Mul nagu ei ole midagi öelda peale selle, et kuigi kõik asjad on korras, on üks asi korrast ära, aga ma ei tea, kas on mul õigust seda tagasi nõuda, sest ma tegelikult tahan seda, mõni konkreetne lemmikinimene ütleks selle peale "mõtle vähem" aga samas ütleb ta "räägi elust" ja see ongi mu elu, et kõik on nii feil, sest et üks asi, ÜKS asi on korrast ära ja kurat, muidu see üldse ei koti, sest et ma teadsin et see niimoodi läheb, aga mitte nii kiiresti ja mitte nii lambist, ja see oleks pidanud olema minu asi, mitte see, mida minuga tehakse, aga see, mis mind täidab, see ei ole sugugi see tunne, et mind on millestki ilma jäetud või minuga halvasti käitutud, see on see tunne, et ma ei ole jälle midagi väärt, sest et lihtsalt juhtub selliseid asju, mis sa arvad et nad ei lähe sulle korda ja sa suudad jälle neid blokkida,sest kogu su elu on üks suur blokk, aga see ei lähe seekord üldse nii ja sa mõtled et kas see midagi ka tähendab või on niisama taaskordne illusioon, sest et mina ja sina me ju teame et tunded on nii lühikesed et äkki ei tasuks üldse arvesse võtta selliseid asju mille peale kindel olla ei saa või fakk kas tundetut elu täis lakkamatut naermist mitte millegi üle saab nimetada selleks mida ta hm- on?


On vä

Hui

54% inimestest, kes oskasid siia tulla, kannatavad ülekaaluliseks olemise illusiooni all.

Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.