al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen

Sõltuvus hoolimisest on nii ebamugav; natuke valus ka, torgib vaid hetke, aga see on üks vastik hetk.

Ei ole uue aasta tunnet ja ma ei tea, esimest korda nagu ei ole tahtmist midagi alustada otsast peale. Ma kardan, et see lööb kõik täiesti sassi. Kõik

Ma kardan

Kui sa tahad teada, mis mind hirmutab, siis see on see

____________________________________________________

Kas plaanid tulevikus luua pere, saada lapsi?

Ma abiellun ainult mõne rikka välismaalasega, kes ostab kõike. Lapsi ma ei taha. Otsustasin juba siis, kui esimest korda rase olin, et ma ei sünnita. Lapsed on tüütud. Tüdrukutest kasvavad litsid, aga poiss võib olla. Poistest kasvavad ilusad, edukad ja rikkad.

Kas sul on sõpru, sõbrannasid, keda saad usaldada?

Mul oli üks sõbranna, aga tema on nüüd surnud. Üledoos oli. Rohkem ma sõbrannasid ei taha.

Mul ei ole muresid, mida sõbrannadele usaldada. Kui väsinud olen või tahan nutta, siis magan ja nutan. Kui raha on, süstin, kui ei ole, joon – nii lähevad mured mööda.

Fantaasia läbib arengustaadiumeid alati kõige mõttetumates kohtades. Mina tahan leida allikas. Lihtsalt leida. Siis kaotada ja mäletada ainult leidmise tunnet, mina ei taha paljut.

Eilne läks lahkumispeost lakkumispeoks kätte ja ma ütlen, et sugugi ei kahetse, kuna inimesed olid parimad ja isegi kui ei olnud, siis mind see ei huvitanud, viimasel ajal on mu blokkimisskillid veelgi süvenenud. Peale sellist õhtut suvetunne juba kindlasti oleks, ammu juba, kui tööpäeviti ei oleks üheksast kolmeni teatud tegevusi. Jõudsin seitsmest seitsmeni olla superman, maasuretkel käia, samuti oli värskendavapoolseks kogemuseks lõkketantsutund. Ja Kersti ja Liina ja Rasmused on eraldi jutt. Hommik SOBIS ning muu võiks ju fadeawayidagi, aga ei, taaskohtumised, armastuse kadunud tükid ja alkohol tegid oma töö ja tulemus on taaskord sama. Seest kõditab.

Ja siis juhtus tutvumine kellegagi, kes iseenesest ei tähenda võib-olla mitte midagi (mul on nüüd häbi niimoodi öelda, kuna temas on sitaks palju rohkemat kui sinus või sinus) (kedagi ei huvita, et antud hetkeks olen teda tundnud natuke üle 24 tunni), aga kes avaldas mulle niipalju muljet. Ei ole mind niimoodi rabanud isegi inimesed, kes kunagi eksisteerinud ei ole (vihje oli ilmselgelt Dexterile). Ja ma tean, et kõik need öised jutud tegid mu seest kihelevaks ja ma sain tunda end kohutavalt lähedal pärisõnnele. Ma ei tea, kas inimene ise mõistab, kui ilus tal kõik seest on, kui palju mõni annaks, et olla seestpoolt tervik nagu tema. ..Ühesõnaga tema näol selline kogemus siis. Jääb vist veel päris kauaks selle võrdlemisi sooja (kindlasti mitte ainult temperatuuri poolest) suveöö mälestustekasti sädelema. Natuke kurvastab sealjuures meenutus pisikesest ebakõlblikust liigutusest. Aga sellest oleme üle. Äkki on unustus kahepoolne?

Pilet ilusasse suvelõppu läheb ostmisele homme ning nüüd, kui ebareaalse hinnaga saadud lemmik rummipoiss olemas on, ei tundu isegi homne enam eriti hirmutav. Kes teab, sellest võib saada järjekordne öö, mis lähendab mind suvetundele. Kuigi iseenesest, tuleb tunnistada, on kolmekümnes juuli natuke veider aeg suvetunde avastamisretkeks. Aga sa ju tead: parem hilja kui mitte kunagi.