20140220

long time no sea

Kell on pool 1 öösel.

Mul on ebamugav siin praegu alustada, kuna kunagi mu blogi loeti, ja on häbi, et jätsin selle unarusse. Kuidagi nii palju kõike juhtus korraga, et ei osanud midagi välja tuua, ja kõigest kirjutada ka mahti polnud. Aga nüüd on ilmselgelt vajadus kas endast midagi välja saada või endast teada anda. Mõni aasta tagasi, mäletan, kirjutasin üles uusaastalubaduse vähem säutsuda ja rohkem blogida. Nüüd vahel piilun oma tvitterit ja sealgi pole teab kui palju üleval. Sealse tühjuse põhjuseid on kaks: esiteks olen üldiselt muutnud oma suhet sotsiaalvõrgustikega (sotsiaalne pole ma kunagi olnud, aga üllatuseks endalegi suudan ikka veel aastast aastasse järjekindlalt oma kokkupuudet interneti sotsiaalse osaga vähendada, sellest täielikult kadumata) ja teiseks olen uues elus uute inimestega vanad semud unarusse jätnud. Tihti on isegi eriti tähtsad olukorrad ja sündmused mu elus sõpradele Eestis täiesti teadmatud, ja kuna tvitteri olen jätnud pühaks eestikeelseks paigaks enda jaoks (mis on küll jubeda-koleda olematut slängi täis keelega, aga kui kellelegi, siis ainult eesti keelt rääkijaile arusaadav), siis vahel isegi kui tahaks midagi säutsuda, mõtlen, et mis ma ikka internetti raiskan, nagunii keegi ei tea, millest ma räägin. Nüüd ka ei oskaks millestki alustada, kui tahaksin kõike, millest nii kaua rääkinud pole, siia jäädvustada. Aga ei võta ette seda võimatut ülesannet ja teen hoopis oma pinboard-postituse, mäletad?, kui selle asemel, et kirjutada pikk voolav mõttelõng, kleepisin kokku väikeseid detaile ja pisilugusid, mis andsid küll ehk katkendliku, aga see-eest mitmekülgse ülevaate mu elust antud hetkel.

Töö on vist üks kindlamaid asju mu elus praegu. Vahel, tead, ei ole üldse mingit tahtmist voodist üles tõusta, ja mul on selliseid päevi üldiselt rohkem kui enamikul. Ja siis ühele päevale järgneb teine, ja enne kui tead, ei taha midagi teha ja kuskile minna. Ülikool on selline vabatahtlik asi (ei ole, aga no võtab aega enne kui midagi juhtub), aga töösse pole ma kunagi nii suvaliselt suhtunud nagu õppimisse - kui töö on, ei ole varianti, et jääd voodisse vedelema. Ja erinevalt mu suvetöödest Inglismaal on praegune baaritöö lihtsalt something else: juunikuust alates, kui seal alustasin, olen kohanud nii palju vahvaid inimesi, ja ma kindlasti ei räägi ainult igavest nalja pakkuvatest klientidest. See töö teeb mind niivõrd õnnelikuks, mis sest, et klaasikorjaja, mis ma ametlikult praegu olen, (kuigi just alles hakkasin leti taga ka töötama) ei ole just glamuurseim amet ja ausalt öeldes keegi seda tööd eriti ei salli ja teha ei taha, aga mina leidsin selles midagi head ja naudinguga teen seda oma managerite sõnul paremini kui keegi, kes neil viimase 5 aasta jooksul töötanud on. Nii hea on alustada vahetust tiimiga, kes sind hindab nii isiklikult kui ka professionaalselt. Jahhhh sõna "professionaalne" kõlab võib-olla pisut üleliigsena, rääkides nii labasest tööst, aga ma olen oma elus piisavalt palju labaseid töid teinud (loomaed? põllud? Rimi? hallooo), ja kuskil pole tundnud, et oleks kohane seda kasutada, aga siin tööl pannakse mind end tundma professionaalina selle sõna parimas tähenduses. Ja nüüd alustasin jookide serveerimist ka, nii et varsti on sul sõprusringkonnas üks lahe vend, kes õlle valada oskab (mis on mu üllatuseks KEERULINE) ja vingeid kokteile segab. Kõige kurvem asi mu töö juures on vist see, et inimesed muudkui vahetuvad. Enamik tuleb töötama kas ülikooli kõrvalt või vahetööna, kuni midagi paremat leiavad. Ja siis ilmselgelt kas jääb õppimise kõrvalt vähe aega või leitakse midagi paremat. Just hakkad looma päris sidet inimestega, vahetused just hakkavad paika loksuma, tekivad päevad, kus töötavad sama lemmikud koos, ja äkki on kõik läinud, ja pead kõike otsast alustama uutega. Mis teha.

Teisipäeval oli üks mu lemmikuid vahetusi siiani, ja pean jagama kahte vestlust, ühte pealtkuuldut, klientide lauast, ja ühte kaastöötajaga.

Laud, 5-6 noormeest, on seal istunud nii paar tundi juba, kui kuulen järgmist:
A: Sooo, it's Jack's birthday, so-
B: Wait, what?
A: Umm yeah, we're here to celebrate Jack's birthday..?
C: No it's not, what are you talking about? Jack?
J: Yeah guys..it is.
D: Whaaat, happy birthday buddy!!
E: Hey Jack how old are you?
J: 22..
B: Whaaat

Naersin end kringliks. Samas mõtlesin, et jep, oled 21 ja kõik sünnipäevad hakkavad sealt alates allamäge minema, mis? Tõsi mis tõsi.

Ja siis rääkisin Hannah'ga. Üks meesterahvas oli viimasel ajal baaris päris tihti oma nägu näidanud ja mulle kriipilt naeratanud iga kord. Mitte et mulle kliendid kunagi ei naerataks, see vend lihtsalt nägi selline välja, et ausalt ma lihtsalt eeldasin, et ta hobiks on inimeste jälitamine ja tapmine.
S: Hey I saw you've been chatting to that guy who looks really creepy for the past hour, who is he? He's been around the bar a lot lately.
H: Oh yeah he's a proper creep. Started talking to me a couple of weeks ago, and has been showing up in the bar every day ever since, just like, distracting me from work.
S: Every day? Gosh, at least he's not talking to me. Looks so creepy I don't know how you do this.
H: Oh yeah this one day he showed up at my house with his dog.
S: Whatttttttt?
H: Like yeah, I'm at home and he just shows up and goes "Do you wanna walk my dog?" and I'm thinking, how the fuck did you know where I live.
S: HANNAH I CANNOT BELIEVE THIS, I am fucking scared for you, how is the police not involved yet??
H: And this one day I had a date here at the bar, and the creep was literally standing behind me the whole date. And then my date goes to the bathroom and the creep comes to me and asks "Will you go out with me, for like, drinks?" and I go, what the fuck.
S: YEAH HANNAH WHAT THE FUCK, I am coming here seeing you amicably chat with that creepy looking dude, hoping you'll tell me ah no, he just looks creepy, a total sweetheart though, and this is what you tell me, that he's like a hundred times worse than what I imagined?? How you're still alive is a fucking mystery.
H: I know..

Issand, ma naeraks selle loo peale, aga vean kihla, et see kriiper tuleb sellel nädalavahetusel ka baari ju. Vahva. Jään ootama.

Mis siis veel. Ülikooliga on kõik korras. Ma ei ütleks, et õpin teab kui palju loengutest endist, aga kõik kuuldu paneb mõtlema aina rohkem, ja ilmselgelt muutuvad kõik mõtteprotsessid aina kergemaks, mida rohkem oma alast tead. Loen lehti, jälgin, mis turunduses toimub üldiselt, ja tead, päris hea täiskasvanuks olemise tunne on mind sellepärast viimasel ajal täitnud, et tekib mingigi tunne, et olen mingil alal expertise'i arendamas. Sain seda tunnet veel meeldival määral kogetud praktikaavaldusi kirjutades. Warner Brosi praktikaavaldustes olid küsimused, millele vastuseid välja mõeldes ei suutnud ma uskuda, et mu unistuste töö päriselt eksisteerib ja et ma tunnen end lausa veidi kvalifitseerituna selle jaoks.

Täiskasvanuks saamisest rääkides sain pangast hiljuti kõne, et kuna mul on nüüd püsiv sissetulek, on mul võimalus 1250-naelase limiidiga krediitkaart vormistada. Mõtlesin, et mine perse, kas ma näen und? Niimodi saadakse suureks.

Või siis mitte. Eelmisel nädalavahetusel sattusin sellise meeldiva supi sisse, et suutsin kolme päeva sees kaotada telefon ja sissepääsukaart ülikooli ning jääda oma tahvelarvutita. Kolmel eraldi korral. Olin absoluutselt igasuguse ühenduseta nii umbes poolteist päeva (tundus nagu kuu vähemalt), ja nii umbes iga teine minut sellest päevast kulus mul mõtlemisele, et kuidas nii loll nagu ma olla saab, et mitte ainult lased korra sellisel asjal juhtuda, vaid siis veel kaks korda kahel järgneval päeval. Kuidas lihtsalt.

Igastahes. Olen nüüd pisut unine, kell näitab pool kolm ja tahvelarvutil (jep, sain kõik oma vidinad õnnelikult tagasi ja uue smartcardi vormistatud) trükkimine pole just teab mis lõbu, nii et ma tänaseks lõpetan. Võib-olla sa ei loe seda sissekannet, aga äkki loed, aga ikkagi ei saa aru, kuidas mul läheb siin, nii et I'll spell it out for you: ma olen väga õnnelik. Kõik on hästi. Saada mulle oma aadress, sest et ma arvan, et kui inimesed on õnnelikud, peaksid nad sõpradele postkaarte saatma. Musid-kallid taas lumeta Inglismaalt!

Ja ma lihtsalt niisama, igaks juhuks, vabandan, et pole seda sissekannet vormistanud mitte kuidagi (ajan arvuti süüks jälle) ja selle eest ka, et mu eesti keel roostes on. Ise ma seda enam ei kuule, et valesti räägin, aga vahel keegi ütleb, et kuule, nii ei räägita, või et kas sa just leiutasid uue sõna või? Anna palun märku kõigist mu vigadest, ja ma omalt poolt panustan eesti keele mäletamisse niipalju, et loen Mati Unti praegu. Head ööd ja peaaegu hommikut tegelikult juba Tallinnas :)
 

Blog Template by YummyLolly.com