internet on nagu mu grand canyon kus asjade peale karjumas käia saab

Okei sel tõesti lihtsal põhjusel, et ma olen otsad andmas siin istudes ja inimesi linna peale mu paberitega jamamiseks laiali saates, valan oma viha siin välja.

Kuigi ausalt öeldes on kõik täiesti loogiline ja mul ei ole ühtegi reaalselt argumenteeritavat põhjust kõigi ülikoolide ja asutuste vihkamiseks, on mul lihtsalt siiber sellest, kui palju pabereid peab tekitama, pluss maksma notaritele ja ametlikele tõlkijatele täiesti ebareaalseid summasid.

Minu poolt lihtsalt pakkumine, et vähemalt Euroopa Liiduski võiks olla mingi ühine elektrooniline süsteem, mis säästaks paberit, aega, raha ja närve. Väga kena, et paljudes riikides on see olemas, nüüd ühendage kõik oma andmebaasid ja säästke kipsis jalaga inimesi, sest et tõesti, TÕESTI olen ma kõigist oma suurepärastest tulevikuplaanidest lahtiütlemise äärel.

Ja veel midagi tähtsat ja vastukaaluks ka uskumatult head: X-mehed rokkisid mu sokke!! Vaatasin sitas kvaliteedis, aga kurat vaataks veel kordi sitemas, sest et fantastiline film oli. Ausõna, tõesti vaatamist väärt. Ja seda ma nüüd üle vaatama jäängi kuni veel mõne vinge suvefilmi torrent kuskil sünnib. Palun vabandust kõigi kinode käest, kes mu rahalise panusega suvel arvestanud on. Või kes mind lihtsalt igatsevad. Ma igatsen teid ka.

P.S. Miks IT-kolledž mu pilti tahab??

talvegraafik

Reedel ärkasin kell 12 ja kujuta ette, väljas paks lumevaip maas. Selles hetkest alates (jah, kujutad ette, reedest on juba möödas enam kui pool vaheaega) on mul olnud nõme talvehooaja tunne. Ma isegi ei tea, mida talvehooaeg kui ajaperiood endast kujutab, küll ma aga tean, mis seda tunnet tekitab. Lumi, mis nagu ma mainisin, oli küll vaid päeva maas, kuid mille puudumine ei takista mind end juba pikemat aega talviselt tundmast. Kings of Leon, kelle uus album pani meenutama eelmist, mis omakorda meenutas rämedalt eelmisi jõule, kui ma lihtsalt vedelesin oma pimedas toas ja tundsin end "Cold Desertit" kuulates hubaselt, aga ka kuidagi tühjalt. Ja millegipärast on jälle see iga talv tekkiv isu vanade filmide järele. Ma ei mõtle eelmise sajandi filme, vaid neid, mis juba vaadatud; mitte millestki rääkivaid filme, mis meeldivad rohkem peas kui kinolinal.

Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!

Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.

Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :D sest et ma ei jäta olulisi asju oma elus vabatahtlikult pooleli sest et mind huvitab millal ja millega Grey ükskord ära juba lõppeb.

Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)

Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.

Win.

Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.

Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau

It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.

SEE ON POSTITUS UUEST FILMIKLASSIKAST

See on postitus filmist "Inception".

Ja ma ei usu, et see on liialdus, et film saab klassikaks, sest et lugedes arvustusi võib öelda, et ma ei ole kaugeltki ainus, kes seda arvab.

Märkus: see, mida selles postituses lugeda saab, ei riku su filmielamust ära. Enne seda, kui läksin kinno, olin läbi lugenud kõik arvustused, näinud ära kõik pildid, mis olid filmist juba üleval, lugesin kommentaare ja ausalt öeldes kartsin, et film ei üllata mind, sest et ükski stseen ei tunduks uus, vaid juba nähtud, kõiki tegelasi ja üldist sisu ma teadsin, pluss ma jõudsin juba natukene spoilereidki lugeda. Aga see ei olnud üldsegi nii. Kuigi katkeid filmist olin ma näinud ja pildid olid nähtud, on see tegelikult väga keeruka kontseptsiooniga film ja kõik saab selgeks alles seda vaadates. Mul ei olnud kinosaalis igav mitte ükski hetk.

"Inceptionit" ootasin ma nii kaua, et muidugi pidin minema esilinastusele.  Alguses jagati isegi filmiteemalist nänni, mis stuudiost saadeti. Seda ma ei saanud, aga ausalt öeldes oli 65 krooni niigi liiga odav hind SELLISE filmi jaoks.

Ma usun, et igaüks on mõelnud, et äkki me ei ela pärismaailmas, vaid oleme näiteks kellegi mänguasjad. Või et tegelikult kogu see elu on meie enda ettekujutus ja tegelikult seda ei eksisteeri. Või et me elame kellegi unenäos. Noh, seda mõtles ka Christopher Nolan. Erinevalt meist mõtles ta ka detailselt välja, kuidas see olla võiks. Kuidas unenägudesse minemist kontrollida, kuidas nendest välja tulla, kuidas neid kasutada, et sealt infot saada. Põhimõtteliselt, lugu keerlebki selle ümber, kuidas üks tiim (mis koosneb sealhulgas Leonardo DiCapriost, Ellen Page'ist ja Joseph Gordon-Levittist) varastab inimeste unenägudest nende saladusi. Seekordne tööots on aga hulga raskem - seekord peavad nad panema mõtte just kellegi pähe.

Film on suurepärane, sest et:
- näitlejad on tõesti head. Ja ilusad. Peale tuntud näitlejate (nende kõrval, keda juba mainisin, ka Marion Cotillard, Michael Caine ja Ken Watanabe) on ka väga ilusad ja põnevad uued näod. Vihjan Tom Hardyle. Cillian Murphy ei olnud väga minu maitse, aga mängis samuti hästi.

- actionit on palju. Ja see on mitmetasandiline (küll sa aru saad). Ma ei taha praegu rohkem midagi öelda, aga valmistan sind ette selleks, et sa ei saa suurema osa filmist aru, kus tasandil midagi toimub. See on normaalne. Lihtsalt pane tähele, MIS toimub ja lõpupoole on kõik lihtne ja loogiline.

- action ei ole tavaline. Sa leiad mitte lihtsalt põgenemist ja tulistamist ja tulistamist ja veelkord tulistamist. Sa leiad võitlusstseene, kus ei ole gravitatsiooni, võitlusstseene, kus koridorid pöörlevad ja kus sa saad ronida mööda lage ja seinu ja kõike muud ja võitlusstseene, kus tohib oma liitlasi tappa. (Rääkimata juba sellest, et ei-tea-kust ilmuvad aeg-ajalt uued hooned, maailm hakkab ennast peegeldama või tekitab mingeid inimesi ja objekte juurde.) Kogu action peab siin olema läbimõeldud, sest et kõik toimub unenägudes, see tähendab, et reeglid on teised kui päriselus, see tähendab, et mõnikord sa ei sure, kui sind tapetakse, ja mõnikord sa sured, kui oled kergelt haavatud. See teeb kõik võitlusstseenid palju huvitavamaks ja jällegi - mitmetasandilisemaks.

- eksisteerib ka teine liin, mis mõjutab kogu filmi keskmel olevat missiooni. Muidugi on see peategelase eraelu, mis teeb "Inceptioni" millekski hoopis muuks kui lihtsalt keskmisest pisut fantaasiarikkamaks action-filmiks. Tiimiliidril on minevikus väikseid saladusi, mis seavad ohtu kogu nende seltskonna. Tükkhaaval hakkavad välja tulema faktid, mis seletavad ära, et tegelikult on kõik sündmused filmis seotud peategelasega ja saanud alguse just tema tegudest.

- ei puudu ka huumor ja nunnud kohad. Filmis on võib-olla 4-5 kohta, mis on tehtud justkui pinge mahavõtmiseks. Vahepeal teeb keegi nalja või midagi väga nunnut (ma ei suutnud vastu panna hetkele, kus Forger näitas Pointmanile, keda ta eriti ei sallinud, kuidas tulistada tuleb, pöördudes tema poole sõnaga "darling") (jah, ka sina väljud kinost neid kahte tegelast väga armastades). Nii et vahepeal on kuulda vaikset naeratustelainet üle saali küll.

- lõpp on filmil lihtsalt suurepärane. Justkui saab kõik korda. Ja ainult üks viimane kaader, mis jääb sind ilmselt pikaks ajaks kummitama, on kahetimõistetav. Või vähemalt selline tunne sul alguses jääb. Pärast filmi natuke mõeldes sain ma siiski aru, et lõpp on ainult ühetimõistetav ja viimane kaader on seega lihtsalt täiuslik.

Tegelikult oli mul kõiki neid pilte väga hea enne filmi enda nägemist näha, sest et pilte ma küll nägin, aga nende tähendusest sain aru alles filmi vaadates ja oi oli see alles hea tunne.

Kui sa loed arvustusi, siis filmiga ei jäänud rahule kõigest umbes alla 5% inimestest. Üks neist oli keegi slimthugga, kelle arvamus filmist oli lihtsalt geniaalne:

Ma loodan, et sinuga nii ei juhtu. Nii et maga end välja ja kähku kinno!

Mu kurat faking küll, kui Radioheadi "15 Step" ei ole selle aasta kõige absoluutselt vingem laul, mida ma avastanud olen, siis ma ma ma

Ühesõnaga on. Trust me on this

Leitud nunnust Lehm lendab.

Mida veel?

Noorhärra rõõmustas uute postitustega üle pika aja. Sain natuke aimu Biffy Clyrost ja vaatame mis sellest nüüd saab.

Siis härra pheriskoop müüb meganunnusid Vendi Tuumapäid ja raamatuid mittekirjutav neiu tahab ära anda huvitav mis hinnaga oma ilusad kotid, ma olen nii sillas, annetage mulle raha palun.

Ja kui sa leiad kõva valge lumehelbekujulise helkuri, siis anna teada. Varsti voolab väike rahaojake mu kontole ja toob natuke rohkem rahulolu mu ellu. Väga ootan teatud kinnominekut ja üldse võiks see nädalavahetus midagi põnevamat ju ka teha. PÖFFi viimased päevad ning unustatud sõprade weekend. Ilus

KEEMIA ON VIIS! Teistest hinnetest ei räägi. Uus periood uue inglise keele ja meediaga võiks alata ja siis on juba jõulud, kus midagi ei toimu peale magamise magamise ja veelkord magamise. Mis teha. Vähemalt saab puhata headest hinnetest, hahaha

Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.

Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.

Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!

Teemaks hiljutised asjad, sellepärast et muidu ei lõppeks see sissekanne iial.

Eile käisin oma kiisuga jalutamas, kiisu ei ole päriskiisu, ma ei ole ikka veel päris kassipoega väärt, nagu näha. Õhtu otsa saades lipsasime Maximast läbi, kus ma
a) kogemata arutasin ühe suvalise tüübiga šokolaadisorte
b) sain kokteilivihmavarjud!!

Muideks, Jay-Z Run This Town on üks viimase aja vingematest lugudest. Ma ei kuula Jay-Zd, aga ta meeldib mulle ebareaalselt. Nagu ka Oprah'le. Just hakkasin ka 500 Days of Summeri saundträkki tõmbama. Filmi ennast ei ole enne detsembrit väga saada, nii et tuleb seda nutta vähemalt ilusa muusika saatel.

Okei, iseenesest on veel see. Ja Bestuff ajab naerma, kuna need nõmedad asjad on ikka nii nõmedad. "Animals Are My Friends, I Don't Eat My Friends"? Või "Throwing Chocolate Eggs At Strangers' Faces"? Nagu, tõsiselt. Päris naljakas on olla.

Aga muidu on nii hea olla. Tegin täna šokolaadikujukesi ja leidsin Stumble'i abil selle ja lähen jälle kinno teisipäeval ja homme on väike söömine ees ja kõik on kõige parematega. Nii tahan. Kool võiks end põlema panna. (nüüd tuleb Brita ja ütleb "ära põleta kooli, see on uus ja ilus")