It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.

i didn't think, i experimented

Kus on huvitav blogi? Aadressil http://zoofiil.blogspot.com/ seda pole ja ma mõtlen, et see vist ei ole päris õige.

Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.

Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..

Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.

Paar päeva passisin tühja (wow),  neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.

Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.

Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.

See on tõesti masendav.

Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha.  Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.

Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)

Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.

Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.

Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.

Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.

Ma olen täiesti kuskil ikskohas, nagu oleks keegi mu tarretise sisse pannud ja see võngub niimoodi vastikult ja ma ei saa välja ka. Tegelikult on üks auk olemas, aga see viib ülesse. Ja ma ei viitsi ronida, et teada saada, kas see viib tarretisest välja või mitte. Ma ei karda. Ma kõigest ei taha, et kõik läheks tavaliselt. Mitte minu jaoks tavaliselt - oleksin vägagi rahul enda tavaolukorraga.

Ja ma olen selliseid asju läbi elanud, ma mäletan, aga ei mäleta, kuidas. Pean ma midagi tegema? Ootama? Praegu on kaks unistust: et Manchester ei laseks Barcelonal võita ja et ma saaksin magada umbes kuni laupäevani ning kõik sel ajal iseenesest laheneks. Mõlemat aga ei juhtu. Kumbki ei lähe täide. Kumbki ei lähe täide.

Last.fm üllatab mind sellega, et ma olen oma profiiliga rahul. Mõttetut saasta kuulan ikka, aga ju siis vähem. Lõpuks ometi vastab top8 tõele. Sitaks ilus - ja ei ühtegi naist. Amy ja Norah ei saanud mu poolehoidu just kauaks. Võib-olla tagastan natuke armastust uute plaatide ilmumisel. Lugudest on hakanud kummitama järjekordne Interpoli omand "Pace is the Trick". Nad on ikka päris geniaalsed. Meenub, kuidas kuulasin niimoodi Killersit ja leidsin ka sealt midagi nii ekstraimelist ja jällegi geniaalset, et kuulasin neid ja kuulasin ja mõtlesin, et ei usu, et selline jumalik muusika eksisteerib. Praegu on Interpoli ja Joy Divisioniga vägagi sarnased lood. Oo vägagi.

Raamatuid ma jälle loen, mis on ülihea. Mõnikord tuleb natuke pingutada, et järjekordne teos kätte võtta, aga vaev tasub end ära. Appi, kuidas ma igatsesin eesti keelt.

Ajakirju igatsen väga-väga, aga nende saamiseks tuleks vist palgapäeva ära oodata? Kindlasti suudan. EI SUUDA - GQ nälg tapab.

Deviantartist saab aina ilusamaid kunstielamusi. Kõik aina arenevad. Ning seekord ma tahan vooluga kaasa minna.

Ma ei viitsi filme tõmmata, aga tuju on just selline, et mitte midagi peale filmide ei tahakski. Lihtsalt vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks. "Trainspotting" on ikka veel arvutis.

Muud asjad on niisama peas. Ei viitsi teostada. Aga lähen mõtetega kaasa. See on vist hea - vähemalt midagi, mis mõtted tarretisest eemale viib.

Lühikesed laused: ma hingan sisse, kuid ei suuda õhku sees hoida. Ma millegipärast aina lämbun.

Päeva kõige imelisem osa oli tükike suve vene keele ajal. Käisime Häliga kuskil Liia tagahoovis võililli otsimas. Kõik asjad on osade inimestega kuidagi õiged. Me ei rääkinud kõigest. Ja ma ei suutnud kogu aeg keskenduda sellele, et mul oli hea olla. Ja mind häiris, et minust 10 cm kaugusel olid kärbsed endale kodu teinud. Tikulõhn ja võililled (siiski) ja jutud onnidest ja pulmadest ja minu jäätis ja Häli suitsud ja lihtsalt suvelõhn - kõik oli nii õige (see võib tunduda odav ja mõttetu, aga Häliga ei ole ükski asi vist odav ja mõttetu). Mõnikord on hea olla, aga tagantjärgi ei tundu asjad omal kohal olevat. Noh, täna tundusid.

Gilbert oli täna natuke kuri, kuna ma olen sel perioodil palju "jalutanud". Aga muidu pole asjadel viga olnud. Ma ei käinud Lillekülas Tšehhit vaatamas, mida kahetsen siiani siiralt, kuna Eesti lõi lõpuks ometi ühe värava. Punktidest jäid Noored Ohmud küll siiski ilma, aga ega kohe kõike ka ei saa?

Ma arvan. Kunagi sai(n).