20100420

väike väeti värvuke võbises vahtraoksal vihisevas vihmahoos

Täna mulle meeldib:

- kui koomiksid tehakse ümber vingeteks filmideks
- kui on tuju kirjandeid kirjutada
- kui mu päevik muutub märkamatult sketchbookiks
- kui Heiki mulle nalja teeb
- kui ma filme üle vaatan ja isegi need kohad, kus ma tean, mis juhtub, ajavad naerma või nutma või ma tunnen seest väikest põnevuskihelust
- kui ma leian vingeid gife

ja kuna ma ei viitsi midagi kirjutada, siis palun

mu sissekanded lähevad aina ajuvabamaks.

:D








Tere lemmikmehed. (tantsivad lemmikmehed especially)
VUHUHU

Okei, nüüd tuli kirjutamistuju tagasi.

Mulle meeldib:
- kui naistel on nimed nagu Silken Floss ja Pepper Potts (Pepper Potts on nagu pehmelt öeldes vingeim nimi evah)
- kui ma leian kogemata screencape lemmikfilmidest (ma hakkan nüüd occasionally siia postide vahele pistma neid)

Ma lõpetasin.

Kuradi nõme lühike nimekiri.

Ma nii tahan juba viiendat päeva kirjutada oma nädalavahetuse seiklustest, aga sa tead ise ka, et just siis kui on kuhjaga põnevat juttu, on pöördvõrdelises koguses viitsimist seda kirja panna.

Nii et  ma läksin taaskord 30 Rocki üle vaatama. Ma ei suuda uskuda, et ma olen seda näinud juba vist umbes viis korda rohkem kui Greyd, see tähendab, kõigest 15 korda (ja siin ei ole mingit liialdust, neiud) igat selle kuradi osa.

Nii et lõpetuseks




20100414
Alustuseks ma just tšekkisin teie kõigi blogisid, ja oh üllatust, Laura oma ajas rämedalt naerma. Britale ütleks seda, et ma ei söö ka ja yoyoyo Liina, kõigile teadmiseks, mina olen see lahke burkside tasutajagaja.

:):)

Ma ei ole söönud korralikult juba kindlasti nädal aega ja see on pannud mu kaotama ajataju ja see on nii hea tunne. Kohati natuke lost, kuna äkki tulevad mõnikord meelde tööpäevad ja kokkulepped inimestega. Natuke wtf tunne kogu aeg, aga ei, vinge elu, kogu aeg tahaks ainult naeratada.

Mitte et muidu tavaliselt kuidagi teistmoodi oleks

Tänane läks masendavalt rõõmsalt (= oli hea olla, aga põhjust eriti ei olnud). Geograafiast hakkan kindlasti järgmisel aastal puudust tundma, nagu ka keemiast. See on nii naljakas, eelmisel aastal olid need kaks ainet vist kõige vihatumat. Nüüd aga, no tõesti kahju. Bioloogia aga still sucks, kuna lootsin salaja, et RoheSärgike123 on normaalsemaks läinud nende kahe perioodi jooksul ilma meieta, aga kuulsin täna D-klassilt, et ei. Inimene nimelt teeb kõikidele klassidele aasta lõpus aastat kokkuvõtva suure tasemetöö, 12-ndikel langeb see aga peaaegu kokku kirjandiga. KAS SEE ON FAKING NORMAALNE ET KUI INIMESED PEAVAD KESKENDUMA TÄHTSALE, TULEB ÜKS MUNN JA PANEB NAD ÕPPIMA FAKING TERVE AASTA MATERJALE MINGI MÕTTETU FAKING AINE KOHTA MILLEST KEEGI NAGUNII ARU EI SAA

Ma tunnen ee viha

Ja see oli üritus ennast tunnete kaudu väljendada. Seda soovitas täna psühholoog. Ta täitsa meeldib mulle, sest et temaga rääkides on mul no ausalt tunne, nagu psühholoog oleksin mina. Täna jõudis ta rääkida kõigest 95% ajast kui me SUHTLESIME, näidata mulle kerges miniseelikus ja imesuure dekolteega topis (meeldetuletuseks on ta umbes 70) ette paar võimlemisharjutust (mis nägi välja nagu lihtne aelemine, mida ma, vabandust, aga oskan niigi) ja avastada, et ohhoo, kahe tema juures käiguga olen ma ootamatult omaga mäele jõudnud! Kuule no tõesti. Edasiminek missugune.

Keemia juurde korraks tagasi põigates tuli mul äkki keemias karboksüülhappeid läbi võttes nii tark tunne, et ma meenutasin aegu, kui ma pidin Järveotsas käima keemiaklubis, kus ma millestki aru ei saanud, ja siis ma mõtlesin, et tead, Sofja, mida ma tahaks? Ma tahaks neid keemiaõhtuid Maila Mölderiga tagasi. Nii et ma saaks jälle teha kaktuse-Liisuga laval katseid ja mängida keemiaprintsessi ja värvida pabereid ja teha värvilisi tinte ja uputada mune soolavette ja kurat ma saaksin sellest kõigest nüüd aru ka! Ja need õhtud kord aastas olid alati nii nunnud. Väike, väga väike ja nunnu osa gümnaasiumist oli koos ja meid oli nii vähe, ja isegi aulas olemine ei teinud asja kõledamaks ega rikkunud meeleolu, see oli lihtsalt niiiiii soe ja hubane ja vaikselt kõkutav keemik istus nurgas ja tere, ma just avastasin umbes esimese asja, mida ma tõesti igatsen Järveotsast. (Preden ja Märjamaa välja arvatud. neid ma igatsen kogu aeg kogu aeg kogu aeg)

Pärast kooli läksingi siis oma imelise psühholoogi juurde, pärast seda läksin Kosmosesse vaatama "Phillip Morrist". Niina, mu lemmik Niina, kes on Kosmose tabamatu ime, müüs mulle täna pileti, pärast mida tuli mul meelde, et heii, ma saaks ju kinoklubisse punkte. Andsin oma id-kaardi ja ta hakkas, nagu alati, väga nunnult mu lõpmatut nime tähthaaval sisse toksima (ta on nii armas), siis avastas, et ohoh, nimi!, ja hakkas minuga vene keeles rääkima. Ja oh kuidas hakkas rääkima, soovitas ikka kohti ja jah, väga elevusse läks, ja saime ikka korralikult tšätitud. Ma armastan Niinat

Film ise oli selline, et ma nagu ei saanud aru, mis poindiga ma seda Brita arust nägema pidin.

Põhjused, miks ma oleksin tahtnud seda filmi näha:
- Ewan McGregor, ilmselgelt
- Leslie Mann
- huumor
Põhjused, miks Brita võiks mind saata mõnele filmile:
- huumor

Probleem ehk vasturääkivus ehk paradoks seisneb antud juhul selles, et film oli kõike muud kui komöödia. Samas, ma arvan, et peale "Eternal Sunshine of Spotless Mindi" ei eksisteeri vist ühtegi filmi, kus ma suudaksin oodata Jim Carrey'lt midagi muud peale komöödia ("23" ei olnud ka eriti helpful). Ewan oli lihtsalt nunnu gei (siinkohal tähendab lihtsalt seda, et ei olnud absoluutselt midagi erilist - pärast "Milki" nägemist tunduvad vist edaspidiselt kõik geid ebapiisavalt nunnud), Jim Carrey oli lihtsalt nõme (nägi gei välja küll, aga halloo, sa ei ehita filmi sellel, et on lihtsalt kaks inimest, kes näevad geid välja) ja huumorit oli küll imeväikeses koguses. Vahepeal ma valasin pisaraid nii, et uskumatu, mu süda oli reaalselt lõhkemas, ja ma ei suutnud isegi hääletult nutta, mis ütleb minu meelest päris palju selle kohta, kuivõrd kurvaks film läks, nii et lõppu, kui kõik lõppes hästi - ja ma mõtlen mitte dramaatiliselt hästi, vaid ÄKKI toodi sisse mingi naljaliin - jäi mul lihtsalt öelda üks suur ja rasvane
W T F
Niisiis, tulles tagasi põhjuste juurde, miks Briizu mu filmile saatis, jääb üle arvata vaid seda, et ma oleks pidanud ta arust filmist õppima, et valetada ei ole ilus.

Nice tagamõte Prits :D

Täna õhtul ma kustutasin telefonist umbes 15 000 sõnumit, mis ma kõik eelnevalt hoidsin mälestuste nimel alles, sest et a) ma saadan rämedalt sõnumeid ja nende seas leiab päris palju pärleid; b) mulle meeldivad mälestused; AGA täna ma leidsin, et ei tasu neid alles hoida. Tra, nii armas oli üle lugeda miljon head-ööd-sõnumit, tule-kooli-palun sõnumit, mis-teed-sõnumit, draamasõnumit, kõrvalolijale-mitte-midagi-ütlevat-sõnumit-millega-on-väga-erilised-mälestused-seotud, sünnipäevasõnumit, spike!-sõnumit, too-mulle-suveniiri-sõnumit, lähme-kinno-sõnumit, tule-kooli-teen-sulle-kinonaeru-sõnumit, pole-ammu-näinud-sõnumit, no-joome-või-ei-joo-sõnumit, sa-tulid-just-meelde-sõnumit ja lähme-parandame-lõpuks-su-kitarri-sõnumit ja tra ma tõesti vihkan ennast.

Miks ma teen selliseid asju, miks ma kurat piinan ennast asjade kustutamisega

I HATE THIS

Aa veel seda et, kes sai täna "Sinul on meretäis hirmule" 50% soodukaga pileteid, kes ei saanud :D
20100409
Ma nüüd expandin eelmist sissekannet. Ma tõesti ei mäleta, mis toimus kolmapäeva, teisipäeval, esmaspäeval, sest et ilmselgelt oli siiamaani nädala tipp eilne von Krahl.

Saime Häliga natuke enne kaheksat kokku, imetlesime ta uusi nunnusid naljakaid jalanõusid ja liikusime sisse. Rahvast oli imelikult vähe, Häli veel mainis, et kurb oleks kui jääkski nii väheseks. Oli ju piiratud kogus pileteid (mis üllatuslikult ei olnudki välja müüdud eriti kiiresti), ja kui needki poleks välja müüdud, nojah. Ühes intervjuus veel küsiti, miks esinetakse jälle nii väikesel laval, kui ilmselgelt (!!) oleks rohkem soovijaid kohale tulla. Igal juhul, varsti tuli välja Heather Broderick (muusika meenutas natuke Feisti), kelle esimene laul meeldis, kelle teine laul meeldis, kelle kolmas laul meeldis ja siis ma sain aru, et kõik need laulud kõlavad mu meelest täpselt ühtemoodi. Naersime Häliga ja läksime siseaeda, et seda korduvat laulu mitte kuulda ja veetsime seal päris lõbusa tunnikese, kus tegime tasa kogu selle aja, mis ma teda natuke igatsenud olen. Oi kuidas me naersime. Ja siis kõlas seest Efterklang ja kui me sisse läksime, no, ütleme nii, et me vaevu pressisime end sisse. Rahvast oli juuuubepalju. Ja siis tuli esimene lugu ja ma sulasin sulasin sulasin ja Häli, kes enne natuke vingus, teatas mulle vaikselt, et enam ta küll ära minna ei taha. Ma naeratasin kindlasti terve esimese loo ja kui see lõppes, sain ma lõpuks aru kumb neist esiplaanil olevatest inimestest solist on. Lahe. Teine lugu jättis mu ikka veel naerusuiseks ja põhimõtteliselt oli selline naeratamisetuju kogu kontserdi. Eriti hea oli see, et kogu Efterklang tundus laval olevat vähemalt kolm tundi, mal ihtsalt unustasin enda sinan rahva sisse, sest et mine perse kui ilus muusika, see imeline MUUSIKA, need imelised HÄÄLED, ma armastan pikki ASJU (mida ma nii väga tahaksin instrumentaalideks nimetada, aga guugeldasin ja see vist pole päris see sõna mida ma mõtlen niu) laulude lõpus, mis tekitavad J-U-D-I-N-A-I-D ! Ja lõpuni oli vinge ja siis oli kaks lisalaulu ja ma mõtlesin, et huvitav, mis laulud on, ja üks oli "Mirador", mille lõpp on uskumatu, ma armastan seda sama palju nagu Thunderit hetkel ja siis ma mõtlesin, et kurat, see viimane laul peab nüüd küll üligeniaalne tulema, sest et pärast "Miradori" lõppu ma küll millegi vähemaga ei lepi, ja siis mõtlesin veel, et kui see viimane laul veel parem tuleb, siis ma küll ostan uue plaadi. Ja siis hakkas viimane laul ja mu esimene reaktsioon oli wtf, sest et no tõesti, tõesti tõesti oli wtf tunne, sest et vähe sellest, et see ei olnud kindlasti geniaalne, see oli suhteliselt mage. Ja siis hakkas lugu lõpule jõudma ja oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
see oli midagi maagilist

Ja muidugi raatsisin ma oma hiiglaslikest rahavarudest (mis on üllatuslikult ikka veel alles) need 150 krooni sellise ime eest välja käia (mis ajast plaadid nii vähe maksavad?). Aga pean tunnistama, et plaadi peal on elamus laiviga võrreldes minimaalne. Tõesti, ma annaks päris palju, et sinna nunnult nalja tegeva solisti ja kõikide laval olevate meeste ja plaksutavate ja torusid taguvate inimeste ja suitsetava Häliga ruumi tagasi saada.

Bussipeatuses tundsin ennast hästi (liigagi, kui mõistad, mida ma mõtlen) ja kõndisin selle tagajärjel äärepealt bussiuksest mööda, täpselt vastu bussiseina (kõlab veidralt, kas bussil on seinad?). Kui hakkasin magades oma peatusele lähenema, togis mind keegi unes õlga, mille tagajärjel ma umbes esimest korda elus magades oma peatusest mööda ei sõitnud, ja mida enam ma sellele mõtlen, seda veidram see tundub. Põhimõtteliselt, kui ma ärkasin, oli mu ümber ainult üks tiinekast vene hiphoppar ja ma ikka veel arvan, et tema oli tegelikult see, kes mu äratas. Kodus väike virsikukook rohelise teega ja sukeldumine teki alla tudileee


Täna koolis läks meie pede film veel pedemaks (mul on häbi öelda "meie") ja Mariega kerjasime raha kõigilt, kellelt viitsisime, et süüa saada. Ei ütleks, et mõnel muidu arve üle ajab. Hahah

Raha ei ole kunagi liiga palju

:D

Annnnnn, siit ma tuleeeen nüüd (kiirpesu ootab mind) (tunnen ennast autona)
EFTERKLANG OLI PARIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIM
20100403
Okei, kiirülevaade. Sisukas sissekanne.

Kuulan Norah Jonesi, kuna "You've Ruined Me" teatud Panni pärast kummitab, samuti kuulan kuradi Maxence Cyrini, kelle saatel eile John Lennoni raamatut lugesin ja fakk, nutsin. Pede muusika, muud ei teegi kui ajab nutma. Aga nüüd hea Norah. Hea Norah. Ja Marie vaatab mu eest "Notting Hilli", kus Spike Mariet lõbustab samamoodi nagu Marie mind.

Neljapäeval tuli ära otsus 360-sse minna ja kahetsust on null ja kuigi OLEKS võinud parem olla, tuleb tunnistada, et oli mu oma teha, nii et ei kurda. Üldse mitte. Tantsimine võttis nii läbi, et läksin kella kolme paiku juba koju, TÄHENDAB Vabakale, kust mu korjas üles (kõlab rõvedamalt kui see tegelikult oli) mingi Enno, kes osutus rekkajuhist tšellomängijaks, kes mulle lahkelt oma viimased 50 krooni jagas. Nii et õhtu ei lõppenudki märjalt külmetades, vaid hoopis soojas taksos koos Enno ja nunnu naerusuise taksojuhiga. Koju jõudsin vaikselt, jõudsin magada 5 tundi, kui ema äratas üles ja teatas, et me sõidame Jägala-Joale.

"Kuidas palun?"

Jah, me sõidame tunni aja pärast Jägala-Joale. Muidugi. Sõitsime, jõudes teel sinna umbes viis korda ära eksida, edasi liigeldes olime lost umbes 50 korda. Eriti meeldiv oli avastada, et me sõidame ringe, et me tegelikult sõidame vastupidises suunas juba pool tundi, ning eriti lemmik on ju 11 kilti sõita seda teed pidi, mida oleme feilides jõudnud läbida kergelt viis korda, ja siis avastada, et söögikoht, mille nimel selle faking pika maa sõitsime, on avatud ainult kaks päeva nädalas kella kaheksast õhtul kaheni hommikul. Yeah

Ja kuigi jah, orienteerumine võiks olla paremgi, ei kurda, sest et nägime tõesti ilusaid kohti. MA EI KURDA

Laupäev, ehk siis tänane, läks töiselt, ja nagu mõned kiisud teavad, on lemmik hommikul vihma käes tööle kõndida. Ausõna! Parim tunne maailmas. Tagasi varakult ja õhtu sisustasid lauamängud, mida ma oh kuidas armastan. Ja mis sest, et ma ei võitnud vist esimest korda elus. Nii hea soe tunne.

Ma igatsen Deiskarit, kellega rääkides msn just otsustas lõbusa nalja teha ja ennast välja lülitada, ja igatsen juba kõiki neid, kellega sai neljapäeval tantsitud. Hea, Hea, HEA tunne!

Ja ei huvita, et esmaspäevaks vaja Napoleon JA Kadriorg valmis saada :) Kõik on nii ilus, niiiii ilusilusilusilus
 

Blog Template by YummyLolly.com