20110221

she went down down down there into the sea


Kui välja tuli Interpoli "Interpol", kirjutas üks vene ajakirjanikust neiu, et Interpoli võlu on selles, et korraga kõlavad nad intiimselt ning samal ajal ka suurejooneliselt ja pidulikult. Niimoodi ma nende peale nüüd alati mõtlengi. Et nad on üks mugav ball mu kõrvades.

Interpol on ilmselt kui mitte ainuke, siis kindlasti põhiline põhjus, miks ma New Yorgis ära käia tahan.

hingab kurvalt lühikeselt hingeldades

Ma hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)

Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.

Ma nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.

Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.

Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurku
20110216

lay my head on the hood of your car


ma ei suuda uskuda, kui kohutavalt ma sellesse videosse just armusin
20110207

and there is no sorry to be sorry for

Ma nüüd teen sulle ühe korraliku sissekande, mis on mitmekesine ja võib-olla isegi huvipakkuv. Mul on siin ees väike kava ja ma üritan seda lausa järgida, sest et ma nüüd üritan vähem psühhopaat olla. (reference viimaseks plaanitud lõigule)

No esiteks siis update ülikoolide vastustest: mingi päev vastas lõpuks veel üks kool ja nüüd täna veel üks (nii vastik on oodata: vastustest on suhteliselt ükskõik, sest et üks jaatav vastus juba on, ja kindel tunne on tänu sellele juba igatahes, aga lihtsalt see teadmatus, see on vastikult närviajav. ma tean, et normaalne on neid vastuseid märtsis ka saada tegelikult, aga saanult ühe vastuse niivõrd vara, on nüüd kange tahtmine ka teisi korraga saada). Üheks vastanud ülikooliks oli igatahes Glamorgan University, mis oli ainus Walesi ülikool, kuhu kandideerisin. Üldse hakkasin seda vaatama, sest et kui ma alguses hakkasin meeleheitlikult tellima kõiki maailma prospectuseid, oli Glamorgan esimene, ja millegipärast ka ainuke ülikool, mis mulle selle ka saatis. Muidugi pidin selle erilise hoolega läbi vaatama. Ja kuidagi hakkas väga meeldima ja see vist ainukeseks alguses tehtud valikuks mul ka jäi. Nüüd ma kirja nendelt lõpuks ka sain ja mida ütles mu nunnu esimene valik? "Your application has been unsuccessful" - ja kuigi jällegi saan ma tõestust selle kohta, et ma olen ikka tõeliselt halbade valikute tegija, siis tegelikult on isegi nagu mingi iroonia selles vastuses. Halvim mu valikutest ütleb mulle ära, samas mu valitutest parim kutsub mind endale kõigest 6 päeva möödudes (mis on ikka sitaks kiire normaalaja ehk 4-5 kuu kõrval). Teine vastus, mis täna ära tuli, oli Sheffield Hallamist. See ülikool tundus lihtsalt olevat väga võluvas linnas, pluss oli selles nii palju kinosid! (Sa pead mõistma, et üks esimesi asju, mis ma ülikoolilinnu uurides vaatasin, oli nendes kinode olemasolu. Kuidas siis muidu) Muidu küll vastik kaotus, aga ega väga suur ta ka ei ole. Ülikool ise pole vist suurem asi. Enne olin ma vastuse saanud Newcastle Universityst, mis on küll küllaltki hea, aga ei ole mu eelisvalikuks, sest et mõni linn, mille ülikooli kandideerisin, meeldib rohkem, ja mõnes ülikoolis on vingem kursus. Panen sulle oma viie valiku ja niisama võrdluseks Oxfordi ja Cambridge'i tulemused mingis järjekordses League Table'is, mida on maailmalaiune võrk puupüsti täis. 

Rank     Name                               Student           Student-staff   Completion     Graduate      Entry
                                                          satisfaction     ratio                                               prospects    standards
1.        Oxford                     4.11            10.88             97.6              82.29        523.88
2.        Cambridge              4.18            11.59             99.05           85.53        538.54
24.      Newcastle               3.84           14.88           92.29          79.43       405.17
54.      Bournemouth         3.79            21.19             85.11           75.47         288.58
68.      Sheffield Hallam     3.72            18.92            83.8             64.19         268.48
72.      Edinburgh Napier   3.82           18.35            72.67           72.89         291.33
90.      Glamorgan              3.75            18.01            69.1             60.43        263.07


(jah ma juba nägin previewst et see tabel väga feil, aga pane oma visuaalse analüüsi võime nüüd tööle vms)
Minu valitutest iga tulba parim punane ehk siis nagu näha, oleks mu parim valik võimalikest seesama Newcastle, mis mu juba vastu võttis. Aga no ei kipu sinna (kuigi! mida seal kindlasti saab, on jalgpall, pluss seal on METROOOOOOOOO, pluss on linn miljoniline, pluss selle miljoni peale on kõigest 2 ülikooli, kuule ma siin hakkan end juba ümber veenma Newcastle'i sobivuse suhtes). Samas, vaatame, kes mind veel, kui üldse, tahabki :D (viimases lauses on 8 sõna ja 4 koma)

Ma tegelikult kahtlustan, et ma olen ainuke inimene, keda see eelmine lõik huvitab, nii et lähme edasi.

A oota, another pede lõik, ma veel tahan olümpiaadidest korraks rääkida. Inglise keele piirkonnavoor osutus palju edutumaks kui ma lootsin (30.-33.), ja üldsegi oli siiski mõnevõrra veider saavutada eesti keeles niivõrd kõrge koht, eriti veel kõrvutades eesti ja inglise keele tulemusi, mis pidid minu arust minema täpselt vastupidi (täna kukkusin läbi suure ja väikese algustähe töös, success) (samas, kas sa oled kuulnud mingitest "uutest reeglitest", mis ütlevad, et rootsi laud kirjutatakse suure R-tähega ja hiina köök suure H-ga?!). Aga noh, läks kuidas läks, nüüd on jäänud veel ära oodata vaid otsus selle kohta, kas pääsen emakeeles ka Tallinnat esindama. Ei jõua üldse ära oodata. Ma olen nii vastikult kannatamatu. (ja ei tea, kas nii on olnud alati või on see mingi faas, kus mul on lihtsalt palju asju, mida oodata) (sest et jah, ma veel unustasin öelda, et käisin eelmisel esmaspäeval Disneylandi tööintervjuul ja kuigi ma olin päris kindlasti üks kõige saamatuid kandidaate, kellel on umbes null tuhat võimalust Pariisi ka saada, olin ma vastuse ootamise elevusest - kui möödas oli alles, nojah, üks päev - suremas)

Olenevalt sellest, kes sa oled, lähme võib-olla sinu rõõmuks nüüd mu päriselu juurde (don't leave, cause coming next: filmirubriik, mis on üle pika aja üks väga hingestatud filmirubriik, milles on palju naudingut).

Aasta 2011 Holokausti ohvrite mälestamispäeval sain ma 19-aastaseks ja see oli kuidagi väga õnnelik sündmus, sest et toimus palju head, aga mitte karjuvalt head, kus on palju ekstaasi ja erutust (millest mul on ausalt öeldes väga siiber juba), vaid oli vaikselt õnnelik olla. (pärast edukat sooritust emakeeleolümpiaadil ma pean siiski tunnistama, et blogisse ma veel korralikult - EKSISTEERIVAID sõnu ja sõnavorme kasutades - kirjutama õppinud ei ole)

Niisiis - mis toimus? Kolmapäeval läksime Panniga algul filmile, milleks oli Hää filmi nädala raames näidatud True Grit, millest ma räägin hiljem pikemalt, aga lühidalt öeldes väga nauditav elamus oli. Pärast kino suundusime Populari, kus sain lõpuks ometi proovida Marie poolt nii heaks reklaamitud maasikat. Me ei pidanud väga kaua ootama, kuni jõudis kohale ka Saimps. Igatsesime Annut ja piibutasime ja tegime mu foxy Ocean Clickiga pilte. Ja rääkisime! No ma pean ütlema, et kui Annu veel seal oleks olnud, oleksime me end kindlasti Rootsi konditsiooni naernud oma Kuldse Killunaiste Seltsi Kooslusega. Ja muidugi, kui piibuisu oli otsas (ma pean tunnistama, et piip algas väga paljutõotavalt, aga see lõbu lõppes minu jaoks päris kiiresti ja ilma oma nunnudeta oleksin ma selles õhtus võib-olla isegi natuke pettunud), läksime Mäkki. Vahepeal korjasime kuskilt kuradi pangaautomaadist üles mingid pedofiilidest sõbrad, kes reaalselt käisid närvidele. Ja kuigi vastikud nad olid, oli mul vähemalt naljakas, KA sellepärast, et mu Hello Kitty kollektsioon täienes ühe õuna võrra.

Neljapäeval ehk siis THE päeval ma ilmusin kooli füüsikasse, kus Saareplix kinkis mulle muffinid SOFI 19, millest igaüks oli mu sünnipäeva üks hailaite. Jagasin oma Fazerit ning sain ilmselt kallistatud absoluutselt igatmoodi kui vaid võimalik. Mitte niiväga obvious õnnitlustest rääkides oli taaskord (see on lihtsalt ulme) esimeseks õnnitlejaks Rassu, ka üllatas Elisa, pluss Allan oma sõnumiga, mille ta oli saatnud minust umbes nii 15m kaugusel olles. Nii et kuldne täheke A-klassile (boonus Triini eest:D). Aile ka kergelt LENDAS mulle otsa (ma päris ausalt mõtlesin tol hetkel lendoravatest, kui teda nägin) ja see oli maxnunnu. Siis oli inka D-klassiga, kus Elin rääkis oma tulevikuplaanidest, mis mulle väga meeldisid. Ja siis olid Holokausti-teemalised ajalootunnid kõigi paralleelidega, ning nende poole pealt (kuigi sa tead, see oli minu jaoks megahuvitav) läksime me Liisuga minema, sest et mu kolmeliikmeline jalkatiim otsustas minna kinno vaatama The King's Speechi LÕPUKS FAKING OMETI! Sellest siis täpsemalt ka hiljem, aga ütleme nii, et üheks väga nauditavaks kinoelamuseks osutus, eriti veel oma lemmikute sportlaste seltsis. Õhtul käisin saksas ja tulin koju tagasi kell pool 10, kus tuli välja, et mu nunnu nunnu pere oli mind juba 2 tundi nälgides oodanud. Kaetud oli peolaud kõigi kõigi kõigi mu lemmiktoitude PLUSS lepatriinutordiga!! Ma arvan, et siin elus on mul kaks konstanti, millest üks olen mina ise ja teine on Pihlaka lepatriinutort.


Igatahes. Jah, mu päris päev lõppes hästi ja järgmine päev läksin kooli tulpidega, mis olid mu nunnu mahajääja Liinuxi jaoks, kellest mul oli õnn 1 päeva vältel 2 aastat vanem olla. Ja siis laupäev koosnes minu jaoks mitte kohustuslikust koolipäevast, vaid saksast ja õhtupoole kvaliteetajast nunnudega Voorivahes.


Ja siit tuleb su kauaoodatud filmilõik! Ma arvan, et ma ei olnud ainuke, keda mu igavene filminördimus siin blogis närvi ajama hakkas. Ja siis ma võtsin kätte ja vaatasin ära filmid nagu The King's Speech, The Fighter, True Grit, Life as We Know It, Blue ValentineBourne'i triloogia, All Quiet on the Western Front, BrickSomewhere, Bright Young ThingsLove and Other Drugs ja Conviction. Mäletad, eks, et Blue Valentine'is ja Somewhere'is mõnes mõttes pettumisest ma juba pajatada sulle jõudsin, aga kõigi ülejäänud filmide muljed on nüüd siin.


Alustan filmist nimega Bright Young Things, sest et justnimelt see linateos oli üks esimesi, mis mind üle pika aja siin millalgi jälle rõõmustas. Nägin juhuslikult telekast. Niisiis, ma arvan, et Emily Mortimer ja Michael Sheen on hämmastavad ja no ma pole Briti kino ammu näinud ka, nii et topeltnauding oli esiteks sellest. Stephen Fry režissööridebüüt mulle ka täitsa meeldis, sest et andekad inimesed on ilmselt tõesti andekad kõiges, ja pärast filmi kasvas jälle tahtmine hakata Evelyn Waugh'd juba lugema. Pluss läbi kogu selle huumori (milles Emily Mortimer veel eriti hea on) nii hästi välja toodud mõte, see igavene elupõletajate iroonia; ühesõnaga nauding otsast lõpuni välja. See oli igatahes nii hea, rahustav tunne, lõpuks ometi mitte lihtsalt mitte pettuda, vaid lausa natuke ära armuda.


All Quiet on the Western Frontist tahaks üldiselt ka rääkida, sest et väga tihti ma neid vanu filme (see näiteks aastanumbriga 1930) ei vaata, aga ma pean häbiga tunnistama, et jäin filmi esimese poole peal perioodiliselt magama. Sest et viimasel ajal ma jään igal pool magama, ja neid näiteid on tõesti kümneid, ma ei tea, mul oleks nagu mingi krooniline magamatus või midagi. Kahju ta on muidugi selles mõttes, et mul mingit terviklikku arvamust filmist ei ole, aga see, mida ma nüüd lõpuks ka nägin, üldiselt mulle väga meeldis ja ma küll ei ole sisukate raamatute filmiversioonide eriline fänn, aga tuleb tunnistada, et ma ei usu, et filmi oleks võinud väga palju paremaks teha. Pluss veel boonuspunktid selle eest, et film siiski vana, ja tehtud vägagi arvestataval tasemel. (Artis see-eest aga saab taas laita. Ei ole olemas ebamugavamat kino.)


Võtame kokku mu mitte väga lemmikust romantilise komöödia žanrist Love and Other Drugs ja Life as We Know It. Rotten Tomatoesi suure usaldajana olin ma Life as We Know Iti nägemisele mõeldes palju rohkem elevil kui Love and Other Drugsi pärast, kuigi algul oli mõlema filmi treilerite esmamulje täpselt vastupidine. Siiski läksin vaatama mõlemat ja taaskord langes mu arvamus kokku RT omaga. Love and Other Drugs on lihtsalt Jake Gyllenhaali ja Anne Hathaway hämmastava võluvuse festival. See film ei ole vaatamiseks vastik, nagu need eriti klišeede sisse ära uppunud romcomid, aga ütleme nii, et midagi erilist temast, ükskõik mis tasemelt otsida, no lihtsalt ei leia. Life as We Know It oli mulle alguses vaatamiseks vastik, kuna selles mängib Katherine Heigl, keda ma väga ei salli, ja ka Josh Duhamelis ma ausalt öeldes midagi eriliselt sarmikat küll ei leia. Ja kuna romantiliste komöödiate aluseks on tavaliselt põhinäitlejad pluss hea vedamise korral nendevaheline keemia, siis no ilmselgelt polnud ma filmist eriti huvitatud. Juba esimestel minutitel oli mul juba vihahoog peal - Duhamel mängis nii andetult kui vaid võimalik. Kuid siis! hakkas filmis see osa, kus Heigl ja Duhamel väikese tirtsu eest hoolitsema hakkasid, ja ma sulasin ja sulasin ja sulasin, mind ei huvitanud enam ükski näitemäng peale väikese särava punapea oma. Hiljem ilmus filmi veel üks tegelane, see ainuke, kes mu arust mängida ka oskas, Sarah Burns nimelt. Aga enam ma sellest suurt tõesti ei hoolinud, sest et nunnu Sophie sulatas selle keskpärase filmi millekski no üle mõistuse armsaks. Pluss veel paar stseeni, mis mingil imelisel viisil klišeedest vägagi suurt naudingut pakkuvatest kohtadeks filmis tehtud olid. Ja rõõmsalt astusin ma kinosaalist välja, üks kord ka rahulolevana pärast romantilise komöödia nägemist. Viimati meeldinud kinos nähtud romcomiks oli Going the Distance, nii et it's really been a while.


Conviction oli siis see film, mida ma tahtsin näha päris kaua ja lõpuks seda tõmmata ka viitsisin. No esiteks ma pean ära mainima, et Sam Rockwell ükskõik mis filmis on sajaviiekümne protsendiline võidu peale minek. Kas sa oled näinud Mooni? Palun vaata. Kas sa oled näinud Iron Man 2-te? Kui mitte millegi muu pärast, siis härra Rockwelli pärast vajab vaatamist. Kas sa oled näinud Everybody's Fine'i? Jah, jah, jah, lisa ühesõnaga oma filmilisti kogu Sam Rockwelli filmograafia, mis, ma pean tunnistama, mul endalgi veel alles algusjärgus tegelikult on, aga ma julgelt võin seda soovitada. Igatahes, lõpetasin oodi Rockwellile, et kuidas film ise oli? Oli selline tavaline dramaatiline hea lõpuga lugu, aga see ei olnud see läbi ja lõhki ameerikalik draama, kus vahepeal on need surmani tüüdanud dramaatilised kõned ja noh, tead küll. Need hetked, kus sa tahad filmitegija mitte heas mõttes ora otsa torgata ja põlema panna. (Mõnikord ma mõtlen, miks ma panen lausete vahele sõnu, mis sinna ei käi. Elu igavesed müsteeriumid) Igatahes oli selline hea-võidab-kurja armas film, ja ma olen arvatavasti seda miljon korda öelnud, aga mulle väga (ja ma mõtlen VÄGA) meeldivad filmid, kus lahatakse perekonnasiseseid suhteid. Selle aspekti pärast jäi mulle filmist parem mulje kui arvatavasti enamikule jääb. Ma lihtsalt tõesti naudin lugusid sellest, millised perekonnad olla võivad. Särtsu ja millegi erilise puudumine (võib-olla minu jaoks jäi isegi perekonnateema juures naaatuke puudulikuks teema põhjalikkus) jätab siiski sellele hindeks "vapustav" ja "geniaalne" asemel vaid "väga hea".

Perekonnateemaga edasi minnes olin ma The Fighterit vaadanult peaaegu nimetamas seda oma 2010. aasta lemmikfilmiks. Siiski, kui mu tunded vaibusid, mõistsin, et täitsa lemmikuks jääb numbri 2010 sisse ikkagi midagi muud; mis nimelt, seda loed muideks juba kohe varsti. (kas sulle ei tundu, et sa oled vaatamas mingit lamedat topshopi kus ma pean sind oma meelitavas toonis öeldud reklaamfraasidega lahkumast takistama) (jah) See selleks, The Fighter oli mu jaoks midagi suurepärast väga paljudel põhjustel, esiteks oli see, nagu ma juba ütlesin, lugu mu armastatud pereprobleemidest. Kuidas sa valid enda tuleviku ja oma pere armastuse vahel? Kuidas sa näed, et asjad on valesti ja see teeb sulle haiget, kuid sa ei tohi, lihtsalt ei saa midagi teha? Film on psühholoogilise poole pealt äärmiselt huvitav (minu jaoks vähemalt oli, aga samas, ma enda arust olen filmide suhtes päris vähenõudlik). Kuigi peategelane on muidugi väga oluline ja just tema dilemmasid ja probleeme on filmis kõige rohkem valgustatud, jääb minu jaoks filmi vaidlematuks aardeks Christian Bale ja tema tegelane Dicky Eklund. Ma ei tee sulle seekord spoilerit, öeldes, milles seisneb Dicky fenomen siin filmis, aga kui poleks Dickyt, poleks ka filmi. See oleks seesama täiesti tavaline dramaatiline spordifilm, milletaolisi me oleme hämmastavalt palju näinud ja millest meil niivõrd kõrini on. Ning muidugi ma ei saa mainimata jätta, et kogu selle mõtlemise peale, kes Oscarid saab ja kes ei saa, kes neid väärib ja ei vääri, ütlen ma, et Christian Bale on ainuke kõigist Oscari pretendentidest, kes oma meeskõrvalosa auhinna 10 000%-lise kindlusega saama peab. Teiste kategooriatega võib tõesti tekkida palju arutlusi ja vaidlusi ja kahtlust, aga Christian Bale väärib selleaastast Oscarit täpselt sama kindlalt nagu vääris Heath Ledger enda oma The Dark Knighti eest. Nii palju siis ühest rollist. Oli ka üks näitleja, kes mind väga positiivselt üllatas, Amy Adams nimelt. Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mind on ta hakanud kohutavalt tüütama oma ühe ja sama rolliga kõigis filmides. No ja mis imelise üllatuse osaliseks ma siin siis sain - mu Disney printsess on muutunud nii karmiks, et lausa suu vajub lahti, teades ta varasemat näitlemisdiapasooni. Väga, väga hea lisand niigi heale filmile. Oh see mölisemisstseen, mida äärepealt kaklemisstseeniks nimetada sai. Igatahes. Veel pean ära märkima operaatoritöö. Lihtsalt Nauding on vaadata. Ja muidugi meeldib mulle veel, kui filmid (või raamatud või ükskõik mis, saad aru küll) suudavad mulle sisendada huvi mingi ala vastu, mida ma varem väga ei sallinud. Äärmiselt hea töö poksistseenidega, mis olid lavastatud tõesti meisterlikult ja hoidsid mind pinges palju enam kui tavalised spordifilmid. Isegi üks mu viimastest selle žanri lemmikutest Invictus ei olnud pingelistes tipphetkedes kaugeltki sama põnev, kuigi ala (ameerika jalgpall) oli palju tuttavam ja meeldivam. Et siis jah, suur nauding. Suur.

Mõnes mõttes Oscarite lainel jätkates on nüüd järg True Griti käes. Kui siis alustada üldiselt, pead sa mind tundes teadma seda tõsiasja, et mulle äärmiselt meeldivad vennad Coenid. Kõik, mida härrasmehed teinud on, rõõmustab mu meelt. Niisiis läksin ma vaatama filmi väga hea eelaimdusega. Muidugi oli ka suur huvi ära näha seda 13-aastast imet, mis naiskõrvalosa Oscarile nüüd kandideerib, ning ma nägin ära, ja mulle ei mahu siiani pähe, et neiu filmimise ajal 13-aastane oli. No kui pooledki Hollywoodi asukatest niimoodi mängiks, oleks maailm parem koht ja me elaksime filmiparadiisis. End of statement. True Grit ise oli muidugi oivaline, Jeff Bridges sai küll minu meelest Oscari natuke vale filmi eest eelmisel aastal (ei taha öelda, et halb film, hea oli, lihtsalt on olnud ka hulga paremaid rolle), aga samas ma annaks talle vist iga aasta kõik filmiauhinnad. Nii et jah, väga meeldivad osatäitjad, hea huumor, ja oli üks vähestest filmidest, kus mõni stseen, mis meile Panniga mõlemale väga meeltmööda ei olnud, ei häirinud üldse üldmuljet. Väärt film on ta nagunii, lihtsalt tean, mis kohad oleksid võinud lausa veel paremad olla. Tasub näha igal juhul. See oli nüüd üks siin blogis harva esinevaid soovitusi muide, kui sa ära ei tundnud.

Lähme nüüd edasi lähiminevikku. Bourne'i triloogia on üks filme, mis mul ammustest aegadest juba watchlistis. Action jätab mind tavaliselt nii külmaks kui vaid võimalik, välja arvatud juhul kui see pole komöödias või lihtsalt liiga naeruväärne, et tõsi olla. Aga Bourne'ist on nii palju räägitud ja et olla üks parimaid filme läbi aegade mitte ainult oma žanris, et muidugi pidin  oma silmaga ära nägema, millest siis kõik nii võlutud on. Vaatasin The Bourne Identity ära ja mõtlesin, et noh, polegi nii igav ja väga mõttetu, sama hästi võib ka teise osa juba ära vaadata. Hakkasingi Supremacyt vaatama, ja filmi lõpus hakkas tulema see väikese naudingu tunne, kui ekraanil oli üks minu arust vingemaid car chase scene'e (sest et no mõtlesin palju ma mõtlesin, ei tea selle eestikeelset vastet) minu nähtud filmide seas. Kuigi ma väga palju actionit, nagu ma juba ütlesin, ei vaata, oli ikkagi tunne, et see stseen on ikka midagi väga head isegi omalaadsete seas. Nii ma läksin juba suurema naudingulootusega kolmanda osa, The Bourne Ultimatum manu. Ja oh issand issand issand issand. SEE ÜKS STSEEN! Tead, superspioonide ümber keerlevates filmides on alati näidatud, kuidas nad oskavad kõike teha perfektselt, eks. No igatahes selles linateoses oli nüüd üks stseen, kus 5 minutit on näidatud Bourne'i oskust jälitajaid maha raputada, ja see oskus on perfektne astmes miljon. See on lihtsalt kõige uskumatum spioonifilmi-stseen läbi aegade ja ma julgen seda öelda, sest et see stseen võtab su hingetuks. HINGETUKS! Kolmanda filmi lõpuks hakkas ka kogu kolme filmi stsenaarium vormuma (mis kuradi sõnamoodustus) millekski selgeks ja isegi heaks. Nii et kindlasti ei kahetse, et ära vaatasin. Päris mitte-ainult-oma-žanris-parimaks nimetama ma seda ikkagi ei hakkaks, aga actioni seas on ta minu meelest liidripositsioonil (või selle vahetus läheduses) väga selgelt.

Ja nüüd lõpuks The King's Speech. Ma ütlen niipalju, et oli ta täpselt see, mida sa ootad filmilt, mis juba kuulutatud üheks peamistest Oscarite eest võitlejatest, kus mängivad Colin Firth, Geoffrey Rush ja Helena Bonham Carter, ning mille treilerit sa oled näinud ja arvad, et filmist tuleb üks aasta suurimaid naudinguid. Ei valmista pettumust üheski punktidest. Pluss! orgasmitekitav operaatoritöö: silm mitte lihtsalt puhkab, vaid armub ekraani ära neid valutekitavalt ilusaid kaadreid jälgides. Film on magnifique ja vaatama pead seda täiesti kindlalt. Ei mingeid vastuväiteid.

Nii et sellised on mu viimased (ma ütleks, et ikka küllaltki meeldivad) filmielamused. Lõpuks ajas üks neiu aga peale isu teha ka aastaga 2010 dateeritud filmide topi. Ma olen näinud väga palju väga meeldivaid filme. Esimesse listi jõudsid ainult need, mis liigutasid mind mõnel ebatavalisel viisil. Sest et sa ju tead, et on väga head filmid ja on filmid, mis on erilised - ei saa võrrelda. See siin on eriliste filmide list.

1. Biutiful
2. Four Lions
3. I'm Still Here
4. Scott Pilgrim vs The World
5. Black Swan
6. Cyrus
7. Inception
Omamoodi naljakas, et kõige põhjalikumalt olen neist rääkinud viimasest kohast, samal ajal kui Biutiful sai mult vist umbes poolelauselise mainimise. Mis teha. Mõtlesin kohtade üle kaua, aga niimoodi mu esimene top välja igatahes näeb.

Ja siin on filmid, mis mind kohutavalt õnnelikuks tegid lihtsalt sellest, et neid oli rõõm vaadata. Täiuslik töö otsast lõpuni (jällegi, minu jaoks, kes ma ausalt öeldes tehnilise poole pealt suuuur võhik olen).
1. The Kids Are All Right
2. Stone
3. The Fighter
4. The Social Network
5. The King's Speech
6. Easy A
7. True Grit
8. How to Train Your Dragon
9. Renn, wenn du kannst
10. The Ghost Writer
11. The Messenger
12. Last Night
13. Aeg on siin
14. Despicable Me
15. Blue Valentine
Ma ütlen ausalt, mul oli niivõrd raske tegelikult mõndade filmide kohta otsustada, kas nad kuuluvad erilisse või  heasse listi, aga kuidagi ma nad siia ära paigutasin. Väga vaieldav jaotus, aga vähemalt sa tead, mida ma sellel aastal kõige rohkem lõppkokkuvõttes ka väärtustasin. Kuigi ma pean mainima, et palju 2010. aastal valminud filme on veel nägemata ning tõotavad tula väga head, nende seas näiteks Tournée, Svinalängorna, Elektra Luxx ja 127 Hours, aga no veel edasi ma seda lõppkokkuvõtte tegemist lükata enam ei tahtnud.


Ma olen antud postitust kirjutanud 6 päeva ja vihkan seda nüüdseks kogu oma südamega. Kavas oli mul tegelikult veel 3-4 punkti, aga elad ilmajäämise üle. Räägin psühhopaatiast, tulevikunägemustest, 2011. watchlistist ja paljust muust tulevastes sissekannetes. -TOPSHOPI TUNNE-
20110206

kuni ma oma miilidepikkust sissekannet lihvin siin

 

Blog Template by YummyLolly.com