20090629
Oli see eile või täna vö. Ju siis täna, kui ei mäleta. Vaatasin öösel enne tuttuminemist Revolutionary Roadi ära. Alguses arvasin, et Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio hakkavad kogu aeg Titanicut meenutama ja ma hakkan jälle naerma (Titanic oli naljakas), aga ei. Muidugi ei suutnud Kate mängida Leonardoga samavanust tüdrukut, nagu seda ilmselgelt soovis režissöör, aga rollid siiski tõepoolest olid täpselt nende jaoks loodud. Või ma jälle jäin kõike, mis mulle ette visati, uskuma. Tola. Mida iganes, õ.

Niisiis vaatasin ära ja ohho kell oli 2:16 ja mul oli võimalus täpselt ära märkida, millal siis hakkab pihta öö lemmikfaas, kui tänavatuled kustus on. Ootasin ja selgus, et 2:38, aga see on vist suhteline. Kuna ükskord ärkasin kell 2:33 (või lihtsalt avastasin see kell) ja kõik oli juba lemmik.

Ärkasin kell 6:30, mis tähendab, et ärkasin kell 6:50. Rääkisin isaga, pesin pead (seda šampooni tuleb ja tuleb, SAA OTSA JUBA!!) ja läksin mingile malevakokkutulekule vms. Ma vihkan malevaid. Tõepoolest, ma nii vihkan malevaid. Aga mu rühmajuhid olid jube nunnud (eriti poiss, aga see oli vist loogiline). Btw, orkutis ei ole üldse nunnud. See selleks. Sain asjad kätte ja sammusin mäkki, et ootamisaega magusamaks teha. Vahvlijäätis näpus, kõmpisin mööda vanalinna, et Kerttut leida. Sain aru, mida elas üle Liina, kui mind otsis, aga Liina vist ei saa aru, mida ma täna läbi elasin, temperatuur ei olnud tol päeval ilmselgelt 26 kraadi. Pidin ära surema, kui meenus, et vajan pruuni ümbrikut. Läksin mööda Viru tänavat, kui äkki lendas mulle vastu naeratav Mandzolo ja karjus BONJOUR ja see oli vist päeva kõige lõbusam hetk, kuna ma igatsen Mandzolot ja jah ma tõesti igatsen teda. Lõpuks jõudsin postkontorisse. MA TÕSISELT OLEN VALMIS ESITAMA EESTI POSTILE KAEBUSE, kuna postkontori müüja ON maailma kõige tuimem ja negatiivsem teenindaja, kellega ma elus kokku puutunud olen. Haige päevarikkuja. Läksin Apollosse, et tuju tõsta, aga jalad hakkasid valutama, nii et väga tujutõstev see tripp kahjuks ei olnud. Seeeest oli seda tripp Rahva Raamatusse, my love. Midagi ma sealt ei saanud (nauding välja arvatud), aga paistsid silma paar raamatut. Ühest olen kuulnud, teine lihtsalt rõõmustas haigelt. I Kris Moori 'Homefucking is killing prostitution', II Armin Kõomäe 'Pagejad'. Armin Kõomägi I miss you. Igal juhul, sain emaga kokku, ostsime vajalikud asjad ära. MIKS MU SUGULASED SAAVAD KALAPOEG NEMO KUJULISED MULLITAJAD JA MINA MITTE. Miks mitte ka. Aga miks ka mitte. Mida iganes. Vähemalt sain ma ankrukõrvarõngad. Jeje!

Viisin emme Pizza Grandesse, uus lempar. Saime kõhud täis ja liikusime koju. Bussi peal armusin ära ühte ee umbes 80-aastasesse. TA OLI VIST KUNAGI HAIGELT ILUS MEES, NO HAIGELT. Ja tal on siiamaani ilus hääl ja ilusad silmad. Oo ma pole elu sees nii ilusaid silmi näinud. Ja ta oli ise üliilus ja tal olid üliilusad riided seljas!!! Ma pole seda 80-aastaste juures ammu täheldanud. Tõsiselt ammu. Ma nii tahaksin teda pildistada. Hakkasin nüüd mõtlema, ja mul tuli 2 sekundi jooksul meelde juba 3 inimest, keda ma olen 36 peal näinud ja pildistada tahtnud. Ja ema veel vingub, miks me trolliga koju ei lähe, kiiremini saab ju. My ass.

Mul on uus kott, mis on väiksem kui eelnevad (see on ka soetamise põhjus), aga mahutab, no PEAAEGU sama palju. Ja uus triibuline maika (ta ei ole maika, ta on hallikashall) oli täna ka mugav ja ankruearringud on mul ka olemasssss ja üldse olin ma täna väike madrus. Kuigi Kerttut ei leidnudki. (see kott ei läinud üldse teemasse ma pakun)

Have a nice day; läksin salasaadetist kohale viima. (loe: sulama ja pisteid saama - smuutit tahaks)
Palavus tapab - ma olen uimane ja söön vahetpidamata maasikaid. Kaksteist tundi magamist ei ole mingi piir, eile tudusin 14 tundi. Lämbne on ja mu aju ei võta vastu mitte mingit infot, mille kohta saab öelda tark.
20090627
Tsau, sulle meeldib ristpiste? Mulle päikesepiste. Eile sain tuttavaks. Päevad on olnud hõõruvad, üllatavad ja päikeselised. Veider on aga see, et päikesepisteid ma saan, aga ei põle. MA EI PÕLE ENAM, see on fantastiline. Fantastiliste asjade loend tegelikult ka jätkub, kuid mul EI OLE viitsimist see ka siia talletada. (kas ma olen uusi sõnu õppinud või jaa)

Muidu on hommikupoolik olnud väga tegus, ärkasin vanaema kõne peale, aga olin telefonis TORE. Mis toimub, mina olen hommikul tore? Niisiis soovisin ilusat päeva jätku, koristasin tuba, riputasin lõpuks kardinad üles, koristasin veelkord tuba, sorteerisin riided ära, veel natuke koristasin, sõin ja pesin nõud ära, nutsin natuke Michael Jacksoni videote peale (ma vihkan teda) ja läksin arvutisse. Seda kõike vist ühe tunni jooksul? Väga tubli olen. Ääretult tubli.

Tra mul on nii hea pleilist praegu. Õh, reaalselt parim. Nektariinid on sitaks maitsvad. Morssi sain ka eile öösel. (vaikselt vuhutan siin hetkel)
20090625
Eilne päev oli kohutavalt lebo. See on suvi, millest ma unistasin? Ma ei suuda nii. Terve päev peale peaaegu magamata ööd MITTE MAGADA ja samas mitte midagi teha, see on lihtsalt õudne. Lõpuks hakkasin mõistma Simsi, milles ei tundunud eelmisel mängukorral mitte ühtegi head asja olevat. Sellega tegelesin terve päeva ja mul on siiralt häbi, et ma ikka veel selline nolifer olen.

Õhtupoole avastasin enda jaoks Lipstick Jungle'i, vaatasin Greyd ja Private Practice'it, Greys näidati eile nii head osa muideks, ning lõpuks jõudsin vaadata isegi Seks ja linna ja Simpsoneid. Ja isegi Top Geari!!!! Ma siiamaani vihkan seda, kuna (tuli meelde üks vana chat log)
______
(20:27) sofi: sa oled ka mingi topgeari fänn?
sest et mind ajab see närvi
(20:27) Kristo ,: a seda vaatan ikka jah :D
miks :D
(20:27) sofi: kuna see on sitaks lahe saade
aga ma ei saa sellest vittugi aru
(20:27) Kristo ,: :D:D
(20:27) sofi: nagu, tõepoolest, miks see autodest on
(20:27) Kristo ,: mis seal siis nii keerulist on :D
(20:27) sofi: AUTOD?
(20:27) Kristo ,: :D
millest see siis sinuarust olla võiks :D
(20:28) sofi: kiisudest

_____

Siis veel olid Kristoga ilusad jutuajamised, mitte nii nagu praegu.

Igal juhul, see Top Gear oli muidugi sitaks põnev, nagu alati, niu, ja ma triikisin seda vaadates oma suuri ilusaid kardinaid. Suutsin isegi auke mitte sisse põletada. (Tulid meelde veel vanemad chat logid, kus ma kellelegi kurtsin, et põletasin pükstesse augu sisse.) Simpsonid said varsti otsa (nii haige on tegelikult vanu osasid vaadata) ja ma suundusin voodi poole. Voodis tuli mõte üks pilt joonistada (reaalselt igatsesin musta tintekat) ja Panic In The Needle Park lõpuni vaadata ja nojah, meeldis vist. Al Pacino oli niiiiiiiiiii nunnu ja viimane stseen oli parim ja see ilusate silmadega suur mees, kes mängis Hanki (ma tean ta nime küll), oli ka sitaks lahe, aga minu jaoks oli filmis liiga palju stseene, kus näidati täies pikkuses nõela veeni torkamise protsessi. Ma tean, Trainspottingus oli ka süstlaid ja veene piisavalt, aga siin nagu eriti venitati neid stseene. Film oli muidu väga ilus. Selline, stiilne. Ja mitte ainult sellises tähenduses, nagu on stiilne film näiteks Control. Mainiks veel, et muusikat filmis polnud ja see esimest korda meeldis mulle, muidu aga vaatasin filmi ära ja jäin magama, aga mitte kauaks. 10 minuti pärast ärkasin jälle. Kuna magama jääda enam ei osanud, vaatasin aknast välja. Eelmine kord märkasin ma kevadel, et kuskil kella 4-5 paiku on väljas pime ja laternad ei põle. Olin nii vaimustuses. Nüüd kell oli lõpuks 2:33 ja täpselt sama - mu lemmikvaade aknast. Põlevad ainult trepikojad ja paar üksikut akent. Kõik on nii vaikne. Ilus. Monotoonne vist. (PALUN LÕPETA SÕNADE VALEKASUTUS) Tegin akna lahti ja imestasin. Võrreldes kevadega tuli mu tuppa ainult värskust, mitte külma. Aken jäi lahti ja mina jäin värskuse kätte ööd nautima. Siis läks tuju veel ilusamaks ja ronisin aknalauale. Kõigutasin väljas jalgu. Politseiauto sõitis mööda, ma naeratasin. Kümme minutit jalakõigutamist ja mul oli ikka veel hea olla. Ikkagi läksin magama esialgse plaaniga aken pärani lahti jätta. Mõne minuti pärast hakkasin muretsema ja panin akna kinni. Magama jäin umbes 5 sekundi jooksul.

On hommik (14:14) ja tegelikult ärkasin ma kella 8 paiku, aga tunne on nagu oleksin alles 5 minutit voodist väljas olnud. Tuim suvi. Kohe välja.
20090622
Tänane! Päev! On nii hea. Juhuslikult sain riideid juurde, mis pani mu mõtlema, et jällegi, minevikust, kui ma šoppamist suhteliselt vihkasin, pole jälgegi. Palju muu hulgas sain asendatud põlenud retuusid. Mul on nii hea meel. Nii hea meel. Peale riiete sain eile (tehniliselt täna, nii et loeb ka hea tuju põhjuseks) hea tunde heast raamatust. Ma tõepoolest ei mäleta, millal ma olen viimati nii head trillerit lugenud. Ja millal ma üldse olen viimati trillerit lugenud. Ja millal ma üldsegiiiiii viimati lugenud olen. Viimased ostetud GQ ja Esquire (mis ma omandasin eeeee päris ammu juba, 10. juunil, palgapäeval, nojah) on ikka veel lõpuni lugemata. Ja see on lihtsalt kohutavalt hea uudis (hui ongi uudis), kuna mõlemad sisaldavad seekord üllatavalt palju loetavat. Nii et põhimõtteliselt on mul iga hetk tegelikult võimalik midagi loetavat ette võtta. Vuhu! (Eriti lemmikintervjuu oli David Lynchiga, keda ma ennem ei teadnud ning mul on sellepärast kohutavalt häbi, kuna ta tundub olevat eriti geniaalne!)

Mind tõsiselt häirib, et ma kasutan viimasel ajal nii palju oma vihatud hüüumärke.

Tänase päeva jooksul tuli meelde Kings Of Leon (muideks, Notioni video on nii ilus, lihtsalt nii ilus), aga meeletu isu on uue muusika järgi. Kuigi iPodil pole absoluutselt ruumi (muidugi, Simpsonid on nii olulised ju!), on lihtsalt haige tuju midagi uut ja geniaalset leida. Ja otsida muidugi ei viitsi. Muidugimõista!

Hüüumärgid tapavad. Ma sain vähemalt kenasti kohvi täna (ja eileeeee, ii). Ja isegi ühe morsitopsi.


MORSS FOREVA


olen nii lahe nüüd
20090619
Nagu linnutiivad!

Päeva algus oli vaikselt hüsteeriline, siis kui oli nututuju, siis ei lasknud ühtegi pisarat välja tulla, siis kui oli klomp, ei tulnud jällegi ühtegi pisarat, et klomp üle ujutada. Msnis naerdi mu üle, sain veits mängitud ning tekkis väike plaan õhtuks. Kerttu vedas mu kell 9 välja. Sai (natuke rohkem kui veits) tantsitud, muusikat mängitud, uusi sõpru juurde saadud ja vanu taasleitud, samuti äärepealt püksi tehtud ja kõhud täis söödud. Ei ole võimalik, mul ei ole lihtsalt üliammu niiiiiiiiiiivõrd naljakas olnud.

Kuidas kõik nii kiiresti juhtub, muutub; eluks vajalikud (vähemalt nüüd tundub, et nendeta ei saa) refleksid aina tekivad ja kõik avaneb uue nurga alt, kuidagi nii, et ei oska enam vaadata nii nagu enne. Mingid tükid tulevad ära ja paari hetke pärast sa enam ei mäletagi, mis tunne oli nendega kunagi olla. Kurb on.

Sest ma enam ei teagi, kas uued on paremad. Ma ei oska küll leinata, aga seekord tundub, et kuskil tuksatab puudus minevikust. Mitte et mul uue elu üle virisemist oleks.
20090618
Just proovisin joonistada, aga fakk, ei tule väga välja. Soolane lõhn siin rannas on väga hea, tahaks tugevamatki. Silmapiiril mingi suur laev ja mu rindade vahelt lendab välja järjekordne kärbes. Eilne öö oli tore, tagajärjed vist mitte väga. Ma ei suuda uskuda, et lasin sellise töö niimoodi käest. NIIMOODI. Lained on siin nagu koledate piltide peal, kajakaid võiks natukene rohkem olla. Eile ütles üks, et alati mulle midagi ei sobi. Lausel oli ausalt kibe kõla, nagu see poleks mingi suvaline täispeaga öeldud asi, vaid midagi, mida ta tegelikult ammu öelda on tahtnud. Või on lihtsalt ammu mõelnud selle peale juba. Seda oli imelik kuulda.

Kell on 13:14 ja külm on ja mingi Deljuani mees kõnnib mööda.Eile sain veelkord tõestuse, et Sofi on ilus nimi. Oli ilus tunne. Ma ei saanud aru, kas mina olen kellegi meelest ilus, aga tahaks teada, kuna ma vihkan, kui ilusal nimel on kole omanik. Siis, kui teada saan, oskan lõpuks aru saada, kas mu alguspunkt on harmoonia või lahkukõla (sõnade leiutamine ikka veel hobiks). Alguspunktist tundub olevat küll aega veits möödas, aga kes ei unistaks uuest võimalusest. Ma loodan, et mu juuksed lehvivad praegu ilusti. Vessu kammis eile haigelt ära, kuid millegipärast mitte kauaks. Järelmõjud tulid asjadele hilinemisega (daa, nad on JÄRELmõjud) ja lainetena, mis oli küll mõnes mõttes ilmselgelt tore, samas tegelikult ei meeldinud üldse need pausid lainete vahel, kus jätkus aega draamatsemiseks. Sellepärast on mul häbi. Muudes asjades on süüdi porgandipoiss ja alks. Eluunistuseks on hetkel maasusid süües mu ees olevale liivaluitele joosta.

Mul on ikka reaalselt külm ja meenus, et mul on ühes märkmikus Renars Kaupersi autogramm. Veel meenus, et jõin täna viina veega. See oli päriselt ka, AUSÕNA, maitsev, aga sellest hulga rõvedam emotsioon seisnes kellaaja avastamises. Ma ikka ei saa äratuskelladega üldse läbi. Mingid kaks lollakat (raudselt vene) pliksi käivad juba 20 minutit paljajalu vees. Ma juba näen nende jalgu opilaual. Loodan, et amputatsioon ei õnnestu. Peale selle, et mulle midagi ei sobi, olen ka värdjas õelusekott. Mitte nii hull nagu mõni, aga siiski värdjas. See laev silmapiiril ei liigu ja veel üks alaealine paarike (oh mu jumal, kui rõve sõna), seekord poiss ja tüdruk, ja vanuseks tõepoolest 9-10, tuli ujuma. WAZUP no. Olen faking ärritatud, et nad siin üksteisele midagi tõestada püüavad. For real. Nad on nunnud tegelikult. Tantsivad liivaluitel. Miks laev ei liigu ja kas ma julgen lahkumisavalduse kirjutada - igavesed küsimused. DIIP...........

Mõtlen Kerttule ja sellele, et mu jope on tema käes ja et ta haihtus, kui me Liinaga veits spioone mängisime ja et ta on üks sitaks lahe tüdruk (meenutan Häli, aga see polnud SEE) ja nüüd me lähme koos ära (kahtluse all) (okei, see sõna on kaheldav) ja mul on mõtted otsas, aga mul pole kajakaid vajagi enam, mina olen armumas 10-aastastesse, kes on ilusad ja sulistavad omaloodud vesivoodites mu ees hetkel. Avastamisel on ka vetikad ja twist (mitte Caribbean õnneks). Arvel on umbes 550 krooni ja see on masendav, kuna raha ei ole veel kaua loota. Päris kaua - kui keegi veel ei teadnud, siis majanduskriis (/-lamatis) on. Tüdruku nimeks osutus Munsu ning ma tahan koju. Ebareaalselt külm. Tahaks tortillat, hm, Kerttukastmes. Vägagi igatsen teda ja ta põllumehenalju ja ehmumisi ja KAMTEKÄLUKi, pohhui et viimati nägin tüdrukut eile. Mis teha, palju asju toimus vahepeal. Pikk öö: "Triibu ründas mind" ja "pool vittu ära põlenud".
20090613
Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.
20090611
Sinule teadmiseks kõlab nothing is worth everything minu jaoks küsimusena. Ma ei suuda ette kujutada elu, kus ma ei saaks/ei tohiks/ei tahaks pühendada end kasvõi lühikeseks ajahetkeks millelegi täielikult. Mulle meeldib sõna pühendumine. Nii kõlalt kui ka tähenduselt ja muljelt, mida see endast jätab.

Päev algas tüliga, kuna ma otsustasin emale tõtt rääkida; nagu näha, ma aina veendun, et ema jääbki inimeseks, kellele on tõepoolest meeldivam valetada (SEE ei kõlanud hästi). Hommikupoolik jätkus voodis mullitamisega, tagajärjeks vahune voodi (kuna mu mullitaja vahutab?) ja seebine suu. Ma pakun, et sa saad aru, et ei ole just parim tunne. Pärast seda sõin pool tundi rõngikuid, mitte juustumaitselisi, ja jõin kohvi, et rõve maitse suust minema saada. Sain paari minutiga. Pärast nautisin niisama õgimist. Läksin raamatukokku ja viisin ära Brita raamatud (anna andeks, jah, tõesti alles täna tegelikult), siis sõitsin Kristiinesse, kus otsisin iDreamist iPodi klappe, ja arva ära palju need nõmedad tavalised originaalklapid maksavad? 497 krooni!!!!!!!!!! no tõepoolest, miks olen mina süüdi, et nad ise katki läksid ja ma pean mingi pooletuhandesed uued klapid ostma, ah, ah(?); siis uudistasin igal juhul Apollot, siis Prismat ja läksin tööle. Ja tulin töölt (natukene hiljem siiski). Kerttuga käisime Rimist läbi, tulemuseks üks suur roheline õun taskus, ja muutsime plaanid bussile minna rahulikuks kanatortillaretkeks. Ma pole ammu söönud midagi nii sobivat. Tõsiselt, ainuke asi üle pika aja, mis maitses nagu ta maitsema peakski ja ehk isegi paremini. PAREMINI!! Lõpuks lahkusime, tulemuseks teooriad vanadest meestest noortel autodel ja põnevad friikartulite kasutamisvõimalused, hüvastijätuks soovitas K põllumeestel Viru hotelli tuba rentida. "Arvatavasti on neil pükstes augud, muidu nad ei liibuks nii kaua üksteise vastu."

"Jooksime" bussidele ning ma sõitsin koju. Kojusõit oli rahulik. Ema tõi mulle ananassitarretist vahukoorega. Tegin ise endale kohvi ja siis issi tegi mulle kohvi, siis tuli msni Marie ja OLI TORE ja kuidagi tore päev oli, kui välja arvata väikesed pahandused tööl. (Päevalõpud kujunevad aina meeldivamaks.)

- nägin Meritit, üllatas mind vägaväga oma nunnudusleveliga
- nägin Jevgeni Fokinit, juba teist korda samades riietes, mismõttes??
- nägin Elerit, ei muutu kunagi. Sain seda küll õhtul teada, aga nunnu oli
- nägin Angelat, juba teist korda, juba teist korda sain äärepealt vallandatud, jälle
- nägin Liina Joonast, ei ole selle tagajärjel IKKA VEEL kohe üldse tunnet, et kool on läbi
- nägin Mandzolot, täiesti raudselt blokkis. Nunnu prantsuse keele õpetaja, natuke arg/häbelik?
20090610
Eile ja üleeile oli tööl lõbus. Koledalt sõbralik filipiinlane lubas mulle üleeile successful life'i ja mul oli ilus kassa ja tuju oli naeratav ja mul oli Nestead. Kerttu mängis päikest mulle ja koledad tüdrukud uurisid elu ja me naersime & naersime & sa ei usu kunagi - naersime. Eile enne tööd sain palga kätte, lipsasin läbi paarist poest, tegin enda mõne hilbu ja ajakirja võrra õnnelikumaks ja jooksin tööle, kus oli natuke üksik olla, aga samas ei olnud ka, suunurgad lihtsalt kuidagi ise tõmbusid põskede sisse. Kõik oli hästi, sõpru sain jälle juurde, vihm oli sitaks armas, selline nagu veepihustist tuleks, õrn nagu. Kohutavalt hea tunne oli taevasse vaadata ja nagu musttuhat väikest musi tuleks näkku. Peale tööd läksin ja maitsesin vigurkartuleid hapukoorekastmega, õgisin teel bussipeatusse, näpud rasvased, jäin bussist maha. Rahulik olemine, ning juba paari sekundi pärast jalutasin ma rahulikult üle tee ja istusin bussile teisel pool. Teel koju ehk bussis sain lugeda GQ-d. Jälle oli tunne nagu juukseotstest liiguks ajju määratu vedelavõitu sädelev õnn.

Täna ärkasin telefonikõne peale, panin asjad ülikiiresti kokku (ma ei taha isegi mõelda, kui vähe aega mul selle peale kulus) ja jooksin linna mingile eksamile (töölt läbilippamisest polnud juttugi), see läks okeilt, väga suurt paanikat ei tekkinud (kirjutasin KOLM tundi, ja see on imetlusväärne i guess? käsi krampis), siis läksime linnukesetähelise sõbrannaga pitsat sööma, tahtsin olla viisakas ja tore ja näidata talle Pizza Grandet, aga silt RESERVEERITUD puudus ja me äärepealt murdsime kogemata sisse mingile peole. Vahepeal oli mulle telefoni tekkinud paar paanilist vastamata kõnet (nendel on minu telefonis millegipärast mingi küpsisepilt juures?) koguses 6 tk, helistasin tagasi, avastasin, et mind on otsustamisest vabastatud ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Läksin Grande asemel Americanasse, aga toidul pole viimasel ajal minu suus üldse maitset. See on kurb. Saime pitsa nr.1 ja ma võtsin veel jäätise, mis oli lihtsalt öökimaajav, aga ma ei julgenud seda ei endale ega Valjale tunnistada. Mul on häbi. Maksmisel tegime läbi osava triki kehtetu ISICuga. Teel R-Kioskisse tuli vastu ilus Keiu või Anett, kes naeratas mulle ootamatult ilusti. Hea meel oli, Valjuns isegi ei märganud teda. Kuidas saab nii ilusat tüdrukut mitte märgata? (?)

Uitasime Rahva Raamatusse, kus ma leidsin omale lõpuks uue armastuse esimese numbri - Esquire. See saadud, uurisime natuke raamatuid ja mul oli hea tunne, kuna a) ma polnud raamatupoes üksi ja see oli uudne, kuid samas ka väga mälestusi tekitav elamus; ning b) seal olid RAAMATUD ja see on asi, mis teeb igal ajal õnnelikuks. Liikusime Esquire'it peaaegu varastades RR (Rahva Raamat, mitte Rahvarinne siiski) järgmise korrusele, aga tegelikult leidsime ennast MyFitnessist, mille peale mu armas kiisu ehmatas ning me liikusime alla ja UPPUSIME, me UPPUSIME mõnusasse õhkkonda. Jooksin kunstiraamatute poole, aga kurss muutus üpris kiiresti ning mõne minuti pärast leidsin ma ennast vinüülides tuhnimas. Mul on hea olla, kuna mul on raha ja see asi, millega vinüüle mängida. Uudsed tunded. Uudsed tunded. Pildistasin plaate, et kodus saaks piraatlusega tegeleda natuke, ning nüüd on mul selle tagajärjel iTunesis Franz Ferdinandi vägagi armas "Blood".

Vahepeal jäime Rotermanni veel (uksed kiilusid kinni, ups, keskus suleti) ja vahepeal tundsin, et isegi Boostid enam ei lähe kurgust alla. Näpistasin Valjat pehmetest kohtadest ja avastasin identset sammupikkust, kas sina oledki mu arm, mu arm?

Kui
kurb on olla mul, et toit ei maitse, kuid on päevades enamatki

Esquire näiteks-
20090606
Vaatan inimestesse väljapoolt. Kõik seesmine tüütas ära. Nii mõttetu on bussis sõita ja ette kujutada, milline kellegi mõttemaailm on, tra tõepoolest, see on maailma kõige tavalisem asi, ei kujuta ette midagi mõttetumat. Lugesin Birk Rohelendi (mis nimi, tõepoolest) (tuleb meelde pallivise ja "Noh, naerate nimede üle"), mõtlesin, no miks miks miks inimesed üritavad nii sügavmõttelised ja lahedad olla. No, mu meelest raamatus ON paar vägagi originaalset mõtet, aga showoffi lõhna on tunda minu meelest küll igas sõnas. Üldmulje tekitab minus isiklikult okserefleksi.

Nii et ma vaatan inimesi väljastpoolt. No tra ma ei oska ju seletada.

Päev oli hea. Triin on tore. Tahaks Marie sünnipäeva, sellel on vähemalt ÜKS väga hea põhjus. JA MA SAIN TAGASI OMA HEA KOHVI, maasikaid ja rabarberikooki ka. Töö ei väsita enam ja mul on hea olla. Ja mul on hea olla.
20090605
MUL ON KÜLMKAPP REAALSELT TÜHI JA MA EI SAA ARU MIKS MU PALK EI SAA ÜLE ARVELDATUD MA EI TAHA NÄLGA SURRA PALUN
Kuulan Interpoli ja mul on hea olla, kuigi inimesed tekitavad okserefleksi ja panevad mu tundma end nõmeda&ajuvabana. Vend õppis nalja tegema, nojah, olekski aeg raamatuid lugema hakata. Mul on ta üle hea meel. Vähemalt lametseb nüüd minust vähem. Preili Antikainen tegi blogi ja mind rõõmustas see blogi. Tahaksin Preiliga msnis rääkida, aga ei ole midagi rääkida (ma ei suuda seda uskuda). Veel Kellelegi saatsin pika vabandava meili. Need minu nunnud emotsionaalsed meilid on tavaliselt NUNNUD, aga ei oo ei, mitte täna. Äkki enam mitte kunagi. Ma olen vihane selle peale, et kõik, mida ma oskan, kaob. (tra, KUHU)

Mul on millegipärast rahulik tunne, et ma Brita peole ei läinud. Väga rahulik. Huvitav, kuidas kalaparty läks.

Mul on nõme olla. Täna oli päris sitt 6 tundi järjest vihma käes VHK megakenade kuttide ees kana mängida. Homme ja ülehomme uuesti, mu unistuste töö! (L)
20090603
No ilmselgelt ei ole tänane just lemmikpäev naeratamiseks, kuigi mul pole külm ja see on iseenesest vägagi naeratamapanev (meenutab Järveotsa aegu). Mul ei ole külm - mul on nohu (köha lahkus mu juurest ja ma ei saa enam seda ülimaitsvat kurgurohtu. ülikahju, see oli nii hea maitsega), sinikas sääre peal (panin justnimelt täna kleidi selga, ajud läksid vist pissile), kaks tunnistust (mõlemad naljakad) ja lähen kohe retuuside juurde mingi suure kardigani ostma. Oo kardiganid my love.

Ootan kohtumist väikese kadunud kartuliga, aga mul läks meelest, mis päeval me kokku saada otsustasime.

* * *
Kell on 21:48 ning mul mängivad sitaks nunnud laulud, mul on hea tuju, kuna ma just sain jõudis kätte minu kord nõusid pesta. Enne oli mul KA hea olla. Sest vihma sadas ja ma magasin ja muusika oli jälle hea. Hakkasin "Trainspottingut" vaatama, aga see meenutab kuidagi haledalt "Spuni", aga mul ei ole sellepärast halb tuju. Kõik mu pettused läksid täna õnneks ning ma olen sitaks, lihtsalt sitaks õnnelik. Sain lõpuks ometi oma pika rohelise kardigani. See on jumaldamist väärt ja kui ma seda ostmas käisin, siis mul ei olnud jälle külm ja ma olen uhke enda üle, väga uhke (teel koju kohtasin Härsingut, kes oli natuke erinev sellest, mida ta tavaliselt on, ja see meeldis mulle). Siis ma koorisin ema palvel kartuleid. Siis tuli isa ja mõnitas mind, et ma neid valele poole koorin.

MA VIHKAN KUI MU VANEMAD MIND MÕNITAVAD

Päev lõppes hästi. Sain Lepatriinutorti.
20090602
Korrapäraste vaheaegadega tatistan kogu oma ümbruse täis. Eile ostsin maasikaid, mullitasin ja kõndisin oma lõbuks 4 tundi metsas. Kool on läbi, hinded on korralikud (ka üllatavad). Ma ei suuda uskuda, et 10. klass on läbi. Täna on saksa keele eksam. Tahaks mitte läbi kukkuda. Pean nüüd koristama minema.

Ilm on veider, ilm.ee-sse vaadata ei viitsi ja ega pole mõtet ka, kõik juba vinguvad, et homme tuleb vihma. Ma ei ole vihmast enam vaimustuses ja üldse kuidagi tuim olemine on. Ainult niutsun (isegi mitte südamest) suslikute ja kummutis magavate telefone närivate kiisude peale. Peaks minema pead pesema, ma vaatan peeglisse ja mõtlen millegipärast hullumaja peale. Tänane (filmi)öö oli filmiöö, vaatasin "Lions for Lambsi" ja "Mr. Brooksi". Mõlemad meeldisid. Täna meenus "Spun". Mõtlen, kas ma tahan seda uuesti vaadata. See oli nii- räme. Keerlev ja veider, tekitas nii erilise(lt rõveda) tunde. Nii tahaks emotsioone. Ma ei viitsi arvutist filme vaadata ja mp4-ks ei viitsi ka konverterida ise asju.

Elu jooksul vaadatud filmide nimekirjas on 190 filmi ja mind masendab see haigelt väike number. Elu jaoks on see liiga väike. Sõnad/numbrid elu ja 190 ei käi väga kokku.

Ei ole aega lõpuni vaadata Practice'i ja Gossipi season finaled, see-eest ostsin lõpuks ometi endale 3in1-id, sest et tekkis siin hiljuti mõte, et äkki ongi mu tuimus põhjustatud kohvi puudumisest. Väga tark mõte. Väga tark mõte.
 

Blog Template by YummyLolly.com