Naljakas päev on olnud. Ärkasin vara, sõin putru, sõitsin linna, ostsin süsi ja kolm märkmikku, jäin emale rämedalt vahele oma geniaalse masterplaniga, ostsin huulepalsamit, proovisin mütse pähe, ostsin jõhvikamahla, käisin filmipoes filme uudistamas, tulin koju, joonistasin söega. Naljakas päev on olnud.

Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.

Nagu linnutiivad!

Päeva algus oli vaikselt hüsteeriline, siis kui oli nututuju, siis ei lasknud ühtegi pisarat välja tulla, siis kui oli klomp, ei tulnud jällegi ühtegi pisarat, et klomp üle ujutada. Msnis naerdi mu üle, sain veits mängitud ning tekkis väike plaan õhtuks. Kerttu vedas mu kell 9 välja. Sai (natuke rohkem kui veits) tantsitud, muusikat mängitud, uusi sõpru juurde saadud ja vanu taasleitud, samuti äärepealt püksi tehtud ja kõhud täis söödud. Ei ole võimalik, mul ei ole lihtsalt üliammu niiiiiiiiiiivõrd naljakas olnud.

Kuidas kõik nii kiiresti juhtub, muutub; eluks vajalikud (vähemalt nüüd tundub, et nendeta ei saa) refleksid aina tekivad ja kõik avaneb uue nurga alt, kuidagi nii, et ei oska enam vaadata nii nagu enne. Mingid tükid tulevad ära ja paari hetke pärast sa enam ei mäletagi, mis tunne oli nendega kunagi olla. Kurb on.

Sest ma enam ei teagi, kas uued on paremad. Ma ei oska küll leinata, aga seekord tundub, et kuskil tuksatab puudus minevikust. Mitte et mul uue elu üle virisemist oleks.

Kuulan Interpoli ja mul on hea olla, kuigi inimesed tekitavad okserefleksi ja panevad mu tundma end nõmeda&ajuvabana. Vend õppis nalja tegema, nojah, olekski aeg raamatuid lugema hakata. Mul on ta üle hea meel. Vähemalt lametseb nüüd minust vähem. Preili Antikainen tegi blogi ja mind rõõmustas see blogi. Tahaksin Preiliga msnis rääkida, aga ei ole midagi rääkida (ma ei suuda seda uskuda). Veel Kellelegi saatsin pika vabandava meili. Need minu nunnud emotsionaalsed meilid on tavaliselt NUNNUD, aga ei oo ei, mitte täna. Äkki enam mitte kunagi. Ma olen vihane selle peale, et kõik, mida ma oskan, kaob. (tra, KUHU)

Mul on millegipärast rahulik tunne, et ma Brita peole ei läinud. Väga rahulik. Huvitav, kuidas kalaparty läks.

Mul on nõme olla. Täna oli päris sitt 6 tundi järjest vihma käes VHK megakenade kuttide ees kana mängida. Homme ja ülehomme uuesti, mu unistuste töö! (L)