so we go out to the hill and we lie down

Kuni mu aprillisissekanne valmib, väikeseid apdeite.

Täna oli Harku Järve jooks. Kõik läksid kooli asemel jooksma. Ma tulin kooli. Nii hea, mõnus, armas oli, kui meid oli nii vähe. Pensal oli hea tuju. Ristikivi jätsime ära ja mängisime Rubeniga ülespoomist (ta on selles ebareaalselt feil - sa arvad praegu, et ülespoomises ei ole võimalik feil olla, aga näedsa). Ja Silvetiga rääkisime lihtsalt koos asjadest, millest tahtsime. Teatasin, et uudiseid ma ei loe, kõik maailma kohutaivamad sündmused jõuavad minuni füüsikas täiesti juhuslikult. Enamuse oma ajast rääkisin mõttetutest asjadest, ma nii oleks tahtnud rääkida Mary Poppinsist ja kunstist ja jalgpallist ja ilmast ja sellest, kuidas ma tahan reisima minna. Aga esimesed neli minutit ja see oli rohkem nagu paanika kui vaba rääkimine. Aga nii mõnus seltskond oli ja ma lihtsalt ARRRRMASTAN kui Haldil on hea tuju. Mareli ja Laura lähevad tujutõstjate alla nagunii, täna aga oma eriliselt seenese tujuga eriti.

Jooksust seda, et nii oleks tahtnud minna. Ma pole nii ammu jooksnud. See on tegelikult nii naljakas, vaikselt irooniline, et jah, kui palju ka ei räägita, et tuleks hinnata, mis sul on, kuni see veel on, ja ma olen alles 18 ja enam pole alles pooli asju, mida ma kunagi niiväga armastasin. Tead, kuidas ma armastasin jooksmist? Tead?

Ma tean, et kogu aprill on valmivas sissekandes, aga nii tahaks ära mainida, et see asi (kollane köide nimega "Loov Eesti"), mille ma Raudsepa näituselt võtsin 30.ndal, on lihtsalt nii motiveeriv. Mulle ei meeldi sõna "motiveeriv", aga onju see see, et ma tahan nüüd selle kõigega jälle tegeleda. Ja peale seda reedest Vanalinna trippi tekkis väike unistus läbi käia kõik Vanalinna söögikohad ja sellest suur blogi teha. Andke mulle keegi nüüd see limiidita võlukinkekaart ja ma alustan kasvõi täna.

Väljas on KEVAD!, kui keegi veel tähele pannud pole. Ja suur tahtmine on seda juba suveks nimetada, sest et kogu mai, ja juba kui aus olla siis ka aprill, on olnud nagu üks pikk nädalavahetus. Vahele natuke õppimist (vabandust, kooliskäimist. õppimisest ei tea ma midagi) ja jah.

Suvi tuleb parim ja Bombay Bicycle Clubi album "I Had the Blues but I Shook Them Loose" on suhteliselt suvine juba ja ma ei suuda selle kuulamist lõpetada.

Vabandust :)

Fantaasia läbib arengustaadiumeid alati kõige mõttetumates kohtades. Mina tahan leida allikas. Lihtsalt leida. Siis kaotada ja mäletada ainult leidmise tunnet, mina ei taha paljut.

Eilne läks lahkumispeost lakkumispeoks kätte ja ma ütlen, et sugugi ei kahetse, kuna inimesed olid parimad ja isegi kui ei olnud, siis mind see ei huvitanud, viimasel ajal on mu blokkimisskillid veelgi süvenenud. Peale sellist õhtut suvetunne juba kindlasti oleks, ammu juba, kui tööpäeviti ei oleks üheksast kolmeni teatud tegevusi. Jõudsin seitsmest seitsmeni olla superman, maasuretkel käia, samuti oli värskendavapoolseks kogemuseks lõkketantsutund. Ja Kersti ja Liina ja Rasmused on eraldi jutt. Hommik SOBIS ning muu võiks ju fadeawayidagi, aga ei, taaskohtumised, armastuse kadunud tükid ja alkohol tegid oma töö ja tulemus on taaskord sama. Seest kõditab.

Ja siis juhtus tutvumine kellegagi, kes iseenesest ei tähenda võib-olla mitte midagi (mul on nüüd häbi niimoodi öelda, kuna temas on sitaks palju rohkemat kui sinus või sinus) (kedagi ei huvita, et antud hetkeks olen teda tundnud natuke üle 24 tunni), aga kes avaldas mulle niipalju muljet. Ei ole mind niimoodi rabanud isegi inimesed, kes kunagi eksisteerinud ei ole (vihje oli ilmselgelt Dexterile). Ja ma tean, et kõik need öised jutud tegid mu seest kihelevaks ja ma sain tunda end kohutavalt lähedal pärisõnnele. Ma ei tea, kas inimene ise mõistab, kui ilus tal kõik seest on, kui palju mõni annaks, et olla seestpoolt tervik nagu tema. ..Ühesõnaga tema näol selline kogemus siis. Jääb vist veel päris kauaks selle võrdlemisi sooja (kindlasti mitte ainult temperatuuri poolest) suveöö mälestustekasti sädelema. Natuke kurvastab sealjuures meenutus pisikesest ebakõlblikust liigutusest. Aga sellest oleme üle. Äkki on unustus kahepoolne?

Pilet ilusasse suvelõppu läheb ostmisele homme ning nüüd, kui ebareaalse hinnaga saadud lemmik rummipoiss olemas on, ei tundu isegi homne enam eriti hirmutav. Kes teab, sellest võib saada järjekordne öö, mis lähendab mind suvetundele. Kuigi iseenesest, tuleb tunnistada, on kolmekümnes juuli natuke veider aeg suvetunde avastamisretkeks. Aga sa ju tead: parem hilja kui mitte kunagi.

Päeva kõige imelisem osa oli tükike suve vene keele ajal. Käisime Häliga kuskil Liia tagahoovis võililli otsimas. Kõik asjad on osade inimestega kuidagi õiged. Me ei rääkinud kõigest. Ja ma ei suutnud kogu aeg keskenduda sellele, et mul oli hea olla. Ja mind häiris, et minust 10 cm kaugusel olid kärbsed endale kodu teinud. Tikulõhn ja võililled (siiski) ja jutud onnidest ja pulmadest ja minu jäätis ja Häli suitsud ja lihtsalt suvelõhn - kõik oli nii õige (see võib tunduda odav ja mõttetu, aga Häliga ei ole ükski asi vist odav ja mõttetu). Mõnikord on hea olla, aga tagantjärgi ei tundu asjad omal kohal olevat. Noh, täna tundusid.

Gilbert oli täna natuke kuri, kuna ma olen sel perioodil palju "jalutanud". Aga muidu pole asjadel viga olnud. Ma ei käinud Lillekülas Tšehhit vaatamas, mida kahetsen siiani siiralt, kuna Eesti lõi lõpuks ometi ühe värava. Punktidest jäid Noored Ohmud küll siiski ilma, aga ega kohe kõike ka ei saa?

Ma arvan. Kunagi sai(n).

Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.