hingab kurvalt lühikeselt hingeldades

Ma hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)

Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.

Ma nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.

Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.

Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurku

Lugesin läbi oma deviantarti profiili ja avastasin, et on tuju 'Munich' üle vaadata ja 'Summer Crossing' üle lugeda.

Pettusin inimestes; nende enese teadmata avastasin, et võib-olla ei ole nendes olnud mitte kübetki põnevust. See on kohutav. Ma olen harjunud nägema igaühes kasvõi midagi- ja nüüd ei ole palju jäänud. Samas aga, nähes, et mõned teised et kujuta endast midagi, kihutab see millegipärast mind iseenda muutmisel ja arendamisel takka. Nii et see on vist hea.. i guess? Või ainult tundub see mulle mõju avaldavat ja tegudeni asi nagu alati ei jõua?

Ostsin värsket leiba Leiburist, omnomnom. See polegi nii värske nagu ma lootsin.

i can't do well when i think you're gonna leave me but i know i try,
are you gonna leave me now, can't you be believing now

Avastasin, et kardan kogu aeg kedagi kaotada. Ei ole hetke, kui ma ei mõtleks, et on võimalus, et üks inimene ütleb must lahti. Kogu aeg vajan ma ühte. Tavaliselt ühte