It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.

Ma pole ammu kirjutanud, aga täna tekkis liiga soe tunne jälle, mis meenutas asju ja samas oli uus ja ja ja

Pole ammu ennast ilusana tundnud lihtsalt niisama.

Filmilaat Marie ja Kristoga ja multimeedia teatud inimestega ja lihtsalt inimesed foreva

Okei, Marie on LEMMIK LEMMIK LEMMIK LEMMIK, tuhandes mõttes. MITTE KEEGI ei hakka minuga kunagi samal ajal naerma peale Marie nende asjade peale, mis, noh, millest teame ainult mina ja Marie. Ilma välja ütlemata. Väikesed punased suusad ja PUUU ja miljonid, sõna otseses mõttes miljonid asjad veel, mis teevad iga Mariega suheldud päeva eriliseks. Lav

Kristo ei lõpeta olemast see, kes ta on, ja siin ma tunnen puudust oma defineerimisoskustest, sest et tahaks seletada, aga no ei. Need on väikesed hetked, mis loevad, ja ükskõik mis sageduse või harvusega (sõnamoodustus ftw) nad ette ka ei tuleks, olen ma nende üle alati aina õnnelikum ja aitäh et aitäh

Keit oma haige lõppematu naeruga. Mõnitamismultikate lapsepõlvega. Muutuva seksika soenguga..

Ja LIINA! Mõnikord ju arvad, et ei oska inimestest midagi uut enam oodata, tunned läbi ja lõhki ja armastad 99% sellest. Ja siis tuleb välja veel üks väike 0,01%, millest sul enne aimu ei olnud ja siis sul tuleb totaalselt armastusetunne, mida sa ei ole tundnud juba väga-väga-väga ammu. Ma armastan sind aina enam ja tihti tuleb tagasi see tunne, mis oli siis kui kõik meie jaoks alles algas, kui olid olemas ülelaskmised püha hambaarsti juurde mineku nimel ja jumalikud sõõrikukohvikuretked. Musi

Ja miljon inimest veel, kes ei tea, mida nad tähendavad. PALJUT! Liigagi

Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.

Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.

Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.

Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.

Sinule teadmiseks kõlab nothing is worth everything minu jaoks küsimusena. Ma ei suuda ette kujutada elu, kus ma ei saaks/ei tohiks/ei tahaks pühendada end kasvõi lühikeseks ajahetkeks millelegi täielikult. Mulle meeldib sõna pühendumine. Nii kõlalt kui ka tähenduselt ja muljelt, mida see endast jätab.

Päev algas tüliga, kuna ma otsustasin emale tõtt rääkida; nagu näha, ma aina veendun, et ema jääbki inimeseks, kellele on tõepoolest meeldivam valetada (SEE ei kõlanud hästi). Hommikupoolik jätkus voodis mullitamisega, tagajärjeks vahune voodi (kuna mu mullitaja vahutab?) ja seebine suu. Ma pakun, et sa saad aru, et ei ole just parim tunne. Pärast seda sõin pool tundi rõngikuid, mitte juustumaitselisi, ja jõin kohvi, et rõve maitse suust minema saada. Sain paari minutiga. Pärast nautisin niisama õgimist. Läksin raamatukokku ja viisin ära Brita raamatud (anna andeks, jah, tõesti alles täna tegelikult), siis sõitsin Kristiinesse, kus otsisin iDreamist iPodi klappe, ja arva ära palju need nõmedad tavalised originaalklapid maksavad? 497 krooni!!!!!!!!!! no tõepoolest, miks olen mina süüdi, et nad ise katki läksid ja ma pean mingi pooletuhandesed uued klapid ostma, ah, ah(?); siis uudistasin igal juhul Apollot, siis Prismat ja läksin tööle. Ja tulin töölt (natukene hiljem siiski). Kerttuga käisime Rimist läbi, tulemuseks üks suur roheline õun taskus, ja muutsime plaanid bussile minna rahulikuks kanatortillaretkeks. Ma pole ammu söönud midagi nii sobivat. Tõsiselt, ainuke asi üle pika aja, mis maitses nagu ta maitsema peakski ja ehk isegi paremini. PAREMINI!! Lõpuks lahkusime, tulemuseks teooriad vanadest meestest noortel autodel ja põnevad friikartulite kasutamisvõimalused, hüvastijätuks soovitas K põllumeestel Viru hotelli tuba rentida. "Arvatavasti on neil pükstes augud, muidu nad ei liibuks nii kaua üksteise vastu."

"Jooksime" bussidele ning ma sõitsin koju. Kojusõit oli rahulik. Ema tõi mulle ananassitarretist vahukoorega. Tegin ise endale kohvi ja siis issi tegi mulle kohvi, siis tuli msni Marie ja OLI TORE ja kuidagi tore päev oli, kui välja arvata väikesed pahandused tööl. (Päevalõpud kujunevad aina meeldivamaks.)

- nägin Meritit, üllatas mind vägaväga oma nunnudusleveliga
- nägin Jevgeni Fokinit, juba teist korda samades riietes, mismõttes??
- nägin Elerit, ei muutu kunagi. Sain seda küll õhtul teada, aga nunnu oli
- nägin Angelat, juba teist korda, juba teist korda sain äärepealt vallandatud, jälle
- nägin Liina Joonast, ei ole selle tagajärjel IKKA VEEL kohe üldse tunnet, et kool on läbi
- nägin Mandzolot, täiesti raudselt blokkis. Nunnu prantsuse keele õpetaja, natuke arg/häbelik?

Vaatan inimestesse väljapoolt. Kõik seesmine tüütas ära. Nii mõttetu on bussis sõita ja ette kujutada, milline kellegi mõttemaailm on, tra tõepoolest, see on maailma kõige tavalisem asi, ei kujuta ette midagi mõttetumat. Lugesin Birk Rohelendi (mis nimi, tõepoolest) (tuleb meelde pallivise ja "Noh, naerate nimede üle"), mõtlesin, no miks miks miks inimesed üritavad nii sügavmõttelised ja lahedad olla. No, mu meelest raamatus ON paar vägagi originaalset mõtet, aga showoffi lõhna on tunda minu meelest küll igas sõnas. Üldmulje tekitab minus isiklikult okserefleksi.

Nii et ma vaatan inimesi väljastpoolt. No tra ma ei oska ju seletada.

Päev oli hea. Triin on tore. Tahaks Marie sünnipäeva, sellel on vähemalt ÜKS väga hea põhjus. JA MA SAIN TAGASI OMA HEA KOHVI, maasikaid ja rabarberikooki ka. Töö ei väsita enam ja mul on hea olla. Ja mul on hea olla.