secret modern problem, everybody's got one

Ma nutan nüüd keskmiselt 0 korda nädalas ja see on midagi uut (eriti veel arvestades, et selle nutmise alla käivad ka mu tahtmatud vesistamised tuule käes) (võinoh, ma usun et kõik mu pisarad on tahtmatud). See pole fakt, millest sa peaksid minu kohta midagi järeldama, see on lihtsalt fakt, mis on.

Ma ei nutnud siis, kui juhtus miski, mis liigutas paljusid. Ma ei nutnud ka viimasel koolipäeval, kuigi see tundus olevat asi, mille üle ei oleks olnud ka häbi nutta. Me ei teinud midagi sümboolset, et tähistada seda suurt lõppu meie eludes. Me pidime, aga kuna mõned plaanid lagunesid tänu neljapäevasele Grindile koost, siis pidime leiutama asendustegevusi, mis võib-olla kellegi jaoks olid rõõmsad, aga minu jaoks polnud pidulikkusest jälgegi (ja kuigi kõik, mida me lõpuks tegime, jäi üldpildis täpselt samaks nagu see ennegi mõeldud oli, siis seltskonnamuutus mõjus mulle natuke vähemmeeldivalt). See oli lihtsalt üks ilus kevadine päev, milles oli tunda ehk mõne naeratamisminuti võrra rohkem vabadust kui muidu.

Roccas mängiti eile Grey muusikali versiooni Chasing Carsist. Kas keegi oskab mulle seletada, mis hetkest maailmas kõik äkki nii valesti on?

Ma loen raamatut, mis on mulle ahvatlevana tundunud juba oh kui ammust aega. Stephen Vizinczey In Praise of Older Women on raamat, mis oli alguses täpselt nii paljutõotav nagu ma sellest ka eeldanud olin. Siis hakkas see oma kesksest teemast kõrvale kalduma ja ma hakkasin muretsema. Ma ei ütle, et läks igavaks, aga teost oli selgelt esitletud kui midagi muud. Otsustasin selle mõneks ajaks unustada ning ..muutes kurssi osutus lugu poole huvitavamaks. Nii, olles kõike muud kui stiilipuhas (valesti reklaamituna see sellise mulje igatahes jätab), osutus In Praise of Older Women esimeseks raamatuks mu elus, mida ma olen tahtnud kuskil tsiteerida. Leidsin sealt midagi enda jaoks väga tähtsat. Ma ei ütle, et ma soovitan seda raamatut, sest et tervikuna on see ikkagi kuidagi vale, aga kui huvitab, siis on siia-sinna puistatud päris tõelisi pärleid.

Tead, mis mind eile maxrõõmsaks tegi? Uudised uuest arktiliste ahvikeste plaadist Suck It and See. Põhjus number 1, miks oodata juunit igatahes. Ja et The Kills ka midagi välja lasi, sain ka alles eile teada. Läheb kuulamisele.

Lugesin läbi oma deviantarti profiili ja avastasin, et on tuju 'Munich' üle vaadata ja 'Summer Crossing' üle lugeda.

Pettusin inimestes; nende enese teadmata avastasin, et võib-olla ei ole nendes olnud mitte kübetki põnevust. See on kohutav. Ma olen harjunud nägema igaühes kasvõi midagi- ja nüüd ei ole palju jäänud. Samas aga, nähes, et mõned teised et kujuta endast midagi, kihutab see millegipärast mind iseenda muutmisel ja arendamisel takka. Nii et see on vist hea.. i guess? Või ainult tundub see mulle mõju avaldavat ja tegudeni asi nagu alati ei jõua?

Ostsin värsket leiba Leiburist, omnomnom. See polegi nii värske nagu ma lootsin.

i can't do well when i think you're gonna leave me but i know i try,
are you gonna leave me now, can't you be believing now

Avastasin, et kardan kogu aeg kedagi kaotada. Ei ole hetke, kui ma ei mõtleks, et on võimalus, et üks inimene ütleb must lahti. Kogu aeg vajan ma ühte. Tavaliselt ühte

Vaatan inimestesse väljapoolt. Kõik seesmine tüütas ära. Nii mõttetu on bussis sõita ja ette kujutada, milline kellegi mõttemaailm on, tra tõepoolest, see on maailma kõige tavalisem asi, ei kujuta ette midagi mõttetumat. Lugesin Birk Rohelendi (mis nimi, tõepoolest) (tuleb meelde pallivise ja "Noh, naerate nimede üle"), mõtlesin, no miks miks miks inimesed üritavad nii sügavmõttelised ja lahedad olla. No, mu meelest raamatus ON paar vägagi originaalset mõtet, aga showoffi lõhna on tunda minu meelest küll igas sõnas. Üldmulje tekitab minus isiklikult okserefleksi.

Nii et ma vaatan inimesi väljastpoolt. No tra ma ei oska ju seletada.

Päev oli hea. Triin on tore. Tahaks Marie sünnipäeva, sellel on vähemalt ÜKS väga hea põhjus. JA MA SAIN TAGASI OMA HEA KOHVI, maasikaid ja rabarberikooki ka. Töö ei väsita enam ja mul on hea olla. Ja mul on hea olla.