Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.
Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.
Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!
Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.
Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.
The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.
