Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.

CAPS

Istusin trollis, kui mu naljakates kogu aeg katkiminevates kõrvaklappides mängis Bat For Lashes, esimest korda peale kunagi enne 44 korda mängitud "Danieli". BAT FOR LASHES ON JUMALIK, ma ei suuda uskuda, ma just eile tõestasin sulle tähtsa näoga, et naised ei oska muusikat teha. Siis trollis vihm klõbistas vastu klaase ja ma tahtsin meeletult (emotsionaalsuse väljendus) põske vastu klaasi panna, aga ei saanud, kuna silmad olid Mehis Heinsaarel ja ta kummipuudel ja harfidel ja ma lihtsalt ei suutnud. Ta kirjutab imelisi asju, praegu loen "Härra Pauli kroonikaid". Vahepeal ma ikkagi suutsin ta ära panna, aga ainult selleks, et joonistada. Sa ei kujuta ette kui mõnus on tühjas trollis joonistada. Eluilus. Überhea. MUSTA PASTAKAGA.

Ma arvan, et kui suvi hakkab ja kõik mu eksamid ja koolid ja asjad läbi saavad, siis ma hakkan lihtsalt joonistama ja joonistama ja joonistama, kuna ma IGATSEN SEDA.

Tohutu armastusväärne päev, ja ma ei söönud täna isegi jäätist (lemmik Limpa mahlajää ei loe).

Korda on jäänud ajada kõigest eesti, vene, prantsuse keel ja füüsika.
KÕIGEST

Päeva kõige imelisem osa oli tükike suve vene keele ajal. Käisime Häliga kuskil Liia tagahoovis võililli otsimas. Kõik asjad on osade inimestega kuidagi õiged. Me ei rääkinud kõigest. Ja ma ei suutnud kogu aeg keskenduda sellele, et mul oli hea olla. Ja mind häiris, et minust 10 cm kaugusel olid kärbsed endale kodu teinud. Tikulõhn ja võililled (siiski) ja jutud onnidest ja pulmadest ja minu jäätis ja Häli suitsud ja lihtsalt suvelõhn - kõik oli nii õige (see võib tunduda odav ja mõttetu, aga Häliga ei ole ükski asi vist odav ja mõttetu). Mõnikord on hea olla, aga tagantjärgi ei tundu asjad omal kohal olevat. Noh, täna tundusid.

Gilbert oli täna natuke kuri, kuna ma olen sel perioodil palju "jalutanud". Aga muidu pole asjadel viga olnud. Ma ei käinud Lillekülas Tšehhit vaatamas, mida kahetsen siiani siiralt, kuna Eesti lõi lõpuks ometi ühe värava. Punktidest jäid Noored Ohmud küll siiski ilma, aga ega kohe kõike ka ei saa?

Ma arvan. Kunagi sai(n).

Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.