20101228
Kuulan Shout Out Loudsi. Ma ei tea, nii palju uut hinge puudutavat muusikat on vahepeal olnud, aga sellega seonduvalt ei ole ühtegi mälestust tekkinud. Aga oh kui palju mälestusi on aastast 2008, siis ma kuulasin Shout Out Loudsi "Our Ill Wills" albumit ja Interpoli "Turn On the Bright Lights'i" ja oh kui hämmastavalt head tunded neid kuulates pinnale ujuvad. See elevusttekitav sisemine värin, kui algamas on midagi väga head, või kui tunned, et asjad, mida oled soovinud, on täide minemas justnimelt hetkel, kui seda mõtled. Ja see tundemälu muusikaga seoses tekitab nii head tunnet, nii head tunnet, et uude aastasse, mis tõotab nii palju muutusi (ja kuna muutused on alati for the best, siis ka aastasse, mis tõotab nii palju head), tahan ma astuda justnimelt nende ilusate tunnetega, mis on küll minevikust, aga vähemalt sümboliseerivad minu jaoks midagi ilusat. Ja ilusad tunded tekitavad mu sisse kindlust ja olla on hea. Niimoodi lähen ma uuele aastale vastu.

Mul ei ole enam midagi uut endale lubada. Asjad, millele ma peaks nüüd keskenduma, ma olen nendele tegelikult kogu oma elu üritanud keskenduda. Ometigi see aasta olen paremini nendega hakkama saanud ja ma tegelikult tänan selle eest ühte sõpra, kellega on nii imeline suhe olnud, ma isegi usun, et see võib-olla algaski aastast 2008. Ta on mulle selle aja sees öelnud palju asju, mis, nagu me siin mõned päevad tagasi teada saime, ei ole ta öelnud sugugi mitte teadlikult mulle nii suurt mõju avaldades. Ometi on asjad hinge läinud ja mõtlema pannud ja näed sa, siin ma olen, nii lähedal oma eluunistustele kui eikunagi varem. Magnificent tunne.

Sõnarubriik  kombineeritult filmirubriigiga: vene keeles tähendab olevik (настоящее) ka sõna päris. Vaatasin eile Artificial Intelligence: AI ära, ja veider oli näha seda igavest kunstintellekti loomise lugu jutustatuna (minu jaoks) uue nurga alt. See nagu ikkagi jälle rõhutas uutmoodi seda, et inimesed elavad harva olevikus. Ainult uudishimu ja unistused viivad meid edasi, üldiselt öeldes elame me tuleviku nimel, põhimõtteliselt peaaegu tulevikus. Varem kõlas see kuidagi valesti, tead, nagu unistustes elamine on vale ja tuleks rohkem mõelda ainult sellele, mis juba käes. Nüüd see film, milletaolisi ma tavaliselt no issand, kuidas vihkan, lasi näha, et tulevikus elamine pole mitte vale, vaid väga võimalik, et isegi inimlikkuse tunnus. Ma ei tea. Mul on ausalt öeldes alati tunne, et ma loen filmidest ja raamatutest väga valesid asju välja.

Sõnarubriik number 2: "häid jõule" on üks koledamaid asju, mida öelda, minu meelest. Sest et õpetajad on pannud vihkama sõnu hea ja halb ja ma ei taha kellelegi soovida lihtsalt HÄID jõule. Las nad olla pehmed, lumised, soojad, piparkoogised, mandariinised, kasvõi lihtsalt ilusad, aga mida kuradit tähendavad head jõulud? Ma olen kohutavalt tige sõna "hea" kasutajate peale.

Sõnarubriikide lisa: teades kolme keelt, on väga mugav olla tegelikult. Kui inimestel, kes valdavad hästi ühte keelt, ei tule mingi sõna meelde, siis noh, mõtle palju tahad, see lihtsalt ei tule meelde tavaliselt. Kui sa tead kolme keelt, on võimalused, et sõna tuleb meelde kasvõi mingiski keeles, kolm korda suuremad (REAALKLASS!!) ja siis on alati võimalik kasutada kas sõnastikku või selle kasutamise puudumisel kasvõi tuletissõna (derivative oli antud juhul esimene sõna, mis pähe tuli). Kui ma räägin eesti keeles ja mul tuleb mingi sõna inglise keeles varem meelde, siis inimesed naeravad, aga see ei ole imelik ega naljakas. Mul ei ole emakeelt, kui seda nüüd niimoodi definitsiooni järgi võtta, ja tegelikult võin ma samahästi naerda, et mul tuleb eesti keel enne inglise keelt meelde ja vene keel enne inglise keelt. Mõnikord on kurb meel sellest küll, sest et keel on üks esimesi kuuluvustunnuseid, mida inimene elu jooksul omandab, aga samas, tänapäeva kosmopoliitses ja aina globaliseeruvas maailmas, ma ei tea, kas see on just väga suur põhjus kurb olla. Mida rohkem keeli, seda parem, ja enne seda kui ma isegi teadsin, mis mõttega ma üldse ühtegi keelt õpin, umbes 5-aastasest peale olen ma unistanud paljude keelte teadmisest. Nii umbes 4 aastat tagasi ma küll lõpuks otsustasin, mis keelt päris oma keeleks pidada, kuid mõnikord tuleb ikkagi see kahtlushetk sisse, et kuidas ma pean enda omaks midagi, mis ei minu vanematele, ega kellelegi, kellelt ma midagi pärandada võisin, ei kuulunud. Ma ei tea. Igavesed küsimused.

Sõnarubriikide lisa number 2: Jaan Kaplinski hülgab eesti keele, avastasin ma täna. Ausalt öeldes, kuigi ma olen alati härra Kaplinskist väga lugu pidanud, ei ole tema avaldused eestlaste ja eesti keele kohta mulle tihti meeltmööda olnud. Kuigi tuleb tunnistada, et ka mina arvan, et eesti keel on võõrkeeltest võetud tuletissõnade poolt ohustatud, ei valmista mulle sugugi pahameelt sõnamoodustus. Ja eesti keelt ma vaevalt, et kunagi päris hülgan. Vott.
20101223

place that you wanna

leave the horror in

Igal juhul, hakkasin just tumblrisse kirjutama, kui väga ma tahaks helkurit; kui avastasin, et ma ei kujuta ettegi, kuidas inglise keeles helkur on. Ma ei tea, kas nad üldse selliseid asju seal kannavadki. Google Translate pakkus vasteks reflector ja cat's eye, millele Google Images andis vasteks kõike muud kui helkureid, mida ma otsin. CON FU SED

IELTSi tulemused sain kätte ja ma ei tea, mida ma ootasin, rõõmu kui sellist justkui ei olnudki, oli ainult natuke kasvanud kindlustunne. Väga natuke. Null emotsiooni; ja ma ootasin seda päeva nii kaua.

Tundmatud inimesed (sane & insane) haaravad ülekäiguradadel mu kätest või nimetavad mind kiisudeks. Hea tunne on luua hetkelisi või trollisõidupikkuseid kontakte. Midagi väga võluvat on selles anonüümsuses, mis jääb alles isegi nii väikeses linnas nagu Tallinn (viimasel ajal jõuab igale poole kuidagi erikiiresti, nii et linn on hakanud tunduma aina väikesemana). Tallinnast rääkides oli GQs ükskord (kui GQ ei koosnenud veel 95% reklaamist ja ülejäänud 5% staaride piltidest) kirjas, et inimene tunneb linna vaid siis, kui ta teab, kuskohast saab linna parimat steaki või pitsat. Ja ma ei tea veel kumbagi. Kurb, üldsegi mitte uhke tunne on.

(Tallinnas kuulen ma merelaineid loksumas randadesse, näen Vanalinna kirikute siluette ja tunnen märga, aga väga-väga meeldivat sügis- või suvelõhna.)

Käisime klassiga Riigikogus ja seekord sain esimest korda ka Pika Hermanni vallutada koos oma potentsiaalse abikaasa Bananatargetiga. Niisiis, kui seal üleval olin, oli kõik äkki nii teistsugune. Mitte üheltki vaateplatvormilt ei ole Tallinna näha nii ilusast küljest. Pikalt Hermannilt on linna õigemini näha igast küljest. Korrektsem muidugi öelda, et ühest küljest, aga näha on igat selle külge. Just sealt tahan ma talletada oma mällu selle igavese pildi Tallinnast. Mitte Kohtu vaateplatvormilt, nii nagu kujutatakse Tallinnat igal teisel postkaardil, vaid omamoodi, kõrgemalt, ilusamast ja paremast kohast. JAH

Nii palju Tallinnast.

Filmidest kiirelt: kohustuslik on vaadata The Graduate'i ja Die Wellet. Ja Misfitsi kohta seda infot, et ma armastan uut probation workerit. Misfits pole film (1961. oma Marilyn Monroe ja Paul Newmaniga on küll, aga me ei räägi sellest, - kuigi tahaks), aga vaadatud ta on ja mujale kui filmiSEKTSIOONI ma seda sobitada ei oska. Ja oh - palun tee mulle seda head meelt, et sa EI LÄHE mitte mingil kuradi juhul vaatama You Will Meet A Tall Dark Strangerit, sest et no ütleme nii, et kui sa oled vaadanud kõiki Woody viimase aja filme, siis sa oled seda filmi vähemalt kaks korda näinud. Kõik. Kurb, Woody, kurb.
20101219

hetked

NO ME GUSTA
- lugeda teiste blogisid ja isegi kui oled kõige õnnelikum viimasel ajal, mis iganes ajal tegelikult, tekib tunne, nagu sul poleks elu, sest et kellegi elu on ikka põnevam ja kuidas ma saan rahulduda vähesega, kui ma olen teadlik nii paljust? naljakas, et kunagi ammu inimesed ei teadnud peaaegu midagi. olid vist õnnelikumad ka.
- et Party Down enam ei käi; et ma viitsin millegipärast Misfitsi ja Skinsi tõmmata, aga 30 Rocki, mida tegelikult armastan palju rohkem, ei viitsi
- kui kõigist sinu tegudest reageeritakse just neile, millele sa tagasisidet ei soovi absoluutselt, ning sinu arust huvitavamad asjad jätavad teisi ükskõikseks (sõna ükskõikne on otsetõlkes vene keelest võrdselt hingestatud)
- mitte teada homset tunniplaani
- kui sa ei suuda kontrollida, mida inimesed sinu öeldud asjadest välja loevad
- et ei ole aega ja ärkvelolemisoskust, et ära vaadata kõik filmid mis juba tõmmatud, kõik tõesti head filmid
- spoilereid lugeda

ME GUSTA
- spoilereid jagada
- kui inimene kutsub sind mohhiitoõhtule, öeldes "tule esmaspäevast kolmapäevani millalgi" ja sa valid järjest kolm erinevat päeva, millest ükski, nagu selgub, ei sobi
- soovitada inimestele asju, mis neile meeldivad
- kui Andrew Garfield teeb seda nägu
- teada, et asi, mis kõigile tundub nii selge, tähendab tegelikult midagi hoopis muud
- et kogu aeg on jõhvika-, tomati- ja multivitamiinimahla isu (mitte 3in1 kokteilina)
- pinge, mis on kokku segatud erutusega
- kui oled bussiga tühjal ristmikul ja foorides vilguvad kollased tuled ja sa mõtled, et võiksid olla sellised seadused, et ristmikust ülesõitmisel on eesõigus sõidukil, kelle sõidusuuna ja põhjasuuna vahel on väikseim nurk. (okei, ma just mõtlesin, et kui sellel teel oleks mingi miljon autot, siis see ilmselt ei aitaks liiklust hästi reguleerida)
- Ameerika Ühendriikide ajalugu. ja see fakt on minu meelest väga huvitav, arvestades seda, et üldiselt on USA üks mulle vähim imponeerivamaid riike.
- et kõik teevad mingeid lubadustenimekirju järgmiseks aastaks ja mul on ülipohhui

_________________________________
helista mulle
lähme kuhugi
ah ei
kindlasti viitsin libastuda igal esimesel sammul
sumbata läbi nõmedate kollaste hangede
külmutada oma nina surnuks
EI
20101218
Mängisin Google Translate'iga. Saksakeelne sõna verwirrt ise ei ole eriti ilus (lemmiksõna on saksa keeles Merkwürdigliebe, mis kui nüüd väga aus olla ei ole mitte sõna, vaid nimi, aga elame üle), aga tähenduste mitmekesisus lihtsalt õh kui ilus


Sõnadest rääkides veel mainiks, et zoofiil ei ole see otsisõna, mille läbi mulle meeldib, et mu blogi leitaks
ja siis ma avastasin, kui nõme on uut blogi nime mõelda. Sest et enamikus mu lemmiksõnadest on täpitähed.
Ja inglise keel tundub nii 
nii
nii
showoffiv kuidagi.


-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

German to English translation

confused
Dictionary
  1. adjective
    1. confused
    2. bewildered
    3. perplexed
    4. bemused
    5. dazed
    6. flustered
    7. befuddled
    8. perturbed
    9. uncertain
    10. fuddled

20101215

talve kui vastikute aastaaegade edetabelis 2. kohta hoidva aastaaja huumor

Mis andis mulle motivatsiooni selle sissekande kirjutamiseks, on Marta Vibo.


  • Marta Vibo seal taga on ka päkapikk kes vajab abi
    talle läks lund näkku

    Monday at 15:09 ·  1 person

  • Marta Vibo tema nimi on
    marta

    Monday at 15:10

Ma ei saa aru, Briizu, kuidas teil seal peres selline aare kasvab. Ma naersin tema kommentaaride üle umbes pool tundi. Päris ausalt.

Mille üle ma veel olen umbes tunde naernud, on mu lemmik Brett Erlichi lemmik Viral Video Film School, millest eile vaadatud episood oli lihtsalt
EEPILINE
Veeresin maas (voodis kui detailseks kätte minna) sellistes krampides, et no
jah.
NAUDI



Siis oli üks lemmikuid viimase aja nalju Pann, kes nimetas kinos müüdavat kombot DUMBOKS
"A mis see mingi dumbo seal maksis, mingi, 60-70?"
jätan ruumi naermiseks




























No ja lõppu midagi tõsist, nimelt uudiseid sellest, kuidas ma üldse oma ohjeldamatut sõnavoolu kuidagi talitseda ei suuda (täna oli proovikirjand) - algselt plaanisin 5 lõiku. Kirjutasin 4 ära, tuli välja 1100 sõna. Kirjutasin 3 lõiku puhtandile, viimast ei viitsinud kirjutada. Tulemuseks 3 lõigus kirjutatud 850-sõnaline kirjand.

Pluss mööda näited. Täiesti mööda näited.

Ja just avasin meili, ja kes oli eesti keele olümpiaadil liidrist poole punktiga maas ja sai teise koha?
JEEJEEJEE
20101206

kasuta jah valet keelt

Ma tahtsin teha pika sissekande 9 filmist, mida ma lõpuks PÖFFil vaatamas käisin. Aga see tundub natuke liiga pretentious, kuna ma kuidagi olen viimasel ajal mõelnud, et mõtted, mis ma mõtlen, ei ole kõigi jaoks sama olulised nagu minu jaoks (wow), nii et ma loobusin. Loodan oma tundemälule. Mis on mul väga valiv, aga ka vägagi tihedalt üllatusi pakkuv. Võib-olla 30 aasta pärast istun kuskil kalatehases konveierlindi taga, alustamas oma masendavat 12-tunnist vahetust, kui äkki tuleb meelde, kui südamest ma Cyrust vaadates kunagi naersin. Kuidas ma töinasin lolli, aga väga ilusat Never Let Me Go'd vaadates. Kuidas ma olin Alejandro Inarritu Gonzaleze järjekordset meistriteost Biutifuli vaadates südamepõhjani liigutatud. Ja siis ma ei mõtle enam haisvale kalale mu käes, vaid meenutades ilusaid aegu, kui mul oli õnnelik elu. Mille tagajärjel jään magama (sest et ilusaid mõtteid mõeldes jäädaksegi ju magama - mis siin ebaloogilist on), kukun konveierlindile ja peatan oma kehaga terve tehase töö. Mille tagajärjel viin oma tööandja totaalsesse pankrotti (tuleb tunnistada, ma võib-olla hindan üle oma keha mõju kalatööstusele) ning see annab mulle vabad käed, sest et kaotada pole enam midagi ja ma võtan kaalust alla ja asun oma eluaegseid unistusi teostama. 48-AASTASELT.

Oh, tulevikuootused.

Täna on väga vastuoluline päev olnud. Koolitulek, mille jooksul planeerisin oma specialty teachingu enam-vähem ära, kulmineerus õppealajuhatajaga, kes faking rikkus mu tuju kaheks järgnevaks tunniks. Ja kuna hurt people hurt people põhimõttel kandsin oma frustreeritust teistele inimestele edasi, ei taha ma eesti keeltest rääkida. Ühiskonnas sain teada, et ma olen üks klassi võimalikest tulevikuliidritest, et mul on sära ümber ka ilma säraküünaldeta, milleks kellelgi raha pole, ja et Risto intellektuaalsus teeb ka temast hinnatud võimaliku liidri. Ütleks, et ajaloo- ja ühiskonnatundide jooksul on võimalik õppida nii mõndagi. Matemaatika ajal demonstreeris Üllar säravalt oma matemaatilist mõtlemist (ka ilma säraküünaldeta), mis viis mu vaiksesse vaimustusse. Järgnev ühiskond oli ebareaalne, kuna tegime rühmatööd ja saime olla konservatiivid, kes on mu igavesed lemmikud, kuid kes me saime kõige rohkem sõimatud kommunistide, natside, liberaalide ja sotsdemmide poolt, kuna "kas te olete teadlikud, et asotsiaalidele meeldib paljuneda?". Tõesti?

Ühiskonnast veel päikesekiir idiootse suuliselt vastatud improviseeritud arutluse näol. (ma ei hakka isegi mainima klassi viieminutilist täiesti uskumatult järjepidevat naeru eesotsas õpetajaga Kareli g00geldatud kolhoosislogani üle)

Pärast ühiskondi olid multimeediad, kus me Käroliniga nautisime liikuvat Bathilda Bagshoti pilti ja Vaido Neigause tõsiseid, innovaatilisi ja loogilisi tantsusamme Teeviidal eriti suure publiku ees. Samuti õppisime Voldemorti meiki tegema. Millest selline Harry Potteri armastus, küsid sa. Käisime nimelt reedel Liisu ja Käroliniga Teeviidal (kuhu me ei jõudnud, läksime Saw'd vaatama) ja Saw VI vaatamas (kuhu me ei jõudnud, reaalselt jäime mingi 5 mintsa hiljaks). Seejärel otsustasime oodata kino fuajees 4,5 tundi järgmise Saw seansini, kus said tehtud vahvad pildid (pool tundi oli seega möödas, only 4 to go), nii et me liikusime Solarise poole, kus lõpuks otsustasime Saw asemel Harry Potteri kasuks. Mis, vaadates tagasi meie kinoelamustele, oli piisavalt õudne harjutamaks Saw'ks endaks. Liisu oli täiesti horrified, vahepeal lendas selliseid kiljeid üle saali, et ma naersin nende peale umbes veerand tundi, Kärolin oli niisama 95% ajast Liisu süles keras, kuna no lihtsalt nii õudne film oli.. Pärast filmi läksime nautima eriti maitsvat Pauligi tasuta kohvi (mis oli lihtsalt heavenly) ning siis saatnult Kärolini marsale sõitsime Liisuga koju.

Multimeediate juurde tagasi tulles. Nendest pääsesime Käroliniga lõpuks Marie ja Liinuxi läbimõeldud filmi tegema, mis lõppes sellega, et bioloogiasse läksin, käele TÕELINE VERI ja kihvad tätoveeritud.

Bioloogia oli ..masendavalt naljakas, sest et no mida sa teed, kui sellised tunnid on.

Pärast kooli sõitsime Käroliniga naerdes linna. Käisin saksas ka ära ja kui hakkasin koju suunduma, pöördus mu poole nunnu ameeriklastest pensionäripaar, kes küsisid, kas Sõprus on mingi teater. Seletasin, mis Sõprus on ja oli niipalju kui oskasin (mida oli arvatavasti rohkem, kui nad mult vastuseks ootasid) ja nad olid tänulikud ja tegelikult ma ise olen ka väga õnnelik, kui saab turistidele näidata, kui sõbralikud ja abivalmid me siin Eestis kõik oleme. Läksin heatujuliselt peatusse, kust sõitsin Roccasse, kus sain kokku oma Anna-Liisaga. Ja sellest faktist alates tead sa, et mu päev lõppes hästi. Hea meel Kristo üle, kes vara magama läks (tahaks ka kunagi selleni jõuda), ning hea meel, et ma isegi olen juba voodi poole suundumas.

Tahtsid veel midagi teada?
20101124

Käisin ükskord balletil. Väga ilus oli. Armusin paari palasse. Kolme järgneva kuu jooksul sain teada, et nendesse on armunud enamus maailmast.

Ja oh kui hea tunne oli tuttavaid noote kuulda The Painted Veilis, mis lõpuks osutus üheks lemmikfilmiks.

Kuidas ma selle sügise veetsin

On üks vene film, mida ma ebareaalselt näha tahan. Ja peale selle ning et antud hetkel olen ma põnevil ja Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bombi vaatamas, et tule täna enam ühtegi filmiuudist. Ma usun, et me kõik oleme selle üle õnnelikud.

Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.

Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.

Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja

miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.

Tead seda tunnet?
20101117

al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen
20101028

talvegraafik

Reedel ärkasin kell 12 ja kujuta ette, väljas paks lumevaip maas. Selles hetkest alates (jah, kujutad ette, reedest on juba möödas enam kui pool vaheaega) on mul olnud nõme talvehooaja tunne. Ma isegi ei tea, mida talvehooaeg kui ajaperiood endast kujutab, küll ma aga tean, mis seda tunnet tekitab. Lumi, mis nagu ma mainisin, oli küll vaid päeva maas, kuid mille puudumine ei takista mind end juba pikemat aega talviselt tundmast. Kings of Leon, kelle uus album pani meenutama eelmist, mis omakorda meenutas rämedalt eelmisi jõule, kui ma lihtsalt vedelesin oma pimedas toas ja tundsin end "Cold Desertit" kuulates hubaselt, aga ka kuidagi tühjalt. Ja millegipärast on jälle see iga talv tekkiv isu vanade filmide järele. Ma ei mõtle eelmise sajandi filme, vaid neid, mis juba vaadatud; mitte millestki rääkivaid filme, mis meeldivad rohkem peas kui kinolinal.

Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!

Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.

Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :D sest et ma ei jäta olulisi asju oma elus vabatahtlikult pooleli sest et mind huvitab millal ja millega Grey ükskord ära juba lõppeb.

Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)

Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.

Win.

Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.

Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau
20101018

nagu väike musi kõrva taha

Täna tuli välja, et mu lemmikkutt saksast on praegu Prantsusmaal, kuna ta töötab kullerina mingis koeratõuge arendavas firmas ja viib pisikesi nunnusid kutsikaid Euroopas klientidele laiali. Hetkel on ta ringreisil Saksamaa - Holland - Prantsusmaa. NOOOOO ma ei tea ma vähe ei niutsunud seal tunnis kui seda kuulsin
20101013

kõik on sama, kõik kordub ja on lihtsalt ebaloogiline

Kolme vägagi muljetavaldava filmi muljed. Sest et mis on elu? Ma ei tea. Ma igatsen Mariet.

Scott Pilgrim vs The World. Kas ma olen näinud vingemat filmi? Ei. Ma olen näinud häid, geniaalseid, lahedaid, ilusaid, nunnusid, väärt, igasuguseid filme, aga kõige vingem on olnud täiesti kahtlemata just see. Esilinastuse järel olid mu suulihased lihtsalt nii väljaveninud, et suu oli üks suur ringikujuline nuudel. Esiteks. Viited videomängudele - win. Kieran Culkin tõenäoliselt oma parimas rollis läbi aegade - win. Michael Cera umbes esimest korda mängib mitte lootusetut luuserit, vaid lootusetut luuserit imeliste kaklemisoskustega - megawin. Kui veel lisada sarkastiline Alison Pill (keda sa viimati nägid tõenäoliselt Milkis, aga mitte pooltki nii nunnuna), ülbikust badass Chris Evans ja muidugimõista vuntsidega Jason Schwartzman, pluss super naljad ja rämedalt geniaalne filmi visuaalne pool ja kogu see fantastiliselt tavaline, kuid samas ka niivõrd ebareaalne maailm, milles tegevus toimub, siis ma ei tea, millest sõnapaaris ERITI VINGE sa aru võid mitte saada. Pean tunnistama, et lõpp ei olnud mu lemmik, aga ega ise ka nii super filmile väärt lõppu mõelda ei oskaks.

The Social Network. Jõudsin seda kinno vaatama varem kui esilinastusele - eellinastusele. Oh ma olin seda filmi niigi kaua oodanud, kuigi mitte eriti kõrgete ootustega, kuna no ütleme ausalt, et film Facebookist Justin Timberlake'iga ühes peaosadest ei kõla eriti lahedalt. Siis mõni nädal tagasi ma leidsin oma lemmikust Rotten Tomatoesist, et film oli saanud reitingu 100% ja issand jumal, kas mu fb-filmi isu kasvas korraga umbes miljon korda või jaa? Jaa. Igal juhul, ma ütlen, et film on väga korralik, midagi üllatuslikult uut ja lahedat sellest vaevalt et leiab, aga no tõesti ei ole kurta mitte millegi üle. Nii hea oli üle pika aja vaadata filmi, milles ei leidnud mitte ühtegi halba komponenti. Scott Pilgrimgi tegi lõpuosas natuke nõutuks, ja nii see muidu ka on, et ükskõik kui hea film ka ei oleks, no alati on kasvõi see üks väike koht, mille üle tahaks nuriseda. No kui sa tahad filmi halbadest külgedest mitte mõelda kahe mõnusa tunni vältel, siis palun mine kindlasti The Social Networki vaatama. Ei ole ajaraisk mitte ühestki otsast. Tegelaste iseloomud, peategelase kuiv geniaalne sarkasm, mille põhjused avanevad lõpupoole, nauditav narratiiv - ja ongi valmis üks 2010 aasta meeldivamaid filme. Isegi Inceptioniga võrreldes (ja sellega lihtsalt peab võrdlema, sest et tekkis meil siin ju väike landmark kaasaegses kinos, või mis) on vaatamine nauditavam, sest et ei pea olema pidevalt pinges, kartuses, et mõni oluline hetk jääb nägemata. Väga, väga, väga meeldiv ajaviide kaheks tunniks.

Renn, wenn du kannst. Üks teistsugusem film, millest ilmselt pole väga kuuldud. Nähtud "Uue saksa kino" programmis Sõpruses (kus ma pole käinud nii ammu, et kurb hakkab lausa). Saksa film, ja tõesti uus. Imdb ja Sõpruse filmivoldiku arvamused lahknevad siinkohal, et kas on 2009. või 2010. aasta oma, aga mis see ikka loeb. Loeb see, et oli üllatavalt ilus kino. Viimasel ajal on minu jaoks üheks suurimaks probleemiks olnud filmilõpud, mis minu arust kas ei lähe kokku filmi üldise meeleoluga, või on lihtsalt öeldes idiootsed ja panevad filmi vihkama isegi vaatamata imelisele sisule. Ilmselgelt on see nüüd asi, mida kõige rohkem kardan; ja oh milline õndsus oli lõpuks ometi näha ühte geniaalselt lihtsat ja tõelist rahuldust pakkuvat lõppu väga ilusale loole. Pluss jällegi väga nauditavad tegelaskujud pluss sarkasm, mis on liiast ikka väga väheste filmide jaoks, pluss imeline saksa keel, mida ma armastan kinos kuulda, pluss ma pole nii ammu Euroopa filme näinud. Võib-olla ma olen natuke liiga sentimentaalne seda filmi hinnates, aga no ausalt oli täpselt midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud ning millega tahtnud endale imelist tuju tekitada.

Ja tead, et üllatavalt palju filme on olnud viimasel ajal üks suur ajaraisk.

Sõpruses käisin uut saksa kino nautimas tegelikult isegi kaks korda. Lila, Lila oli mu meelest üks kõige nõmedamini kirjutatud filme läbi aegade. Ebaloogiliselt käituvad tegelased, keda ma isegi ei sallinud. Mis nauding võib sellisest kogemusest tulla? Ei olnud tahtmist isegi uut vaatenurka sellest filmist leida, vot kui ebameeldiv kogemus.

Enne uut Wall Streeti nägemist otsustasin ära vaadata 1987. aasta filmi. Ütlen ausalt, ma ei tea, mida ma ootasin, aga eeldasin, et film tekitab minus mingeidki tundeid. Tulemus oli täiesti vastupidine. Mitte midagi selles filmis ei paelunud mind mitte sekundikski. Ei ütle, et vastik oli vaadata, filmi vaatamise ajal ei hakka igav ega midagi, aga kui film läbi saab, siis ei ole mitte mingit tunnet, et just lõppe mingi film. On tunne, nagu oleks viimased tunnid lihtsalt tühja passitud. Ei oodanud ma sellist muljet nii kiidetud filmist kohe kindlasti.

Veel hiljuti vaadatud Solitary ManMacgruberDazed & Confused ja mõned muud veel olid meeldivad. Mitte midagi muud.

Ja siiski on ainuke, mida ma tõesti väga tahan, mitte head filmid, mitte põnevad ajakirjad ja mitte väärt raamatud (kuigi kõigest sellest ei ütleks kunagi ära). See on minu Marie, keda ma pole näinud, tundub, et terve igaviku. Ja mu Deisi, keda ma pole näinud vist pool aastat ja see on lihtsalt nii kurb, et

KURB

Ja kas sa tead Brita, et ma näen sind ikka veel kuskil tänavatel ja kuulen su häält koolis iga päev? Mul on tunne, et see ei ole normaalne, aga lihtsalt et te teate, ma väga igatsen teid kõiki.

Oma sõbra snusi nägemisest ka ära ei ütleks :D Aga see on muu jutt muu aja jaoks. Mul oli nii palju kirjutada oma päriselust tegelikult täna, jao metigi kulutasin ma 90% sissekandest filmide peale. How predictable
20101003

mul on häbi kõige pärast. heas mõttes

Mul on siin vähemalt viis drafti vahepealsest kirjutamata perioodist bloggeris vedelemas. Kõik ilusad, kõik lõpetamata. Nii et ärme nõua minult paljut, jutustada on nii mõndagi, aga kuna uudiseid on nii ohtralt, jääme tänase päeva juurde. See on olnud ütlemata vinge.

Kuulan Jonti "Another Door Closes". Shuffle üllatas väikese valikuga Grey Anatoomia saundträkkidest ja see on veel üks naljakas kokkusattumus. Räägin otsast peale.

Brita annab Twitteris lingi Mumford & Sonsi videole.
Kuulan.
Meeldib väga väga väga väga.
Tõmban albumi.
Meeldib veel rohkem.
Räägin Kristoga.
Saan teada, et kuulab ka Mumford & Sonsi.
Ma olen nii elevil uudisest, et teen kiire järelduse, et talle tutvustas M&Si ka Brita ja mõtlen, et naljakas.
Brita seletab Twitteris, et Kristo tutvustas M&Si siiski talle, mitte vastupidi.
"Naljakas."
Vaatan Grey Anatoomia viimast, neljapäeva hilisõhtul välja tulnud osa, ja paku, kelle lugu kõlab viimase 5 minuti jooksul?
Ja paku, kas see on kõige ideaalsem Grey saundträkk läbi aegade.
Ja paku, kui õnnelik ma olen.
Ja paku, kui mitu korda ma selle repeati peal ära kuulasin.
Õige vastus on 2, aga seda vaid sellepärast, et Kristo mainis, et kui ma seda palju kuulan, võin ma seda vihkama hakata, ja kuigi see polnud teab mis uudis, ma lõpuks ometi tegin ühe mõistliku asja ja panin iTunesi shuffli peale.

Mis täna juhtus?

Eile vaatasin kella 2ni öösel "Dazed & Confusedi", mis oli imelik ja rohkem ma selle kohta ei ei ütle midagi. Ainult seda, et see on ainuke film, kus ma mitte lihtsalt sallin Rory Cohrane'i, vaid kus ta on isegi mu lemmiktegelane (Parker Posey'ga sama lugu). Siis jäin ma kiiresti magama ja kell 4 ärkasin, et teha 213-laulune playlist. What is life

Kell pool kuus jäin magama, et ärgata (loe: sisse magada) kell pool seitse. Ärkasin lõppude lõpuks 7:20, mainin ära, et töö hakkab kell 8. Jõudsin kuidagi rahulikul viisil tööle, kus oli rahulik ja isegi mõnusalt väsitav olla. Esimene tööpäev selle kooliaasta jooksul, kus jõudsin lõpetada kõiki alustatud tegevusi. No oh kui hea tunne oli lihtsalt. Kell 14 lõpetasin ja läksin hea muusika saatel koju. Seal nälgisin, sest et tundus hea mõte olevat, ja pane tähele, oligi, kuid lõpuks ei suutnud vastu panna tükile kapsakooki. Läksime emaga seejärel Kristiinesse, kus oli väga rahulik ja õnnelik šoppamine. Sain lõpuks faking ometi "American Psycho", mille pärast olin juba ise saikoks kätte minemas. Ma armastan Bret Easton Ellist liiga palju, et nii kaua oodata, kuni saan kogumisega piisavalt raha, et kõik ta raamatud ära osta. "Less than Zero" juba üle loetud umbes 3 korda ja ma ei väsi kordamast, et see on parim raamat tühjadesse sügis-, suve- ja kevadõhtutesse. Öödesse, varahommikutesse, kuhu iganes, kus tühi tunne tekib. "Rules of Attraction" ei olnud just parim, aga tundsin kohust olla truu ja ka see ära osta. Ei olnud halb, aga lemmik ka mitte. Millegipärast on tunne, et "American Psycho" saab uueks lemmikuks. Ja valmis on pandud ka film vaatamiseks kohe pärast raamatu läbilugemist. Christian Bale'ist ja inimestest, keda tasuks armastada, kuid kelle sallimiseni jõudmine võtab aega, tuleks ideaalis veel eraldi sissekanne, aga ilmselgelt jääb see järjekordseks draftiks. Ja kinona on "American Psycho" ju modern movie classic, nii et topeltelevus on selles suhtes küll.

Kristiines sain veel mõned paarid jalanõusid ja jah nad on väga ilusad. Veel sain ühe latte uues kohvikus, mis mulle interjöörilt päris meeldib ja kuidagi hea oli olla.

Kodus vaatasin ilmselgelt Greyd, mis oli hea, ja pani üle pika aja tõmbama paralleele enda eluga ja mulle meeldivad need episoodid, mille järel ma seda teen ja milles nii ilusad ilusad ilusad saundträkid on.

Ja mis ma nüüd tegema hakkan? Vaatama Mad Meni. Ja ilmselt pärast seda lugema. Mul on tunne, et koolijõudmiseni me homme ei jõua. Millest oleks kahju, aga samas, seda tänast ööd täis igavest naudingut ei vahetaks mitte millegi vastu.

Ja jällegi, mis on elu
20100902
1. september on nõme väikeste laste päev minu meelest. Ei ole kunagi olnud sellest vaimustuses. Kunagi ei taha ma tuua lilli, sest et no ei ole sellist tunnet et väga tahaks kellelegi lilli kinkida. Ja ometigi algas 1. september 2010 väsinud ärkamisega pärast kaht unetundi ja varajase kooli jõudmisega (11 viimast 1. septembrit olen ma hiljaks jäänud). Klassijuhataja, kellele saatsin 31. augustil meeldivalt naljaka kirja, kas ma ikka 12. klassi üle viidud olen, paistis seda mitte lugenud olevat ja oli minu vastu väga kena ja isegi meeldis mulle hetkeks. Istusin maha ja isegi kuidagi ilus tunne tekkis korraks. Oli esimene normaalne 1. september mu elus. Iroonia: ka viimane. Ei taha ikka kohe üldse kohale jõuda, et ma olen kaksteist klass.

Aktus oli imeline. Meil on uus direktor, esimene mulje kellest oli rikutud liigdramaatilise muusikapalaga, mis tema kõnet saatis. Teine mulje kellest oli aga ülimalt positiivne. Mind ei huvita, mis erakonda ta kuulub, ta tundub väga tore. (Täna kirjutasime inglise keeles esseed uue direktori kohta. Kristo: "I kind of like him, but he should understand he is the new one here and should play by our rules." Naersin end laua alla.) Rebase kõne oli taaskord midagi, mida võikski Rebaselt oodata. Ma ei saa aru, kas ta saab aru, kui naeruväärne ta on. Ma ei taha midagi halba öelda selles suhtes, et ta võib olla väga tore inimene, aga no õppealajuhatajaks sobiks Heiks ka paremini. Niisiis, aktus oli üle pika aja meeldiv, aga kuskil poole peal hakkas mul natuke kurb. Ma isegi ei tea, miks. Kuidagi üksik hakkas ja tekkis Vapiano tuju, aga no finantsolukord ei lubanud. Aktus lõppes. Läksin erinevalt päris mitmest Vapianosse minejast üksi koju ja oli millegipärast küll ikka veel kurb, aga rahuolev olla. Tundsin nagu mingit tasakaalu. Et kõik nagu läheks nagu pärisinimestel minema peaks. Ma olen tundnud end elusse armunud olevat (tihti), aga mitte kunagi nii palju elus. Et ma olen see keskpärane väike isiksus, kes on lihtsalt ruumitäiteks ühele ilusale planeedile.

Õhtul, ma isegi ei mäleta, mis õhtul juhtus. Every day goes by in a haze taaskord, aga mitte halvas mõttes. Ma olen väsinud ja päevad on pikad, aga õnnelikud.

Täna oli esimene koolipäev ja oh imet - ma jõudsin jälle kooli õigel ajal. Kaks päeva järjest. Ja veel matemaatikasse! No see on küll tähistamist vääriv sündmus. Isegi mu lemmik Pensa ei olnud mu peale pahane väikese suvise ülelaskmise pärast, arvatavasti lihtsalt sest et oli löödud mu õigeaegsest ilmumisest. Igatahes oli hea, ja ma mõtlen HEA olla igas tunnis peale eesti keele. No on armas uus õpetaja küll - jah. Mida ta veel oli? UND PEALE AJAV. Tundub lihtsalt nii igav, et no ma jõudsin ühe ta lause jooksul viis korda haigutada. Ja millegipärast ma pettusin AJALOOS. Kuigi oli meeldiv näha ja kuulda Heiksi, oli tund lihtsalt kohutav. Ma ei tea, mida ma lootsin. Võib-olla, et mõni vinge vend läheb suve jooksul veel vingemaks? No ma ei tea, selle asemel käis ta suvi läbi kuskil juustuseminaridel. Ja isegi lamekaid sai kokku lugeda ühe käe näppudel. See ei ole minu Heiki.

Pärast meeldivat francaisi läksin kiiresti Siili. Ma ei tea, mis värk selle sügisega on, aga ma tunnen NAUDINGUT üksi kuskile minemisest. Ma tahaksin teada, mis on juhtunud, sest et üksiolemine ja üksitegutsemine pole enam probleemiks. Natuke täiskasvanud ja careless tunne on. Igal juhul, Siilis ma istusin ekspressi peale (ma armastan ekspresse nii väga palju), mis pidi mu viima Kristiinesse (või seda ma vähemalt lootsin), aga viis mu hoopis Vabaduse väljakule. Seal tühjavõitu ekspressis avastasin ma aga, kuivõrd läbi ma olen. Niimoodi magusalt läbi. Ma ei oskagi seletada, mis tähendab magusalt läbi. See on see tunne, kui sa tunned füüsilist väsimust, aga see tundub ilus asi olevat. Kui sul on näol väsinud naeratus. Kui sa leiad romantikat igas asjas, mida sa teed, kui sa tahad teha veel ja veel midagi kohutavalt kohutavalt ilusat, vaatamata sellele, et sõna "jaksama" ei kuulu hetkel su sõnastikku. Seda tähendab magusalt läbi. Niisiis ma mõtlesin natuke ja sain aru, et tahakski teha midagi, mis mulle suurt naudingut valmistaks. Ja arva kolm korda, mis see oli. Meenus, et Kosmoses on 16:15 üks "Kiskjate" seanss (tervist, sinu ees on kõndiv Kosmose kava) ja sinna ma ka suundusin. Lemmik Niina vabandas, et piletiga läheb nii kaua aega, ja piletikontroll saatis mu isiklikult saali. (see blogi on ilmselgelt tehtud Kosmose ülistamise eesmärkidel) Ma olin oma lemmikkoha peal. Film oli meeldiv. Ei olnud hea film, aga näitlejatöö - no lihtsalt mmuah - suurepärane. Ja no naudingut sain ma 10st 9 vähemalt. See tegi mu tuju veel rahulikumaks. Mind rahuldada on nii lihtne. Ja ma olen nii õnnelik.

Pärast kino läksin siiski Kristiinesse. Kristiine ristmikud on siiamaani kõige kohutavamad Tallinnas ja ma lähen närvi nii kiiresti. Õnneks rahustas mu seekord maha tibutamine ja tugev tuul. Tagasi sõitsin 23-ga, mis on mu lemmikmarsruut Tallinnas. Suutsin bussis isegi natuke tukkuda ja oh oli alles magus uni. Lemmikbussi peal - kuidas siis muidu. 23-st kõndisin jalgsi koju. Ja see oli nii faking hea tunne, sest et vihma lihtsalt kallas ja ma ei tea, ma vist juba mainisin, et mind on lihtne rahuldada.

Mul on nii hea olla ja niimoodi magusalt läbi olles võiks see aasta ka mööduda. Muidugi ilusa vihmase ilma saatel, palun.



Kas sa tead, et Mehhiko lahes on jälle naftaleke? See ei ole normaalne.
20100809
It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love
For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again


Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

  • Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
  • Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
  • Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
  • Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
    • me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
    • meie arvamused ei ühti mitte milleski
      • ja me räägime ikka
    • kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
      • ALATI
        • kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
          • millest 2 oleme näinud koos kinos käies
            • ja kolmas film on Pulp Fiction
    • Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
    • me talume üksteist (?)
      • sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
        • (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
    Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
    • väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
    • kell on 9
    • ilus kass
    • väga ilus kass
    • vinge maja
    • miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
    • rääkisin vist Mariega liiga palju
    • ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
    • wow, veel ilusam maja
    • KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
    • ma ei ole siin varem käinud
    • Lost
    See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
  • Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
  • Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
  • Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
  • Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.
20100723

SEE ON POSTITUS UUEST FILMIKLASSIKAST

See on postitus filmist "Inception".

Ja ma ei usu, et see on liialdus, et film saab klassikaks, sest et lugedes arvustusi võib öelda, et ma ei ole kaugeltki ainus, kes seda arvab.

Märkus: see, mida selles postituses lugeda saab, ei riku su filmielamust ära. Enne seda, kui läksin kinno, olin läbi lugenud kõik arvustused, näinud ära kõik pildid, mis olid filmist juba üleval, lugesin kommentaare ja ausalt öeldes kartsin, et film ei üllata mind, sest et ükski stseen ei tunduks uus, vaid juba nähtud, kõiki tegelasi ja üldist sisu ma teadsin, pluss ma jõudsin juba natukene spoilereidki lugeda. Aga see ei olnud üldsegi nii. Kuigi katkeid filmist olin ma näinud ja pildid olid nähtud, on see tegelikult väga keeruka kontseptsiooniga film ja kõik saab selgeks alles seda vaadates. Mul ei olnud kinosaalis igav mitte ükski hetk.

"Inceptionit" ootasin ma nii kaua, et muidugi pidin minema esilinastusele.  Alguses jagati isegi filmiteemalist nänni, mis stuudiost saadeti. Seda ma ei saanud, aga ausalt öeldes oli 65 krooni niigi liiga odav hind SELLISE filmi jaoks.

Ma usun, et igaüks on mõelnud, et äkki me ei ela pärismaailmas, vaid oleme näiteks kellegi mänguasjad. Või et tegelikult kogu see elu on meie enda ettekujutus ja tegelikult seda ei eksisteeri. Või et me elame kellegi unenäos. Noh, seda mõtles ka Christopher Nolan. Erinevalt meist mõtles ta ka detailselt välja, kuidas see olla võiks. Kuidas unenägudesse minemist kontrollida, kuidas nendest välja tulla, kuidas neid kasutada, et sealt infot saada. Põhimõtteliselt, lugu keerlebki selle ümber, kuidas üks tiim (mis koosneb sealhulgas Leonardo DiCapriost, Ellen Page'ist ja Joseph Gordon-Levittist) varastab inimeste unenägudest nende saladusi. Seekordne tööots on aga hulga raskem - seekord peavad nad panema mõtte just kellegi pähe.

Film on suurepärane, sest et:
- näitlejad on tõesti head. Ja ilusad. Peale tuntud näitlejate (nende kõrval, keda juba mainisin, ka Marion Cotillard, Michael Caine ja Ken Watanabe) on ka väga ilusad ja põnevad uued näod. Vihjan Tom Hardyle. Cillian Murphy ei olnud väga minu maitse, aga mängis samuti hästi.

- actionit on palju. Ja see on mitmetasandiline (küll sa aru saad). Ma ei taha praegu rohkem midagi öelda, aga valmistan sind ette selleks, et sa ei saa suurema osa filmist aru, kus tasandil midagi toimub. See on normaalne. Lihtsalt pane tähele, MIS toimub ja lõpupoole on kõik lihtne ja loogiline.

- action ei ole tavaline. Sa leiad mitte lihtsalt põgenemist ja tulistamist ja tulistamist ja veelkord tulistamist. Sa leiad võitlusstseene, kus ei ole gravitatsiooni, võitlusstseene, kus koridorid pöörlevad ja kus sa saad ronida mööda lage ja seinu ja kõike muud ja võitlusstseene, kus tohib oma liitlasi tappa. (Rääkimata juba sellest, et ei-tea-kust ilmuvad aeg-ajalt uued hooned, maailm hakkab ennast peegeldama või tekitab mingeid inimesi ja objekte juurde.) Kogu action peab siin olema läbimõeldud, sest et kõik toimub unenägudes, see tähendab, et reeglid on teised kui päriselus, see tähendab, et mõnikord sa ei sure, kui sind tapetakse, ja mõnikord sa sured, kui oled kergelt haavatud. See teeb kõik võitlusstseenid palju huvitavamaks ja jällegi - mitmetasandilisemaks.


- eksisteerib ka teine liin, mis mõjutab kogu filmi keskmel olevat missiooni. Muidugi on see peategelase eraelu, mis teeb "Inceptioni" millekski hoopis muuks kui lihtsalt keskmisest pisut fantaasiarikkamaks action-filmiks. Tiimiliidril on minevikus väikseid saladusi, mis seavad ohtu kogu nende seltskonna. Tükkhaaval hakkavad välja tulema faktid, mis seletavad ära, et tegelikult on kõik sündmused filmis seotud peategelasega ja saanud alguse just tema tegudest.
- ei puudu ka huumor ja nunnud kohad. Filmis on võib-olla 4-5 kohta, mis on tehtud justkui pinge mahavõtmiseks. Vahepeal teeb keegi nalja või midagi väga nunnut (ma ei suutnud vastu panna hetkele, kus Forger näitas Pointmanile, keda ta eriti ei sallinud, kuidas tulistada tuleb, pöördudes tema poole sõnaga "darling") (jah, ka sina väljud kinost neid kahte tegelast väga armastades). Nii et vahepeal on kuulda vaikset naeratustelainet üle saali küll.

- lõpp on filmil lihtsalt suurepärane. Justkui saab kõik korda. Ja ainult üks viimane kaader, mis jääb sind ilmselt pikaks ajaks kummitama, on kahetimõistetav. Või vähemalt selline tunne sul alguses jääb. Pärast filmi natuke mõeldes sain ma siiski aru, et lõpp on ainult ühetimõistetav ja viimane kaader on seega lihtsalt täiuslik.
Tegelikult oli mul kõiki neid pilte väga hea enne filmi enda nägemist näha, sest et pilte ma küll nägin, aga nende tähendusest sain aru alles filmi vaadates ja oi oli see alles hea tunne.


Kui sa loed arvustusi, siis filmiga ei jäänud rahule kõigest umbes alla 5% inimestest. Üks neist oli keegi slimthugga, kelle arvamus filmist oli lihtsalt geniaalne:

Ma loodan, et sinuga nii ei juhtu. Nii et maga end välja ja kähku kinno!
20100710

filmiblogi for once (vahepaladega päriselust, sest et ma ei viitsi teha mitut erinevat blogi)

Ma lugesin oma vana blogi jälle üle ja mul oli nii lõbus, et ma mõtlesin, et peaks jälle kasvõi natuke vesivärvidega rohkem joonistama. Üldse joonistama.

Olid veel plaanid palju filme vaadata juulis, aga noh, see ei ole siiani läinud eriti hästi, aga täna võtsin end käsile. Täna käib mõnus filmimaraton vuhu

Mida ma viimati kinos vaatasin, oli "Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans". Kosmoses 30. juunil. Kell 21:15! Ma armastan õhtuseid seansse Kosmoses. Isegi väikeses saalis on nüüd need mugavad punased toolid, aga see polnud ainus asi, mis mu kinoskäiku parimaks tegi. NIINA! Oli taas väga nunnu ja ma ei väsi seda kordamast. Ja isegi turvamees, kelle valvsa pilgu all ma piletit väravast läbi libistasin, KIITIS MIND, et olin nii osav ja nii kiiresti asja õigesti tehtud sain. No ütle mulle, mis kinos sa sellist asja veel näed, et sind kiidetakse täiesti tavaliste asjade tegemisel? Kui Kosmos ei tõsta mu tuju, on aeg surra. (kui keegi arvas, et mu imelised asjade veidralt sõnastamise skillid ja haige loogika on aja jooksul kadunud, siis noh, sa eksisid)

Igal juhul, film ise oli geniaalne. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind filmi ajal täitis, ma lihtsalt olin literally nutma puhkemas, kõik oli nii täiuslik. Ja sellest rääkida ei ole enam mõtet, sest et noh, lihtsalt ülim filmikogemus oli, täiesti algusest lõpuni. Naeratasin veel pool tundi pärast filmi kindlasti. Nii hea oli üle väga pika aja midagi niivõrd rahuldavat näha. Kui kedagi huvitab, mis žanris film oli, siis see on see imelik filmižanr, mida ma armastan ja mida ma kunagi nimetada ei oska. Imdb ütleb, et see oli crime/drama, aga there's so much more to it than that. Justkui kriminaalne draama küll, aga draamad on tõsised, ja see film oli väga veidrate vahepaladega, mida juhtub ainult selles imelises nimeta žanris, see ei olnud kindlasti tõsine film algusest lõpuni, sest et tõsistes filmides näidatakse lihtsalt elu, kus filmi point tuleb välja tõsistes elulistes asjades, siin aga on terve film tegelikult üks suur iroonia. Ma ei nimetaks irooniat tõsise filmi aluseks. Kriminaalne draama lõbusate ja natuke absurdsuse piiril olevate vahepaladega? Ma ei oska žanrinimetusi välja mõelda. Ma arvan, et enamik inimesi peaksid seda filmi lolliks, nii et ma hoiatan ette ära, kui keegi vaadata kavatseb, et see ei ole see film, mis meeldiks paljudele. Kui sa tahad näha veel, mis mulle meeldib, võib-olla on "In Bruges" veidi talutavam. Mõistetavam ja meeldivam massidele. Kuigi minu meelest ikkagi kohutavalt alahinnatud film.

Enne seda veel natuke, laupäeval, 26.ndal, käisin ühe Rasmuse juures teise Rasmuse sünnipäeval (jah, see kõlab siiamaani ka minu jaoks naljakalt). Ma kuidagi ei joo ennast üldse õigesse konditsiooni end viimasel ajal. Ütleme nii, et minu kainusastme kohta oli see päris tore öö. Kõige paremad olid terrassijutud Rasmuse ja Allaniga, teatud inimeste lõpuks ometi laivis nägemine (ei pettunud) ja Alberti imelised mölisemisoskused, mis mul terve hommiku naeratuse suul hoidsid. Poisil on lihtsalt geniaalne loogika. Muidugi omaette lood olid sünnipäevalapse kaarditrikid ja arvamine, et 70cl=70%. No miks ka mitte. Üllari tantsudest ma rääkima isegi ei hakka, see on lihtsalt lõpmatult naljakas igal pool ja iga kell. JA ME NÄGIME KEKUGA HIIGELTIGU!! Mille meid peale võtnud mees äärepealt surnuks sõitis.

Marie sünnipäev oli vinge (eriti Liinuxi tehtud täiesti ÜLE PRAHI piip, Kopli Mann, isegi kui sa kõik mu sõbrad ära tapaksid ja teeksid mu invaliidiks - mis oleks mu worst nightmare -, ma armastaksin sind ikka igavesti, sest et see piip oli midagi taevalikku), kui välja arvata see, et ma just lugesin Marie blogi ja see ei sisaldanud häid uudiseid. Ma ei mäleta hommikust mitte midagi. Rasmus tegi mu teel Korterisse täisjootmisega ilmselt hea töö. Ma ei taha teada, mis seal Mariega hommikul juhtus. O god.

Veel selliseid uudiseid, et üle pika aja sattusin eile telekast Greyd nägema. Hakkasin vaatama, ja kurat, ma juba totaalselt igatsen Grey lambiste hooaegade ülevaatamist. Hakkasin eile igal juhul vaatama, ja see osutus 4. hooaja lõpuosaks ja me kõik teame, et Grey lõpuosad on täiesti hingematvalt ilusad alati. Kõige imelikum oli see, et just mõni päev enne seda tuli mulle meelde Ida Maria "Keep Me Warm" ja nüüd ma sattusin täpselt selle osa peale, kust ma laulu leidsin ja mille järgi seda mäletan. See oli kurat, nii ilus osa. Veel mõned päevad tagasi sattusin tumblrdades mõndade Grey tsitaatide peale ja oh issand, kui hästi ma mäletan seda. Mu lemmik Dereki öeldud asi üldse vist. Ma arvan et see läheb peale vajutades suuremaks? :D


Igal juhul, ma ei hakka Greyst rääkima, me kõik teame, kui palju sellest rääkida on, nii et jah. Ma parem ei hakka. Imeline õhtu oli 4. hooaja season finale seltsis. Ma tahaks nüüd seda osa ka ära näha, millest see Dereki tsitaat on. See oli pärast seda, kui nad väga kaua ei suhelnud, ma millegipärast arvan, et see oli 2. hooaeg. Väike google help ja oligi 2. hooaeg, 17. osa. Läheb täna ülevaatamisele. O MINE PERSE SEE OLI JU SEE DRAMAATILINE POMM-MEHES OSA, KUS MEREDITH PEAAEGU PLAHVATAS, JA BAILEY MEES OLI DEREKI OPILAUAL LAHTISELT AAAARGH MA PEAN SEDA ÜLE VAATAMA ÜKS LEMMIKUMAID OSI ÜLDSE:(

KÕIK VAATAMA

Okei, igal juhul. Täna vaatasin ära "Garden State'i". Mulle meeldib Zach Braff. Ta võib olla üks ainukesi naljakaid inimesi, keda ma suudan draamades ka vaadata. Jim Carrey ei ole kindlasti see mees ja Seth Rogen ka mitte, nagu ka enamik ülejäänuid komöödiatähti. Mulle meeldib Natalie Portman. Sest et ta on vist ainuke ilus juuditüdruk maailmas? Okei, mitte sellepärast. Tal on imeline naeratus ja ta on hell of an actress. Ja mulle meeldib Peter Sarsgaard. Sest et ta mängib alati nii libedaid tüüpe, ja ta ikkagi meeldib mulle iga kuradi kord. Film oli nunnu. Ja rohkem ma selle kohta midagi öelda ei oska. Mõned hetked olid väga head; tegelikult see oligi üks headest hetkedest koosnev film. Üllatusin ka lõpus, kui nägin, et Zach Braff oli ka stsenarist ja režissöör. Tavaliselt olen ma selliste filmide kohapealt, mis on kirjutatud ja filmitud ühe inimese poolt, kes on samas ka peaosaline, väga skeptiline. Tore, et ma seda alguses ei teadnud, sest et ma tõesti nautisin filmi ja ma pakun, et oleksin Zach Braffi multifunktsionaalsusest teades vaadanud seda hoopis teise pilguga. Erinevalt ülalmainitud "Bad Lieutenantist" ja "In Brugest", usun ma, et "Garden State" meeldiks enamikule. Räägin isegi sinust Liinux, jah:) Zach Braffi olen ma näinud ka "The Last Kissi", aga see oli kuidagi palju masendavam ja, ma ei tea, meeldis vähem.

EILE (tehniliselt siiski täna) vaatasin ma "She's Out of My League'i" ja "The Last Stationit". Mõlemad filmid meeldisid, aga "The Last Stationist" ma rääkima ei hakka, sest et ootasin, et on hea film, ja oligi. "She's Out of My League" aga üllatas. Treilerist oli arvata, et on järjekordne banaalne ameerika komöödia sellest, kuidas süütu pede saab oma unistuste tüdruku kätte. Aga mis mulle tõesti meeldis selles filmis, et kuigi üldine plot oli tõesti tüüpiline, oli tegelikult filmis üllatavalt vähe pahatahtlikke inimesi. Muidugi pidi peategelase endine tüdruk mängima rõvedat mõrda, aga tema jäigi vist lõppkokkuvõttes ainukeseks halvaks tegelaseks. Mulle meeldis, et ilusa tüdruku parim sõbranna ei olnud vastik bitch, kes vihkas peategelast. Mulle meeldis, kuidas ilusa tüdruku endine poiss soovis peategelasele siiralt edu, kui mõned asjad selgeks said (ei riku kellegi vaatamist ära, detailidest me ei räägi :D), kui tavalises sedatüüpi komöödias oleks see ekspoiss peategelasele täiesti raudselt molli andnud. Ja mulle meeldis, et lõpuks ometi ei olnud peategelane oma sõprade seas ainuke jobu, nagu see tavaliselt on. Ning veel meeldis mulle, et seesama teine mitte eriti lahe sõber, kes naiste seas oli kõike muud kui populaarne, oli tegelikult ainuke nende seast, kes oli abielus. Väga heasüdamlik film. Hoopis midagi muud, kui ma treilerist arvata võisin.

Igal juhul, ma nüüd jooksen. Filmid ootavad:)
20100709

midagi uut

Anna-Liisa says:
*noonii
*tule randa:D
sohv says:
*kindlasti mitte :D:D:D
Anna-Liisa says:
*sa nagu mingi vampiiiir:D
*ei klubid,rand
sohv says:
*vampiirid ei käi klubides? :D
20100708

expanded haiku

mul ei ole kirjutada mitte midagi peale selle, et ma käisin picasso näitusel ja olen väga häpi
mind ajab närvi, et mul midagi kirjutada ei ole
jah
tumblrdan mõttetult, peaks filmi vaatama
20100614

i didn't think, i experimented

Kus on huvitav blogi? Aadressil http://zoofiil.blogspot.com/ seda pole ja ma mõtlen, et see vist ei ole päris õige.

Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.

Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..

Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.

Paar päeva passisin tühja (wow),  neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.

Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.

Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.
See on tõesti masendav.

Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha.  Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.

Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)

Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.

Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.

Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.
 

Blog Template by YummyLolly.com