20100614

i didn't think, i experimented

Kus on huvitav blogi? Aadressil http://zoofiil.blogspot.com/ seda pole ja ma mõtlen, et see vist ei ole päris õige.

Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.

Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..

Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.

Paar päeva passisin tühja (wow),  neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.

Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.

Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.
See on tõesti masendav.

Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha.  Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.

Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)

Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.

Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.

Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.
20100609
Tere. Kuna ma ei ole väga ammu kirjutanud (liar), siis annan teada, mis tunded mind viimasel ajal valdavad.

Esiteks, kuna mu tumblrdamine on läinud üle igasuguste piiride, siis ma satun iga päev täiesti ebaseaduslikult ilusate piltide peale. Väike valik siis sullegi, sest et minu tuju tõstavad nad küll.




















Janoh, väike nunnude paraad.










Jaanoh, Jon Kortajarena ja Jensen Acklesi peale ma hakkan kohe nutma, sest et ma ei talu kuumust, nii et AAANDSTOP.

Teiseks, ma nägin ära viimastel päevadel palju häid filme ja nendest räägiks seda, et kinos nähtud "Chloe" oli väga väga vinge, aga täna oli nähtud veel vingem "Invictus". Ja kuna ma kulutasin kogu oma aja tumblri pärlite otsimisele, siis täna sa "Invictusest" rohkem midagi ei kuule. Hiljem kindlasti, ja i mean KINDLASTI. Väga üllatavalt väärt film oli.
20100608
Ma mõtlesin, et kui keegi paneks oma poegadele nimeks Jesus ja no, oletame, Anthony, siis kui ta oleks upset, siis ta ütleks "Jesus, Jesus" ja "Jesus, Anthony" ja see oleks minu meelest naljakas.
 

Blog Template by YummyLolly.com