Oli see eile või täna vö. Ju siis täna, kui ei mäleta. Vaatasin öösel enne tuttuminemist Revolutionary Roadi ära. Alguses arvasin, et Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio hakkavad kogu aeg Titanicut meenutama ja ma hakkan jälle naerma (Titanic oli naljakas), aga ei. Muidugi ei suutnud Kate mängida Leonardoga samavanust tüdrukut, nagu seda ilmselgelt soovis režissöör, aga rollid siiski tõepoolest olid täpselt nende jaoks loodud. Või ma jälle jäin kõike, mis mulle ette visati, uskuma. Tola. Mida iganes, õ.

Niisiis vaatasin ära ja ohho kell oli 2:16 ja mul oli võimalus täpselt ära märkida, millal siis hakkab pihta öö lemmikfaas, kui tänavatuled kustus on. Ootasin ja selgus, et 2:38, aga see on vist suhteline. Kuna ükskord ärkasin kell 2:33 (või lihtsalt avastasin see kell) ja kõik oli juba lemmik.

Ärkasin kell 6:30, mis tähendab, et ärkasin kell 6:50. Rääkisin isaga, pesin pead (seda šampooni tuleb ja tuleb, SAA OTSA JUBA!!) ja läksin mingile malevakokkutulekule vms. Ma vihkan malevaid. Tõepoolest, ma nii vihkan malevaid. Aga mu rühmajuhid olid jube nunnud (eriti poiss, aga see oli vist loogiline). Btw, orkutis ei ole üldse nunnud. See selleks. Sain asjad kätte ja sammusin mäkki, et ootamisaega magusamaks teha. Vahvlijäätis näpus, kõmpisin mööda vanalinna, et Kerttut leida. Sain aru, mida elas üle Liina, kui mind otsis, aga Liina vist ei saa aru, mida ma täna läbi elasin, temperatuur ei olnud tol päeval ilmselgelt 26 kraadi. Pidin ära surema, kui meenus, et vajan pruuni ümbrikut. Läksin mööda Viru tänavat, kui äkki lendas mulle vastu naeratav Mandzolo ja karjus BONJOUR ja see oli vist päeva kõige lõbusam hetk, kuna ma igatsen Mandzolot ja jah ma tõesti igatsen teda. Lõpuks jõudsin postkontorisse. MA TÕSISELT OLEN VALMIS ESITAMA EESTI POSTILE KAEBUSE, kuna postkontori müüja ON maailma kõige tuimem ja negatiivsem teenindaja, kellega ma elus kokku puutunud olen. Haige päevarikkuja. Läksin Apollosse, et tuju tõsta, aga jalad hakkasid valutama, nii et väga tujutõstev see tripp kahjuks ei olnud. Seeeest oli seda tripp Rahva Raamatusse, my love. Midagi ma sealt ei saanud (nauding välja arvatud), aga paistsid silma paar raamatut. Ühest olen kuulnud, teine lihtsalt rõõmustas haigelt. I Kris Moori 'Homefucking is killing prostitution', II Armin Kõomäe 'Pagejad'. Armin Kõomägi I miss you. Igal juhul, sain emaga kokku, ostsime vajalikud asjad ära. MIKS MU SUGULASED SAAVAD KALAPOEG NEMO KUJULISED MULLITAJAD JA MINA MITTE. Miks mitte ka. Aga miks ka mitte. Mida iganes. Vähemalt sain ma ankrukõrvarõngad. Jeje!

Viisin emme Pizza Grandesse, uus lempar. Saime kõhud täis ja liikusime koju. Bussi peal armusin ära ühte ee umbes 80-aastasesse. TA OLI VIST KUNAGI HAIGELT ILUS MEES, NO HAIGELT. Ja tal on siiamaani ilus hääl ja ilusad silmad. Oo ma pole elu sees nii ilusaid silmi näinud. Ja ta oli ise üliilus ja tal olid üliilusad riided seljas!!! Ma pole seda 80-aastaste juures ammu täheldanud. Tõsiselt ammu. Ma nii tahaksin teda pildistada. Hakkasin nüüd mõtlema, ja mul tuli 2 sekundi jooksul meelde juba 3 inimest, keda ma olen 36 peal näinud ja pildistada tahtnud. Ja ema veel vingub, miks me trolliga koju ei lähe, kiiremini saab ju. My ass.

Mul on uus kott, mis on väiksem kui eelnevad (see on ka soetamise põhjus), aga mahutab, no PEAAEGU sama palju. Ja uus triibuline maika (ta ei ole maika, ta on hallikashall) oli täna ka mugav ja ankruearringud on mul ka olemasssss ja üldse olin ma täna väike madrus. Kuigi Kerttut ei leidnudki. (see kott ei läinud üldse teemasse ma pakun)

Have a nice day; läksin salasaadetist kohale viima. (loe: sulama ja pisteid saama - smuutit tahaks)

Eilne päev oli kohutavalt lebo. See on suvi, millest ma unistasin? Ma ei suuda nii. Terve päev peale peaaegu magamata ööd MITTE MAGADA ja samas mitte midagi teha, see on lihtsalt õudne. Lõpuks hakkasin mõistma Simsi, milles ei tundunud eelmisel mängukorral mitte ühtegi head asja olevat. Sellega tegelesin terve päeva ja mul on siiralt häbi, et ma ikka veel selline nolifer olen.

Õhtupoole avastasin enda jaoks Lipstick Jungle'i, vaatasin Greyd ja Private Practice'it, Greys näidati eile nii head osa muideks, ning lõpuks jõudsin vaadata isegi Seks ja linna ja Simpsoneid. Ja isegi Top Geari!!!! Ma siiamaani vihkan seda, kuna (tuli meelde üks vana chat log)
______
(20:27) sofi: sa oled ka mingi topgeari fänn?
sest et mind ajab see närvi
(20:27) Kristo ,: a seda vaatan ikka jah :D
miks :D
(20:27) sofi: kuna see on sitaks lahe saade
aga ma ei saa sellest vittugi aru
(20:27) Kristo ,: :D:D
(20:27) sofi: nagu, tõepoolest, miks see autodest on
(20:27) Kristo ,: mis seal siis nii keerulist on :D
(20:27) sofi: AUTOD?
(20:27) Kristo ,: :D
millest see siis sinuarust olla võiks :D
(20:28) sofi: kiisudest
_____

Siis veel olid Kristoga ilusad jutuajamised, mitte nii nagu praegu.

Igal juhul, see Top Gear oli muidugi sitaks põnev, nagu alati, niu, ja ma triikisin seda vaadates oma suuri ilusaid kardinaid. Suutsin isegi auke mitte sisse põletada. (Tulid meelde veel vanemad chat logid, kus ma kellelegi kurtsin, et põletasin pükstesse augu sisse.) Simpsonid said varsti otsa (nii haige on tegelikult vanu osasid vaadata) ja ma suundusin voodi poole. Voodis tuli mõte üks pilt joonistada (reaalselt igatsesin musta tintekat) ja Panic In The Needle Park lõpuni vaadata ja nojah, meeldis vist. Al Pacino oli niiiiiiiiiii nunnu ja viimane stseen oli parim ja see ilusate silmadega suur mees, kes mängis Hanki (ma tean ta nime küll), oli ka sitaks lahe, aga minu jaoks oli filmis liiga palju stseene, kus näidati täies pikkuses nõela veeni torkamise protsessi. Ma tean, Trainspottingus oli ka süstlaid ja veene piisavalt, aga siin nagu eriti venitati neid stseene. Film oli muidu väga ilus. Selline, stiilne. Ja mitte ainult sellises tähenduses, nagu on stiilne film näiteks Control. Mainiks veel, et muusikat filmis polnud ja see esimest korda meeldis mulle, muidu aga vaatasin filmi ära ja jäin magama, aga mitte kauaks. 10 minuti pärast ärkasin jälle. Kuna magama jääda enam ei osanud, vaatasin aknast välja. Eelmine kord märkasin ma kevadel, et kuskil kella 4-5 paiku on väljas pime ja laternad ei põle. Olin nii vaimustuses. Nüüd kell oli lõpuks 2:33 ja täpselt sama - mu lemmikvaade aknast. Põlevad ainult trepikojad ja paar üksikut akent. Kõik on nii vaikne. Ilus. Monotoonne vist. (PALUN LÕPETA SÕNADE VALEKASUTUS) Tegin akna lahti ja imestasin. Võrreldes kevadega tuli mu tuppa ainult värskust, mitte külma. Aken jäi lahti ja mina jäin värskuse kätte ööd nautima. Siis läks tuju veel ilusamaks ja ronisin aknalauale. Kõigutasin väljas jalgu. Politseiauto sõitis mööda, ma naeratasin. Kümme minutit jalakõigutamist ja mul oli ikka veel hea olla. Ikkagi läksin magama esialgse plaaniga aken pärani lahti jätta. Mõne minuti pärast hakkasin muretsema ja panin akna kinni. Magama jäin umbes 5 sekundi jooksul.

On hommik (14:14) ja tegelikult ärkasin ma kella 8 paiku, aga tunne on nagu oleksin alles 5 minutit voodist väljas olnud. Tuim suvi. Kohe välja.

Just proovisin joonistada, aga fakk, ei tule väga välja. Soolane lõhn siin rannas on väga hea, tahaks tugevamatki. Silmapiiril mingi suur laev ja mu rindade vahelt lendab välja järjekordne kärbes. Eilne öö oli tore, tagajärjed vist mitte väga. Ma ei suuda uskuda, et lasin sellise töö niimoodi käest. NIIMOODI. Lained on siin nagu koledate piltide peal, kajakaid võiks natukene rohkem olla. Eile ütles üks, et alati mulle midagi ei sobi. Lausel oli ausalt kibe kõla, nagu see poleks mingi suvaline täispeaga öeldud asi, vaid midagi, mida ta tegelikult ammu öelda on tahtnud. Või on lihtsalt ammu mõelnud selle peale juba. Seda oli imelik kuulda.

Kell on 13:14 ja külm on ja mingi Deljuani mees kõnnib mööda.Eile sain veelkord tõestuse, et Sofi on ilus nimi. Oli ilus tunne. Ma ei saanud aru, kas mina olen kellegi meelest ilus, aga tahaks teada, kuna ma vihkan, kui ilusal nimel on kole omanik. Siis, kui teada saan, oskan lõpuks aru saada, kas mu alguspunkt on harmoonia või lahkukõla (sõnade leiutamine ikka veel hobiks). Alguspunktist tundub olevat küll aega veits möödas, aga kes ei unistaks uuest võimalusest. Ma loodan, et mu juuksed lehvivad praegu ilusti. Vessu kammis eile haigelt ära, kuid millegipärast mitte kauaks. Järelmõjud tulid asjadele hilinemisega (daa, nad on JÄRELmõjud) ja lainetena, mis oli küll mõnes mõttes ilmselgelt tore, samas tegelikult ei meeldinud üldse need pausid lainete vahel, kus jätkus aega draamatsemiseks. Sellepärast on mul häbi. Muudes asjades on süüdi porgandipoiss ja alks. Eluunistuseks on hetkel maasusid süües mu ees olevale liivaluitele joosta.

Mul on ikka reaalselt külm ja meenus, et mul on ühes märkmikus Renars Kaupersi autogramm. Veel meenus, et jõin täna viina veega. See oli päriselt ka, AUSÕNA, maitsev, aga sellest hulga rõvedam emotsioon seisnes kellaaja avastamises. Ma ikka ei saa äratuskelladega üldse läbi. Mingid kaks lollakat (raudselt vene) pliksi käivad juba 20 minutit paljajalu vees. Ma juba näen nende jalgu opilaual. Loodan, et amputatsioon ei õnnestu. Peale selle, et mulle midagi ei sobi, olen ka värdjas õelusekott. Mitte nii hull nagu mõni, aga siiski värdjas. See laev silmapiiril ei liigu ja veel üks alaealine paarike (oh mu jumal, kui rõve sõna), seekord poiss ja tüdruk, ja vanuseks tõepoolest 9-10, tuli ujuma. WAZUP no. Olen faking ärritatud, et nad siin üksteisele midagi tõestada püüavad. For real. Nad on nunnud tegelikult. Tantsivad liivaluitel. Miks laev ei liigu ja kas ma julgen lahkumisavalduse kirjutada - igavesed küsimused. DIIP...........

Mõtlen Kerttule ja sellele, et mu jope on tema käes ja et ta haihtus, kui me Liinaga veits spioone mängisime ja et ta on üks sitaks lahe tüdruk (meenutan Häli, aga see polnud SEE) ja nüüd me lähme koos ära (kahtluse all) (okei, see sõna on kaheldav) ja mul on mõtted otsas, aga mul pole kajakaid vajagi enam, mina olen armumas 10-aastastesse, kes on ilusad ja sulistavad omaloodud vesivoodites mu ees hetkel. Avastamisel on ka vetikad ja twist (mitte Caribbean õnneks). Arvel on umbes 550 krooni ja see on masendav, kuna raha ei ole veel kaua loota. Päris kaua - kui keegi veel ei teadnud, siis majanduskriis (/-lamatis) on. Tüdruku nimeks osutus Munsu ning ma tahan koju. Ebareaalselt külm. Tahaks tortillat, hm, Kerttukastmes. Vägagi igatsen teda ja ta põllumehenalju ja ehmumisi ja KAMTEKÄLUKi, pohhui et viimati nägin tüdrukut eile. Mis teha, palju asju toimus vahepeal. Pikk öö: "Triibu ründas mind" ja "pool vittu ära põlenud".

Kurk on valus. Igav on, kuna tahaks süüa. Ma ei saa. Kohvi tahaks ka, aga kuna see maitseb nagu solk, siis pean jällegi vahele jätma. Ainuke lohutus on mälestus spagaadist, mille täna öösel ära tegin.

Kui ma ärkama täna juhtusin, mõtlesin, et aega on ülipalju. Ei olnud. Unustasin, et ma täna hoopis vähe aega. Sain süüa Kolme Karu helbeid, mida ma vihkan. Vihkan suure tähega. (paneks siia lause lõppu hüüumärgi, kui ta mulle nii vastumeelne poleks) Jõudsin imelikul kombel kooli (jooksin bussile). Tuju oli ükskõikne. Mitte mingeid emotsioone tuleva päeva suhtes. Tulin kooli, ei juhtunud midagi peale imeliku avastuse kloonitud SS tulnukate kohta: nad aina paljunevad. Füüsika ajas närvi, kuna Kristo ei saa aru sellest, mida ma räägin. Fotograafia oli väga hea, kuna ma suutsin olla ilma söögita terve aja. Veel oli hea, kuna fotograafiat polnud. Säästsin raha.

Peale seda pidi tulema hirmus prantsuse keel, kus ma järelvastamistes surema pidin, aga jätsime vahele. Ma ei tea, kas peaksin nüüd nutma või mis sellega on. Prantsuse asemel läksime Bernsteinile. Tegime rühmatööd Aile ja Kersti ja Andrease ja mingite inimestega, kes mulle meeldisid. Ääremärkuseks tavatsevad inimesed mulle viimasel ajal rohkem meeldida.

Siis oli ajalugu, kus sain enda ümbrusesse Häli, kes täna ei mossanud, ning see oli sama hea tunne kui koorejäätis. Veel leidus ümberringi Üllarit ja Kristot, kellega on samuti päris harva igav. Ainuke kole emotsioon ajalootunnist tuli Brita muffinikotist. Ei taha lähemalt rääkida. Kurb olen. (siin on mõttepausi koht) Siiski ajalugu oli koledalt imeline, sest et Heiks on ikka veel lemmik ning ma ei suuda uskuda, et mul on jäänud temaga vaid üks kolmapäev ja üks reede. Suvi ilma Heikita, appi, tule appi. Olen meeleheitel.

Ja mu koolipäev jõudis lõpule ja ma läksin uputasin veel mõnikümmend minutit oma muffinipettumuse pisarad nendesamadesse muffinitesse. Ning siis läksin koju. Peatuses sain trolli oodates lugeda ja tuul puhus mu juukseid ja ma istusin selle musta puust peatusepingi peal ja oli soe ja ma mõtlesin et tahaks sinnasamasse niimoodi veel päris pikaks ajaks jääda. Ja siis tuli muidugimõista troll, kiiremini kui kunagi varem, ja ma astusin sisse ja sees olid nii koledad inimesed, et ma ei julgenud istuda kuskile nende kõrvale, nii et ma seisin trolliakna juures, mis oli avatud ja tekitas hea tunde, nii et ma pistsin vaikselt ühe käe aknast välja ja vaatasin oma küüsi läbi trolliklaasi. Koledad olid. Aga mõnus oli olla. Läksin välja ja vingusin mõttes, et trollisõit mõnusa tundega jällegi nii lühikeseks jäi. Aga siis tundsin grillilõhna ja tuli suvi meelde ja tuli suvila meelde ja tulid suveööd meelde ja pööning (sellest pole mälestusi, see on õnnelik eelaimdus või mis iganes sõna see ka olema ei peaks) ja mul hakkas jälle hea ja mu buss tuli jälle liiga kiiresti ja ma peaaegu nutsin mõttes. Aga siis ma lugesin natuke bussis ja läksin jälle juuste lehvides koju. Kodus polnud kedagi, nii et ma jätkasin elumasendava "Jogurtikokteili" lugemist. See on mõnes mõttes küll meeltlahutav, aga üldine storyline (või kuidas iganes seda asja nimetama ka ei peaks) on kohutav. Ma tahan end vahel ära tappa, kui seda loen. OBVIOUS OBVIOUS OBVIOUS

Kodus ehmatas mu vend mu just siis kui ma, arvates end kodus üksi olevat, peegli ees laulsin.


Viimasel ajal on tunda võõrandumist. Ja mitte teistest, mkm. See on nii teistsugune. See on see tunne, kui kõik muutub. Ja mingil sellisel veidral kiirusel, et seda on raske jälgida. On raske leida see punkt, millest kõik teistmoodi minema hakkas. Kuigi kõik olukorrani viivad valikud olid langetatud minu enda poolt. Teadlikult. Ja see on postiivne, et see kõik toimub. Lihtsalt väga võõras tunne.

Aga öine vihm ei rõõmusta enam. Ning see on halvas mõttes väga, lihtsalt kohutavalt võõras tunne.