if you're not wasted, the day is

Kuidagi sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.

Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.

Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.

Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!

Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.

Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.

The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.

Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.

Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.