20090531
Kurk on valus. Igav on, kuna tahaks süüa. Ma ei saa. Kohvi tahaks ka, aga kuna see maitseb nagu solk, siis pean jällegi vahele jätma. Ainuke lohutus on mälestus spagaadist, mille täna öösel ära tegin.
20090529
Mu kuradi jumal. Ei suuda enam ilma kohvita, ja kohvipurgis on ainult mingi munalõhnaga pruun pulber. Anna abi. Sain arvutisse palju filme, tunnistusele sitaks kolmesid. Hea on olla, kuna matemaatikaõpetaja on mul nunnu. Läksin närvi, kuna ei viitsi midagi teha. See on nii et
ei ole midagi
tühjus on
ikka veel midagi
ja siis viha
tühja kohta tekib viha
närvid läbi

Tahaks minna mere äärde elama. Sellise mere äärde, kus ei ole inimesi, ainult liiv. Ja üks mustvalge kiisu, kes on samas nagu ka lehm. Võililledes.

Nägin täna oma elu kõige veidramat unenägu.
20090528

CAPS

Istusin trollis, kui mu naljakates kogu aeg katkiminevates kõrvaklappides mängis Bat For Lashes, esimest korda peale kunagi enne 44 korda mängitud "Danieli". BAT FOR LASHES ON JUMALIK, ma ei suuda uskuda, ma just eile tõestasin sulle tähtsa näoga, et naised ei oska muusikat teha. Siis trollis vihm klõbistas vastu klaase ja ma tahtsin meeletult (emotsionaalsuse väljendus) põske vastu klaasi panna, aga ei saanud, kuna silmad olid Mehis Heinsaarel ja ta kummipuudel ja harfidel ja ma lihtsalt ei suutnud. Ta kirjutab imelisi asju, praegu loen "Härra Pauli kroonikaid". Vahepeal ma ikkagi suutsin ta ära panna, aga ainult selleks, et joonistada. Sa ei kujuta ette kui mõnus on tühjas trollis joonistada. Eluilus. Überhea. MUSTA PASTAKAGA.

Ma arvan, et kui suvi hakkab ja kõik mu eksamid ja koolid ja asjad läbi saavad, siis ma hakkan lihtsalt joonistama ja joonistama ja joonistama, kuna ma IGATSEN SEDA.

Tohutu armastusväärne päev, ja ma ei söönud täna isegi jäätist (lemmik Limpa mahlajää ei loe).

Korda on jäänud ajada kõigest eesti, vene, prantsuse keel ja füüsika.
KÕIGEST
20090527
Ma olen täiesti kuskil ikskohas, nagu oleks keegi mu tarretise sisse pannud ja see võngub niimoodi vastikult ja ma ei saa välja ka. Tegelikult on üks auk olemas, aga see viib ülesse. Ja ma ei viitsi ronida, et teada saada, kas see viib tarretisest välja või mitte. Ma ei karda. Ma kõigest ei taha, et kõik läheks tavaliselt. Mitte minu jaoks tavaliselt - oleksin vägagi rahul enda tavaolukorraga.

Ja ma olen selliseid asju läbi elanud, ma mäletan, aga ei mäleta, kuidas. Pean ma midagi tegema? Ootama? Praegu on kaks unistust: et Manchester ei laseks Barcelonal võita ja et ma saaksin magada umbes kuni laupäevani ning kõik sel ajal iseenesest laheneks. Mõlemat aga ei juhtu. Kumbki ei lähe täide. Kumbki ei lähe täide.

Last.fm üllatab mind sellega, et ma olen oma profiiliga rahul. Mõttetut saasta kuulan ikka, aga ju siis vähem. Lõpuks ometi vastab top8 tõele. Sitaks ilus - ja ei ühtegi naist. Amy ja Norah ei saanud mu poolehoidu just kauaks. Võib-olla tagastan natuke armastust uute plaatide ilmumisel. Lugudest on hakanud kummitama järjekordne Interpoli omand "Pace is the Trick". Nad on ikka päris geniaalsed. Meenub, kuidas kuulasin niimoodi Killersit ja leidsin ka sealt midagi nii ekstraimelist ja jällegi geniaalset, et kuulasin neid ja kuulasin ja mõtlesin, et ei usu, et selline jumalik muusika eksisteerib. Praegu on Interpoli ja Joy Divisioniga vägagi sarnased lood. Oo vägagi.

Raamatuid ma jälle loen, mis on ülihea. Mõnikord tuleb natuke pingutada, et järjekordne teos kätte võtta, aga vaev tasub end ära. Appi, kuidas ma igatsesin eesti keelt.

Ajakirju igatsen väga-väga, aga nende saamiseks tuleks vist palgapäeva ära oodata? Kindlasti suudan. EI SUUDA - GQ nälg tapab.

Deviantartist saab aina ilusamaid kunstielamusi. Kõik aina arenevad. Ning seekord ma tahan vooluga kaasa minna.

Ma ei viitsi filme tõmmata, aga tuju on just selline, et mitte midagi peale filmide ei tahakski. Lihtsalt vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks. "Trainspotting" on ikka veel arvutis.

Muud asjad on niisama peas. Ei viitsi teostada. Aga lähen mõtetega kaasa. See on vist hea - vähemalt midagi, mis mõtted tarretisest eemale viib.

Lühikesed laused: ma hingan sisse, kuid ei suuda õhku sees hoida. Ma millegipärast aina lämbun.
20090526
Päeva kõige imelisem osa oli tükike suve vene keele ajal. Käisime Häliga kuskil Liia tagahoovis võililli otsimas. Kõik asjad on osade inimestega kuidagi õiged. Me ei rääkinud kõigest. Ja ma ei suutnud kogu aeg keskenduda sellele, et mul oli hea olla. Ja mind häiris, et minust 10 cm kaugusel olid kärbsed endale kodu teinud. Tikulõhn ja võililled (siiski) ja jutud onnidest ja pulmadest ja minu jäätis ja Häli suitsud ja lihtsalt suvelõhn - kõik oli nii õige (see võib tunduda odav ja mõttetu, aga Häliga ei ole ükski asi vist odav ja mõttetu). Mõnikord on hea olla, aga tagantjärgi ei tundu asjad omal kohal olevat. Noh, täna tundusid.

Gilbert oli täna natuke kuri, kuna ma olen sel perioodil palju "jalutanud". Aga muidu pole asjadel viga olnud. Ma ei käinud Lillekülas Tšehhit vaatamas, mida kahetsen siiani siiralt, kuna Eesti lõi lõpuks ometi ühe värava. Punktidest jäid Noored Ohmud küll siiski ilma, aga ega kohe kõike ka ei saa?

Ma arvan. Kunagi sai(n).
20090525
Kui ma ärkama täna juhtusin, mõtlesin, et aega on ülipalju. Ei olnud. Unustasin, et ma täna hoopis vähe aega. Sain süüa Kolme Karu helbeid, mida ma vihkan. Vihkan suure tähega. (paneks siia lause lõppu hüüumärgi, kui ta mulle nii vastumeelne poleks) Jõudsin imelikul kombel kooli (jooksin bussile). Tuju oli ükskõikne. Mitte mingeid emotsioone tuleva päeva suhtes. Tulin kooli, ei juhtunud midagi peale imeliku avastuse kloonitud SS tulnukate kohta: nad aina paljunevad. Füüsika ajas närvi, kuna Kristo ei saa aru sellest, mida ma räägin. Fotograafia oli väga hea, kuna ma suutsin olla ilma söögita terve aja. Veel oli hea, kuna fotograafiat polnud. Säästsin raha.

Peale seda pidi tulema hirmus prantsuse keel, kus ma järelvastamistes surema pidin, aga jätsime vahele. Ma ei tea, kas peaksin nüüd nutma või mis sellega on. Prantsuse asemel läksime Bernsteinile. Tegime rühmatööd Aile ja Kersti ja Andrease ja mingite inimestega, kes mulle meeldisid. Ääremärkuseks tavatsevad inimesed mulle viimasel ajal rohkem meeldida.

Siis oli ajalugu, kus sain enda ümbrusesse Häli, kes täna ei mossanud, ning see oli sama hea tunne kui koorejäätis. Veel leidus ümberringi Üllarit ja Kristot, kellega on samuti päris harva igav. Ainuke kole emotsioon ajalootunnist tuli Brita muffinikotist. Ei taha lähemalt rääkida. Kurb olen. (siin on mõttepausi koht) Siiski ajalugu oli koledalt imeline, sest et Heiks on ikka veel lemmik ning ma ei suuda uskuda, et mul on jäänud temaga vaid üks kolmapäev ja üks reede. Suvi ilma Heikita, appi, tule appi. Olen meeleheitel.

Ja mu koolipäev jõudis lõpule ja ma läksin uputasin veel mõnikümmend minutit oma muffinipettumuse pisarad nendesamadesse muffinitesse. Ning siis läksin koju. Peatuses sain trolli oodates lugeda ja tuul puhus mu juukseid ja ma istusin selle musta puust peatusepingi peal ja oli soe ja ma mõtlesin et tahaks sinnasamasse niimoodi veel päris pikaks ajaks jääda. Ja siis tuli muidugimõista troll, kiiremini kui kunagi varem, ja ma astusin sisse ja sees olid nii koledad inimesed, et ma ei julgenud istuda kuskile nende kõrvale, nii et ma seisin trolliakna juures, mis oli avatud ja tekitas hea tunde, nii et ma pistsin vaikselt ühe käe aknast välja ja vaatasin oma küüsi läbi trolliklaasi. Koledad olid. Aga mõnus oli olla. Läksin välja ja vingusin mõttes, et trollisõit mõnusa tundega jällegi nii lühikeseks jäi. Aga siis tundsin grillilõhna ja tuli suvi meelde ja tuli suvila meelde ja tulid suveööd meelde ja pööning (sellest pole mälestusi, see on õnnelik eelaimdus või mis iganes sõna see ka olema ei peaks) ja mul hakkas jälle hea ja mu buss tuli jälle liiga kiiresti ja ma peaaegu nutsin mõttes. Aga siis ma lugesin natuke bussis ja läksin jälle juuste lehvides koju. Kodus polnud kedagi, nii et ma jätkasin elumasendava "Jogurtikokteili" lugemist. See on mõnes mõttes küll meeltlahutav, aga üldine storyline (või kuidas iganes seda asja nimetama ka ei peaks) on kohutav. Ma tahan end vahel ära tappa, kui seda loen. OBVIOUS OBVIOUS OBVIOUS

Kodus ehmatas mu vend mu just siis kui ma, arvates end kodus üksi olevat, peegli ees laulsin.


Viimasel ajal on tunda võõrandumist. Ja mitte teistest, mkm. See on nii teistsugune. See on see tunne, kui kõik muutub. Ja mingil sellisel veidral kiirusel, et seda on raske jälgida. On raske leida see punkt, millest kõik teistmoodi minema hakkas. Kuigi kõik olukorrani viivad valikud olid langetatud minu enda poolt. Teadlikult. Ja see on postiivne, et see kõik toimub. Lihtsalt väga võõras tunne.

Aga öine vihm ei rõõmusta enam. Ning see on halvas mõttes väga, lihtsalt kohutavalt võõras tunne.
20090524
Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.
 

Blog Template by YummyLolly.com