Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..

i don't know how about you
i am desperate
i am needing

Tead, vastik on olla. Hommikul ärkasin ja kõik oli hea, siis ma sõin üksi ja kõik oli ikka veel megailus. Siis ma lugesin oma disainiraamatuid ja mul oli hea olla. Siis tuli lõunasöök ja mul oli äkki paha. Mängis nõme muusika ja tomatitest, mis ma endale lõikasin, ei saanud ühtegi viilu. Siis ma küsisin ja vend naeris mu üle ja vanemad naersid ja ma vihastasin ja kõndisin minema ja isegi ipodi ei tahtnud. Ja ma olin oma patjades ja ei nutnud ja vaatasin aknast välja ja siis läksin ja rääkisin vennaga ja ta jälle nähvas ja ma kõndisin jälle minema ja siis ma läksin Grey anatoomiat vaatama ja osa ei olnud eriline, ja ma kartsin, et mulle enam ei meeldi, kuna nii paljud tegelased, keda ma armastasin, on läinud ja kõik on jälle teistsugune, aga meeldis. Kuna see on ikkagi Grey anatoomia ja ma ei tea, mida/keda ma olen kauem armastanud. Ainult Anna-Liisat vist. (Inimeste peale mõelda ei taha üldse. Kõik on nii kurb. Ma kardan, et kaotan inimesi, ja siis ma kaotangi nad. Kas ma ei tohi enam karta?) Ja siis Grey läks nii heaks kätte, et ma jälle lootsin, et ma leian omale kõik vastused, mida mul vaja on, sest et enne on nii juhtunud. Aga nüüd ei olnud enam nii. Lihtsalt tekitas hea tunde, aga sellise kurvalt hea, ja peale osa lõppu hakkasin mingeid kurbi Grey laule kuulama. Ja siis saatis Marie lingi ja ma kartsin, et nüüd tuleb mingi lõbus laul, mis kõik ära rikub ja millest paha hakkab, aga oli täpselt, nagu TÄPSELT see, mida ma tahtsin. Ja ma kuulan seda ja kuulan ja kuulan ja kuulan, see on lihtsalt nii hea. Repeati peal juba päris kaua. Ja siis ma mõtlesin, et oh, täna võiksid ju eelmise nädala tööde ja kirjandite ja asjade hinded ekoolis olla. Ja oligi üks hinne. Bioloogia, mis tundus mulle lihtne, mida ma lootsin äärmisel juhul nelja saada, on kolm. Ma nüüd üritan kuidagi jah seda meeldivat uut õpetajat mitte ära tappa. Kui ma kirjandi ka kolme saan, siis ma arvan et ükski kuradi Grey anatoomia ei aita.

Mine perse, kui halb on olla.