Just proovisin joonistada, aga fakk, ei tule väga välja. Soolane lõhn siin rannas on väga hea, tahaks tugevamatki. Silmapiiril mingi suur laev ja mu rindade vahelt lendab välja järjekordne kärbes. Eilne öö oli tore, tagajärjed vist mitte väga. Ma ei suuda uskuda, et lasin sellise töö niimoodi käest. NIIMOODI. Lained on siin nagu koledate piltide peal, kajakaid võiks natukene rohkem olla. Eile ütles üks, et alati mulle midagi ei sobi. Lausel oli ausalt kibe kõla, nagu see poleks mingi suvaline täispeaga öeldud asi, vaid midagi, mida ta tegelikult ammu öelda on tahtnud. Või on lihtsalt ammu mõelnud selle peale juba. Seda oli imelik kuulda.

Kell on 13:14 ja külm on ja mingi Deljuani mees kõnnib mööda.Eile sain veelkord tõestuse, et Sofi on ilus nimi. Oli ilus tunne. Ma ei saanud aru, kas mina olen kellegi meelest ilus, aga tahaks teada, kuna ma vihkan, kui ilusal nimel on kole omanik. Siis, kui teada saan, oskan lõpuks aru saada, kas mu alguspunkt on harmoonia või lahkukõla (sõnade leiutamine ikka veel hobiks). Alguspunktist tundub olevat küll aega veits möödas, aga kes ei unistaks uuest võimalusest. Ma loodan, et mu juuksed lehvivad praegu ilusti. Vessu kammis eile haigelt ära, kuid millegipärast mitte kauaks. Järelmõjud tulid asjadele hilinemisega (daa, nad on JÄRELmõjud) ja lainetena, mis oli küll mõnes mõttes ilmselgelt tore, samas tegelikult ei meeldinud üldse need pausid lainete vahel, kus jätkus aega draamatsemiseks. Sellepärast on mul häbi. Muudes asjades on süüdi porgandipoiss ja alks. Eluunistuseks on hetkel maasusid süües mu ees olevale liivaluitele joosta.

Mul on ikka reaalselt külm ja meenus, et mul on ühes märkmikus Renars Kaupersi autogramm. Veel meenus, et jõin täna viina veega. See oli päriselt ka, AUSÕNA, maitsev, aga sellest hulga rõvedam emotsioon seisnes kellaaja avastamises. Ma ikka ei saa äratuskelladega üldse läbi. Mingid kaks lollakat (raudselt vene) pliksi käivad juba 20 minutit paljajalu vees. Ma juba näen nende jalgu opilaual. Loodan, et amputatsioon ei õnnestu. Peale selle, et mulle midagi ei sobi, olen ka värdjas õelusekott. Mitte nii hull nagu mõni, aga siiski värdjas. See laev silmapiiril ei liigu ja veel üks alaealine paarike (oh mu jumal, kui rõve sõna), seekord poiss ja tüdruk, ja vanuseks tõepoolest 9-10, tuli ujuma. WAZUP no. Olen faking ärritatud, et nad siin üksteisele midagi tõestada püüavad. For real. Nad on nunnud tegelikult. Tantsivad liivaluitel. Miks laev ei liigu ja kas ma julgen lahkumisavalduse kirjutada - igavesed küsimused. DIIP...........

Mõtlen Kerttule ja sellele, et mu jope on tema käes ja et ta haihtus, kui me Liinaga veits spioone mängisime ja et ta on üks sitaks lahe tüdruk (meenutan Häli, aga see polnud SEE) ja nüüd me lähme koos ära (kahtluse all) (okei, see sõna on kaheldav) ja mul on mõtted otsas, aga mul pole kajakaid vajagi enam, mina olen armumas 10-aastastesse, kes on ilusad ja sulistavad omaloodud vesivoodites mu ees hetkel. Avastamisel on ka vetikad ja twist (mitte Caribbean õnneks). Arvel on umbes 550 krooni ja see on masendav, kuna raha ei ole veel kaua loota. Päris kaua - kui keegi veel ei teadnud, siis majanduskriis (/-lamatis) on. Tüdruku nimeks osutus Munsu ning ma tahan koju. Ebareaalselt külm. Tahaks tortillat, hm, Kerttukastmes. Vägagi igatsen teda ja ta põllumehenalju ja ehmumisi ja KAMTEKÄLUKi, pohhui et viimati nägin tüdrukut eile. Mis teha, palju asju toimus vahepeal. Pikk öö: "Triibu ründas mind" ja "pool vittu ära põlenud".

CAPS

Istusin trollis, kui mu naljakates kogu aeg katkiminevates kõrvaklappides mängis Bat For Lashes, esimest korda peale kunagi enne 44 korda mängitud "Danieli". BAT FOR LASHES ON JUMALIK, ma ei suuda uskuda, ma just eile tõestasin sulle tähtsa näoga, et naised ei oska muusikat teha. Siis trollis vihm klõbistas vastu klaase ja ma tahtsin meeletult (emotsionaalsuse väljendus) põske vastu klaasi panna, aga ei saanud, kuna silmad olid Mehis Heinsaarel ja ta kummipuudel ja harfidel ja ma lihtsalt ei suutnud. Ta kirjutab imelisi asju, praegu loen "Härra Pauli kroonikaid". Vahepeal ma ikkagi suutsin ta ära panna, aga ainult selleks, et joonistada. Sa ei kujuta ette kui mõnus on tühjas trollis joonistada. Eluilus. Überhea. MUSTA PASTAKAGA.

Ma arvan, et kui suvi hakkab ja kõik mu eksamid ja koolid ja asjad läbi saavad, siis ma hakkan lihtsalt joonistama ja joonistama ja joonistama, kuna ma IGATSEN SEDA.

Tohutu armastusväärne päev, ja ma ei söönud täna isegi jäätist (lemmik Limpa mahlajää ei loe).

Korda on jäänud ajada kõigest eesti, vene, prantsuse keel ja füüsika.
KÕIGEST