Naljakas, kuidas paanika ühe asja pärast saab pöörduda juhuslikult tegudeks, mis toovad tagasi midagi, mille sa juba natuke unustasid (häbi) ja teha sind niivõrd õnnelikuks. Nii hea tunne

Kas tasub olla ratsionaalne, sest et äkki mõne elus ei toimi secret nii nagu ta peaks? Mh, kõik ei saa külmalt välja arvestatud olla. No ausalt, ma siiski ei ole parim uskuja kõigesse, mida ma tahan. Mida ma tahan?

Unenäod on iga päev nii head. Lõpp head! Mis sest, et tavaliselt neil ei ole pointi, vähemalt on elu unes lõbusam kui päriselt. Sa ei taha teadagi, KUI palju lõbusam :)

Kuidas läheb? Ülehomme tuleb palk üle ja siis hakkame mõtlema, kas sünnipäev tuleb või ma saan jälle pildistada pildistada ja pildistada. Ma nii loodan, et jaanuaris tuleb vähemalt üks suur ja eluvinge üllatus. Nii loodan, põhimõtteliselt midagi muud loota polegi.

Alati on midagi loota. Eks

Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..

Kuidas läheb. Eile ma ärkasin, läksin kooli. Tulin koolist, läksin koju. Enne kojujõudmist oli kõik kuidagi valesti ja üldse ei läinud hästi. Sõin tortillat, jooksin linna. Peale linna läksin bussi. Bussis sõimati mu nägu täis ja sellest tekkis tegelikult väga rahulik tunne, kuigi ma seda endale tunnistada millegipärast ei soovi. Ma isegi ei tea miks. Keegi nimetas mind trügivaks ebaviisakaks nooreks daamiks ja ma isegi ei vaadanud ta poole. Nii hea tunne oli. Taaskord nii tühi. Õhupallitunne. Nagu alati.

Bussis jäin tukkuma ning need olid päeva esimesed reaalselt õnnelikud hetked. Ärkamine peale Väike-Õismäed, kui ma olin juba teel Pargi & Reisisse. Seal naeratas väljumisel mulle taas üks bussijuht, aga rääkima seekord ei hakanud. Ma nagunii poleks midagi kuulnud, vihm tegi lihtsalt põrgulärmi. Naeratasin uniselt vastu ja läksin ootama tagasisuunas 36-te. Kuni ootasin hakkas mängima John Mayeri Who Says ja mul oli nii hea olla. Vihma sadas ja ma olin peatuses üksi. Vahepeal leidsin peatuses linnakardi kõrvalt seletuse, mis asi on P&R ja see oli mu viimase aja põnevaim avastus ning ma ei liialda. Ja me Liinaga muud ei tee kui mingeid lamekaid a la "Pargi & Reisisse sõidad?"

Kõige naljakam oli, kui 36, mis mulle järgi tuli, oli seesama buss sellesama bussijuhiga. Nüüd naeratasin mina (pigem hakkasin naerma) ja istusin akna äärde, mõeldes, kes tuttav tuleb järgmises peatuses peale. Ei tulnud mitte kedagi ja see oli üks rahulik sõit koju. Peatusest kõndides oli mul nii hea olla, et mind isegi ei huvitanud, et soeng ja meik lähevad vihmaga sassi ja laiali. Ma ei ole nii ammu nii hästi end vihmaga tundnud.

Ja täna sadas lund. Mul oli nii hea meel. Filmid on otsas ja mul ei ole hea meel. Esquire'iks raha pole ja mul on masekas. Kinno, välja ja salamissioonile ei saa, kuna raha pole. Koolis ma ilmselgelt käia ei viitsi, nii et kõik on hästi. Perioodi lõpp ja ma loodan, et see tuleb üks mu viimase aja parimaid perioode. Ausalt. Ma natuke olen uhke enda üle. Kuigi põhjust veel pole. Aga jah. Üle pika aja.

Midagi väikest võiks veel juhtuda.

Lisainformatsiooniks tegin ma eile midagi, mille kohta ei oska nagu öelda, et kas see oli õige samm või mida ma teen. Ühelt poolt tasuks nagu taas enda üle uhke olla (aitab, see hakkab närvidele käima), teiselt poolt aga justkui olen ma jälle selgrootu amööb, kellel pole mitte mingit arvamust, uhkust (haha, selle asja nimi on vist iroonia) ja julgust teha midagi, mida ta muidu tegema peaks. Või noh, oleneb.

Lisainformatsiooniks number 2 olen ma mures Kristo pärast, kellel on kuuldavasti mõningased peanupuga seotud mured, mida ta minuga jagada ei soovi.

Viimaseks tuleb lisainformatsioon fakti kohta, et mu sõnumid jäävad üha enam vastuseta ja see muserdab mind.

muserdama kuulub taaskord lemmiksõnade hulka.