Teemaks hiljutised asjad, sellepärast et muidu ei lõppeks see sissekanne iial.

Eile käisin oma kiisuga jalutamas, kiisu ei ole päriskiisu, ma ei ole ikka veel päris kassipoega väärt, nagu näha. Õhtu otsa saades lipsasime Maximast läbi, kus ma
a) kogemata arutasin ühe suvalise tüübiga šokolaadisorte
b) sain kokteilivihmavarjud!!

Muideks, Jay-Z Run This Town on üks viimase aja vingematest lugudest. Ma ei kuula Jay-Zd, aga ta meeldib mulle ebareaalselt. Nagu ka Oprah'le. Just hakkasin ka 500 Days of Summeri saundträkki tõmbama. Filmi ennast ei ole enne detsembrit väga saada, nii et tuleb seda nutta vähemalt ilusa muusika saatel.

Okei, iseenesest on veel see. Ja Bestuff ajab naerma, kuna need nõmedad asjad on ikka nii nõmedad. "Animals Are My Friends, I Don't Eat My Friends"? Või "Throwing Chocolate Eggs At Strangers' Faces"? Nagu, tõsiselt. Päris naljakas on olla.

Aga muidu on nii hea olla. Tegin täna šokolaadikujukesi ja leidsin Stumble'i abil selle ja lähen jälle kinno teisipäeval ja homme on väike söömine ees ja kõik on kõige parematega. Nii tahan. Kool võiks end põlema panna. (nüüd tuleb Brita ja ütleb "ära põleta kooli, see on uus ja ilus")

Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.

Eile ja üleeile oli tööl lõbus. Koledalt sõbralik filipiinlane lubas mulle üleeile successful life'i ja mul oli ilus kassa ja tuju oli naeratav ja mul oli Nestead. Kerttu mängis päikest mulle ja koledad tüdrukud uurisid elu ja me naersime & naersime & sa ei usu kunagi - naersime. Eile enne tööd sain palga kätte, lipsasin läbi paarist poest, tegin enda mõne hilbu ja ajakirja võrra õnnelikumaks ja jooksin tööle, kus oli natuke üksik olla, aga samas ei olnud ka, suunurgad lihtsalt kuidagi ise tõmbusid põskede sisse. Kõik oli hästi, sõpru sain jälle juurde, vihm oli sitaks armas, selline nagu veepihustist tuleks, õrn nagu. Kohutavalt hea tunne oli taevasse vaadata ja nagu musttuhat väikest musi tuleks näkku. Peale tööd läksin ja maitsesin vigurkartuleid hapukoorekastmega, õgisin teel bussipeatusse, näpud rasvased, jäin bussist maha. Rahulik olemine, ning juba paari sekundi pärast jalutasin ma rahulikult üle tee ja istusin bussile teisel pool. Teel koju ehk bussis sain lugeda GQ-d. Jälle oli tunne nagu juukseotstest liiguks ajju määratu vedelavõitu sädelev õnn.

Täna ärkasin telefonikõne peale, panin asjad ülikiiresti kokku (ma ei taha isegi mõelda, kui vähe aega mul selle peale kulus) ja jooksin linna mingile eksamile (töölt läbilippamisest polnud juttugi), see läks okeilt, väga suurt paanikat ei tekkinud (kirjutasin KOLM tundi, ja see on imetlusväärne i guess? käsi krampis), siis läksime linnukesetähelise sõbrannaga pitsat sööma, tahtsin olla viisakas ja tore ja näidata talle Pizza Grandet, aga silt RESERVEERITUD puudus ja me äärepealt murdsime kogemata sisse mingile peole. Vahepeal oli mulle telefoni tekkinud paar paanilist vastamata kõnet (nendel on minu telefonis millegipärast mingi küpsisepilt juures?) koguses 6 tk, helistasin tagasi, avastasin, et mind on otsustamisest vabastatud ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Läksin Grande asemel Americanasse, aga toidul pole viimasel ajal minu suus üldse maitset. See on kurb. Saime pitsa nr.1 ja ma võtsin veel jäätise, mis oli lihtsalt öökimaajav, aga ma ei julgenud seda ei endale ega Valjale tunnistada. Mul on häbi. Maksmisel tegime läbi osava triki kehtetu ISICuga. Teel R-Kioskisse tuli vastu ilus Keiu või Anett, kes naeratas mulle ootamatult ilusti. Hea meel oli, Valjuns isegi ei märganud teda. Kuidas saab nii ilusat tüdrukut mitte märgata? (?)

Uitasime Rahva Raamatusse, kus ma leidsin omale lõpuks uue armastuse esimese numbri - Esquire. See saadud, uurisime natuke raamatuid ja mul oli hea tunne, kuna a) ma polnud raamatupoes üksi ja see oli uudne, kuid samas ka väga mälestusi tekitav elamus; ning b) seal olid RAAMATUD ja see on asi, mis teeb igal ajal õnnelikuks. Liikusime Esquire'it peaaegu varastades RR (Rahva Raamat, mitte Rahvarinne siiski) järgmise korrusele, aga tegelikult leidsime ennast MyFitnessist, mille peale mu armas kiisu ehmatas ning me liikusime alla ja UPPUSIME, me UPPUSIME mõnusasse õhkkonda. Jooksin kunstiraamatute poole, aga kurss muutus üpris kiiresti ning mõne minuti pärast leidsin ma ennast vinüülides tuhnimas. Mul on hea olla, kuna mul on raha ja see asi, millega vinüüle mängida. Uudsed tunded. Uudsed tunded. Pildistasin plaate, et kodus saaks piraatlusega tegeleda natuke, ning nüüd on mul selle tagajärjel iTunesis Franz Ferdinandi vägagi armas "Blood".

Vahepeal jäime Rotermanni veel (uksed kiilusid kinni, ups, keskus suleti) ja vahepeal tundsin, et isegi Boostid enam ei lähe kurgust alla. Näpistasin Valjat pehmetest kohtadest ja avastasin identset sammupikkust, kas sina oledki mu arm, mu arm?

Kui kurb on olla mul, et toit ei maitse, kuid on päevades enamatki

Esquire näiteks-

MUL ON KÜLMKAPP REAALSELT TÜHI JA MA EI SAA ARU MIKS MU PALK EI SAA ÜLE ARVELDATUD MA EI TAHA NÄLGA SURRA PALUN