lugemismõnu

"Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid."

Nii nõustun selleaastase kultuuriveduri valikuga. Sõpruse tagasitulek paremana kui kunagi varem on kindlasti üks mu selleaastaseid (eelmiseaastaseid?) tippsündmusi.

Veel ma naudin siiani "Meister ja Margaritat", võtsin täna raamatukogust kohustuslikku Hemingwayd (eesti keeles, isegi ei tea miks, arvatavasti ei loe jälle läbi) ja Postimees kuidagi aina rõõmustab.

Nüüd siis mu filmikeelust iseendale. Nagu sa arvata võid, ei pidanud ma väga kaua vastu, eriti arvestades seda, et Blue Valentine tuli välja. Muidugi ei suutnud ma ju piratebays mitte ringi luusida ja hakkaski pihta mu lõpmatu filmide tõmbamine, mille ma endale sellel aastal ära keelasin. Asi läheb aga peale ettearvatava ka paradoksaalseks: kino ma somewhy enam üldse ei naudi, isegi täiesti veatu Blue Valentine jättis mingi tühja tunde sisse. Mitte heas mõttes tühja. Sama Somewhere'iga, millest pidi saama ka üks talve suurimaid naudinguid. Lohutan end ainult sellega, et Sofia Coppola filmid lähevad mulle alati peale alles pärast 3.-ndat vaatamist umbes.  Igatahes mu point oli ikkagi see, et filmid lähevad (vähemalt minu peas) aina halvemaks, kinoisu aga pöördvõrdelises seoses eelneva faktiga aina kasvab.

Kas meile meeldib kasutada matemaatilisi, füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi termineid, rääkides oma elust? Obviously

Igatahes, täna läheb vaatamisele Brick ja The Fighter ja arvatavasti ma pettun jälle, sest et acclaimed ja mulle väga kaua juba huvi pakkuva Bricki esimestel minutitel sain ma juba selle nõmeda tunde, mis ma alati saan, kui film algab lõpust. Tead, jah? See on mu meelest nii lame.

Tegelikult ainukesed filmid, mis mulle ikka veel naudingut pakuvad, on mu vanad lemmikud Chinatown ja In Bruges. Isegi muud, mis mul listographys ära märgitud nagu lemmikud, hakkavad oma võlu vaikselt kaotama ja muutuma linkidest lihtsalt boldiks või lausa kursiiviks.

Kool on lihtsalt masendav (nädal näeb välja umbes selline: tühi passimine, tühi passimine, tühi passimine, 15 000 tööd ühel päeval, tühi passimine). Üle pika aja lähen saksa keelde, laupäeval on eesti keele olümpiaadi Tallinna voor ja järgmisel reedel inglise keele olümpiaaa aaaa aaad! Muud ei oota. Isegi kinno ei ole tahtmist minna, sest et raha kulub väga kiiresti (lambised diilid ja spontaansed söögikorrad) ja nagu ütleb Kristo, milleks kulutada isegi need maailma mõistes vähesed 3,20 euri filmide peale, kui kodus saab kõike näha tasuta. Ma olen jälle raamatumaailma sukeldumas (ja ma olen seda ära märkinud siin blogis kõigest igas postituses vähemalt 3 korda).

Kõik mu sissekanded on üksteise koopiad ja on tahtmine lihtsalt lõpetada see poinditu kirjutamine, aga miski tõmbab mind kogu aeg tagasi selle tühja ruumi juurde, mida saab oma lollakate sõnadega täita. Vähemalt on midagi, mis kammib, ja on sõbrad või kuidas iganes sa nimetad neid inimesi, kes sünnipäeva lähenedes äkki sinuga hästi läbi saama hakkavad.

jah

Naljakas, kuidas paanika ühe asja pärast saab pöörduda juhuslikult tegudeks, mis toovad tagasi midagi, mille sa juba natuke unustasid (häbi) ja teha sind niivõrd õnnelikuks. Nii hea tunne

Kas tasub olla ratsionaalne, sest et äkki mõne elus ei toimi secret nii nagu ta peaks? Mh, kõik ei saa külmalt välja arvestatud olla. No ausalt, ma siiski ei ole parim uskuja kõigesse, mida ma tahan. Mida ma tahan?

Unenäod on iga päev nii head. Lõpp head! Mis sest, et tavaliselt neil ei ole pointi, vähemalt on elu unes lõbusam kui päriselt. Sa ei taha teadagi, KUI palju lõbusam :)

Kuidas läheb? Ülehomme tuleb palk üle ja siis hakkame mõtlema, kas sünnipäev tuleb või ma saan jälle pildistada pildistada ja pildistada. Ma nii loodan, et jaanuaris tuleb vähemalt üks suur ja eluvinge üllatus. Nii loodan, põhimõtteliselt midagi muud loota polegi.

Alati on midagi loota. Eks

Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.