läänerindel muutustega

Kui aus olla, siis mind ei huvita, kas sa oled sellest postitusest huvitatud või mitte, sest et see on kõigest postitus siiani 2011. aasta parimast päevast ja see teeb mu õnnelikuks juba iseenesest lihtsalt kuskil olemas olles.

Ärkasin vist isegi õigel ajal. Hommikusöök, tups alla, kooli. Jooksin bussile ja jõudsin! Seda ei juhtu tihti. Kooli jõudsin ma piiisikese hilinemisega. Mata oli armas, sest et see on alati hea, kui viitsid midagi teha, ja eriti veel tahvli peal. Tüvipüramiidid on juba meeletult vinge nimega. Ma ei hakka isegi rääkima, millist elevust pakub varjatud trapetsite otsing ja jooniste tegemine! Mata sai igatahes otsa ning kuna vene keelt jälle polnud, läksime Saimpsi ja Annuga mäkki. Jõudmata veel koolist välja saada me juba olime tegemas soojendust eesolevaks naerumaratoniks, millest meil tol hetkel veel aimugi ei olnud. Paar sammu koolimajast väljas ja nalju hakkas lendama. Vahepeal me ei saanud veel hakkama orienteerumisega ja tee peal püsimisega, mille tagajärjel ma leidsin end mitu korda "nunnu varese häält" tegemas (giid Saimre avastus) ja siis ka umbes nii 300 (siiski mitte 30) sekundi vältel lume sees püherdamas. Tõtt rääkides ma ei suutnud isegi püherdada, ma olin liikumatu, sest et mõne mugava hetkega olin ma kuskil meetristes lumehangedes, trapped by mu enda kott, mis kuidagimoodi sattus mu kaela rippuma ja mind liikumatuses hoidma. Meie kõhud taastusid veel kaua pärast seda intsidenti (täpsustuseks: me ei söönud lund). Mäkini seigeldes avanesid meie ees võluväel kõik uksed ja tõkkepuud, kohale jõudes leidsime end Annu meelest uuest (!!) mäkist, kus jätkusid mu kahe sõbra eileöised tantsud eesotsas minuga, kes ma oma tantsuvajaduse lõpuks ära rahuldasin. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et mäkis me olime lihtsalt jalust löödud nende hämmastavate mänguasjadega, mis alati ja igal pool tegevust pakuvad. Rabav on ainus sõna, mis kirjeldab neid unikaalseid boonuseid, mis happy mealiga kaasas käivad. Rääkisime vohavatest lottidest ja eilsetest seiklustest (kas sa teed ka alati seda, kui sind ei olnud sündmusel, millest räägitakse, aga sa oled vestluses sama entusiastlik nagu ka need, kellel on ka tegelikult põhjus olla? palun ütle jah), rääkisime millest iganes me rääkisime (ma hakkan lausa nautima oma tapvalt sisukaid ja hämmastavalt informatiivseid lauseid, mis alati täidavad oma eesmärki), igatahes ma ei viitsi hakata isegi meenutama midagi, lihtsalt ütleme, et me olime päris mitu korda naeru kätte lämbumas sõna otseses mõttes. Tagasi minnes juhtus lihtsalt seljakrambini naermisi (2/3 kohalolijatest), põhiliselt sellepärast, et "with a ribbobontškibntškisuvalinebeatbox". Siis veel hange kukkumisi, föönidega lumemägedest läbimurdmisi ja milleks minna ümber, kui saab otse (läbi mitteliialdatult 4-meetriste lumemägede, kus iga sammuga vajud liialdatult 2 meetrit lume sisse). Kooli jõudsime teise matasse. Pärast matat täiesti ebareaalsed kaks eesti keelt, mida ma tahtsin põlema panna, ära kägistada ja nugadega surnuks pussitada, sest et need tunnid on uskumatud. Uskumatud. Uskumatud. Sa ei passi mitte üheski tunnis nii palju tühja kui mu eesti keeles. Mitte mingit infot, mitte mingit tegevust. Pidime Liisuga omale tegevust leiutama, aga sellega läks aega, nii et esimese tunni jooksul ma lihtsalt aeglaselt surin. Teises tunnis sõime porgandeid, maalisime ja tegime šokolaadiautodega (mis on koolipuhveti talvehitt) rallit (mis nägi rohkem välja nagu salalik autode ärandamine ja autolammutus). Pärast eesti keeli tegime prantsas jälle mingit Mandžolo mõeldud vahvat mängu, mis annab mingi 10-minutiga tehtavas harjutuses 1 veaga hinde väärtusega 1. Mis on täiesti faking normaalne

Niisiis, pärast prantsas oli ühiskond, enne mida me saime Liinuxiga teada, mis on resonants, ja üritasime kogu aeg seda tekitada. Vahepeal läksime lausa klassist välja, et koridoris ühesuguselt vibreerides käia (mis ei kõla normaalselt, aga mul tuleb tunnistada, et see oli päris vahva). Siis leidsime teatud noormehe seletuskirja selle kohta, kuidas kooli ta jõudis "päris soodsal ajal, aga probleemi pakkus hoopis riiete eemaldamine seljast". Siis lõppesid tunnid ja ma läksin kirjanduse järeltöösse kirjutama "Protsessil" põhinevat arutlust. Lõpetasin ning mu lemmikutest lemmikuim kirjanduse õpetaja küsis, kas ma homseks (!!) olümpiaadiks mingeid ettevalmistusmaterjale saanud olen. Muidugi mitte, nii et sain temalt kaasa õpikuid ja raamatuid ja juhiseid veel õpikute võtmiseks raamatukogust ja vahepeal hakkas mul päris hirmus, aga sellest polnud midagi, sest et siis hakkasime tegema harjutusi ja ma ei saa siiani aru, miks ta ei või mu keeleõpetaja olla. Mul ei ole umbes 3 aastat üheski keeletunnis nii rahulik ja hea tunne olnud. "Tund" kestis aga kõigest 10 minutit, nii et kaua ma seda nautida siiski ei saanud. Sain aga hoopis tead mida? Tasuta pileti teisipäevasele "Läänerindel muutusteta" Artise seansile. Nii et ma peaks mainima, vägagi edukas järeltöö slash olümpiaadiks valmistumine oli.

See vähem kui pooletunnine olemine seal kirjanduse klassis pani mu millegipärast nii väga mõtlema oma tuleviku üle, et ma elasin peatusse kõndides jõudsin ma läbi elada lausa ühe minidraama. Peatuses istusin trolli peale ja suundusin raamatukokku, kus ma polnud käinud umbes nii aasta aega. Kohutav nostalgiatunne tuli ja muidugimõista kuhjasin oma kotid kõik raamatuid täis. Edukas. Sõitsin õnnelikult ja tonniste kottidega koju. Ja mis mind seal küll ootas

Dear Ms Dubrovenskaja Congratulations; Newcastle University has asked us to tell you that it is offering you a place for Marketing and Management, NN52; starting in September 2011 at point of entry 1. The conditions of the offer are: This offer is subject to you obtaining Estonian Gumnaasiumi Ioputunnistus with 80% Overall including 70% in Mathematics and Please send certified evidence of your results to Miss Lisa Wilkinson (lisa.wilkinson1@ncl.ac.uk) Undergraduate Admissions Office, Newcastle University, King's Gate, Newcastle upon Tyne, NE1 7RU as soon as available and before 31st August Accommodation information to follow from institution Please ring 01912227251 if this not received by 31st May

Päeva jooksul sain teada ka et Liisu sai UCASelt koju kinnituse, et ta dokumendid on protsessis. Naljakas, et seda kirja ma veel saanud pole, ometigi vastas mulle isegi üks ülikool juba selle aja sees ära. Tehniliselt võimatu, aga ometigi tõsi. MA OLEN NII ÕNNELIK

Ma kartsin nii kaua, et täitsin applicationi valesti või et ma olen liiga nõrk oma valitud ülikoolide jaoks või mida iganes. Ja nüüd vastas mulle ära ülikool, mis mu valitud viiest parim. See ikka andis mulle kindlust juurde küll. Nüüd ma tunnen täielikult, et mul on ees lahkumine, et selleaastane aastavahetus ja sünnipäev ja kõik kõik kõik, mis septembrist alates toimunud on, on mu viimane kord kõike seda Eestis teha (või noh, ma kahtlen, et päris viimaneviimane, aga ütleme lihtsalt nii, et päris pikka aega seda enam ei juhtu). Ja vahel ma küll poetan külma talveõhku ahmides kirjanduse järeltööst tulles mõne pisara, sest et mõnikord ütleb see üks väga väike vastik tunne sees, et äkki peaks hoopis eesti filoloogiat õppima, sest et noh sest et lihtsalt tahan. Aga nüüd ma jään ikkagi selle juurde, et kui juba on võimalus minna, siis las olla see väike soov sügaval - kui see aastate jooksul samasse südamelähedasse kohta jääb, küll jõuab ka seda teha. Sest et ega turundus ei ole ju mulle vastik, ma tõesti tõesti tahan ka seda õppima minna. Lihtsalt valikuid on raske teha. Ja millegipärast mulle tundub, et just võimalus UKsse minna on see, millest peab haarama kohe ja praegu.

Õhtul käisin veel matas ja siis kodus oli nii rahulik olla. Ma olin nii rahul. Ma olen nii õnnelik

Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.

Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.

Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!

Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.