It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.

Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.

Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.

Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!

Tänane! Päev! On nii hea. Juhuslikult sain riideid juurde, mis pani mu mõtlema, et jällegi, minevikust, kui ma šoppamist suhteliselt vihkasin, pole jälgegi. Palju muu hulgas sain asendatud põlenud retuusid. Mul on nii hea meel. Nii hea meel. Peale riiete sain eile (tehniliselt täna, nii et loeb ka hea tuju põhjuseks) hea tunde heast raamatust. Ma tõepoolest ei mäleta, millal ma olen viimati nii head trillerit lugenud. Ja millal ma üldse olen viimati trillerit lugenud. Ja millal ma üldsegiiiiii viimati lugenud olen. Viimased ostetud GQ ja Esquire (mis ma omandasin eeeee päris ammu juba, 10. juunil, palgapäeval, nojah) on ikka veel lõpuni lugemata. Ja see on lihtsalt kohutavalt hea uudis (hui ongi uudis), kuna mõlemad sisaldavad seekord üllatavalt palju loetavat. Nii et põhimõtteliselt on mul iga hetk tegelikult võimalik midagi loetavat ette võtta. Vuhu! (Eriti lemmikintervjuu oli David Lynchiga, keda ma ennem ei teadnud ning mul on sellepärast kohutavalt häbi, kuna ta tundub olevat eriti geniaalne!)

Mind tõsiselt häirib, et ma kasutan viimasel ajal nii palju oma vihatud hüüumärke.

Tänase päeva jooksul tuli meelde Kings Of Leon (muideks, Notioni video on nii ilus, lihtsalt nii ilus), aga meeletu isu on uue muusika järgi. Kuigi iPodil pole absoluutselt ruumi (muidugi, Simpsonid on nii olulised ju!), on lihtsalt haige tuju midagi uut ja geniaalset leida. Ja otsida muidugi ei viitsi. Muidugimõista!

Hüüumärgid tapavad. Ma sain vähemalt kenasti kohvi täna (ja eileeeee, ii). Ja isegi ühe morsitopsi.

olen nii lahe nüüd

Sinule teadmiseks kõlab nothing is worth everything minu jaoks küsimusena. Ma ei suuda ette kujutada elu, kus ma ei saaks/ei tohiks/ei tahaks pühendada end kasvõi lühikeseks ajahetkeks millelegi täielikult. Mulle meeldib sõna pühendumine. Nii kõlalt kui ka tähenduselt ja muljelt, mida see endast jätab.

Päev algas tüliga, kuna ma otsustasin emale tõtt rääkida; nagu näha, ma aina veendun, et ema jääbki inimeseks, kellele on tõepoolest meeldivam valetada (SEE ei kõlanud hästi). Hommikupoolik jätkus voodis mullitamisega, tagajärjeks vahune voodi (kuna mu mullitaja vahutab?) ja seebine suu. Ma pakun, et sa saad aru, et ei ole just parim tunne. Pärast seda sõin pool tundi rõngikuid, mitte juustumaitselisi, ja jõin kohvi, et rõve maitse suust minema saada. Sain paari minutiga. Pärast nautisin niisama õgimist. Läksin raamatukokku ja viisin ära Brita raamatud (anna andeks, jah, tõesti alles täna tegelikult), siis sõitsin Kristiinesse, kus otsisin iDreamist iPodi klappe, ja arva ära palju need nõmedad tavalised originaalklapid maksavad? 497 krooni!!!!!!!!!! no tõepoolest, miks olen mina süüdi, et nad ise katki läksid ja ma pean mingi pooletuhandesed uued klapid ostma, ah, ah(?); siis uudistasin igal juhul Apollot, siis Prismat ja läksin tööle. Ja tulin töölt (natukene hiljem siiski). Kerttuga käisime Rimist läbi, tulemuseks üks suur roheline õun taskus, ja muutsime plaanid bussile minna rahulikuks kanatortillaretkeks. Ma pole ammu söönud midagi nii sobivat. Tõsiselt, ainuke asi üle pika aja, mis maitses nagu ta maitsema peakski ja ehk isegi paremini. PAREMINI!! Lõpuks lahkusime, tulemuseks teooriad vanadest meestest noortel autodel ja põnevad friikartulite kasutamisvõimalused, hüvastijätuks soovitas K põllumeestel Viru hotelli tuba rentida. "Arvatavasti on neil pükstes augud, muidu nad ei liibuks nii kaua üksteise vastu."

"Jooksime" bussidele ning ma sõitsin koju. Kojusõit oli rahulik. Ema tõi mulle ananassitarretist vahukoorega. Tegin ise endale kohvi ja siis issi tegi mulle kohvi, siis tuli msni Marie ja OLI TORE ja kuidagi tore päev oli, kui välja arvata väikesed pahandused tööl. (Päevalõpud kujunevad aina meeldivamaks.)

- nägin Meritit, üllatas mind vägaväga oma nunnudusleveliga
- nägin Jevgeni Fokinit, juba teist korda samades riietes, mismõttes??
- nägin Elerit, ei muutu kunagi. Sain seda küll õhtul teada, aga nunnu oli
- nägin Angelat, juba teist korda, juba teist korda sain äärepealt vallandatud, jälle
- nägin Liina Joonast, ei ole selle tagajärjel IKKA VEEL kohe üldse tunnet, et kool on läbi
- nägin Mandzolot, täiesti raudselt blokkis. Nunnu prantsuse keele õpetaja, natuke arg/häbelik?

Vaatan inimestesse väljapoolt. Kõik seesmine tüütas ära. Nii mõttetu on bussis sõita ja ette kujutada, milline kellegi mõttemaailm on, tra tõepoolest, see on maailma kõige tavalisem asi, ei kujuta ette midagi mõttetumat. Lugesin Birk Rohelendi (mis nimi, tõepoolest) (tuleb meelde pallivise ja "Noh, naerate nimede üle"), mõtlesin, no miks miks miks inimesed üritavad nii sügavmõttelised ja lahedad olla. No, mu meelest raamatus ON paar vägagi originaalset mõtet, aga showoffi lõhna on tunda minu meelest küll igas sõnas. Üldmulje tekitab minus isiklikult okserefleksi.

Nii et ma vaatan inimesi väljastpoolt. No tra ma ei oska ju seletada.

Päev oli hea. Triin on tore. Tahaks Marie sünnipäeva, sellel on vähemalt ÜKS väga hea põhjus. JA MA SAIN TAGASI OMA HEA KOHVI, maasikaid ja rabarberikooki ka. Töö ei väsita enam ja mul on hea olla. Ja mul on hea olla.

Korrapäraste vaheaegadega tatistan kogu oma ümbruse täis. Eile ostsin maasikaid, mullitasin ja kõndisin oma lõbuks 4 tundi metsas. Kool on läbi, hinded on korralikud (ka üllatavad). Ma ei suuda uskuda, et 10. klass on läbi. Täna on saksa keele eksam. Tahaks mitte läbi kukkuda. Pean nüüd koristama minema.

Ilm on veider, ilm.ee-sse vaadata ei viitsi ja ega pole mõtet ka, kõik juba vinguvad, et homme tuleb vihma. Ma ei ole vihmast enam vaimustuses ja üldse kuidagi tuim olemine on. Ainult niutsun (isegi mitte südamest) suslikute ja kummutis magavate telefone närivate kiisude peale. Peaks minema pead pesema, ma vaatan peeglisse ja mõtlen millegipärast hullumaja peale. Tänane (filmi)öö oli filmiöö, vaatasin "Lions for Lambsi" ja "Mr. Brooksi". Mõlemad meeldisid. Täna meenus "Spun". Mõtlen, kas ma tahan seda uuesti vaadata. See oli nii- räme. Keerlev ja veider, tekitas nii erilise(lt rõveda) tunde. Nii tahaks emotsioone. Ma ei viitsi arvutist filme vaadata ja mp4-ks ei viitsi ka konverterida ise asju.

Elu jooksul vaadatud filmide nimekirjas on 190 filmi ja mind masendab see haigelt väike number. Elu jaoks on see liiga väike. Sõnad/numbrid elu ja 190 ei käi väga kokku.

Ei ole aega lõpuni vaadata Practice'i ja Gossipi season finaled, see-eest ostsin lõpuks ometi endale 3in1-id, sest et tekkis siin hiljuti mõte, et äkki ongi mu tuimus põhjustatud kohvi puudumisest. Väga tark mõte. Väga tark mõte.

Kurk on valus. Igav on, kuna tahaks süüa. Ma ei saa. Kohvi tahaks ka, aga kuna see maitseb nagu solk, siis pean jällegi vahele jätma. Ainuke lohutus on mälestus spagaadist, mille täna öösel ära tegin.

Mu kuradi jumal. Ei suuda enam ilma kohvita, ja kohvipurgis on ainult mingi munalõhnaga pruun pulber. Anna abi. Sain arvutisse palju filme, tunnistusele sitaks kolmesid. Hea on olla, kuna matemaatikaõpetaja on mul nunnu. Läksin närvi, kuna ei viitsi midagi teha. See on nii et
ei ole midagi
tühjus on
ikka veel midagi
ja siis viha
tühja kohta tekib viha
närvid läbi

Tahaks minna mere äärde elama. Sellise mere äärde, kus ei ole inimesi, ainult liiv. Ja üks mustvalge kiisu, kes on samas nagu ka lehm. Võililledes.

Nägin täna oma elu kõige veidramat unenägu.