20090828
Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.
20090815
Tõesti, ei ole soovi kodus elada enam
20090809
Ma vihkan Bloggerit, kuna mul oli tehtud ülipikk sissekanne eilsest ja siis Mozilla crashis ja siis sissekannet enam ei olnud. Seda faking enam ei olnud ja ma ei viitsi enam midagi kirjutada kui et oli super päev ja fantastiline öö ja lämbne hommik (oleks võinud paremgi olla, aga mind ei huvita, mul olid maailma parimad inimesed kaasas ja ülejäänud võib tagaplaanile jääda) (taustalauljaks). Ma arvan, et Deisi on sitaks vinge ja ma ei vahetaks tänahommikust kellakolmest vessut tähesaju ja kammimiste ja otsasaavate tikkude ja sädemete ja täiskuuga mitte millegi vastu ära.

Tra, august tuleb eluparim, ja faking Blogger ajab mind haigelt närvi.
20090807
Ilmselgelt depressiivseks osutub fakt, et ma ei ole oma 17. eluaastaks ikka veel kuskile omadega jõudnud. Aina kohtan ja kohtan inimesi, kes teavad, kuhu nad lähevad, ning tulevik ei paista neid hirmutavat. Muidugi, enda lohutuseks võib mainida, et sellel samal teel tulevad vastu ka inimesed, kes on sama segaduses kui mina, kuid see ei ole mingi vabandus iseenda ees. Ma arvan. Jah.

Võib-olla tahan ma õppida kuradi veemajandust kuskil faking Maaülikoolis (guugeldasin just seda, fantastiline), võib-olla lähen ma kuradi poemüüjaks. Maailma teise otsa - ebareaalne. Hetkel kõlab tegelikult põnevalt ükskõik milline iseseisev elu jätk, aga mind ei rahusta teadmatus. Millalgi ütlesin, et olen nüüd spontaansem. Aga nüüd, end korralikult, sügavalt uurides, leidsin, et pinge on ikka veel sees ja just nimelt see ei lasegi mul kõike juhtuvat (selle kõige nimi on elu), kui palju ma seda ka ei naudiks, rahulikult võtta.

See, et pool maakera soovib hetkel minna õppima fotograafiks või disaineriks, näitab ju midagi. Ma ei suuda uskuda, et see kuragi Keegi jättis maailma ilma inimestest, kes tahavad õppida (või siis peavad õppima; probleem jääb probleemiks) midagi vajalikku, selle asemel, et unistada ajani, kui on juba liiga hilja, et ümber õppida ja õiged prioriteedid uuesti paika panna, elupõletajaks olemisest. Sest enamuse unistus seisnebki ju arvatavasti pigem mittemillegitegemises kui tõesti kunstiga tegelemises. Huvitav, kuidas peaksid kunstiülikoolid välja sõeluma inimestest, kes ei oska ning tõepoolest ei taha tegeleda mitte millegi muuga kui kunstiga, omakasupüüdlikud laiskvorstid. See veider küsimus vaevab mind juba pikemat aega aga mitte isiklikul, vaid globaalsel tasandil. Kahjuks tuleb tunnistada, et parim olen ma siiski vaid omaenda probleemide lahkamises, globaalsus ei ole kindlasti mu tugevaim külg. Aga ma tõesti, tõesti üritan aru saada, kus peitub see piir originaalsuse ja lühiteede vahel. Väiksest peale arvasin, et olen ühel pool seda joont, kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma, et pole vist ehtsuse poolele just väga kaua kuulunud.

Kadunud on mu võime nautida, lahkumiskingituseks jättis nauding mulle mälestused, et saaksin natuke mängida inimest. Kes ma tegelikult olen? 17 aastat üritasin asju avastada ning mõnda aega kogesin isegi äratundmistunnet, vahepeal vaatasin oma mõneajalisele eluarmastusele täpselt otse silma (!). Intiimsel kaugusel isegi, kuid nüüd on kõik kadunud, ma seisan üksi ja õnneks vähemalt TUNNEN, et miski ei klapi, miski ei klapi kohe päris tõsiselt. Juba pikemat aega. Ma tean, et probleem on olemas, kuid kas pidev paranoiline uurimine enda sees mitte ei süvenda seda?

Mu aju kõrbeb. KUIGI [on olemas ka helge külg]! Ma lõpuks jälle mõtlen, järelikult olen olemas. Võib-olla on mõistus koju tulemas, ning äkki on see teeviidaks järgmise eluarmastuse juurde. Vähemaga leppida mina isiklikult ei soovi.
20090805
Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.
20090804
Kiiremini, see tunne ei saa nii kaua kesta. Ma pole nii ammu selliseid sissekandeid teinud, sellel ühel ja ainsalt tundel põhinevaid nõmedaid ilast tilkuvaid sissekandeid.

Mis räägivad lambistest asjadest. Me kunagi Anitaga rääkisime, millal me kirjutada saame. Ma vist panin oma hinnanguga mööda.
20090802
Ma olen jälle eemalolev. Ilus sõna, ilus tunne. Õige muusika ja tunded on täiesti seinast seina - valik on suur. Leidsin täna päris puhtjuhuslikult mingi lehe, kust saab, küll raha eest, aga siiski, tõmmata muusikat, mis tekitab identseid tundeid nendega, mida tekitab näiteks kokaiin (meenuvad Dumbo heroiininaljad, eks, Liinux). Veel oli müügil mingi pala, mis tekitab orgasmi, ja isegi kommentaarid, mida oli sadu, nõustusid, et muusika tõesti annab lubatud efekti. Päris reaalne. Kas pole.

Just hakkasin neid jälle guugeldama ja öeldud on, et see on mingi uus spämmimoodus. Pettumus missugune, ma juba uskusin, et muusika on kõikvõimas.

Veel paar minutit guuglit ja juba on valmis uued tulemused, pluss tasuta tõmbamine. Üks naljakas kommentaar.
after researching the subject, im convinced. but whenever I listen, I get kinda scared... I mean, these sounds are frickin' CRAZY. Some frickin alien stuff... I feel like any message can be injected into me- what if I go crazy and murder someone?

just a thought.


Nojah, edu selle avastamisega.

Ikka veel kapsapiruka tuju. Ja ma ei tea, eilne läks rumalalt. Ilus oli muidugi uinuda Fox Crime'i rahustavate helide saatel, kuid siiski, ootasin kergelt teistsugust elamust nii oodatud öölt. Ja kuigi praegu on naljakas mõelda ülelastud saamise peale, tegelikult ega siin mingit nalja ei ole. Mul jälle pankrot ja pilet suve lõppu või kuidas iganes seda imelikku plaani nimetada, jäi ostmata. Kuigi kui lõpuks kõik võlad kätte saada, peaks saama korraliku summa kokku ning ma olen jälle plussis. Dexterit võiks telekast rohkem tulla ja kapsapirukat võiks rohkem süüa ja vihma võiks lõpuks nädal otsa sadada. KA nädalavahetusel, kuna ma siiski ei soovi seda uut telkimiselamust justnimelt nende inimestega. Kes nad mulle on? Ma ei tunne ühtegi neist ning draama juba käib. Film missugune jällegi.

Filmidest rääkides meenusid täna suhteliselt kogemata Seven Pounds ja Closer, mis mõlemad mulle ebareaalselt südamesse pugesid (viimane eriti!). Tahaks uuesti näha. Nagu ka Munichit. Pean aga leppima hoopis veel ühe päris toreda Lucky Number Sleviniga, mis täna telekast tuleb. See pole otse loomulikult ligilähedalgi eelmainitud nunnudele, aga filminälg tapab, nii et leppima peab.

Seekord lepin paljuga, kuigi ei ole absoluutselt mingit eesmärki, asja, mille nimel ootamist taluda. See on vist justkui nagu edasiminek? Ma ei saa aru.
 

Blog Template by YummyLolly.com