20100131
No, tore on olnud. Kolmapäeval juhtus see, et ma sain 18. Alguses oli väga veider tunne, sest et see tuli kuidagi nii- imelik on öelda ootamatult, aga kuidagi umbes nii jah.

Okei, ma ei viitsi sellest kirjutada.

Ma tahaks omale blogisse sellist widgetit, mis on nagu mu lemmik Pandora's Box facebookis. See on lihtsalt noh, maailma vingeim. Inimesed lisavad sinna asju ja pilte, ja teised (mina siis põhiliselt, nagu arvata on) pärast avavad boxi ja saavad mingeid rändom asju kätte.

MA NII TAHAN SEDA
seda ja kahte kassipoega sünnipäevaks. nüüd siis juba järgmiseks või :(
20100123
Naljakas päev on olnud. Ärkasin vara, sõin putru, sõitsin linna, ostsin süsi ja kolm märkmikku, jäin emale rämedalt vahele oma geniaalse masterplaniga, ostsin huulepalsamit, proovisin mütse pähe, ostsin jõhvikamahla, käisin filmipoes filme uudistamas, tulin koju, joonistasin söega. Naljakas päev on olnud.
20100117
Täna sain uue tunde osaliseks: kuidagi vastik oli olla, kui avastasin, et mõni tunneb täpselt sama mis mina, ainult et kuidagi eredamalt. Selline natuke lämmatav, kipitav tunne. Imelik. Kunagi oli see üks õnnelikumaid hetki - teada saada, et sa sarnaned kellegagi liiga palju, et tõsi olla.
20100114
Kui mul on paha olla, ja enamuse ajast on see viimasel ajal tõesti nii, siis ma vaatan, kui andekad on teised inimesed. Kui seda lihtsalt nautida, mida teised suudavad, siis tuju läheb lihtsalt kõige paremaks.

Nii hea
20100111
Naljakalt tegus päev on olnud. Eilse lõppu (tehniliselt tänase algusesse) vaatasin kaks filmi, millest üks, USA filmikriitikute arust 2009. parim film, vägagi südamesse läks. "The Hurt Lockerit" tahtsin ma päris alguses vaadata ainult oma lemmiku Ralph Fiennesi pärast, isegi vaatamata sellele, et oli sõjafilm. Pärast hakkasin imdbst natuke uurima ja ikkagi loobusin. Sõjafilmid ei lähe mulle üldse peale. Ei meeldi ja ei mõista ja eriti kõik need Iraakide ja Afganistaanidega seotud lood on eriliselt ebameeldivad. Kuidagi rusuvad ja, nojah, nõme on vaadata rusuvaid filme. AGA kui film tunnistati 2009 parimaks ja Kuldseid Gloobuseid on ka võimalik saada koguni 3, siis nagu jah, pidin ära vaatama. Janoh, pettumus on küll viimane asi, mida film valmistas. Ma olin reaalselt üllatunud ja nojah, siit tuleb jälle moraali, et eelarvamused ei tee elu sugugi põnevaks. (Musi Ralph oli ekraanil umbes viis minutit, siis ta tapeti.)

Teiseks järjest otsa vaadatud filmiks jäi "How To Lose Friends And Alienate People", aga see oli tõesti lambine. Vaatamist väärt ainult igavesti armsa Kirsten Dunsti pärast, kes särab ükskõik kui halvas filmis. Kõik.

Hommik oli täiesti kohutav, sest et vaatamata taaskordsele poolekuuesele ärkamisele esimesse tundi ma taas ei jõudnud. KA sellepärast, et hommikutunnid ütlesid küll täitsa selgelt, et tänasest tuleb worst hair day. Aga käärid appi ja mängides juuksurit tegin oma rõvedad karvad poole lühemaks. Kell 8:19 astusin majast välja, et hirmuga kooli suunduda.

Ma tulin matasse, kus Keku mu patsi pikkust märkas ja mu oma meeleheitlike avaldustega natuke paanikasse viis, nii et taandunud, tegin mõne minuti pärast teistkordse sisenemiskatse. Seekord läks libedalt, pärast sain vastukaja, et ainuke inimene, kes teadis, et ma juukseid lõikasin, ei tundnud mind ära. Feil

Inkadeks julgesin patsi lahti teha, ja kujuta ette, osutusin äkki nunnuks! Eelmine kord lõikasin juukseid nii lühikeseks teise klassi suvel, mis osutus ma usun et mu elu kõige traumaatiliseks katastroofiks. Ei peatu sel teemal lähemalt, aga jah, äkki oli uutmoodi olla nii hea, vaba, suvine tunne (vahepalaks ma just avastasin nii vinge loo Land Of Talk - It's Okay)

Mis iganes juhtus vahepeal, pärast kooli ma läksin lootuses Markoga kokku saada linna, sinna jõudes olime üksteisele jõudnud teha umbes 3 vastamata kõnet igaüks, nii et tegin aega parajaks raamatupoes enne kui talle uuesti helistada. Raamatupood nägi seekord välja palju parem kui muidu ja tekitas palju paremat tunnet, arvatavasti sellepärast, et oli ka selge võimalus midagi osta. Igal juhul, väljusin siiski midagi ostmata. Järgmisena läksin filmipoodi, ei kujuta ette mis mõttega. Ainus info, mida tõesti vaja oli, oli eesti filmide hind. "Tühirand" on Solarise Apollos siiski kõige odavam.

Filmipoes oli mingi vend, kes natuke käis mul järgi ja ma sekundi murdosaks mõtlesin (lootsin), et see on üks inimene. Ei hakanud üle kontrollima, igaks juhuks. Ma ei tea ikka veel, kas ma tahan teda näha.

Läksin Coca-Colasse, kuna filmidest tuli põhimõtteliselt ainult Sherlock Holmes, mida ma tahan näha kindlasti mitte üksi, siis jätsin vahele ja seadsin sammud vanalinna. Seal juhtusin minema Apollosse. Kuna enam Solarisse minna ei viitsinud, siis otsustasin siin oma vajalikud raamatud ka ära osta. Vajalik Jack Kerouac olemas, ostsin enda jaoks veel ühe Andy Warholi raamatu. Ei ma ikka totaalselt armastan 50-ndate Ameerikat.

Apollost lahkusin tundsin vajadust siiski kinno minna, ja kuhu muidu kui mitte Kinomajja. Mis oli kinni, nii et poole kuueni rändasin Vanalinnas. Jõudsin ära käia - kus ma EI jõudnud ära käia? Lõpuks tulin tagasi Kinomajja, ostsin omale meganunnu pileti ja jäin vaatama "Antikristust". Tõmbas seda vaatama, kuna a) Willem Dafoe on nii vinge, b) Charlotte Gainsbourg on veel vingem, c) pluss sai Cannesis selle filmi eest parima naispeaosa auhinna, d) ning ma pole siiamaani jõudnud näha ühtegi, kujuta ette, ühtegi! Lars von Trieri filmi. Ütleks nii, et film oli täpselt nii skandaalne nagu Lars von Trierist kirjelduste järgi oodata võiks (ehk siis suht šokeeriv, eriti lõpp oli kohutav). Ma jäin esimest korda kinos magama, aga seda õnneks mitte kauaks (kuigi päris mitu korda, ups) ja mitte filmi pärast, vaid sellepärast et UNI OLI. Aga noh, üldiselt, kui keegi rõvedat filmi vaadata tahab, siis ärge minge "Saag VI-te" või midagi, minge "Antikristust" vaatama. Kuigi Charlotte oli väga ilus ja andekas täpselt nagu alati, jäi filmist mitte just parim mulje.

Ja lõpuks ometi, kella üheksa paiku olingi kodus ja mõtlesin, et nii imelik, et juba on jaanuar. Varsti on jaanuari lõpp ja siis on aprill ja siis on suvi. Ja kõik, kui välja arvata kool, on hästi ja noh, on mille üle õnnelik olla vist.
20100110
Huvitav, mitme päevaga 400 filmi täis saab. Mitmega 500 ja mitmega 1000

20100105
Naljakas, kuidas paanika ühe asja pärast saab pöörduda juhuslikult tegudeks, mis toovad tagasi midagi, mille sa juba natuke unustasid (häbi) ja teha sind niivõrd õnnelikuks. Nii hea tunne



Kas tasub olla ratsionaalne, sest et äkki mõne elus ei toimi secret nii nagu ta peaks? Mh, kõik ei saa külmalt välja arvestatud olla. No ausalt, ma siiski ei ole parim uskuja kõigesse, mida ma tahan. Mida ma tahan?


Unenäod on iga päev nii head. Lõpp head! Mis sest, et tavaliselt neil ei ole pointi, vähemalt on elu unes lõbusam kui päriselt. Sa ei taha teadagi, KUI palju lõbusam :)


Kuidas läheb? Ülehomme tuleb palk üle ja siis hakkame mõtlema, kas sünnipäev tuleb või ma saan jälle pildistada pildistada ja pildistada. Ma nii loodan, et jaanuaris tuleb vähemalt üks suur ja eluvinge üllatus. Nii loodan, põhimõtteliselt midagi muud loota polegi.


Alati on midagi loota. Eks

20100102
Kahe päeva peale olen näinud kolm unenägu, mida ma mäletan, millest tahtsin rääkida kahest, aga oh imet! mäletan just seda, millest rääkida ei taha. Ei, see oli maailma parim.

Juba mitmendat päeva järjest, ausalt, ärkan (või suundun magama) kella kolme-nelja vahel, ja just siis on rõve vajadus mõnele helistada. Kuna päris äratada ei julge, siis mõnikord olen natuke nahhaalne ja saadan sõnumi, enamuse ajast lihtsalt olen mõnda aega vait ja vaatan aknast välja (ja see on ilma arvestades saanud tõesti nunnuks ajaviiteks, sest et isegi minu aknast paistab muinasjutt), ja kuna kõrvaklapid, uued kõrvaklapid, on JÄLLE katki minemas, siis ei vägista neid eriti ja õpin nüüd vaikuses magama jääma. Seeeeeeeeeee on päris raske, ma peaks mainima. Üldse on magamajäämine saanud kuidagi raskeks. Mõnikord valutab pea ja on räme uni, aga magama no lihtsalt ei suuda jääda. Siis ma meenutan mugavaid ja sooje asju suvest ja kirjutan, joonistan, teen päevikut. See näeb nüüd natuke sketchbooki moodi välja. Vahepeal üritasin eraldi sketchbooki endale teha, aga no ei õnnestu. Ma olen üldse väga ebaõnnestunud päevikute ja märkmikute ja sketch- ja muude bookide pidamises.

Ja kurat, kool hakkab kohe.

Ja mul on parandamata bioloogia periood ja prantsuse keel on lahtine vist ja oh mul tuli meelde üks unenägu: ma tulin 11. jaanuaril kooli ja oh issand, ainukesed kaks tundi mida ma ootaisn, inglise keeled, on ära jäetud, kuna õpetajat pole koolis. Ma olin nii pettunud, et lihtsalt uskumatu. Ärgates hakkasin mõtlema, et kurat, ma ei saa päriselt selliste asjade pärast kurvastada, issand jumal. Aga ei, iseenesest on see ka ikka veider, et ma kooli pärast niimoodi ee ee sõnavaraprobleemid.

Igal juhul, asi, millest ma kirjutada ei jõua, on see, et ma nägin enne aastavahetust kõiki peale nende, keda ma tegelikult näha tahtsin, ja ainukese uueaastakõne, mis oleks võinud tõesti rõõmustada, magasin ka haledalt maha, kuna pettunult keerasin kell 2 öösel telefonil hääle maha. Nii et siitpoolt sellised kurvad lood.


Kõik on hästi tegelikult. Kinoõhtu ei õnnestunud, aga üks asi, mida sellest õhturiknemisest ei tule, on imestus. Türa, kui keegi juba on harjunud pettumuse ja ebaõnnetumisega, siis olen see täiesti kindlalt mina.


Viimaseks on Death Cab For Cutie The New Year ikkagi väga praegune lugu ja millegipärast kummitab pidevalt ka OneRepublici All The Right Moves.


Kõik. Kõik on hästi

20100101
Sõltuvus hoolimisest on nii ebamugav; natuke valus ka, torgib vaid hetke, aga see on üks vastik hetk.

Ei ole uue aasta tunnet ja ma ei tea, esimest korda nagu ei ole tahtmist midagi alustada otsast peale. Ma kardan, et see lööb kõik täiesti sassi. Kõik

Ma kardan
 

Blog Template by YummyLolly.com