It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.

Kuidas läheb. Eile ma ärkasin, läksin kooli. Tulin koolist, läksin koju. Enne kojujõudmist oli kõik kuidagi valesti ja üldse ei läinud hästi. Sõin tortillat, jooksin linna. Peale linna läksin bussi. Bussis sõimati mu nägu täis ja sellest tekkis tegelikult väga rahulik tunne, kuigi ma seda endale tunnistada millegipärast ei soovi. Ma isegi ei tea miks. Keegi nimetas mind trügivaks ebaviisakaks nooreks daamiks ja ma isegi ei vaadanud ta poole. Nii hea tunne oli. Taaskord nii tühi. Õhupallitunne. Nagu alati.

Bussis jäin tukkuma ning need olid päeva esimesed reaalselt õnnelikud hetked. Ärkamine peale Väike-Õismäed, kui ma olin juba teel Pargi & Reisisse. Seal naeratas väljumisel mulle taas üks bussijuht, aga rääkima seekord ei hakanud. Ma nagunii poleks midagi kuulnud, vihm tegi lihtsalt põrgulärmi. Naeratasin uniselt vastu ja läksin ootama tagasisuunas 36-te. Kuni ootasin hakkas mängima John Mayeri Who Says ja mul oli nii hea olla. Vihma sadas ja ma olin peatuses üksi. Vahepeal leidsin peatuses linnakardi kõrvalt seletuse, mis asi on P&R ja see oli mu viimase aja põnevaim avastus ning ma ei liialda. Ja me Liinaga muud ei tee kui mingeid lamekaid a la "Pargi & Reisisse sõidad?"

Kõige naljakam oli, kui 36, mis mulle järgi tuli, oli seesama buss sellesama bussijuhiga. Nüüd naeratasin mina (pigem hakkasin naerma) ja istusin akna äärde, mõeldes, kes tuttav tuleb järgmises peatuses peale. Ei tulnud mitte kedagi ja see oli üks rahulik sõit koju. Peatusest kõndides oli mul nii hea olla, et mind isegi ei huvitanud, et soeng ja meik lähevad vihmaga sassi ja laiali. Ma ei ole nii ammu nii hästi end vihmaga tundnud.

Ja täna sadas lund. Mul oli nii hea meel. Filmid on otsas ja mul ei ole hea meel. Esquire'iks raha pole ja mul on masekas. Kinno, välja ja salamissioonile ei saa, kuna raha pole. Koolis ma ilmselgelt käia ei viitsi, nii et kõik on hästi. Perioodi lõpp ja ma loodan, et see tuleb üks mu viimase aja parimaid perioode. Ausalt. Ma natuke olen uhke enda üle. Kuigi põhjust veel pole. Aga jah. Üle pika aja.

Midagi väikest võiks veel juhtuda.

Lisainformatsiooniks tegin ma eile midagi, mille kohta ei oska nagu öelda, et kas see oli õige samm või mida ma teen. Ühelt poolt tasuks nagu taas enda üle uhke olla (aitab, see hakkab närvidele käima), teiselt poolt aga justkui olen ma jälle selgrootu amööb, kellel pole mitte mingit arvamust, uhkust (haha, selle asja nimi on vist iroonia) ja julgust teha midagi, mida ta muidu tegema peaks. Või noh, oleneb.

Lisainformatsiooniks number 2 olen ma mures Kristo pärast, kellel on kuuldavasti mõningased peanupuga seotud mured, mida ta minuga jagada ei soovi.

Viimaseks tuleb lisainformatsioon fakti kohta, et mu sõnumid jäävad üha enam vastuseta ja see muserdab mind.

muserdama kuulub taaskord lemmiksõnade hulka.

Teemaks hiljutised asjad, sellepärast et muidu ei lõppeks see sissekanne iial.

Eile käisin oma kiisuga jalutamas, kiisu ei ole päriskiisu, ma ei ole ikka veel päris kassipoega väärt, nagu näha. Õhtu otsa saades lipsasime Maximast läbi, kus ma
a) kogemata arutasin ühe suvalise tüübiga šokolaadisorte
b) sain kokteilivihmavarjud!!

Muideks, Jay-Z Run This Town on üks viimase aja vingematest lugudest. Ma ei kuula Jay-Zd, aga ta meeldib mulle ebareaalselt. Nagu ka Oprah'le. Just hakkasin ka 500 Days of Summeri saundträkki tõmbama. Filmi ennast ei ole enne detsembrit väga saada, nii et tuleb seda nutta vähemalt ilusa muusika saatel.

Okei, iseenesest on veel see. Ja Bestuff ajab naerma, kuna need nõmedad asjad on ikka nii nõmedad. "Animals Are My Friends, I Don't Eat My Friends"? Või "Throwing Chocolate Eggs At Strangers' Faces"? Nagu, tõsiselt. Päris naljakas on olla.

Aga muidu on nii hea olla. Tegin täna šokolaadikujukesi ja leidsin Stumble'i abil selle ja lähen jälle kinno teisipäeval ja homme on väike söömine ees ja kõik on kõige parematega. Nii tahan. Kool võiks end põlema panna. (nüüd tuleb Brita ja ütleb "ära põleta kooli, see on uus ja ilus")

Kui ma ärkama täna juhtusin, mõtlesin, et aega on ülipalju. Ei olnud. Unustasin, et ma täna hoopis vähe aega. Sain süüa Kolme Karu helbeid, mida ma vihkan. Vihkan suure tähega. (paneks siia lause lõppu hüüumärgi, kui ta mulle nii vastumeelne poleks) Jõudsin imelikul kombel kooli (jooksin bussile). Tuju oli ükskõikne. Mitte mingeid emotsioone tuleva päeva suhtes. Tulin kooli, ei juhtunud midagi peale imeliku avastuse kloonitud SS tulnukate kohta: nad aina paljunevad. Füüsika ajas närvi, kuna Kristo ei saa aru sellest, mida ma räägin. Fotograafia oli väga hea, kuna ma suutsin olla ilma söögita terve aja. Veel oli hea, kuna fotograafiat polnud. Säästsin raha.

Peale seda pidi tulema hirmus prantsuse keel, kus ma järelvastamistes surema pidin, aga jätsime vahele. Ma ei tea, kas peaksin nüüd nutma või mis sellega on. Prantsuse asemel läksime Bernsteinile. Tegime rühmatööd Aile ja Kersti ja Andrease ja mingite inimestega, kes mulle meeldisid. Ääremärkuseks tavatsevad inimesed mulle viimasel ajal rohkem meeldida.

Siis oli ajalugu, kus sain enda ümbrusesse Häli, kes täna ei mossanud, ning see oli sama hea tunne kui koorejäätis. Veel leidus ümberringi Üllarit ja Kristot, kellega on samuti päris harva igav. Ainuke kole emotsioon ajalootunnist tuli Brita muffinikotist. Ei taha lähemalt rääkida. Kurb olen. (siin on mõttepausi koht) Siiski ajalugu oli koledalt imeline, sest et Heiks on ikka veel lemmik ning ma ei suuda uskuda, et mul on jäänud temaga vaid üks kolmapäev ja üks reede. Suvi ilma Heikita, appi, tule appi. Olen meeleheitel.

Ja mu koolipäev jõudis lõpule ja ma läksin uputasin veel mõnikümmend minutit oma muffinipettumuse pisarad nendesamadesse muffinitesse. Ning siis läksin koju. Peatuses sain trolli oodates lugeda ja tuul puhus mu juukseid ja ma istusin selle musta puust peatusepingi peal ja oli soe ja ma mõtlesin et tahaks sinnasamasse niimoodi veel päris pikaks ajaks jääda. Ja siis tuli muidugimõista troll, kiiremini kui kunagi varem, ja ma astusin sisse ja sees olid nii koledad inimesed, et ma ei julgenud istuda kuskile nende kõrvale, nii et ma seisin trolliakna juures, mis oli avatud ja tekitas hea tunde, nii et ma pistsin vaikselt ühe käe aknast välja ja vaatasin oma küüsi läbi trolliklaasi. Koledad olid. Aga mõnus oli olla. Läksin välja ja vingusin mõttes, et trollisõit mõnusa tundega jällegi nii lühikeseks jäi. Aga siis tundsin grillilõhna ja tuli suvi meelde ja tuli suvila meelde ja tulid suveööd meelde ja pööning (sellest pole mälestusi, see on õnnelik eelaimdus või mis iganes sõna see ka olema ei peaks) ja mul hakkas jälle hea ja mu buss tuli jälle liiga kiiresti ja ma peaaegu nutsin mõttes. Aga siis ma lugesin natuke bussis ja läksin jälle juuste lehvides koju. Kodus polnud kedagi, nii et ma jätkasin elumasendava "Jogurtikokteili" lugemist. See on mõnes mõttes küll meeltlahutav, aga üldine storyline (või kuidas iganes seda asja nimetama ka ei peaks) on kohutav. Ma tahan end vahel ära tappa, kui seda loen. OBVIOUS OBVIOUS OBVIOUS

Kodus ehmatas mu vend mu just siis kui ma, arvates end kodus üksi olevat, peegli ees laulsin.


Viimasel ajal on tunda võõrandumist. Ja mitte teistest, mkm. See on nii teistsugune. See on see tunne, kui kõik muutub. Ja mingil sellisel veidral kiirusel, et seda on raske jälgida. On raske leida see punkt, millest kõik teistmoodi minema hakkas. Kuigi kõik olukorrani viivad valikud olid langetatud minu enda poolt. Teadlikult. Ja see on postiivne, et see kõik toimub. Lihtsalt väga võõras tunne.

Aga öine vihm ei rõõmusta enam. Ning see on halvas mõttes väga, lihtsalt kohutavalt võõras tunne.

Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.