hingab kurvalt lühikeselt hingeldades

Ma hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)

Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.

Ma nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.

Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.

Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurku

Nagu linnutiivad!

Päeva algus oli vaikselt hüsteeriline, siis kui oli nututuju, siis ei lasknud ühtegi pisarat välja tulla, siis kui oli klomp, ei tulnud jällegi ühtegi pisarat, et klomp üle ujutada. Msnis naerdi mu üle, sain veits mängitud ning tekkis väike plaan õhtuks. Kerttu vedas mu kell 9 välja. Sai (natuke rohkem kui veits) tantsitud, muusikat mängitud, uusi sõpru juurde saadud ja vanu taasleitud, samuti äärepealt püksi tehtud ja kõhud täis söödud. Ei ole võimalik, mul ei ole lihtsalt üliammu niiiiiiiiiiivõrd naljakas olnud.

Kuidas kõik nii kiiresti juhtub, muutub; eluks vajalikud (vähemalt nüüd tundub, et nendeta ei saa) refleksid aina tekivad ja kõik avaneb uue nurga alt, kuidagi nii, et ei oska enam vaadata nii nagu enne. Mingid tükid tulevad ära ja paari hetke pärast sa enam ei mäletagi, mis tunne oli nendega kunagi olla. Kurb on.

Sest ma enam ei teagi, kas uued on paremad. Ma ei oska küll leinata, aga seekord tundub, et kuskil tuksatab puudus minevikust. Mitte et mul uue elu üle virisemist oleks.