20100227
Tunne on veel väsinum kui enne mu vaikset draamat. On inimesi, kes ei tea, mis tähendab toetus, nad lihtsalt teevad nii, et sa tuuneksid ennast võimalikult halvasti. Ma tõesti loodan, et mitte teadlikult.

Ma ei tõmba enam uusi filme, sest et no ei ole lihtsalt aega. Vaatan üle vanu lemmikuid, mis, ausalt!, on lihtsalt parimad (daa, nad on lemmikud). "In Bruges" ja "The Panic In Needle Park"! Lihtsalt filmid, mis tekitavad ilusaima, soojeima, kindlaima tunde.

Multimeedia tunnid meeldivad, töö meeldib, kool meeldib. Kõik, mis meeldib, millegipärast ka väsitab. Võib-olla sellepärast, et asjadele, mis on tähtsad, üritan anda endast kõik. Võib-olla lihtsalt kuna uneajast jääb puudu.

Seda on raske välja öelda, aga kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Lihtsalt nüüd ma tunnistan probleemi olemasolu (vist), aga nagu enne öeldud, ei tee mõned inimesed sellegi lihtsaks.

Ma igatsen kino. Ma igatsen raha. Kõik saab korda. Juba sellel nädalal.

Inimesed selja tagant osutusid lemmikuks.
20100221
Nii palju kui ma ennast mäletan, olen ma uskunud, et kui halvasti kõik ka ei läheks, ma leian sellest väljapääsu, ja kuigi ma ei ole eriline võitleja ja üldse pealehakkaja ja enamusest asjadest, mis üldse mind puudutavad, on pohhui, olen ma olnud vist liiga uhke, et midagi muud tunnistada. See on naljakas. Ma ei taha, et mind aidataks, ma olen draamatseja. Kas kõik või mitte midagi - aitan ennast tagasi ja olen imeline üksi triumfeerija või kaotan kõik endale abipalumisega häbi tegemata. See on täiesti ajuvaba; isegi nähes, kui halb olukord on, jään ma lootma sellele, mis mind alati päästnud on - õnnele. Ja iga kord tahaks teha midagi äärmuslikku ja siis mõtled, et mis siis kui teengi ja õnn ei tulegi päästma, MIS SIIS. Ja siis jäävad äärmuslikud ideed välja ja mõne aja pärast ma ütlen iseendale, et kuule, nii hea, et see tegemata jäi. Ja siis läheb natuke aega mööda ja ma avastan ennast olevat sellises kohas, mis on veel kohutavam kui oleks olnud mõni tagajärg mõnele valimata jäänud valikule. Siis nagu tuleb see mõte, et mis toimub, justkui lõpuks olid tehtud kõik õiged valikud, kuid siin ma ometigi olen.

Ja siin ma ometigi olen.

Käel on olemas üks joon. Kui see on "lühike", siis peaks inimene teoreetiliselt olema väga andekas. Väga loominguline. Kui seesama joon on aga "liiga lühike", tähendab see, et käe omanik arvab, et on üliandekas, ühesõnaga lühidalt, et ego on laes, aga peale sellega hakata midagi ei saa, sest et kõik on illusioon. Kurat, ja ma peaksin aru saama, kas mu lühike joon on liiga lühike? Kas ma  p e a k s i n  üldse aru saada üritama? Overthinking is my fucking life
20100213
jobu, on nii palju asju, mis sul halvasti lähevad

Jobu, sa ei oska enam üldse blogi kirjutada. Võib ju öelda, et Twitter rikkus su ära, aga tegelikult on nii, et Twitterit hakkasid sa kirjutama alles siis, kui said aru, et blogideks mõtteid ei jätku.

Niisiis, alustuseks tegin ma praegu midagi väga lolli, midagi reaalselt kohutavat, enne asjaolusid uurimata. Aga need on vaid suhted. Kõigest suhted. Suhted, millele ma olen keskendunud kogu viimase aja, suhted, mis on mind õnnelikuks teinud, ja nüüd pakub haiglast lõbu nende rikkumine. Ma olen nii loll. Õnneks on olemas üks kindel semu (ma ikka veel ei suuda uskuda et mu niivõrd lambised unistused nagu see inimene lähevad täide?), ja temaga talveöösiti üksteise murede üle naerda ja idiootseid katseid teha on- nojah, mis tunne see on, kui unistus on juhtumas täpselt antud konkreetsel hetkel.

Nii hea on teada, et ükskõik mis ka ei juhtuks, on üks inimene olemas (sõna parimas tähenduses).

Igal juhul on olemas veel ka filmid (kuigi üllatavalt kesine valik), millest mõned hiljutivaadatud said lemmikuiks, ühte ei ütle, teine on "Magnolia" ja see kestab üle kolme tunni ja see on parim ja see on parim ja see on parim. Lihtsalt, muud midagi ei ütle, ainult seda, et kui enamuse filmi vältel on kindel tahtmine enesetappu teha, siis see on normaalne. Filmi lõpu poole ta kaob sootuks ja täiesti. Kinos ootab mind üksi "Limits of Control" ning mind ja miisut "Valentine's Day".

Oh jumal, kui palju Grey osi on arvutis tõmmatud, mis vaatamata on, ja nüüd on just see periood, kui ma vajan rämedalt Grey'd, aga kurat, aega pole.

Ma ostsin endale filmipäeviku. Kurat ja kas tõesti on mõtet küsida küsimust, kuhu raha läheb??

Lühiuudised: see pisike kuu tõotab saada suurepäraseks tulevase finantsolukorra suhtes, aga katastroofiliseks kõigil, ma tõesti usun, et kõigil muudel aladel.

Lindex avati Roccas ja "Fix You" laulab praegu ja Feist laulud enne Reminderit on äärmiselt mugavad kuulamiseks vaiksetel talvistel Õismäe tänavatel, kui su ümber on miljon inimest, kusjuures vaikus on ebareaalne.

Vaikus on ebareaalne (läkastamine ftw)
20100207
Eile kell 22 oli hea mugav soe tunne, täna kella 14 paiku oli ka tore, natuke naerusuine. Ma ütleks, et ma olen rahul, suure r-tähega Rahul ja mu kõrvadest ujuvad välja needsamad väikesed õnnekalad, kes kunagi lendasid mu jalgades. Ma olen tahtnud seda õnnetundeblogi kirjutada juba ammu, aga seganud on mõistus, mis tegelikult ütleb selgelt: jobu, on nii palju asju, mis sul halvasti lähevad. Mis vahet on, ma arvan, et praegu ei ole loota muule kui hetkelisele õnnele, ja seda mul praeguseks jätkub. Aitäh. Inimesele koodiga 22 ja kolmele veel koodiga 14 (olen nii mysterious enda arust)

Ahah, tahtsin veel rääkida, et megameeldib see, kui mu aju teeb iseendaga bättlit. Näide. Ma vaatan filmi ja on üks hetk, kui ma mõtlen, et päris sitt film, ja mu aju loobib iseendale välja põhjused 1), 2), 3), miljon), miks see sitt film on. Ja siis ma vaatan edasi, ja tuju hakkab paranema ja ma ütlen endale vaikselt seal ajukoore all, et kuule, põhjused number 2), 15), 390) ja 1578) on ju suhteliselt lollid, mõtle uuesti. Ja siis ma mõtlen natuke ja juba ma leian 1), 2), 3), kaks miljonit) põhjust arvata, et ma esialgselt eksisin. See tunne on nii hea, umbes nagu kirjandi kirjutamine, mis tuleb spontaanselt ja vabatahtliku/juhusliku teema peale. PLUSS see on selline kirjand, kus mul on viisteist tuhat näidet, kus ei pea detaile teadma. Kas ma saaksin tavalises kirjandis muidu leida igale teemale sada näidet (filmidest) või jaa? Kas ma saan neid päriskirjandis kasutada, mäletamata tegelaste nimesid? Kurat. Selles suhtes teevad spontaansed peas toimuvad kiirkirjandid mu tuju tõesti heaks, sest et nendel lühikestel minutitel tunnen ma end kasvõi milleski natuke osava ja targana.

Veel ühest lambisest asjast rääkides olen ma nüüd segaduses sellessuhtes, et kes nüüd ikkagi rohkem süüdi on, aga ma ei taha oma otsust ikkagi muuta, sest et kui ma filmidest midagi õppinud olen, siis see on see, et sellist suhet ei tohi taastada, muidu teadagi, mida kõik selle lõppu ootavad.

SEDA EI JUHTU KURAT
 

Blog Template by YummyLolly.com