maailma nabaks olemine ei ole inimeste puhul sugugi imelik

Kärolin tegi eile ettekande, mis võib-olla oli tegelikult hoopis üleeile.

Mõtlesin, et mu elu on väga naljakas asi. Minu ellu tulevad inimesed, kes on ilusad ja kes mulle loevad. Tulevad suvalised inimesed, kes ei lase mul ära närbuda; täpselt õigel ajal. Nad hoolitsevad mu eest ja on minu jaoks rohkem, kui nad ealeski ette kujutada suudavad. Mõnikord ma kardan tutvustest, mis on kestnud 5 minutit kuni 2 tundi, midagi edasi aretada, aga ma arvan, et ka see on tegelikult õige otsus, mis aitab mul edasi minna, jättes need inimesed minu südamesse selleks, mis nad olid mulle selle lühikese aja jooksul. Mõnikord ma lasen inimestest lahti ning 99% kordadest kahetsen ma tehtut, aga üldpaanis ma tegelikult teen neist lahti lastes õige otsuse, sest et avaneb ruum uutele inimestele ja uus on alati hea. (Teemal natuke peatudes ajab mind näiteks kohutavalt närvi, kui ükskõik mis alal tehakse mingid uuendused ja muud ei kuulegi kui vingumist selle kohta, et vana oli parem. Kas jutt käib poliitilisest reformist või fb uuest kujundusest - mida iganes. Miks kurat inimesed uuendusi nii halvasti võtavad? Ma armastan uusi asju. Miks ei või teisedki nendesse suhtuda uskumisega, et küllap toovad nad meie eludesse midagi uut ja head? Ei mõista) Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on et rääkisime siin Käroliniga ta teatud bioloogiaettekande mõjutusel, et me vist ei usu hästi saatusesse ja jumalasse ei usu mitte mingil moel, aga ju siis on universumis mingi jõud, mis meie elusid back on track viib ja meie suhetega kuidagimoodi diilib.

Nii et kõik läheb hästi ja muretsemine on ainult ajaviiteks.

31. detsembril ütles keegi "rõõmsalt suur" ja ma ei suutnud oma pilku fokusseerida ja küsisin üle: "Kas sa just ütlesid rõõmsalt suur?" ja fokusseeritud pilgu puudumise tagajärjel ilmselt veeretasin silmi ning ta ilmselt sellest arvas, et ma olen ta väljendist väga sillas, samas kui tegelikult ma hakkasin umbes täpselt sellest hetkest seda inimest vihkama ja ütleme nii, et see oli ka õige otsus.

1. jaanuaril leidsin reklaami, kus oli kirjas TULE JA JÄÄ PIDU. See reklaam mahub väga ilusti mu sõnarubriiki, sest et kas sa mõistad kui ilus sõnade mäng tuleb? Tule peole, kus on tuli ja jää, tule ja jää. Woah

2. jaanuaril läksin duši alla ja hõõrusin silmi ja tead, et mõnikord, kui silmi väga kõvasti hõõrud, ei tule nägemine kohe tagasi? Igal juhul, seekord ta ei tulnud mitte kohe, vaid ta ei tulnudki tagasi. Mis mõttes? Ma olin paanikas ja esimene mõte, mis mu peast läbi jooksis, oli, et ma ei saa täna kinno minna. Järgmine mõte oli, et pimedatel polegi nii väga halb olla: kohas, mida sa hästi tunned, võib ilma nägemiseta hakkama saada küll, ja hakkama saada väga lõbusalt isegi. Mul oli vähemalt piisavalt lõbus. Siis ma naersin omaette natuke naljakalt mulksudes seal duši all. Kombates lõpetasin oma dušitseremoonia ning astusin vannitoast välja. Mis idioot meie peres kustutas vannitoa tule, kuuldes vee sulisemist, ma siiamaani välja selgitanud ei ole.

3. jaanuaril kukkus mu ipod äärepealt vetsupotti. Ei kommenteeri.

__________________________________________________________________________________
Lihtsalt 2. jaanuari kohta käivaks märkuseks veel, et tulekustuti on väga segadusseajav sõna.

Ma pole ammu kirjutanud, aga täna tekkis liiga soe tunne jälle, mis meenutas asju ja samas oli uus ja ja ja

Pole ammu ennast ilusana tundnud lihtsalt niisama.

Filmilaat Marie ja Kristoga ja multimeedia teatud inimestega ja lihtsalt inimesed foreva

Okei, Marie on LEMMIK LEMMIK LEMMIK LEMMIK, tuhandes mõttes. MITTE KEEGI ei hakka minuga kunagi samal ajal naerma peale Marie nende asjade peale, mis, noh, millest teame ainult mina ja Marie. Ilma välja ütlemata. Väikesed punased suusad ja PUUU ja miljonid, sõna otseses mõttes miljonid asjad veel, mis teevad iga Mariega suheldud päeva eriliseks. Lav

Kristo ei lõpeta olemast see, kes ta on, ja siin ma tunnen puudust oma defineerimisoskustest, sest et tahaks seletada, aga no ei. Need on väikesed hetked, mis loevad, ja ükskõik mis sageduse või harvusega (sõnamoodustus ftw) nad ette ka ei tuleks, olen ma nende üle alati aina õnnelikum ja aitäh et aitäh

Keit oma haige lõppematu naeruga. Mõnitamismultikate lapsepõlvega. Muutuva seksika soenguga..

Ja LIINA! Mõnikord ju arvad, et ei oska inimestest midagi uut enam oodata, tunned läbi ja lõhki ja armastad 99% sellest. Ja siis tuleb välja veel üks väike 0,01%, millest sul enne aimu ei olnud ja siis sul tuleb totaalselt armastusetunne, mida sa ei ole tundnud juba väga-väga-väga ammu. Ma armastan sind aina enam ja tihti tuleb tagasi see tunne, mis oli siis kui kõik meie jaoks alles algas, kui olid olemas ülelaskmised püha hambaarsti juurde mineku nimel ja jumalikud sõõrikukohvikuretked. Musi

Ja miljon inimest veel, kes ei tea, mida nad tähendavad. PALJUT! Liigagi

Tänasesse kavasse jääb kaks filmi, 30 Rocki teise hooaja lõpp, lõpmatult hea taasavastatud muusika ja vabadus.
Vuhu, suur ja pehme ja magus VUHU!

Kõik on hästi. Vaatan kui kauaks mind jätkub oma hea tujuga ja kuidas läheb mu üritus midagi tegema hakata, sest et on tahtmine enne aasta lõppu kokku saada, issand jumal, 9 inimesega. Kellest oh kuidas tahaks kallistada ühte.

Uudiseks see, et inimesed on osutunud sellel aastal lihtsalt kohutavalt tähtsaks ja heaks. Lõppeval aastal juhtus nii palju halba kõigi jaoks. Ja ma just hiljuti avastasin, et see on olnud ikka piisavalt nõme aeg ka mu enda jaoks, aga ausalt öeldes on ka paremad aastad tundunud palju vastikumad. Sellel aastal on suhted olnud paremad. Ma nii loodan, et tasapisi laabub ka kõik muu, aga lihtsalt, ma pean mainima, et suhete poolest on see olnud tõesti üks imetlusväärsemaid aastaid.

Ausõna, ja ma olen nii tänulik ja natuke uhke.