20100902
1. september on nõme väikeste laste päev minu meelest. Ei ole kunagi olnud sellest vaimustuses. Kunagi ei taha ma tuua lilli, sest et no ei ole sellist tunnet et väga tahaks kellelegi lilli kinkida. Ja ometigi algas 1. september 2010 väsinud ärkamisega pärast kaht unetundi ja varajase kooli jõudmisega (11 viimast 1. septembrit olen ma hiljaks jäänud). Klassijuhataja, kellele saatsin 31. augustil meeldivalt naljaka kirja, kas ma ikka 12. klassi üle viidud olen, paistis seda mitte lugenud olevat ja oli minu vastu väga kena ja isegi meeldis mulle hetkeks. Istusin maha ja isegi kuidagi ilus tunne tekkis korraks. Oli esimene normaalne 1. september mu elus. Iroonia: ka viimane. Ei taha ikka kohe üldse kohale jõuda, et ma olen kaksteist klass.

Aktus oli imeline. Meil on uus direktor, esimene mulje kellest oli rikutud liigdramaatilise muusikapalaga, mis tema kõnet saatis. Teine mulje kellest oli aga ülimalt positiivne. Mind ei huvita, mis erakonda ta kuulub, ta tundub väga tore. (Täna kirjutasime inglise keeles esseed uue direktori kohta. Kristo: "I kind of like him, but he should understand he is the new one here and should play by our rules." Naersin end laua alla.) Rebase kõne oli taaskord midagi, mida võikski Rebaselt oodata. Ma ei saa aru, kas ta saab aru, kui naeruväärne ta on. Ma ei taha midagi halba öelda selles suhtes, et ta võib olla väga tore inimene, aga no õppealajuhatajaks sobiks Heiks ka paremini. Niisiis, aktus oli üle pika aja meeldiv, aga kuskil poole peal hakkas mul natuke kurb. Ma isegi ei tea, miks. Kuidagi üksik hakkas ja tekkis Vapiano tuju, aga no finantsolukord ei lubanud. Aktus lõppes. Läksin erinevalt päris mitmest Vapianosse minejast üksi koju ja oli millegipärast küll ikka veel kurb, aga rahuolev olla. Tundsin nagu mingit tasakaalu. Et kõik nagu läheks nagu pärisinimestel minema peaks. Ma olen tundnud end elusse armunud olevat (tihti), aga mitte kunagi nii palju elus. Et ma olen see keskpärane väike isiksus, kes on lihtsalt ruumitäiteks ühele ilusale planeedile.

Õhtul, ma isegi ei mäleta, mis õhtul juhtus. Every day goes by in a haze taaskord, aga mitte halvas mõttes. Ma olen väsinud ja päevad on pikad, aga õnnelikud.

Täna oli esimene koolipäev ja oh imet - ma jõudsin jälle kooli õigel ajal. Kaks päeva järjest. Ja veel matemaatikasse! No see on küll tähistamist vääriv sündmus. Isegi mu lemmik Pensa ei olnud mu peale pahane väikese suvise ülelaskmise pärast, arvatavasti lihtsalt sest et oli löödud mu õigeaegsest ilmumisest. Igatahes oli hea, ja ma mõtlen HEA olla igas tunnis peale eesti keele. No on armas uus õpetaja küll - jah. Mida ta veel oli? UND PEALE AJAV. Tundub lihtsalt nii igav, et no ma jõudsin ühe ta lause jooksul viis korda haigutada. Ja millegipärast ma pettusin AJALOOS. Kuigi oli meeldiv näha ja kuulda Heiksi, oli tund lihtsalt kohutav. Ma ei tea, mida ma lootsin. Võib-olla, et mõni vinge vend läheb suve jooksul veel vingemaks? No ma ei tea, selle asemel käis ta suvi läbi kuskil juustuseminaridel. Ja isegi lamekaid sai kokku lugeda ühe käe näppudel. See ei ole minu Heiki.

Pärast meeldivat francaisi läksin kiiresti Siili. Ma ei tea, mis värk selle sügisega on, aga ma tunnen NAUDINGUT üksi kuskile minemisest. Ma tahaksin teada, mis on juhtunud, sest et üksiolemine ja üksitegutsemine pole enam probleemiks. Natuke täiskasvanud ja careless tunne on. Igal juhul, Siilis ma istusin ekspressi peale (ma armastan ekspresse nii väga palju), mis pidi mu viima Kristiinesse (või seda ma vähemalt lootsin), aga viis mu hoopis Vabaduse väljakule. Seal tühjavõitu ekspressis avastasin ma aga, kuivõrd läbi ma olen. Niimoodi magusalt läbi. Ma ei oskagi seletada, mis tähendab magusalt läbi. See on see tunne, kui sa tunned füüsilist väsimust, aga see tundub ilus asi olevat. Kui sul on näol väsinud naeratus. Kui sa leiad romantikat igas asjas, mida sa teed, kui sa tahad teha veel ja veel midagi kohutavalt kohutavalt ilusat, vaatamata sellele, et sõna "jaksama" ei kuulu hetkel su sõnastikku. Seda tähendab magusalt läbi. Niisiis ma mõtlesin natuke ja sain aru, et tahakski teha midagi, mis mulle suurt naudingut valmistaks. Ja arva kolm korda, mis see oli. Meenus, et Kosmoses on 16:15 üks "Kiskjate" seanss (tervist, sinu ees on kõndiv Kosmose kava) ja sinna ma ka suundusin. Lemmik Niina vabandas, et piletiga läheb nii kaua aega, ja piletikontroll saatis mu isiklikult saali. (see blogi on ilmselgelt tehtud Kosmose ülistamise eesmärkidel) Ma olin oma lemmikkoha peal. Film oli meeldiv. Ei olnud hea film, aga näitlejatöö - no lihtsalt mmuah - suurepärane. Ja no naudingut sain ma 10st 9 vähemalt. See tegi mu tuju veel rahulikumaks. Mind rahuldada on nii lihtne. Ja ma olen nii õnnelik.

Pärast kino läksin siiski Kristiinesse. Kristiine ristmikud on siiamaani kõige kohutavamad Tallinnas ja ma lähen närvi nii kiiresti. Õnneks rahustas mu seekord maha tibutamine ja tugev tuul. Tagasi sõitsin 23-ga, mis on mu lemmikmarsruut Tallinnas. Suutsin bussis isegi natuke tukkuda ja oh oli alles magus uni. Lemmikbussi peal - kuidas siis muidu. 23-st kõndisin jalgsi koju. Ja see oli nii faking hea tunne, sest et vihma lihtsalt kallas ja ma ei tea, ma vist juba mainisin, et mind on lihtne rahuldada.

Mul on nii hea olla ja niimoodi magusalt läbi olles võiks see aasta ka mööduda. Muidugi ilusa vihmase ilma saatel, palun.



Kas sa tead, et Mehhiko lahes on jälle naftaleke? See ei ole normaalne.
 

Blog Template by YummyLolly.com