Eile ja üleeile oli tööl lõbus. Koledalt sõbralik filipiinlane lubas mulle üleeile successful life'i ja mul oli ilus kassa ja tuju oli naeratav ja mul oli Nestead. Kerttu mängis päikest mulle ja koledad tüdrukud uurisid elu ja me naersime & naersime & sa ei usu kunagi - naersime. Eile enne tööd sain palga kätte, lipsasin läbi paarist poest, tegin enda mõne hilbu ja ajakirja võrra õnnelikumaks ja jooksin tööle, kus oli natuke üksik olla, aga samas ei olnud ka, suunurgad lihtsalt kuidagi ise tõmbusid põskede sisse. Kõik oli hästi, sõpru sain jälle juurde, vihm oli sitaks armas, selline nagu veepihustist tuleks, õrn nagu. Kohutavalt hea tunne oli taevasse vaadata ja nagu musttuhat väikest musi tuleks näkku. Peale tööd läksin ja maitsesin vigurkartuleid hapukoorekastmega, õgisin teel bussipeatusse, näpud rasvased, jäin bussist maha. Rahulik olemine, ning juba paari sekundi pärast jalutasin ma rahulikult üle tee ja istusin bussile teisel pool. Teel koju ehk bussis sain lugeda GQ-d. Jälle oli tunne nagu juukseotstest liiguks ajju määratu vedelavõitu sädelev õnn.
Täna ärkasin telefonikõne peale, panin asjad ülikiiresti kokku (ma ei taha isegi mõelda,
kui vähe aega mul selle peale kulus) ja jooksin linna mingile eksamile (töölt läbilippamisest polnud juttugi), see läks okeilt,
väga suurt paanikat ei tekkinud (kirjutasin KOLM tundi, ja see on imetlusväärne i guess? käsi krampis), siis läksime linnukesetähelise sõbrannaga pitsat sööma, tahtsin olla viisakas ja tore ja näidata talle Pizza Grandet, aga silt RESERVEERITUD puudus ja me äärepealt murdsime kogemata sisse mingile peole. Vahepeal oli mulle telefoni tekkinud paar paanilist vastamata kõnet (nendel on minu telefonis millegipärast mingi küpsisepilt juures?) koguses 6 tk, helistasin tagasi, avastasin, et mind on otsustamisest vabastatud ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Läksin Grande asemel Americanasse, aga toidul pole viimasel ajal minu suus üldse maitset. See on kurb. Saime pitsa nr.1 ja ma võtsin veel jäätise, mis oli lihtsalt öökimaajav, aga ma ei julgenud seda ei endale ega Valjale tunnistada. Mul on häbi. Maksmisel tegime läbi osava triki kehtetu ISICuga. Teel R-Kioskisse tuli vastu ilus Keiu või Anett, kes naeratas mulle ootamatult ilusti. Hea meel oli, Valjuns isegi ei märganud teda. Kuidas saab nii ilusat tüdrukut mitte märgata? (?)
Uitasime Rahva Raamatusse, kus ma leidsin omale lõpuks uue armastuse esimese numbri - Esquire. See saadud, uurisime natuke raamatuid ja mul oli hea tunne, kuna a) ma polnud raamatupoes üksi ja see oli uudne, kuid samas ka väga mälestusi tekitav elamus; ning b) seal olid RAAMATUD ja see on asi, mis teeb igal ajal õnnelikuks. Liikusime Esquire'it peaaegu varastades RR (Rahva Raamat, mitte Rahvarinne siiski) järgmise korrusele, aga tegelikult leidsime ennast MyFitnessist, mille peale mu armas kiisu ehmatas ning me liikusime alla ja UPPUSIME, me UPPUSIME mõnusasse õhkkonda. Jooksin kunstiraamatute poole, aga kurss muutus üpris kiiresti ning mõne minuti pärast leidsin ma ennast vinüülides tuhnimas. Mul on hea olla, kuna mul on raha ja see asi, millega vinüüle mängida. Uudsed tunded. Uudsed tunded. Pildistasin plaate, et kodus saaks piraatlusega tegeleda natuke, ning nüüd on mul selle tagajärjel iTunesis Franz Ferdinandi vägagi armas "Blood".
Vahepeal jäime Rotermanni veel (uksed kiilusid kinni, ups, keskus suleti) ja vahepeal tundsin, et isegi Boostid enam ei lähe kurgust alla. Näpistasin Valjat pehmetest kohtadest ja avastasin identset sammupikkust,
kas sina oledki mu arm, mu arm?
Kui kurb on olla mul, et toit ei maitse, kuid on päevades enamatki
Esquire näiteks-
