20110424

i'm afraid of tomorrow

20110417

secret modern problem, everybody's got one

Ma nutan nüüd keskmiselt 0 korda nädalas ja see on midagi uut (eriti veel arvestades, et selle nutmise alla käivad ka mu tahtmatud vesistamised tuule käes) (võinoh, ma usun et kõik mu pisarad on tahtmatud). See pole fakt, millest sa peaksid minu kohta midagi järeldama, see on lihtsalt fakt, mis on.

Ma ei nutnud siis, kui juhtus miski, mis liigutas paljusid. Ma ei nutnud ka viimasel koolipäeval, kuigi see tundus olevat asi, mille üle ei oleks olnud ka häbi nutta. Me ei teinud midagi sümboolset, et tähistada seda suurt lõppu meie eludes. Me pidime, aga kuna mõned plaanid lagunesid tänu neljapäevasele Grindile koost, siis pidime leiutama asendustegevusi, mis võib-olla kellegi jaoks olid rõõmsad, aga minu jaoks polnud pidulikkusest jälgegi (ja kuigi kõik, mida me lõpuks tegime, jäi üldpildis täpselt samaks nagu see ennegi mõeldud oli, siis seltskonnamuutus mõjus mulle natuke vähemmeeldivalt). See oli lihtsalt üks ilus kevadine päev, milles oli tunda ehk mõne naeratamisminuti võrra rohkem vabadust kui muidu.

Roccas mängiti eile Grey muusikali versiooni Chasing Carsist. Kas keegi oskab mulle seletada, mis hetkest maailmas kõik äkki nii valesti on?

Ma loen raamatut, mis on mulle ahvatlevana tundunud juba oh kui ammust aega. Stephen Vizinczey In Praise of Older Women on raamat, mis oli alguses täpselt nii paljutõotav nagu ma sellest ka eeldanud olin. Siis hakkas see oma kesksest teemast kõrvale kalduma ja ma hakkasin muretsema. Ma ei ütle, et läks igavaks, aga teost oli selgelt esitletud kui midagi muud. Otsustasin selle mõneks ajaks unustada ning ..muutes kurssi osutus lugu poole huvitavamaks. Nii, olles kõike muud kui stiilipuhas (valesti reklaamituna see sellise mulje igatahes jätab), osutus In Praise of Older Women esimeseks raamatuks mu elus, mida ma olen tahtnud kuskil tsiteerida. Leidsin sealt midagi enda jaoks väga tähtsat. Ma ei ütle, et ma soovitan seda raamatut, sest et tervikuna on see ikkagi kuidagi vale, aga kui huvitab, siis on siia-sinna puistatud päris tõelisi pärleid.

Tead, mis mind eile maxrõõmsaks tegi? Uudised uuest arktiliste ahvikeste plaadist Suck It and See. Põhjus number 1, miks oodata juunit igatahes. Ja et The Kills ka midagi välja lasi, sain ka alles eile teada. Läheb kuulamisele.
20110411

matemaatiline probleem

LAIGI MIND

sa oled mulle parem kui šampinjonid ja jalgpallijuuni ja bret easton ellise raamatud
kui vanad filmid ja mu tunded ja interpoli muusika
kui soojad suveööd ja tuledeta hommikused linnad ja pääsukesed
kui kõik vestlused kõigiga peale sinu kui mu unistused kui kõik keeled mida ma armastan kui kõik lapsed kellel ma kunagi enda seest tulla lasen

kui mu elule väärtust lisav krooniline kurbus mis mu sügavuste tuumikut täidab
 

Blog Template by YummyLolly.com