Ma pole ammu kirjutanud, aga täna tekkis liiga soe tunne jälle, mis meenutas asju ja samas oli uus ja ja ja

Pole ammu ennast ilusana tundnud lihtsalt niisama.

Filmilaat Marie ja Kristoga ja multimeedia teatud inimestega ja lihtsalt inimesed foreva

Okei, Marie on LEMMIK LEMMIK LEMMIK LEMMIK, tuhandes mõttes. MITTE KEEGI ei hakka minuga kunagi samal ajal naerma peale Marie nende asjade peale, mis, noh, millest teame ainult mina ja Marie. Ilma välja ütlemata. Väikesed punased suusad ja PUUU ja miljonid, sõna otseses mõttes miljonid asjad veel, mis teevad iga Mariega suheldud päeva eriliseks. Lav

Kristo ei lõpeta olemast see, kes ta on, ja siin ma tunnen puudust oma defineerimisoskustest, sest et tahaks seletada, aga no ei. Need on väikesed hetked, mis loevad, ja ükskõik mis sageduse või harvusega (sõnamoodustus ftw) nad ette ka ei tuleks, olen ma nende üle alati aina õnnelikum ja aitäh et aitäh

Keit oma haige lõppematu naeruga. Mõnitamismultikate lapsepõlvega. Muutuva seksika soenguga..

Ja LIINA! Mõnikord ju arvad, et ei oska inimestest midagi uut enam oodata, tunned läbi ja lõhki ja armastad 99% sellest. Ja siis tuleb välja veel üks väike 0,01%, millest sul enne aimu ei olnud ja siis sul tuleb totaalselt armastusetunne, mida sa ei ole tundnud juba väga-väga-väga ammu. Ma armastan sind aina enam ja tihti tuleb tagasi see tunne, mis oli siis kui kõik meie jaoks alles algas, kui olid olemas ülelaskmised püha hambaarsti juurde mineku nimel ja jumalikud sõõrikukohvikuretked. Musi

Ja miljon inimest veel, kes ei tea, mida nad tähendavad. PALJUT! Liigagi

Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.

Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.

Just proovisin joonistada, aga fakk, ei tule väga välja. Soolane lõhn siin rannas on väga hea, tahaks tugevamatki. Silmapiiril mingi suur laev ja mu rindade vahelt lendab välja järjekordne kärbes. Eilne öö oli tore, tagajärjed vist mitte väga. Ma ei suuda uskuda, et lasin sellise töö niimoodi käest. NIIMOODI. Lained on siin nagu koledate piltide peal, kajakaid võiks natukene rohkem olla. Eile ütles üks, et alati mulle midagi ei sobi. Lausel oli ausalt kibe kõla, nagu see poleks mingi suvaline täispeaga öeldud asi, vaid midagi, mida ta tegelikult ammu öelda on tahtnud. Või on lihtsalt ammu mõelnud selle peale juba. Seda oli imelik kuulda.

Kell on 13:14 ja külm on ja mingi Deljuani mees kõnnib mööda.Eile sain veelkord tõestuse, et Sofi on ilus nimi. Oli ilus tunne. Ma ei saanud aru, kas mina olen kellegi meelest ilus, aga tahaks teada, kuna ma vihkan, kui ilusal nimel on kole omanik. Siis, kui teada saan, oskan lõpuks aru saada, kas mu alguspunkt on harmoonia või lahkukõla (sõnade leiutamine ikka veel hobiks). Alguspunktist tundub olevat küll aega veits möödas, aga kes ei unistaks uuest võimalusest. Ma loodan, et mu juuksed lehvivad praegu ilusti. Vessu kammis eile haigelt ära, kuid millegipärast mitte kauaks. Järelmõjud tulid asjadele hilinemisega (daa, nad on JÄRELmõjud) ja lainetena, mis oli küll mõnes mõttes ilmselgelt tore, samas tegelikult ei meeldinud üldse need pausid lainete vahel, kus jätkus aega draamatsemiseks. Sellepärast on mul häbi. Muudes asjades on süüdi porgandipoiss ja alks. Eluunistuseks on hetkel maasusid süües mu ees olevale liivaluitele joosta.

Mul on ikka reaalselt külm ja meenus, et mul on ühes märkmikus Renars Kaupersi autogramm. Veel meenus, et jõin täna viina veega. See oli päriselt ka, AUSÕNA, maitsev, aga sellest hulga rõvedam emotsioon seisnes kellaaja avastamises. Ma ikka ei saa äratuskelladega üldse läbi. Mingid kaks lollakat (raudselt vene) pliksi käivad juba 20 minutit paljajalu vees. Ma juba näen nende jalgu opilaual. Loodan, et amputatsioon ei õnnestu. Peale selle, et mulle midagi ei sobi, olen ka värdjas õelusekott. Mitte nii hull nagu mõni, aga siiski värdjas. See laev silmapiiril ei liigu ja veel üks alaealine paarike (oh mu jumal, kui rõve sõna), seekord poiss ja tüdruk, ja vanuseks tõepoolest 9-10, tuli ujuma. WAZUP no. Olen faking ärritatud, et nad siin üksteisele midagi tõestada püüavad. For real. Nad on nunnud tegelikult. Tantsivad liivaluitel. Miks laev ei liigu ja kas ma julgen lahkumisavalduse kirjutada - igavesed küsimused. DIIP...........

Mõtlen Kerttule ja sellele, et mu jope on tema käes ja et ta haihtus, kui me Liinaga veits spioone mängisime ja et ta on üks sitaks lahe tüdruk (meenutan Häli, aga see polnud SEE) ja nüüd me lähme koos ära (kahtluse all) (okei, see sõna on kaheldav) ja mul on mõtted otsas, aga mul pole kajakaid vajagi enam, mina olen armumas 10-aastastesse, kes on ilusad ja sulistavad omaloodud vesivoodites mu ees hetkel. Avastamisel on ka vetikad ja twist (mitte Caribbean õnneks). Arvel on umbes 550 krooni ja see on masendav, kuna raha ei ole veel kaua loota. Päris kaua - kui keegi veel ei teadnud, siis majanduskriis (/-lamatis) on. Tüdruku nimeks osutus Munsu ning ma tahan koju. Ebareaalselt külm. Tahaks tortillat, hm, Kerttukastmes. Vägagi igatsen teda ja ta põllumehenalju ja ehmumisi ja KAMTEKÄLUKi, pohhui et viimati nägin tüdrukut eile. Mis teha, palju asju toimus vahepeal. Pikk öö: "Triibu ründas mind" ja "pool vittu ära põlenud".

CAPS

Istusin trollis, kui mu naljakates kogu aeg katkiminevates kõrvaklappides mängis Bat For Lashes, esimest korda peale kunagi enne 44 korda mängitud "Danieli". BAT FOR LASHES ON JUMALIK, ma ei suuda uskuda, ma just eile tõestasin sulle tähtsa näoga, et naised ei oska muusikat teha. Siis trollis vihm klõbistas vastu klaase ja ma tahtsin meeletult (emotsionaalsuse väljendus) põske vastu klaasi panna, aga ei saanud, kuna silmad olid Mehis Heinsaarel ja ta kummipuudel ja harfidel ja ma lihtsalt ei suutnud. Ta kirjutab imelisi asju, praegu loen "Härra Pauli kroonikaid". Vahepeal ma ikkagi suutsin ta ära panna, aga ainult selleks, et joonistada. Sa ei kujuta ette kui mõnus on tühjas trollis joonistada. Eluilus. Überhea. MUSTA PASTAKAGA.

Ma arvan, et kui suvi hakkab ja kõik mu eksamid ja koolid ja asjad läbi saavad, siis ma hakkan lihtsalt joonistama ja joonistama ja joonistama, kuna ma IGATSEN SEDA.

Tohutu armastusväärne päev, ja ma ei söönud täna isegi jäätist (lemmik Limpa mahlajää ei loe).

Korda on jäänud ajada kõigest eesti, vene, prantsuse keel ja füüsika.
KÕIGEST