uus bon iver on ausalt imeline

See, et Kärolin ütles lindudest, kes ta akendesse kogu aeg sisse lendavad, rääkides "cmn, sõbrad" oli ilmselt mu päeva TOP1 hetk, ja see fakt peaks sulle väga täpselt edastama selle info, et kipsiga kodus passida ei ole just teab kui vahva.

3 weeks to go.
3 weeks to go.
3 WEEKS TO GO.

Igatahes jah, oli väga kena plaan õppida selle aja sees natuke prantsuse keelt, mis mulle kolmest aastast väga külge pole jäänud, ja lugeda läbi tuhat ilusat raamatut, aga kuna ma vahepeal sain oma Vostro kätte, siis jah, praegu on 24/7 vaatamisel filmid.

Kirjandis sain palju punkte (selle kohta draftides taas üks pikk sissekanne, mida ma jälle ei viitsi avaldada), seega sain sisse Newcastlesse ja kõik läheb maxhästi selles suhtes. Kui ma vaid ei peaks nii palju vaeva nägema kõigi nende paberitega ja lõputunnistustega, mida ma pean mingi hullu raha eest tõlkida laskma ja mingid notari kinnitused selle peale saama. Tõeline põrgu - samas aga päris madal hind, mida maksta sellise võimaluse eest. Ma olen õnnelik. JA bored to death, mis on muuhulgas ka mu uue lemmiksarja nimi.

Ma ei salli seda sissekannet, kuna see räägib mulle olulistest asjadest koledas keeles ja seletamata, kui olulised nad mulle on. Aitäh tähelepanu eest.

PS. Tead seda tunnet, kui leiad oma iTunesist laule, mille olemasolust sa teadlik ei olnud, ja nad osutuvad esimese kuulamisega lemmikuks? Nojah, viimasel ajal väga tuttav tunne.

if you're not wasted, the day is

Kuidagi sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.

Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.

Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.

Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!

Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.

Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.

The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.

lugemismõnu

"Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid."

Nii nõustun selleaastase kultuuriveduri valikuga. Sõpruse tagasitulek paremana kui kunagi varem on kindlasti üks mu selleaastaseid (eelmiseaastaseid?) tippsündmusi.

Veel ma naudin siiani "Meister ja Margaritat", võtsin täna raamatukogust kohustuslikku Hemingwayd (eesti keeles, isegi ei tea miks, arvatavasti ei loe jälle läbi) ja Postimees kuidagi aina rõõmustab.

Nüüd siis mu filmikeelust iseendale. Nagu sa arvata võid, ei pidanud ma väga kaua vastu, eriti arvestades seda, et Blue Valentine tuli välja. Muidugi ei suutnud ma ju piratebays mitte ringi luusida ja hakkaski pihta mu lõpmatu filmide tõmbamine, mille ma endale sellel aastal ära keelasin. Asi läheb aga peale ettearvatava ka paradoksaalseks: kino ma somewhy enam üldse ei naudi, isegi täiesti veatu Blue Valentine jättis mingi tühja tunde sisse. Mitte heas mõttes tühja. Sama Somewhere'iga, millest pidi saama ka üks talve suurimaid naudinguid. Lohutan end ainult sellega, et Sofia Coppola filmid lähevad mulle alati peale alles pärast 3.-ndat vaatamist umbes.  Igatahes mu point oli ikkagi see, et filmid lähevad (vähemalt minu peas) aina halvemaks, kinoisu aga pöördvõrdelises seoses eelneva faktiga aina kasvab.

Kas meile meeldib kasutada matemaatilisi, füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi termineid, rääkides oma elust? Obviously

Igatahes, täna läheb vaatamisele Brick ja The Fighter ja arvatavasti ma pettun jälle, sest et acclaimed ja mulle väga kaua juba huvi pakkuva Bricki esimestel minutitel sain ma juba selle nõmeda tunde, mis ma alati saan, kui film algab lõpust. Tead, jah? See on mu meelest nii lame.

Tegelikult ainukesed filmid, mis mulle ikka veel naudingut pakuvad, on mu vanad lemmikud Chinatown ja In Bruges. Isegi muud, mis mul listographys ära märgitud nagu lemmikud, hakkavad oma võlu vaikselt kaotama ja muutuma linkidest lihtsalt boldiks või lausa kursiiviks.

Kool on lihtsalt masendav (nädal näeb välja umbes selline: tühi passimine, tühi passimine, tühi passimine, 15 000 tööd ühel päeval, tühi passimine). Üle pika aja lähen saksa keelde, laupäeval on eesti keele olümpiaadi Tallinna voor ja järgmisel reedel inglise keele olümpiaaa aaaa aaad! Muud ei oota. Isegi kinno ei ole tahtmist minna, sest et raha kulub väga kiiresti (lambised diilid ja spontaansed söögikorrad) ja nagu ütleb Kristo, milleks kulutada isegi need maailma mõistes vähesed 3,20 euri filmide peale, kui kodus saab kõike näha tasuta. Ma olen jälle raamatumaailma sukeldumas (ja ma olen seda ära märkinud siin blogis kõigest igas postituses vähemalt 3 korda).

Kõik mu sissekanded on üksteise koopiad ja on tahtmine lihtsalt lõpetada see poinditu kirjutamine, aga miski tõmbab mind kogu aeg tagasi selle tühja ruumi juurde, mida saab oma lollakate sõnadega täita. Vähemalt on midagi, mis kammib, ja on sõbrad või kuidas iganes sa nimetad neid inimesi, kes sünnipäeva lähenedes äkki sinuga hästi läbi saama hakkavad.

jah

Kuidas ma selle sügise veetsin

On üks vene film, mida ma ebareaalselt näha tahan. Ja peale selle ning et antud hetkel olen ma põnevil ja Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bombi vaatamas, et tule täna enam ühtegi filmiuudist. Ma usun, et me kõik oleme selle üle õnnelikud.

Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.

Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.

Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja

miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.

Tead seda tunnet?

al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen

Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..

Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.

Oli see eile või täna vö. Ju siis täna, kui ei mäleta. Vaatasin öösel enne tuttuminemist Revolutionary Roadi ära. Alguses arvasin, et Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio hakkavad kogu aeg Titanicut meenutama ja ma hakkan jälle naerma (Titanic oli naljakas), aga ei. Muidugi ei suutnud Kate mängida Leonardoga samavanust tüdrukut, nagu seda ilmselgelt soovis režissöör, aga rollid siiski tõepoolest olid täpselt nende jaoks loodud. Või ma jälle jäin kõike, mis mulle ette visati, uskuma. Tola. Mida iganes, õ.

Niisiis vaatasin ära ja ohho kell oli 2:16 ja mul oli võimalus täpselt ära märkida, millal siis hakkab pihta öö lemmikfaas, kui tänavatuled kustus on. Ootasin ja selgus, et 2:38, aga see on vist suhteline. Kuna ükskord ärkasin kell 2:33 (või lihtsalt avastasin see kell) ja kõik oli juba lemmik.

Ärkasin kell 6:30, mis tähendab, et ärkasin kell 6:50. Rääkisin isaga, pesin pead (seda šampooni tuleb ja tuleb, SAA OTSA JUBA!!) ja läksin mingile malevakokkutulekule vms. Ma vihkan malevaid. Tõepoolest, ma nii vihkan malevaid. Aga mu rühmajuhid olid jube nunnud (eriti poiss, aga see oli vist loogiline). Btw, orkutis ei ole üldse nunnud. See selleks. Sain asjad kätte ja sammusin mäkki, et ootamisaega magusamaks teha. Vahvlijäätis näpus, kõmpisin mööda vanalinna, et Kerttut leida. Sain aru, mida elas üle Liina, kui mind otsis, aga Liina vist ei saa aru, mida ma täna läbi elasin, temperatuur ei olnud tol päeval ilmselgelt 26 kraadi. Pidin ära surema, kui meenus, et vajan pruuni ümbrikut. Läksin mööda Viru tänavat, kui äkki lendas mulle vastu naeratav Mandzolo ja karjus BONJOUR ja see oli vist päeva kõige lõbusam hetk, kuna ma igatsen Mandzolot ja jah ma tõesti igatsen teda. Lõpuks jõudsin postkontorisse. MA TÕSISELT OLEN VALMIS ESITAMA EESTI POSTILE KAEBUSE, kuna postkontori müüja ON maailma kõige tuimem ja negatiivsem teenindaja, kellega ma elus kokku puutunud olen. Haige päevarikkuja. Läksin Apollosse, et tuju tõsta, aga jalad hakkasid valutama, nii et väga tujutõstev see tripp kahjuks ei olnud. Seeeest oli seda tripp Rahva Raamatusse, my love. Midagi ma sealt ei saanud (nauding välja arvatud), aga paistsid silma paar raamatut. Ühest olen kuulnud, teine lihtsalt rõõmustas haigelt. I Kris Moori 'Homefucking is killing prostitution', II Armin Kõomäe 'Pagejad'. Armin Kõomägi I miss you. Igal juhul, sain emaga kokku, ostsime vajalikud asjad ära. MIKS MU SUGULASED SAAVAD KALAPOEG NEMO KUJULISED MULLITAJAD JA MINA MITTE. Miks mitte ka. Aga miks ka mitte. Mida iganes. Vähemalt sain ma ankrukõrvarõngad. Jeje!

Viisin emme Pizza Grandesse, uus lempar. Saime kõhud täis ja liikusime koju. Bussi peal armusin ära ühte ee umbes 80-aastasesse. TA OLI VIST KUNAGI HAIGELT ILUS MEES, NO HAIGELT. Ja tal on siiamaani ilus hääl ja ilusad silmad. Oo ma pole elu sees nii ilusaid silmi näinud. Ja ta oli ise üliilus ja tal olid üliilusad riided seljas!!! Ma pole seda 80-aastaste juures ammu täheldanud. Tõsiselt ammu. Ma nii tahaksin teda pildistada. Hakkasin nüüd mõtlema, ja mul tuli 2 sekundi jooksul meelde juba 3 inimest, keda ma olen 36 peal näinud ja pildistada tahtnud. Ja ema veel vingub, miks me trolliga koju ei lähe, kiiremini saab ju. My ass.

Mul on uus kott, mis on väiksem kui eelnevad (see on ka soetamise põhjus), aga mahutab, no PEAAEGU sama palju. Ja uus triibuline maika (ta ei ole maika, ta on hallikashall) oli täna ka mugav ja ankruearringud on mul ka olemasssss ja üldse olin ma täna väike madrus. Kuigi Kerttut ei leidnudki. (see kott ei läinud üldse teemasse ma pakun)

Have a nice day; läksin salasaadetist kohale viima. (loe: sulama ja pisteid saama - smuutit tahaks)