
Kirjandis sain palju punkte (selle kohta draftides taas üks pikk sissekanne, mida ma jälle ei viitsi avaldada), seega sain sisse Newcastlesse ja kõik läheb maxhästi selles suhtes. Kui ma vaid ei peaks nii palju vaeva nägema kõigi nende paberitega ja lõputunnistustega, mida ma pean mingi hullu raha eest tõlkida laskma ja mingid notari kinnitused selle peale saama. Tõeline põrgu - samas aga päris madal hind, mida maksta sellise võimaluse eest. Ma olen õnnelik. JA bored to death, mis on muuhulgas ka mu uue lemmiksarja nimi.
Ma ei salli seda sissekannet, kuna see räägib mulle olulistest asjadest koledas keeles ja seletamata, kui olulised nad mulle on. Aitäh tähelepanu eest.
PS. Tead seda tunnet, kui leiad oma iTunesist laule, mille olemasolust sa teadlik ei olnud, ja nad osutuvad esimese kuulamisega lemmikuks? Nojah, viimasel ajal väga tuttav tunne.
Showing posts with label filme. Show all posts
Showing posts with label filme. Show all posts
20110622
20110510
if you're not wasted, the day is
Kuidagi sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.
Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.
Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.
Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!
Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.
Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.
The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.
Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.
Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.
Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!
Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.
Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.
The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.
hay
60-ndaid,
70-ndaid,
ajakirju,
bret easton ellist,
eksameid,
filme,
kirju,
matemaatikat,
raamatuid,
raha,
rootsit,
sarju,
vanu filme
20110120
lugemismõnu
"Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid."Nii nõustun selleaastase kultuuriveduri valikuga. Sõpruse tagasitulek paremana kui kunagi varem on kindlasti üks mu selleaastaseid (eelmiseaastaseid?) tippsündmusi.
Veel ma naudin siiani "Meister ja Margaritat", võtsin täna raamatukogust kohustuslikku Hemingwayd (eesti keeles, isegi ei tea miks, arvatavasti ei loe jälle läbi) ja Postimees kuidagi aina rõõmustab.
Nüüd siis mu filmikeelust iseendale. Nagu sa arvata võid, ei pidanud ma väga kaua vastu, eriti arvestades seda, et Blue Valentine tuli välja. Muidugi ei suutnud ma ju piratebays mitte ringi luusida ja hakkaski pihta mu lõpmatu filmide tõmbamine, mille ma endale sellel aastal ära keelasin. Asi läheb aga peale ettearvatava ka paradoksaalseks: kino ma somewhy enam üldse ei naudi, isegi täiesti veatu Blue Valentine jättis mingi tühja tunde sisse. Mitte heas mõttes tühja. Sama Somewhere'iga, millest pidi saama ka üks talve suurimaid naudinguid. Lohutan end ainult sellega, et Sofia Coppola filmid lähevad mulle alati peale alles pärast 3.-ndat vaatamist umbes. Igatahes mu point oli ikkagi see, et filmid lähevad (vähemalt minu peas) aina halvemaks, kinoisu aga pöördvõrdelises seoses eelneva faktiga aina kasvab.
Kas meile meeldib kasutada matemaatilisi, füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi termineid, rääkides oma elust? Obviously
Igatahes, täna läheb vaatamisele Brick ja The Fighter ja arvatavasti ma pettun jälle, sest et acclaimed ja mulle väga kaua juba huvi pakkuva Bricki esimestel minutitel sain ma juba selle nõmeda tunde, mis ma alati saan, kui film algab lõpust. Tead, jah? See on mu meelest nii lame.
Tegelikult ainukesed filmid, mis mulle ikka veel naudingut pakuvad, on mu vanad lemmikud Chinatown ja In Bruges. Isegi muud, mis mul listographys ära märgitud nagu lemmikud, hakkavad oma võlu vaikselt kaotama ja muutuma linkidest lihtsalt boldiks või lausa kursiiviks.
Kool on lihtsalt masendav (nädal näeb välja umbes selline: tühi passimine, tühi passimine, tühi passimine, 15 000 tööd ühel päeval, tühi passimine). Üle pika aja lähen saksa keelde, laupäeval on eesti keele olümpiaadi Tallinna voor ja järgmisel reedel inglise keele olümpiaaa aaaa aaad! Muud ei oota. Isegi kinno ei ole tahtmist minna, sest et raha kulub väga kiiresti (lambised diilid ja spontaansed söögikorrad) ja nagu ütleb Kristo, milleks kulutada isegi need maailma mõistes vähesed 3,20 euri filmide peale, kui kodus saab kõike näha tasuta. Ma olen jälle raamatumaailma sukeldumas (ja ma olen seda ära märkinud siin blogis kõigest igas postituses vähemalt 3 korda).
Kõik mu sissekanded on üksteise koopiad ja on tahtmine lihtsalt lõpetada see poinditu kirjutamine, aga miski tõmbab mind kogu aeg tagasi selle tühja ruumi juurde, mida saab oma lollakate sõnadega täita. Vähemalt on midagi, mis kammib, ja on sõbrad või kuidas iganes sa nimetad neid inimesi, kes sünnipäeva lähenedes äkki sinuga hästi läbi saama hakkavad.
jah
hay
filme,
indrek kaselat,
kirjutamist,
kooli,
raamatuid,
sõpru,
sünnipäeva
20101124
Kuidas ma selle sügise veetsin
On üks vene film, mida ma ebareaalselt näha tahan. Ja peale selle ning et antud hetkel olen ma põnevil ja Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bombi vaatamas, et tule täna enam ühtegi filmiuudist. Ma usun, et me kõik oleme selle üle õnnelikud.
Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.
Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.
Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja
miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.
Tead seda tunnet?
Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.
Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.
Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja
miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.
Tead seda tunnet?
20101117
al puro perder el ganar no compara
Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.
Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.
Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST
Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.
Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.
Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.
Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen
Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.
Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST
Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.
Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.
Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.
Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen
hay
filme,
haigeks olemist,
hirmu,
interpoli,
lumepalli,
muusikat,
õnne,
raamatuid,
segadust,
unenägusid
20101028
talvegraafik
Reedel ärkasin kell 12 ja kujuta ette, väljas paks lumevaip maas. Selles hetkest alates (jah, kujutad ette, reedest on juba möödas enam kui pool vaheaega) on mul olnud nõme talvehooaja tunne. Ma isegi ei tea, mida talvehooaeg kui ajaperiood endast kujutab, küll ma aga tean, mis seda tunnet tekitab. Lumi, mis nagu ma mainisin, oli küll vaid päeva maas, kuid mille puudumine ei takista mind end juba pikemat aega talviselt tundmast. Kings of Leon, kelle uus album pani meenutama eelmist, mis omakorda meenutas rämedalt eelmisi jõule, kui ma lihtsalt vedelesin oma pimedas toas ja tundsin end "Cold Desertit" kuulates hubaselt, aga ka kuidagi tühjalt. Ja millegipärast on jälle see iga talv tekkiv isu vanade filmide järele. Ma ei mõtle eelmise sajandi filme, vaid neid, mis juba vaadatud; mitte millestki rääkivaid filme, mis meeldivad rohkem peas kui kinolinal.
Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!
Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.
Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :Dsest et ma ei jäta olulisi asju oma elus vabatahtlikult pooleli sest et mind huvitab millal ja millega Grey ükskord ära juba lõppeb.
Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)
Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.
Win.
Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.
Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau
Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!
Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.
Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :D
Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)
Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.
Win.
Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.
Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau
20100809
It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable
Oh well the devil makes us sin
But we like it when we're spinning, in his grin.
Love is like a sin my love
For the ones that feels it the most
Look at her with her eyes like a flame
She will love you like a fly will never love you, again
Mul on imelik olla.
Mida on juhtunud viimasel ajal head?
- Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
- Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet.
- Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
- Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
- me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
- meie arvamused ei ühti mitte milleski
- ja me räägime ikka
- kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
- ALATI
- kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
- millest 2 oleme näinud koos kinos käies
- ja kolmas film on Pulp Fiction
- Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
- me talume üksteist (?)
- sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast
- (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
- väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
- kell on 9
- ilus kass
- väga ilus kass
- vinge maja
- miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
- rääkisin vist Mariega liiga palju
- ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
- wow, veel ilusam maja
- KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
- ma ei ole siin varem käinud
- Lost
- Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
- Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
- Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
- Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.
Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.
20100614
i didn't think, i experimented
Kus on huvitav blogi? Aadressil http://zoofiil.blogspot.com/ seda pole ja ma mõtlen, et see vist ei ole päris õige.
Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.
Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..
Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.
Paar päeva passisin tühja (wow), neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.
Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.
Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.
See on tõesti masendav.
Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha. Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.
Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)
Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.
Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.
Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.
Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.
Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..
Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.
Paar päeva passisin tühja (wow), neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.
Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.
Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.
Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha. Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.
Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)
Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.
Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.
Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.
20100110
20091121
Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.
Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.
Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!
Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.
Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!
20091026
Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-
Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.
Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.
Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.
Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?
Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.
Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.
Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.
Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.
Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?
Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.
hay
blasterit,
deisit,
filme,
jooke,
joonistamist,
kalamehi,
kerttut,
maasikaaeda,
mäkki,
mariet,
nädalavahetust,
naeru,
oh õnnetust,
peavalu,
piritat,
raamatuid,
tundeid,
vabadust,
vaheaega
20090828
Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.
Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.
Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.
Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.
Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.
Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.
Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.
Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.
Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.
20090802
Ma olen jälle eemalolev. Ilus sõna, ilus tunne. Õige muusika ja tunded on täiesti seinast seina - valik on suur. Leidsin täna päris puhtjuhuslikult mingi lehe, kust saab, küll raha eest, aga siiski, tõmmata muusikat, mis tekitab identseid tundeid nendega, mida tekitab näiteks kokaiin (meenuvad Dumbo heroiininaljad, eks, Liinux). Veel oli müügil mingi pala, mis tekitab orgasmi, ja isegi kommentaarid, mida oli sadu, nõustusid, et muusika tõesti annab lubatud efekti. Päris reaalne. Kas pole.
Just hakkasin neid jälle guugeldama ja öeldud on, et see on mingi uus spämmimoodus. Pettumus missugune, ma juba uskusin, et muusika on kõikvõimas.
Veel paar minutit guuglit ja juba on valmis uued tulemused, pluss tasuta tõmbamine. Üks naljakas kommentaar.
Nojah, edu selle avastamisega.
Ikka veel kapsapiruka tuju. Ja ma ei tea, eilne läks rumalalt. Ilus oli muidugi uinuda Fox Crime'i rahustavate helide saatel, kuid siiski, ootasin kergelt teistsugust elamust nii oodatud öölt. Ja kuigi praegu on naljakas mõelda ülelastud saamise peale, tegelikult ega siin mingit nalja ei ole. Mul jälle pankrot ja pilet suve lõppu või kuidas iganes seda imelikku plaani nimetada, jäi ostmata. Kuigi kui lõpuks kõik võlad kätte saada, peaks saama korraliku summa kokku ning ma olen jälle plussis. Dexterit võiks telekast rohkem tulla ja kapsapirukat võiks rohkem süüa ja vihma võiks lõpuks nädal otsa sadada. KA nädalavahetusel, kuna ma siiski ei soovi seda uut telkimiselamust justnimelt nende inimestega. Kes nad mulle on? Ma ei tunne ühtegi neist ning draama juba käib. Film missugune jällegi.
Filmidest rääkides meenusid täna suhteliselt kogemata Seven Pounds ja Closer, mis mõlemad mulle ebareaalselt südamesse pugesid (viimane eriti!). Tahaks uuesti näha. Nagu ka Munichit. Pean aga leppima hoopis veel ühe päris toreda Lucky Number Sleviniga, mis täna telekast tuleb. See pole otse loomulikult ligilähedalgi eelmainitud nunnudele, aga filminälg tapab, nii et leppima peab.
Seekord lepin paljuga, kuigi ei ole absoluutselt mingit eesmärki, asja, mille nimel ootamist taluda. See on vist justkui nagu edasiminek? Ma ei saa aru.
Just hakkasin neid jälle guugeldama ja öeldud on, et see on mingi uus spämmimoodus. Pettumus missugune, ma juba uskusin, et muusika on kõikvõimas.
Veel paar minutit guuglit ja juba on valmis uued tulemused, pluss tasuta tõmbamine. Üks naljakas kommentaar.
Nojah, edu selle avastamisega.
Ikka veel kapsapiruka tuju. Ja ma ei tea, eilne läks rumalalt. Ilus oli muidugi uinuda Fox Crime'i rahustavate helide saatel, kuid siiski, ootasin kergelt teistsugust elamust nii oodatud öölt. Ja kuigi praegu on naljakas mõelda ülelastud saamise peale, tegelikult ega siin mingit nalja ei ole. Mul jälle pankrot ja pilet suve lõppu või kuidas iganes seda imelikku plaani nimetada, jäi ostmata. Kuigi kui lõpuks kõik võlad kätte saada, peaks saama korraliku summa kokku ning ma olen jälle plussis. Dexterit võiks telekast rohkem tulla ja kapsapirukat võiks rohkem süüa ja vihma võiks lõpuks nädal otsa sadada. KA nädalavahetusel, kuna ma siiski ei soovi seda uut telkimiselamust justnimelt nende inimestega. Kes nad mulle on? Ma ei tunne ühtegi neist ning draama juba käib. Film missugune jällegi.
Filmidest rääkides meenusid täna suhteliselt kogemata Seven Pounds ja Closer, mis mõlemad mulle ebareaalselt südamesse pugesid (viimane eriti!). Tahaks uuesti näha. Nagu ka Munichit. Pean aga leppima hoopis veel ühe päris toreda Lucky Number Sleviniga, mis täna telekast tuleb. See pole otse loomulikult ligilähedalgi eelmainitud nunnudele, aga filminälg tapab, nii et leppima peab.
Seekord lepin paljuga, kuigi ei ole absoluutselt mingit eesmärki, asja, mille nimel ootamist taluda. See on vist justkui nagu edasiminek? Ma ei saa aru.
20090723
Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.
Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).
Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.
Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.
Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).
Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.
P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.
Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).
Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.
Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.
Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).
Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.
P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.
20090625
Eilne päev oli kohutavalt lebo. See on suvi, millest ma unistasin? Ma ei suuda nii. Terve päev peale peaaegu magamata ööd MITTE MAGADA ja samas mitte midagi teha, see on lihtsalt õudne. Lõpuks hakkasin mõistma Simsi, milles ei tundunud eelmisel mängukorral mitte ühtegi head asja olevat. Sellega tegelesin terve päeva ja mul on siiralt häbi, et ma ikka veel selline nolifer olen.
Õhtupoole avastasin enda jaoks Lipstick Jungle'i, vaatasin Greyd ja Private Practice'it, Greys näidati eile nii head osa muideks, ning lõpuks jõudsin vaadata isegi Seks ja linna ja Simpsoneid. Ja isegi Top Geari!!!! Ma siiamaani vihkan seda, kuna (tuli meelde üks vana chat log)
______
(20:27) sofi: sa oled ka mingi topgeari fänn?
sest et mind ajab see närvi
(20:27) Kristo ,: a seda vaatan ikka jah :D
miks :D
(20:27) sofi: kuna see on sitaks lahe saade
aga ma ei saa sellest vittugi aru
(20:27) Kristo ,: :D:D
(20:27) sofi: nagu, tõepoolest, miks see autodest on
(20:27) Kristo ,: mis seal siis nii keerulist on :D
(20:27) sofi: AUTOD?
(20:27) Kristo ,: :D
millest see siis sinuarust olla võiks :D
(20:28) sofi: kiisudest
_____
Siis veel olid Kristoga ilusad jutuajamised, mitte nii nagu praegu.
Igal juhul, see Top Gear oli muidugi sitaks põnev, nagu alati, niu, ja ma triikisin seda vaadates oma suuri ilusaid kardinaid. Suutsin isegi auke mitte sisse põletada. (Tulid meelde veel vanemad chat logid, kus ma kellelegi kurtsin, et põletasin pükstesse augu sisse.) Simpsonid said varsti otsa (nii haige on tegelikult vanu osasid vaadata) ja ma suundusin voodi poole. Voodis tuli mõte üks pilt joonistada (reaalselt igatsesin musta tintekat) ja Panic In The Needle Park lõpuni vaadata ja nojah, meeldis vist. Al Pacino oli niiiiiiiiiii nunnu ja viimane stseen oli parim ja see ilusate silmadega suur mees, kes mängis Hanki (ma tean ta nime küll), oli ka sitaks lahe, aga minu jaoks oli filmis liiga palju stseene, kus näidati täies pikkuses nõela veeni torkamise protsessi. Ma tean, Trainspottingus oli ka süstlaid ja veene piisavalt, aga siin nagu eriti venitati neid stseene. Film oli muidu väga ilus. Selline, stiilne. Ja mitte ainult sellises tähenduses, nagu on stiilne film näiteks Control. Mainiks veel, et muusikat filmis polnud ja see esimest korda meeldis mulle, muidu aga vaatasin filmi ära ja jäin magama, aga mitte kauaks. 10 minuti pärast ärkasin jälle. Kuna magama jääda enam ei osanud, vaatasin aknast välja. Eelmine kord märkasin ma kevadel, et kuskil kella 4-5 paiku on väljas pime ja laternad ei põle. Olin nii vaimustuses. Nüüd kell oli lõpuks 2:33 ja täpselt sama - mu lemmikvaade aknast. Põlevad ainult trepikojad ja paar üksikut akent. Kõik on nii vaikne. Ilus. Monotoonne vist. (PALUN LÕPETA SÕNADE VALEKASUTUS) Tegin akna lahti ja imestasin. Võrreldes kevadega tuli mu tuppa ainult värskust, mitte külma. Aken jäi lahti ja mina jäin värskuse kätte ööd nautima. Siis läks tuju veel ilusamaks ja ronisin aknalauale. Kõigutasin väljas jalgu. Politseiauto sõitis mööda, ma naeratasin. Kümme minutit jalakõigutamist ja mul oli ikka veel hea olla. Ikkagi läksin magama esialgse plaaniga aken pärani lahti jätta. Mõne minuti pärast hakkasin muretsema ja panin akna kinni. Magama jäin umbes 5 sekundi jooksul.
On hommik (14:14) ja tegelikult ärkasin ma kella 8 paiku, aga tunne on nagu oleksin alles 5 minutit voodist väljas olnud. Tuim suvi. Kohe välja.
Õhtupoole avastasin enda jaoks Lipstick Jungle'i, vaatasin Greyd ja Private Practice'it, Greys näidati eile nii head osa muideks, ning lõpuks jõudsin vaadata isegi Seks ja linna ja Simpsoneid. Ja isegi Top Geari!!!! Ma siiamaani vihkan seda, kuna (tuli meelde üks vana chat log)
______
(20:27) sofi: sa oled ka mingi topgeari fänn?
sest et mind ajab see närvi
(20:27) Kristo ,: a seda vaatan ikka jah :D
miks :D
(20:27) sofi: kuna see on sitaks lahe saade
aga ma ei saa sellest vittugi aru
(20:27) Kristo ,: :D:D
(20:27) sofi: nagu, tõepoolest, miks see autodest on
(20:27) Kristo ,: mis seal siis nii keerulist on :D
(20:27) sofi: AUTOD?
(20:27) Kristo ,: :D
millest see siis sinuarust olla võiks :D
(20:28) sofi: kiisudest
_____
Siis veel olid Kristoga ilusad jutuajamised, mitte nii nagu praegu.
Igal juhul, see Top Gear oli muidugi sitaks põnev, nagu alati, niu, ja ma triikisin seda vaadates oma suuri ilusaid kardinaid. Suutsin isegi auke mitte sisse põletada. (Tulid meelde veel vanemad chat logid, kus ma kellelegi kurtsin, et põletasin pükstesse augu sisse.) Simpsonid said varsti otsa (nii haige on tegelikult vanu osasid vaadata) ja ma suundusin voodi poole. Voodis tuli mõte üks pilt joonistada (reaalselt igatsesin musta tintekat) ja Panic In The Needle Park lõpuni vaadata ja nojah, meeldis vist. Al Pacino oli niiiiiiiiiii nunnu ja viimane stseen oli parim ja see ilusate silmadega suur mees, kes mängis Hanki (ma tean ta nime küll), oli ka sitaks lahe, aga minu jaoks oli filmis liiga palju stseene, kus näidati täies pikkuses nõela veeni torkamise protsessi. Ma tean, Trainspottingus oli ka süstlaid ja veene piisavalt, aga siin nagu eriti venitati neid stseene. Film oli muidu väga ilus. Selline, stiilne. Ja mitte ainult sellises tähenduses, nagu on stiilne film näiteks Control. Mainiks veel, et muusikat filmis polnud ja see esimest korda meeldis mulle, muidu aga vaatasin filmi ära ja jäin magama, aga mitte kauaks. 10 minuti pärast ärkasin jälle. Kuna magama jääda enam ei osanud, vaatasin aknast välja. Eelmine kord märkasin ma kevadel, et kuskil kella 4-5 paiku on väljas pime ja laternad ei põle. Olin nii vaimustuses. Nüüd kell oli lõpuks 2:33 ja täpselt sama - mu lemmikvaade aknast. Põlevad ainult trepikojad ja paar üksikut akent. Kõik on nii vaikne. Ilus. Monotoonne vist. (PALUN LÕPETA SÕNADE VALEKASUTUS) Tegin akna lahti ja imestasin. Võrreldes kevadega tuli mu tuppa ainult värskust, mitte külma. Aken jäi lahti ja mina jäin värskuse kätte ööd nautima. Siis läks tuju veel ilusamaks ja ronisin aknalauale. Kõigutasin väljas jalgu. Politseiauto sõitis mööda, ma naeratasin. Kümme minutit jalakõigutamist ja mul oli ikka veel hea olla. Ikkagi läksin magama esialgse plaaniga aken pärani lahti jätta. Mõne minuti pärast hakkasin muretsema ja panin akna kinni. Magama jäin umbes 5 sekundi jooksul.
On hommik (14:14) ja tegelikult ärkasin ma kella 8 paiku, aga tunne on nagu oleksin alles 5 minutit voodist väljas olnud. Tuim suvi. Kohe välja.
hay
filme,
kristot,
nolife'i,
ööd,
simpsoneid,
simsi,
top geari,
triikimist,
üleliigset analüüsi
20090602
Korrapäraste vaheaegadega tatistan kogu oma ümbruse täis. Eile ostsin maasikaid, mullitasin ja kõndisin oma lõbuks 4 tundi metsas. Kool on läbi, hinded on korralikud (ka üllatavad). Ma ei suuda uskuda, et 10. klass on läbi. Täna on saksa keele eksam. Tahaks mitte läbi kukkuda. Pean nüüd koristama minema.
Ilm on veider, ilm.ee-sse vaadata ei viitsi ja ega pole mõtet ka, kõik juba vinguvad, et homme tuleb vihma. Ma ei ole vihmast enam vaimustuses ja üldse kuidagi tuim olemine on. Ainult niutsun (isegi mitte südamest) suslikute ja kummutis magavate telefone närivate kiisude peale. Peaks minema pead pesema, ma vaatan peeglisse ja mõtlen millegipärast hullumaja peale. Tänane (filmi)öö oli filmiöö, vaatasin "Lions for Lambsi" ja "Mr. Brooksi". Mõlemad meeldisid. Täna meenus "Spun". Mõtlen, kas ma tahan seda uuesti vaadata. See oli nii- räme. Keerlev ja veider, tekitas nii erilise(lt rõveda) tunde. Nii tahaks emotsioone. Ma ei viitsi arvutist filme vaadata ja mp4-ks ei viitsi ka konverterida ise asju.
Elu jooksul vaadatud filmide nimekirjas on 190 filmi ja mind masendab see haigelt väike number. Elu jaoks on see liiga väike. Sõnad/numbrid elu ja 190 ei käi väga kokku.
Ei ole aega lõpuni vaadata Practice'i ja Gossipi season finaled, see-eest ostsin lõpuks ometi endale 3in1-id, sest et tekkis siin hiljuti mõte, et äkki ongi mu tuimus põhjustatud kohvi puudumisest. Väga tark mõte. Väga tark mõte.
Ilm on veider, ilm.ee-sse vaadata ei viitsi ja ega pole mõtet ka, kõik juba vinguvad, et homme tuleb vihma. Ma ei ole vihmast enam vaimustuses ja üldse kuidagi tuim olemine on. Ainult niutsun (isegi mitte südamest) suslikute ja kummutis magavate telefone närivate kiisude peale. Peaks minema pead pesema, ma vaatan peeglisse ja mõtlen millegipärast hullumaja peale. Tänane (filmi)öö oli filmiöö, vaatasin "Lions for Lambsi" ja "Mr. Brooksi". Mõlemad meeldisid. Täna meenus "Spun". Mõtlen, kas ma tahan seda uuesti vaadata. See oli nii- räme. Keerlev ja veider, tekitas nii erilise(lt rõveda) tunde. Nii tahaks emotsioone. Ma ei viitsi arvutist filme vaadata ja mp4-ks ei viitsi ka konverterida ise asju.
Elu jooksul vaadatud filmide nimekirjas on 190 filmi ja mind masendab see haigelt väike number. Elu jaoks on see liiga väike. Sõnad/numbrid elu ja 190 ei käi väga kokku.
Ei ole aega lõpuni vaadata Practice'i ja Gossipi season finaled, see-eest ostsin lõpuks ometi endale 3in1-id, sest et tekkis siin hiljuti mõte, et äkki ongi mu tuimus põhjustatud kohvi puudumisest. Väga tark mõte. Väga tark mõte.
20090529
Mu kuradi jumal. Ei suuda enam ilma kohvita, ja kohvipurgis on ainult mingi munalõhnaga pruun pulber. Anna abi. Sain arvutisse palju filme, tunnistusele sitaks kolmesid. Hea on olla, kuna matemaatikaõpetaja on mul nunnu. Läksin närvi, kuna ei viitsi midagi teha. See on nii et
ei ole midagi
tühjus on
ikka veel midagi
ja siis viha
tühja kohta tekib viha
närvid läbi
Tahaks minna mere äärde elama. Sellise mere äärde, kus ei ole inimesi, ainult liiv. Ja üks mustvalge kiisu, kes on samas nagu ka lehm. Võililledes.
Nägin täna oma elu kõige veidramat unenägu.
ei ole midagi
tühjus on
ikka veel midagi
ja siis viha
tühja kohta tekib viha
närvid läbi
Tahaks minna mere äärde elama. Sellise mere äärde, kus ei ole inimesi, ainult liiv. Ja üks mustvalge kiisu, kes on samas nagu ka lehm. Võililledes.
Nägin täna oma elu kõige veidramat unenägu.
hay
filme,
kiisut,
kohvi,
kolmesid,
matemaatikat,
närve,
tühjust,
unenägusid
Subscribe to:
Posts (Atom)
dr_rex_ford at 2007-12-27 05:57 CET:
just a thought.