20120224

juuni vs veebruar

Leidsin kogemata ühe paberi, kuhu olin kirjutanud 14.juunil kell 3:21 hommikul, et just ärkasin keset ööd ja läksin akna peale istuma, et ette kujutada, et elan 1 kuu aja pärast Pariisis ja 4 kuud hiljem, kui kirjandil läbi ei kuku, Newcastle'is. Oli ilus mõte, mida mõelda. Little did I know, et juba 12 tunni pärast tean ma, et kirjand läks mul erakordselt hästi, 24 tunni pärast magan õndsas teadmatuses oma luumurruga Mustamäel ning 36 tunni pärast olen kipsiga taga nutmas Pariisi.

Naljakas, kuidas asjad välja kukkusid. Oluline asi, mis pidi juhtuma, küll juhtus, ja juba kirjanditulemuse kätte saanult olin saanud hästi eeldada, et 24.veebruaril olen justnimelt siin. Ma pean isegi ütlema, et ma eeldasin, et imelik on asju, mida oli tavaks tähistada Tallinnas, pidada kuskil mujal. Eeldasin külmavärinaid ja eemalolevat tunnet siinveedetud omaenda sünnipäeva ajal; poleks kunagi arvanud, et Eesti sünnipäeva siin tähistada oleks nii tavaline ja täiesti normaalne - ometigi siin ma olen, füüsiliselt olematu tundega, et ma pole isegi Eestimaa pinnal sel tähtsal päeval.

Aga kui ma mõtlema hakkan, siis hea soe tunne tekib kahe mälestuse võrdlemisest: esimene, kuidas lahkusin Newcastle'ist jõuluvaheajaks. Tunne oli täiesti suvaline. Ma armusin sellesse linna kohe, aga mul pole sellega inimlikku sidet. Ma võin seda imetleda ja ülistada palju ma tahan, aga süda mul Newcastle'it jättes ei valuta. Ja siis teine mälestus, kaks mälestust tegelikult isegi. Milline paanika mind valdas mõned tunnid enne oma esimest äralendu. Vanemad nägid kodus ja Kristo sai lennujaamas ka näha mu absoluutset breakdowni (ta oli päris segaduses mind niiviisi nähes ja ma ka ausalt öeldes ise ehmusin, et hoidsin endas nii suurt pinget ja et see korraga niiviisi välja tuli). Asi polnud isegi selles igaveses pagasis, mida ma kokku panna no lihtsalt ei oska, see oli kõigest üks ettekääne mu hüsteeritsemisele, sest et olgu ma kuitahes südametu, ei saa ma kunagi öelda, et ei ole raske kodu jätta. Ja siis teine kord. Olin juba treenitum ja mu megamasendus kestis vist ainult 10 minutit kuskil, aga issand jumal need emotsioonid, mis must läbi käisid!! Paar tundi enne lendu olin absoluutselt närvivapustuse äärel, täiesti kindel, et ei suuda minema lennata sellises seisundis.

Niimoodi ma siis lahkun kodunt. Mis ma olen tähele pannud siin olles, on et inimesed ei kasuta sõna "kodu" kergelt. Ma ütlen automaatselt, kui keegi korterikaaslastest sõnumi saadab, et "olen poole tunni pärast kodus". Teised ütlevad "olen kohe ühikas", "kohe jõuan" ja kasutavad sõna "kodu" ainult vanematekodust rääkides. See on minu jaoks natuke naljakas. Jätab mulle isiklikult sellise imeliku mulje, nagu nad tunneksid, et oleksid siinolles hotellis või kuskil. Ma tulin siia ja olin kohe kuidagi end harjutanud mõttega, et siin ma nüüd elan aasta aega. And that's that. Muidugi on juba kodusem tunne selle uue järgmiseks aastaks soetatud kodu suhtes, aga kodud on nad mulle mõlemad. SIIN MA JU ELAN. Või olen hoopis ma see crazy lady siin olukorras? Help

Mul tegelikult polnud midagi uut öelda selles sissekandes, vabandan siiralt, et raiskasin su aega. Pühapäeval Oscarid, muidu teeks pärast neid ühe mõnusa filmisissekande, aga ma olen täielikus filmikarantiinis siin kahjuks. Subscribisin Netflixile küll, ja kuigi mul ligipääs ka nende Ameerika filmikollektsioonile, ei ole see ikkagi eriti suur ja on päris aegunud.. Vaatab igatahes selle filmisissekandega. Filmide arutamist (kas või iseendaga) ma igatsen.

Midagi uut mul enda elust kirjutada eriti pole, mul on siin nagu palju toimumas, aga mitte midagi erakordset, nii et kui hakkaksin sellest rääkima, siis ei lõpetakski - kõik tundub võrdse tähtsusega olevat.

Hea uudis sulle on, et olen tegemas siin plaani fotokas osta (mitte analoog seekord, sa ei taha teadagi KUI suur raha raiskamine analoogiga pildistamine siin maal on), nii et võib-olla millalgi lähitulevikus hakkan natuke rohkem pilte jagama. Väga tahaks. Tohutult ilusas linnas elan (HAVE I MENTIONED THIS EVER BEFORE? HMMMMMM)

A no jah. Musid Eestile ja Eestisse siis ja mul 3 nädala pärast 4-nädalane vaheaeg, TULE KÜÜÜLLLAAAAA!
20120201

~ILLUSTREERITUD SISSEKANNE~

Ma võiksin terve postituse teha preili del Rey albumist. Aga olgu, piirdun siis ühe (ilmselt siiani ainsa) tema laiviga, mis ei pane Lanat vihkama.


Aga mis siis vahepeal juhtunud on.

Esiteks, käisin jõuluvaheajal kodus ära. Pean ütlema, et paljud inimesed jäid (enamasti) laiskuse tõttu nägemata ja sellepärast on väga häbi. See häbiväärne fakt välja arvatud, läks mu kodune vaheaeg tohutult meeldivalt. Kui tagasi tulin, oli esimene asi, mis peaaegu igaüks, kellega kokku sain, ütles, et ma polekski nagu ära olnud. Mul oli täpselt samasugune tunne. Ära sõites ma küll muidugi lootsin veidi muutuda, iseloomu parandada ja noh, need põhimuutused, mis iseseisva eluga tulema peaksid, on, läbi teha. Samas aga kartsin ma pisut, et tulen koju tagasi hoopis nii, et jään oma armsatele kuidagi võõraks natuke. Muidugi on küll möödas liiga vähe aega, et nii drastilisi muutusi läbi teha, aga ikkagi, tohutult hea oli kuulda ja tunda, et olulised asjad on jäänud samaks.

Talvevaheaja Tallinnas veetmine tundus algul mitte eriti hea mõte olevat, arvasin, et pärast mu siinset niivõrd põnevat kolme kuud suren Eestisse igavusse juba pärast esimest nädalat, kui sõpru jälle näen. Õnneks oli vaheaeg lihtsalt meeldiv lebotamine. Ei olnud kordagi mõtet, et igav on - küllap olin oma kolmest aktiivsest kuust natuke kurnatud.

Mul oli kolme kuu jooksul valminud pisike nimekiri asjadest, mida ma Ühendkuningriigis igatsema olin hakanud: Somersby, vesipiip, hapukurgid ja odav kino. Kui tervitushapukurgid jäid mu Eestis oleku jooksul ka viimasteks ja Somersby sain ka vaid korra joodud, siis noh, kino ja vesipiip olid mu vaheaja põhisisustajateks kogu kolme nädala jooksul. Ühe piibutegemise jooksul sain lõpuks sirvida ka koolijuubeli raamatut. Vaatan siis seda läbi, kui märkan, et üks peatükk mainib kuidagi kahtlaselt palju mu nime. No ja mis siis välja tuleb, peatüki nimi on "Tüdruk, keda algul ei mõistetud" JA SEE RÄÄGIBKI MINUST (pealkiri ei ole üldse dramaatiliselt traagiline, eip). Issand jumal, me kolmekesti suhteliselt minestasime naerust, mis selle läbilugemisega kaasnes. Olin küll väga meelitatud, et sain kooliraamatus niiviisi eraldi mainitud, aga kahjuks oli minust rääkiv jutt nii ligikaudu 70% ulatuses vale. Vähemalt saime kõhud selle naeruga korralikult treenitud.

Aastavahetus möödus ka lõbusalt. Hea oli seda veeta armsate sõpradega, kellest keegi ei oska uut aastat õigel ajal vastu võtta ("Oot, me ju ei tea, mis kell on?" "Noo, ilutulestikke lastakse juba?" "Noo neid lastakse juba päris kaua.." "Okei, suvaliselt: 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, ma ei saa šampust lahti, 2, 1, oota, ma ei oska seda lahti teha, 1, 1, 1, kork ei tule ära, 1, jeeeee"). Peale meelelahutust saime aastavahetusel 2012 ka palju targemaks: esiteks, saime teada, et Keldritrepp on üks igavamaid joomismänge, mis kunagi eksisteerinud; samahästi oleksime võinud järjest kordamööda ringis juua. Ja teiseks, saime teada, et hoopis Eesti mälumäng on parim joomismäng läbi aegade. Ja no muidugi saime sellevõrra ka nii mitmegi Eestit puudutava fakti võrra targemaks. Millest hetkel ei meenu ükski, aga seda enam jääb see heaks joomismänguks ka tulevikus.

Enne Inglismaale tagasi lendamist oli tunne millegipärast väga-väga veider ja vale. Äraminemishommikul puhkesin täiesti lampi nutma. Ema hakkas ka muidugi tönnima ja see ei olnud üldse meeldiv hetk. Teel lennujaama oli klomp kurgus ja lennujaamas ilmnesid taas probleemid pagasikaaluga (no ei oska ükskõik kui palju kontrolliks kaaludes õige kaaluga pagasit kokku panna) ja kõik oli valesti minemas, aga siis läksin läbi metallivärava ja sealt alates algas lihtsalt üks meeldivamaid reise läbi aegade. Muidugi rahunesin maha. Üks mu hirmudest oli see, et jõuan Liverpooli nii, et võin bussile napilt hiljaks jääda. Aga Liverpoolis olin juba tund aega enne bussi. Astusin lennujaamast välja ja seal..tibutas vihma. Ma olin äkki nii õnnelik. Ei huvitanud ka, et bussini oli nii palju aega veel. 50 minuti ringis seisin lihtsalt vihma käes. Oli nii hea, soe ilm, ja juba seal, enda linnast nii kaugel, aga siiski Inglismaa pinnal, tundsin end nii koduselt ja hästi. Järgmine hirm oli, et ühikasse jõudes on köök segamini ja haiseb (mida muud ma oma puhtust mitte väga armastavatest korterikaaslastest oodata oleks saanud?) ja välja viimata prügikotid on meelitanud meile mingeid elukaid. Ja siis ma jõudsin koju - mind ootasid ees puhtusest säravad, kenasti lõhnavad toad. Sa ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin. Ainsa ebameeldiva üllatusena puudus sügavkülmast mu eelnevalt spetsiaalselt tagasitulekuks jäetud pitsa. Korraks pahandasin, aga siis meenus, kui ilus ja puhas köök välja näeb. Ja kuna seda luksust näeb meie korteris väga harva, siis ei suutnud ma väga kaua pahane olla.

Nädal aega hiljem algas eksamiperiood. Esimesele eksamile jõudsin ma ikka äärmiselt napilt (ei usu, et see fakt nüüd kedagi üllatas). Eksam läks..normaalselt. Selles suhtes, et ma ikka üldse ei osanud seda (sissejuhatus raamatupidamisse on üks kõige segasemaid mooduleid esimesel semestril), aga kui suur on valikvastustega eksami läbikukkumise võimalus? Mul vaja igas eksamis saada minimaalselt 40%. Kuidagi ma ehk selle saan. Vaatab, kui armuline mulle õnn ülikoolis on. Teine eksam (turundus) oli juba kahe päeva pärast. Siin eksamil oli enamiku frustratsioon seotud sellega, et eksam oli valikvastustega ja läbi viidud arvutis, ja ometigi pole me siiani, kaks nädalat hiljem, kätte saanud selle tulemusi. MIS VÕIB OLLA SELLE PÕHJUSEKS ÜTLE MULLE

Jah okei, igal juhul siis oli pikemat sorti vaheaeg minu sessis. Ja siis jõudis kätte


logo maker - http://www.sparklee.com

Jaaah. Viimase eksami päev slash mu segatud tunnetega kaasnev kahekümnes sünnipäev. Õnnelik päev, mis tähistas päris kurba uut vanusenumbrit. Muidugi oli päev kohe algusest peale väga vinge tänu mu never magavatele Eestis resideeruvatele sõpradele. Siis läksin kooli, et lõpetada oma elu esimene sess. Selle viimase eksamiga seondus see hirm, et ma ei oska vastata küsimustele, mis pole valikvastustega. Aga kõik läks paalju-paaalju-paaaalju paremini kui eeldasin ning eksami lõpetasin väga rahulolevalt, olles osanud vastata päris laialdaselt mõlemale eksamis olnud küsimusele.

Ja siis ma astusin eksamiruumist välja, et teada saada, et oli vaja vastata ainult ühele kahest küsimusest, PLUSS need polnud tavalised küsimused, vaid selle ühe küsimuse põhjal oli vaja kirjutada lühiessee.
See imeline feil seljataga, läksin Subwaysse küsima oma sünnipäevaküpsist. Endale märkamatult ostsin küpsise juurde ühe footlongi. Läksin koju, kus aeg möödus kuidagi märkamatult, ja äkki oligi vaja sättida, et Hanna juurde minema hakata. Okei, sättimine läks mul nagu alati oodatust kõvasti kauem, nii et pidin taaskord kodus üksi soojendama hakkama. Olin juba päris vipsine, tegemas Anna-Liisaga sättimise vahepeal järjekordse tundidepikkuse skaibikõne, kui uksele koputasid korterikaaslased, kes tõid maailma kõige nunnuma kaardi. Mingi aeg pärast seda sain lõpuks sätitud ka. Kuna pärast sättimist näeb mu tuba alati välja nagu sealt oleks tornaado läbi käinud, siis tegin siin kauni paintitöö varjamaks toa seisukorda.


Selliseks geordie'ks ma siin muutunud olengi. Arvad, et kandsin õhtul linna minnes veel midagi? YOU ARE WRONG. Ja siia minu pilditöötlemisoskuse leveli määramiseks tasub vist võrdluseks panna sünnipäevaüllatuse mu kaunitarist Chillerilt:


Jaja, ma oskan ka selliseid meistriteoseid luua. SEKIGA.

Sünnipäevaõhtu kohta ütlen igatahes lühidalt, et outfit läks raisku, sest et nagu selgus, pole ma ilmaasjata tekiilat varem jälestanud ja sellest eemale hoidnud.

Sünnipäevajärgne hommik lõppes Alexile feissist uut kutti otsides ja mäki friikaid süües.

Sellelsamal päeval siis, 28.-ndal, meenutas mulle Hanna pärastlõunal, et neil õhtupaiku majapidu. Ütlesin, et polnud veel magamagi jõudnud, ja et ilmselt jääksin seal lihtsalt magama. Kaval neiu siis kohe küsis, et kas ma ei tahagi uuesti üritada oma sünnipäeva nüüd siis õigesti (loe: tekiilata) pidada. Õhtuplaanid olid seega otsustatud. Sinna jõudes olid tekiilanaljad kiired tulema, aga kuna seltskond oli hea, tekitas see vaid veel naljakama õhkkonna. Õhtu jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi lõbusat ja sain tuttavaks mitme maksimaalselt toreda inimesega ja lõpuks jõudsin ka kauaoodatud kluppi kus oma sünnipäeva algselt veetma pidin - kõik läks lihtsalt ideaalselt.  Ei oleks osanud soovidagi paremat sünnipäeva kui seda oli sünnipäev 2.0. Ja ma olengi nüüd alustamas oma 20-ndaid.

Nüüd viimased neli päeva olen üritanud oma magamisgraafikut tavapäraselt korda saada, aga nagu näha praeguse kellaaja järgi, olen ma oma probleemi hoopis süvendanud. Viimati läksin magama kell 6 eile hommikul ja ärganud kell 7 eile õhtul. Jep, on vaja veel pisut vaeva näha vist. Kahe tunni pärast lähme kolmandat päeva vaatama maju järgmiseks aastaks. Kõige masendavam on see, et me tegelikult oleme leidnud oma unistuste maja. Aga siis tuli välja, et peame endaga elama võtma veel ühe noormehe, nii et nüüd me ei mahu oma sinna unistuste majja, mis mõeldud vaid neljale inimesele.

Mul ei ole midagi Michaeli vastu, aga KURAT SEE ON MEIE UNISTUSTE MAJA ok hingan

Lõpetuseks meenutaks sulle, et ootan külla! Ma ise päris Tallinnasse ei taha vist lähiajal tagasi, sest et praegu siin jaanuaris olen lõpuks ometi koolirutiini puudumise tagajärjel saanud nautida kõiki neid siinse ööelu rõõme lõpuks täiel rinnal, aga sõpru igatsen ikka, nii et kui mingi kevadvaheaeg või miski tuleb, siis tule siia ja naudime koos:)

Musid külmale maale!
 

Blog Template by YummyLolly.com