tag:blogger.com,1999:blog-8088504410205971602024-02-08T07:34:37.355+02:00habrassofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.comBlogger144125tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-5955923969647090832019-01-25T00:37:00.001+02:002020-11-27T21:25:33.047+02:00Kallis aasta<span style="font-size: x-large;">Tere </span>2019. Tere-tere. Igatsen eesti keelt. Igatsen keeli. Igatsen Tallinna. Igatsen Newcastle'it. Igatsen Körri.
Muidu igatsustele vaatamata on kõik päris lahe, aga nagu niimoodi rahulikult lahe. Kuidas nii? Seletaks, et rahulikult lahe tähendab, et õnn on vaikne. Ei röögi ja ei pane mind aru kaotama, vaid saladuslikult sosistab mulle kõrva <i>llllaahhheeeee</i>. Et kui oled liiga lihtsalt erutatav, liiga vali, ehk ei märkagi kui õnnelik oled. <i>It's the little things and all that...</i><br />
<i><br /></i>
<span style="font-size: x-large;">Palju</span> asju on toimumas, nende hulgas ei ole rasedust, maailmas ringi rändamist ega koera. Parima uudisena loeksin seda, et ma võib-olla olen aru saamas, mida ma karjäärialaselt tahan, aga võib-olla ei ole ka. Kõik uksed on muidugi alati avatud, aga ustest läbi käimine tüütab ära mõne aja pärast, sest et tahaks nagu trepist üles ka vahel minna. Nii et jätsin selle uksepõneviku natukeseks ajaks, et üritada midagi korralikult lõpuks teha. Hea avaliku sektori organisatsioon (jah, ma ka ei suuda uskuda, et töötan avalikus sektoris, ma pole kunagi end kuskil mujal kui erasektoris näinud, aga mis siin öelda, uks tundus päris vahva olevat), kus inimesed algul tundusid kuivana, aga avasid end mulle varsti väga kenasti. Töö ise on kindlasti kuiv, aga pidin alustama igavast lihtsast positsioonist, et siis mugavamalt järgmisele korrusele hüpata. Silmapiir on kaunis ja teekond on siiani olnud mõnus. Aga siis vastukaaluks mainiks, et olen siin tööl 4 kuud olnud, nii et räägime 8 kuu pärast. Kahelt eelnevalt töölt lahkusin umbes 11 kuu möödudes, nii et kui 12 kuu testi läbin, on olukord hea.<br />
<br />
Veel olen ma ostnud maja armsas inglise linnakeses, ja elan seal väga mõnusat elu oma kahe lemmikuga:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://4.bp.blogspot.com/-1UZUOf2ffKQ/XEo6Oj_z_bI/AAAAAAAAH4k/Y_FBcz7Zdjsxd_pKPmGxAuvFLPpSn5V8QCLcBGAs/s1600/IMG_20170624_163326177.jpg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="900" data-original-width="1600" height="225" src="https://4.bp.blogspot.com/-1UZUOf2ffKQ/XEo6Oj_z_bI/AAAAAAAAH4k/Y_FBcz7Zdjsxd_pKPmGxAuvFLPpSn5V8QCLcBGAs/s400/IMG_20170624_163326177.jpg" width="400" /></a><a href="https://3.bp.blogspot.com/-lTGHg6QGhy0/XEo6bXryHnI/AAAAAAAAH4o/o5NT6c5PmTM-7L94DlHYeP3C8uV2uXSyQCLcBGAs/s1600/IMG_20190112_123043812.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="900" height="320" src="https://3.bp.blogspot.com/-lTGHg6QGhy0/XEo6bXryHnI/AAAAAAAAH4o/o5NT6c5PmTM-7L94DlHYeP3C8uV2uXSyQCLcBGAs/s320/IMG_20190112_123043812.jpg" width="180" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Elu meil igav ei ole ja nalja jagub.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<span style="font-size: x-large;">Rohkem</span> mul selliseid suuri uudiseid ei ole, aga üldiselt tahtsin lihtsalt dokumenteerida seda tunnet, et elu on aastal 2019 päris vinge ja tundub, et aina paremaks ta läheb. Mida muud öelda. Paljut on toimunud viimase 5 aasta jooksul, aga rääkida kõigest ei tahagi, sest et elame <i>in the now</i> nüüd. Nii mõndagi vaja korda saata järgmise paari aasta vältel. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Aga loodan, et kõigil on elud vahvad, toredad ja huvitavad, ja mis peamine, loodan, et see 10 aasta tagune sina, keda sa nii suure entusiasmiga #10yearchallenge'is postitad, oleks su üle uhke ja lausa hämmastuses sellest, mis sorti tegelane sinust välja tuli. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Musid! Varsti näeb. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
P.S. Siin soe; kui Eesti miinustemperatuuridest kopp ees, tule külla!</div>
sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-53063388840304021072014-02-20T04:27:00.000+02:002014-02-20T04:35:24.540+02:00long time no seaKell on pool 1 öösel.<br />
<br />
Mul on ebamugav siin praegu alustada, kuna kunagi mu blogi loeti, ja on häbi, et jätsin selle unarusse. Kuidagi nii palju kõike juhtus korraga, et ei osanud midagi välja tuua, ja kõigest kirjutada ka mahti polnud. Aga nüüd on ilmselgelt vajadus kas endast midagi välja saada või endast teada anda. Mõni aasta tagasi, mäletan, kirjutasin üles uusaastalubaduse vähem säutsuda ja rohkem blogida. Nüüd vahel piilun oma tvitterit ja sealgi pole teab kui palju üleval. Sealse tühjuse põhjuseid on kaks: esiteks olen üldiselt muutnud oma suhet sotsiaalvõrgustikega (sotsiaalne pole ma kunagi olnud, aga üllatuseks endalegi suudan ikka veel aastast aastasse järjekindlalt oma kokkupuudet interneti sotsiaalse osaga vähendada, sellest täielikult kadumata) ja teiseks olen uues elus uute inimestega vanad semud unarusse jätnud. Tihti on isegi eriti tähtsad olukorrad ja sündmused mu elus sõpradele Eestis täiesti teadmatud, ja kuna tvitteri olen jätnud pühaks eestikeelseks paigaks enda jaoks (mis on küll jubeda-koleda olematut slängi täis keelega, aga kui kellelegi, siis ainult eesti keelt rääkijaile arusaadav), siis vahel isegi kui tahaks midagi säutsuda, mõtlen, et mis ma ikka internetti raiskan, nagunii keegi ei tea, millest ma räägin.
Nüüd ka ei oskaks millestki alustada, kui tahaksin kõike, millest nii kaua rääkinud pole, siia jäädvustada. Aga ei võta ette seda võimatut ülesannet ja teen hoopis oma pinboard-postituse, mäletad?, kui selle asemel, et kirjutada pikk voolav mõttelõng, kleepisin kokku väikeseid detaile ja pisilugusid, mis andsid küll ehk katkendliku, aga see-eest mitmekülgse ülevaate mu elust antud hetkel.<br />
<br />
Töö on vist üks kindlamaid asju mu elus praegu. Vahel, tead, ei ole üldse mingit tahtmist voodist üles tõusta, ja mul on selliseid päevi üldiselt rohkem kui enamikul. Ja siis ühele päevale järgneb teine, ja enne kui tead, ei taha midagi teha ja kuskile minna. Ülikool on selline vabatahtlik asi (ei ole, aga no võtab aega enne kui midagi juhtub), aga töösse pole ma kunagi nii suvaliselt suhtunud nagu õppimisse - kui töö on, ei ole varianti, et jääd voodisse vedelema. Ja erinevalt mu suvetöödest Inglismaal on praegune baaritöö lihtsalt something else: juunikuust alates, kui seal alustasin, olen kohanud nii palju vahvaid inimesi, ja ma kindlasti ei räägi ainult igavest nalja pakkuvatest klientidest. See töö teeb mind niivõrd õnnelikuks, mis sest, et klaasikorjaja, mis ma ametlikult praegu olen, (kuigi just alles hakkasin leti taga ka töötama) ei ole just glamuurseim amet ja ausalt öeldes keegi seda tööd eriti ei salli ja teha ei taha, aga mina leidsin selles midagi head ja naudinguga teen seda oma managerite sõnul paremini kui keegi, kes neil viimase 5 aasta jooksul töötanud on. Nii hea on alustada vahetust tiimiga, kes sind hindab nii isiklikult kui ka professionaalselt. Jahhhh sõna "professionaalne" kõlab võib-olla pisut üleliigsena, rääkides nii labasest tööst, aga ma olen oma elus piisavalt palju labaseid töid teinud (loomaed? põllud? Rimi? hallooo), ja kuskil pole tundnud, et oleks kohane seda kasutada, aga siin tööl pannakse mind end tundma professionaalina selle sõna parimas tähenduses. Ja nüüd alustasin jookide serveerimist ka, nii et varsti on sul sõprusringkonnas üks lahe vend, kes õlle valada oskab (mis on mu üllatuseks KEERULINE) ja vingeid kokteile segab. Kõige kurvem asi mu töö juures on vist see, et inimesed muudkui vahetuvad. Enamik tuleb töötama kas ülikooli kõrvalt või vahetööna, kuni midagi paremat leiavad. Ja siis ilmselgelt kas jääb õppimise kõrvalt vähe aega või leitakse midagi paremat. Just hakkad looma päris sidet inimestega, vahetused just hakkavad paika loksuma, tekivad päevad, kus töötavad sama lemmikud koos, ja äkki on kõik läinud, ja pead kõike otsast alustama uutega. Mis teha.<br />
<br />
Teisipäeval oli üks mu lemmikuid vahetusi siiani, ja pean jagama kahte vestlust, ühte pealtkuuldut, klientide lauast, ja ühte kaastöötajaga.<br />
<br />
Laud, 5-6 noormeest, on seal istunud nii paar tundi juba, kui kuulen järgmist:<br />
A: Sooo, it's Jack's birthday, so-<br />
B: Wait, what?<br />
A: Umm yeah, we're here to celebrate Jack's birthday..?<br />
C: No it's not, what are you talking about? Jack?<br />
J: Yeah guys..it is.<br />
D: Whaaat, happy birthday buddy!!<br />
E: Hey Jack how old are you?<br />
J: 22..<br />
B: Whaaat<br />
<br />
Naersin end kringliks. Samas mõtlesin, et jep, oled 21 ja kõik sünnipäevad hakkavad sealt alates allamäge minema, mis? Tõsi mis tõsi.<br />
<br />
Ja siis rääkisin Hannah'ga. Üks meesterahvas oli viimasel ajal baaris päris tihti oma nägu näidanud ja mulle kriipilt naeratanud iga kord. Mitte et mulle kliendid kunagi ei naerataks, see vend lihtsalt nägi selline välja, et ausalt ma lihtsalt eeldasin, et ta hobiks on inimeste jälitamine ja tapmine.<br />
S: Hey I saw you've been chatting to that guy who looks really creepy for the past hour, who is he? He's been around the bar a lot lately.<br />
H: Oh yeah he's a proper creep. Started talking to me a couple of weeks ago, and has been showing up in the bar every day ever since, just like, distracting me from work.<br />
S: Every day? Gosh, at least he's not talking to me. Looks so creepy I don't know how you do this.<br />
H: Oh yeah this one day he showed up at my house with his dog.<br />
S: Whatttttttt?<br />
H: Like yeah, I'm at home and he just shows up and goes "Do you wanna walk my dog?" and I'm thinking, how the fuck did you know where I live.<br />
S: HANNAH I CANNOT BELIEVE THIS, I am fucking scared for you, how is the police not involved yet??<br />
H: And this one day I had a date here at the bar, and the creep was literally standing behind me the whole date. And then my date goes to the bathroom and the creep comes to me and asks "Will you go out with me, for like, drinks?" and I go, what the fuck.<br />
S: YEAH HANNAH WHAT THE FUCK, I am coming here seeing you amicably chat with that creepy looking dude, hoping you'll tell me ah no, he just looks creepy, a total sweetheart though, and this is what you tell me, that he's like a hundred times worse than what I imagined?? How you're still alive is a fucking mystery.<br />
H: I know..<br />
<br />
Issand, ma naeraks selle loo peale, aga vean kihla, et see kriiper tuleb sellel nädalavahetusel ka baari ju. Vahva. Jään ootama.<br />
<br />
Mis siis veel. Ülikooliga on kõik korras. Ma ei ütleks, et õpin teab kui palju loengutest endist, aga kõik kuuldu paneb mõtlema aina rohkem, ja ilmselgelt muutuvad kõik mõtteprotsessid aina kergemaks, mida rohkem oma alast tead. Loen lehti, jälgin, mis turunduses toimub üldiselt, ja tead, päris hea täiskasvanuks olemise tunne on mind sellepärast viimasel ajal täitnud, et tekib mingigi tunne, et olen mingil alal expertise'i arendamas. Sain seda tunnet veel meeldival määral kogetud praktikaavaldusi kirjutades. Warner Brosi praktikaavaldustes olid küsimused, millele vastuseid välja mõeldes ei suutnud ma uskuda, et mu unistuste töö päriselt eksisteerib ja et ma tunnen end lausa veidi kvalifitseerituna selle jaoks.<br />
<br />
Täiskasvanuks saamisest rääkides sain pangast hiljuti kõne, et kuna mul on nüüd püsiv sissetulek, on mul võimalus 1250-naelase limiidiga krediitkaart vormistada. Mõtlesin, et mine perse, kas ma näen und? Niimodi saadakse suureks.<br />
<br />
Või siis mitte. Eelmisel nädalavahetusel sattusin sellise meeldiva supi sisse, et suutsin kolme päeva sees kaotada telefon ja sissepääsukaart ülikooli ning jääda oma tahvelarvutita. Kolmel eraldi korral. Olin absoluutselt igasuguse ühenduseta nii umbes poolteist päeva (tundus nagu kuu vähemalt), ja nii umbes iga teine minut sellest päevast kulus mul mõtlemisele, et kuidas nii loll nagu ma olla saab, et mitte ainult lased korra sellisel asjal juhtuda, vaid siis veel kaks korda kahel järgneval päeval. Kuidas lihtsalt.<br />
<br />
Igastahes. Olen nüüd pisut unine, kell näitab pool kolm ja tahvelarvutil (jep, sain kõik oma vidinad õnnelikult tagasi ja uue smartcardi vormistatud) trükkimine pole just teab mis lõbu, nii et ma tänaseks lõpetan. Võib-olla sa ei loe seda sissekannet, aga äkki loed, aga ikkagi ei saa aru, kuidas mul läheb siin, nii et I'll spell it out for you: ma olen väga õnnelik. Kõik on hästi. Saada mulle oma aadress, sest et ma arvan, et kui inimesed on õnnelikud, peaksid nad sõpradele postkaarte saatma. Musid-kallid taas lumeta Inglismaalt!<br />
<br />
Ja ma lihtsalt niisama, igaks juhuks, vabandan, et pole seda sissekannet vormistanud mitte kuidagi (ajan arvuti süüks jälle) ja selle eest ka, et mu eesti keel roostes on. Ise ma seda enam ei kuule, et valesti räägin, aga vahel keegi ütleb, et kuule, nii ei räägita, või et kas sa just leiutasid uue sõna või? Anna palun märku kõigist mu vigadest, ja ma omalt poolt panustan eesti keele mäletamisse niipalju, et loen Mati Unti praegu. Head ööd ja peaaegu hommikut tegelikult juba Tallinnas :)
sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-91884997513539933052012-04-05T03:51:00.003+03:002012-04-05T03:51:37.812+03:00pargiinspektsioon<b><span style="font-size: x-large;">Kuna</span></b> me Karliga oleme vedelenud siin juba kaks nädalat mitte midagi tehes (ta on õppinud, aga enda arust nii vähe, et see käib tema arvates ka niisama vedelemise alla), siis otsustasime, et läheks reedel parki ilusaid ilmu nautima. Me oleme teadagi suured magajad, nii et otsustasime, et tulen kell 2 (kui tulin kolmapäeval ta juurde kell 10:30, nagu kokku leppinud olime, pidin läbi killerpõõsaste ta akna juurde ronima, et teda äratada, mis oli päris challenging, arvestades, et 1) põõsad olid okkalised, 2) põõsad olid minust kõrgemad, 3) mul oli minimaalselt riideid seljas, +20 kraadi daaaa ja 4) täpselt ta akna ees oli mingi nõgeseistandus. Ühesõnaga ma ei viitsinud seda uuesti läbi elada). Aga otse loomulikult, kui üks meist sisse ei maga, siis teine kindlasti magab. Seekord olin see mina. Üritasin kasutada oma mittemagamistehnikat, aga see ei läinud läbi, nii et kell 14:30 oli Karl mulle helistamas, et mind äratada. Noh, kuidagi tegin kiirsättimist ja jooksin linna. Pidime minema Exhibition Parki, mis olevat üks mõttetumaid parke siin, aga see oli Karli majale kõige lähemal. Meie esialgne plaan nägi välja nii, et lähme parki, loeme veits päikese käes, sööme vahepeal ja kõik. Aga noh, läksime parki, sõime sekiga ära kõik mida Karl kaasa pakkis (üritab mulle aasia kööki tutvustada, see on siiani läinud palju paremini kui ma arvata oleksin osanud), ja siis rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja mingi aeg tuli jutu vahele et ma pole veel õieti tutvunud Jesmond Dene'iga - pargiga, mille lähedal elan järgmisel aastal. See on üks suur park, mis on suhteliselt linna uhkus vms, kuigi ausalt öeldes oleksin ma iga siinse pargi üle uhke. Igatahes seadsime sammud sinna ja juba siis ma kuidagi hakkasin aimama, et me oma raamatuid täna lahti ei tee.<br />
<br />
Algul ekslesime mööda Jesmondit veits, nägin suhteliselt esimest korda, kui vinges kohas ma järgmisel aastal elan. Ma nagu muidugi olen uurinud, ja nii mulle seda kirjeldatud ongi, et see on üks mõnusalt lively koht, kus on palju pisikesi baare ja poode, ja et üldsegi on ilus, aga issand, see kui ma lõpuks neid õigeid tänavaid ka nägin, see oli ikka nii palju parem tunne. Jättis ebareaalse mulje. Vääääga suur understatement oleks öelda, et ootan järgmist aastat.<br />
<br />
Igatahes, kõnnin mööda tänavat, äkki vaatan oma pükse, mul on puusa pealt õmblus mingi 4 cm lahti tulnud. Naersime end segaseks sellel teemal, kuidas ma koju tõenäoliselt püksata jõuan. Nagu, see on kõige lambisem asi, mis juhtuda sai. Ma isegi ei teinud midagi erilist nendes pükstes täna ja enda arust ei läinud ka millegi vastu, üldsegi, mul oli kott selle koha ees, ja kott polnud katki.. Jesmondi müsteerium noh. Olin nagu näha pargis enne liiga palju söönud, aga kogu rasv läks ühte puusa. Muidugi.<br />
<br />
Eksisime ära tänu minule, kes ma lambisel hetkel otsustasin Karlile oma uut maja näidata, olemata selles linnaosas kunagi varem orienteerunud. Saime kinnituse sellele, et ei tasu hakata minema kohta, kus sa oled varem olnud ühe korra ja täiesti teist teed pidi tulnult. Kõndisime mööda suvalisi tänavaid, kui ma äkki spottisin nii kergelt 30 meetri kaugusel olevas majas vesipiipu. MINU NÄGEMISEGA. Kinnitasin Karlile, et ma olen praeguseks juba piibukoeraks muundunud, kuna pole nii ammu piipu saanud. See tegelt ka nägi välja, nagu mul oleks olnud mingi supernatural power, kuidas ma nii kaugelt selle ära nägin. Kohe ütlesin SHISHA SHISHA SHISHA SHISHA, et Karlile seletada mida ma just nägin ja Karl ütles et ta tegelikult esimese asjana ehmus, sest et algul tundus et ma lihtsalt susisesin veidra elevil näoga, mis, ma pean tunnistama, võis küll natuke hirmus olla. Kahjuks pidime sellest mööda minema. Vahepeal leidsime selle tavalise elamurajooni vahel mingi ebareaalse lossi, mis, nagu lähemal uurimisel selgus, kuulus mingile tohutule naftafirmale. Kurvastasime, et see park, mis lossi ümbritses, public property polnud, ja lonkisime edasi mu maja otsides. Lõpuks jõudsime tupikusse, kus meid tuli vabatahtlikult aitama 30-ndates naine, eeldades et me otsime Dene'i. Nii ka oli, me enam ei viitsinud otsida mu maja, nii et seadsime sammud parki. Park oli nagu hiiglaslik botaanikaaed või loomadeta terraarium või ma ei tea, ma ei oska seletada, see oli kuidagi nii vinge kohe. Sellest oli nii põnev läbi minna, ei näinud üldse välja nagu tavaline park.<br />
<br />
Ja siis me leidsime üles kaks parti.<br />
<br />
Alustasime me oma pardivestlust sellega, et ma mainisin, et ei salli parte. Karl üritas mind ära rääkida, ma vaidlesin vastu. Siis sain Karlile seletada, et värviline part on poiss ja ühevärviline - tüdruk. Arvasin, et see on nagu general knowledge, aga ju siis ei ole. Siis jõudsime samale arvamusele, et kõige nunnum asi, mida pardid teha saavad, on jalad üles sukelduda. Ja siis hakkas Karl nende idülli rikkuma neile leiva viskamisega. Issand jumal, kahest pardist sai kiiresti kaheksa ja nad olid üksteist lihtsalt tapmas selle leiva pärast. Sekiga tirisin Karli eemale, et mingeid edasisi pardisõdu mitte põhjustada, aga me olime läinud vaid mingi 100 meetrit edasi, kui avastasime kaks meesparti, kes olid ühe pardineiu pärast kaklemas nii, et vähe pole. SEE võitlus nägi reaalselt välja, nagu see oleks olnud elu ja surma peale. Siis nendega ühines ilma Karli vahva vahelesegamiseta veel üks meespart, ja siis veel üks ja veel üks. Naersime, et see pardineiu on küll täiesti ükskõikne, et 5 parti üksteist surnuks peksavad tema nimel seal, aga siis läks asi huvitavamaks. Õigemini ma olin päris terrified tegelikult, kui äkki täiesti lampi kõik meespardid pardineiut taga ajama hakkasid. JA KUI NAD TALLE JÄRGI JÕUDSID, HAKKASID NAD TEDA KÕIK VIIEKESTI AHISTAMA. See oli lihtsalt kuige jubedam slash naljakam asi, mida me mõlemad kunagi näinud olime. Pardi<i>gangrape</i> on nii kohutav/naljakas sõna, et ma soovin, et poleks sellega lagedale tulnud. Kuidagimoodi suutsime end siiski lõpuks sellest fantastilisest vaatepildist eemale rebida ja Karl tutvustas mulle <i>petting zoo</i>d, mis pargi ühes osas oli. See oli kahjuks kinni, aga eemalt nägin ma kõige nunnumat väikest laamat üldse! Ja paari lambapoissi ka.<br />
<br />
Jalutasime edasi. Kõnnime ja kõnnime, kui Karl ütleb, et ma korraks üles vaataksin. Vaatan üles, ja mu kohal ripub umbes nii tuhat kingapaari. Mu esimene mõte oli sealt alt ära saada, aga ma olin ikkagi väga impressed. Hiiiiiiglaslik puu, mis on täiiiis erinevaid jalanõusid. Ronivate pompsude paradiis. Arutasime, kui mõttetu on täiesti normaalseid kingi niiviisi ära visata. Olime üle pika aja Karliga ühel nõul. Aga mõlemad nõustusime ka, et ikkagi on see üks väga lahe puu.<br />
<br />
Siis jõudsime oma kõndimisega Heaton Parki. Kui Jesmond Dene oli selline metsik ja pigem nägi välja nagu džungel, siis see park oli rohkem nagu park, mida sa eeldaks leida kuningalossi ees. Kõik oli laitmatu, oli palju lilli ja igalt poolt naeratas vastu sümmeetrilisus. Istusime pingile, et jalgu puhata, kui märkasime ühte rullitajat. Me Karliga istusime ühe suure lillepeenra ees, mille ümber see rullitaja ringe tegi. Kõik teised ratturid ja rullitajad sõitsid normaalselt ringi, samal ajal kui see üks, keda me jälgima hakkasime, tegi kõiki võimalikke trikke ja sõiduviise, mida vaid ette kujutada sai. See oli nii naljakas, ta nägi välja nagu oleks arvanud, et on iluuisutamise MMil. Naersime ja naersime, kui äkki see rullur sõitis meie juurde. MA OLIN NII HIRMUNUD, arvates et ta hakkab meiega mölisema, et me tema üle naerame. Aga noormees jättis meile hoopis vaatamiseks oma koti. Karl oli kohe nõus, samas kui mina väljendasin koheselt, kui rullur oli meist eemale rullunud, Karlile oma suure hirmu, et ta jättis meile pommi. Ma olen alati ekstra paranoiat täis, kui mahajäetud kotte näen. Jälgisin siis rullitajat, et kindlaks teha, kas ta sõidab täiesti minema, KUI NÄGIN TEMA MAAILMA KÕIGE NALJAKAMAT KUKKUMIST. Sama ringi lõpetades võttis ta meilt oma koti ära, näidates, et on püksid katki teinud. Väljendasime oma kaastunnet ja jäime veel kauaks pärast ta lahkumist tema üle itsitama. Siis ekslesime veel mingite parkide ja majade vahel ja siis otsustasime hakata tagasi koju kõndima.<br />
<br />
Tagasi kõndides nägime päris paljusid asju, millest ma ausalt öeldes just üritasin siin lõigus pajatada, aga mu eesti keel on nii halvaks kahanenud, et ma ei osanud ühtegi neist asjadest korralikult kirjeldada. Niuks. Aga Karli koju jõudsime igal juhul kella 9 paiku, siis jõime teed, vaatasime ta arhitektuuriraamatuid, mingi aeg oli plaanis ka poodi lipata ja üks mõnus õhtusöök valmis teha, aga ma ei viitsinud pärast linnast tagasi tulla, nii et sõitsin koju.<br />
<br />
Ja selline on olnud mu terve vaheaja siiani kõige tegusam päev. Mul on nii kahju, et ma praegu Eestis ei ole, aga ainult sellepärast, et meeletult igatsen inimesi. Tallinna ilma ma väga ei kadesta, kuigi siin on ka ilmataat segaseks minemas: nädal aega tagasi oli ilm +20st +23ni, siis teisipäeval sadas meil lund ja nüüd ei tõuse temperatuur üle +9. Vähemalt pole maas seda vastikut lume-jää-pori putru, mis Tallinna kevadeid iseloomustab. Nii et ma ei vingu. Aga soojemaid ilmu ootan kannatamatult tagasi.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-38876820592385954072012-02-24T16:13:00.004+02:002012-02-26T18:06:43.403+02:00juuni vs veebruar<b><span style="font-size: x-large;">Leidsin</span></b> kogemata ühe paberi, kuhu olin kirjutanud 14.juunil kell 3:21 hommikul, et just ärkasin keset ööd ja läksin akna peale istuma, et ette kujutada, et elan 1 kuu aja pärast Pariisis ja 4 kuud hiljem, kui kirjandil läbi ei kuku, Newcastle'is. Oli ilus mõte, mida mõelda. Little did I know, et juba 12 tunni pärast tean ma, et kirjand läks mul erakordselt hästi, 24 tunni pärast magan õndsas teadmatuses oma luumurruga Mustamäel ning 36 tunni pärast olen kipsiga taga nutmas Pariisi.<br />
<br />
Naljakas, kuidas asjad välja kukkusid. Oluline asi, mis pidi juhtuma, küll juhtus, ja juba kirjanditulemuse kätte saanult olin saanud hästi eeldada, et 24.veebruaril olen justnimelt siin. Ma pean isegi ütlema, et ma eeldasin, et imelik on asju, mida oli tavaks tähistada Tallinnas, pidada kuskil mujal. Eeldasin külmavärinaid ja eemalolevat tunnet siinveedetud omaenda sünnipäeva ajal; poleks kunagi arvanud, et Eesti sünnipäeva siin tähistada oleks nii tavaline ja täiesti normaalne - ometigi siin ma olen, füüsiliselt olematu tundega, et ma pole isegi Eestimaa pinnal sel tähtsal päeval.<br />
<br />
Aga kui ma mõtlema hakkan, siis hea soe tunne tekib kahe mälestuse võrdlemisest: esimene, kuidas lahkusin Newcastle'ist jõuluvaheajaks. Tunne oli täiesti suvaline. Ma armusin sellesse linna kohe, aga mul pole sellega inimlikku sidet. Ma võin seda imetleda ja ülistada palju ma tahan, aga süda mul Newcastle'it jättes ei valuta. Ja siis teine mälestus, kaks mälestust tegelikult isegi. Milline paanika mind valdas mõned tunnid enne oma esimest äralendu. Vanemad nägid kodus ja Kristo sai lennujaamas ka näha mu absoluutset breakdowni (ta oli päris segaduses mind niiviisi nähes ja ma ka ausalt öeldes ise ehmusin, et hoidsin endas nii suurt pinget ja et see korraga niiviisi välja tuli). Asi polnud isegi selles igaveses pagasis, mida ma kokku panna no lihtsalt ei oska, see oli kõigest üks ettekääne mu hüsteeritsemisele, sest et olgu ma kuitahes südametu, ei saa ma kunagi öelda, et ei ole raske kodu jätta. Ja siis teine kord. Olin juba treenitum ja mu megamasendus kestis vist ainult 10 minutit kuskil, aga issand jumal need emotsioonid, mis must läbi käisid!! Paar tundi enne lendu olin absoluutselt närvivapustuse äärel, täiesti kindel, et ei suuda minema lennata sellises seisundis.<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Niimoodi</span></b> ma siis lahkun kodunt. Mis ma olen tähele pannud siin olles, on et inimesed ei kasuta sõna "kodu" kergelt. Ma ütlen automaatselt, kui keegi korterikaaslastest sõnumi saadab, et "olen poole tunni pärast kodus". Teised ütlevad "olen kohe ühikas", "kohe jõuan" ja kasutavad sõna "kodu" ainult vanematekodust rääkides. See on minu jaoks natuke naljakas. Jätab mulle isiklikult sellise imeliku mulje, nagu nad tunneksid, et oleksid siinolles hotellis või kuskil. Ma tulin siia ja olin kohe kuidagi end harjutanud mõttega, et siin ma nüüd <i>elan</i> aasta aega. And that's that. Muidugi on juba kodusem tunne selle uue järgmiseks aastaks soetatud kodu suhtes, aga kodud on nad mulle mõlemad. SIIN MA JU ELAN. Või olen hoopis ma see crazy lady siin olukorras? Help<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Mul</span></b> tegelikult polnud midagi uut öelda selles sissekandes, vabandan siiralt, et raiskasin su aega. Pühapäeval Oscarid, muidu teeks pärast neid ühe mõnusa filmisissekande, aga ma olen täielikus filmikarantiinis siin kahjuks. Subscribisin Netflixile küll, ja kuigi mul ligipääs ka nende Ameerika filmikollektsioonile, ei ole see ikkagi eriti suur ja on päris aegunud.. Vaatab igatahes selle filmisissekandega. Filmide arutamist (kas või iseendaga) ma igatsen.<br />
<br />
Midagi uut mul enda elust kirjutada eriti pole, mul on siin nagu palju toimumas, aga mitte midagi erakordset, nii et kui hakkaksin sellest rääkima, siis ei lõpetakski - kõik tundub võrdse tähtsusega olevat.<br />
<br />
Hea uudis sulle on, et olen tegemas siin plaani fotokas osta (mitte analoog seekord, sa ei taha teadagi KUI suur raha raiskamine analoogiga pildistamine siin maal on), nii et võib-olla millalgi lähitulevikus hakkan natuke rohkem pilte jagama. Väga tahaks. Tohutult ilusas linnas elan (HAVE I MENTIONED THIS EVER BEFORE? HMMMMMM)<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">A</span></b> no jah. Musid Eestile ja Eestisse siis ja mul 3 nädala pärast 4-nädalane vaheaeg, TULE KÜÜÜLLLAAAAA!sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-80566586097265001382012-02-01T09:40:00.001+02:002012-02-01T09:40:54.062+02:00~ILLUSTREERITUD SISSEKANNE~<b><span style="font-size: x-large;">Ma</span></b> võiksin terve postituse teha preili del Rey albumist. Aga olgu, piirdun siis ühe (ilmselt siiani ainsa) tema laiviga, mis ei pane Lanat vihkama.
<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="480" src="http://www.youtube.com/embed/AQYC6IWg_oA" width="853"></iframe></div>
<br />
<span style="font-size: x-large;"><b>Aga</b></span> mis siis vahepeal juhtunud on.<br />
<br />
<span style="font-size: x-large;"><b>Esiteks,</b></span> käisin jõuluvaheajal kodus ära. Pean ütlema, et paljud inimesed jäid (enamasti) laiskuse tõttu nägemata ja sellepärast on väga häbi. See häbiväärne fakt välja arvatud, läks mu kodune vaheaeg tohutult meeldivalt. Kui tagasi tulin, oli esimene asi, mis peaaegu igaüks, kellega kokku sain, ütles, et ma polekski nagu ära olnud. Mul oli täpselt samasugune tunne. Ära sõites ma küll muidugi lootsin veidi muutuda, iseloomu parandada ja noh, need põhimuutused, mis iseseisva eluga tulema peaksid, on, läbi teha. Samas aga kartsin ma pisut, et tulen koju tagasi hoopis nii, et jään oma armsatele kuidagi võõraks natuke. Muidugi on küll möödas liiga vähe aega, et nii drastilisi muutusi läbi teha, aga ikkagi, tohutult hea oli kuulda ja tunda, et olulised asjad on jäänud samaks.<br />
<br />
Talvevaheaja Tallinnas veetmine tundus algul mitte eriti hea mõte olevat, arvasin, et pärast mu siinset niivõrd põnevat kolme kuud suren Eestisse igavusse juba pärast esimest nädalat, kui sõpru jälle näen. Õnneks oli vaheaeg lihtsalt meeldiv lebotamine. Ei olnud kordagi mõtet, et igav on - küllap olin oma kolmest aktiivsest kuust natuke kurnatud.<br />
<br />
Mul oli kolme kuu jooksul valminud pisike nimekiri asjadest, mida ma Ühendkuningriigis igatsema olin hakanud: Somersby, vesipiip, hapukurgid ja odav kino. Kui tervitushapukurgid jäid mu Eestis oleku jooksul ka viimasteks ja Somersby sain ka vaid korra joodud, siis noh, kino ja vesipiip olid mu vaheaja põhisisustajateks kogu kolme nädala jooksul. Ühe piibutegemise jooksul sain lõpuks sirvida ka koolijuubeli raamatut. Vaatan siis seda läbi, kui märkan, et üks peatükk mainib kuidagi kahtlaselt palju mu nime. No ja mis siis välja tuleb, peatüki nimi on "Tüdruk, keda algul ei mõistetud" JA SEE RÄÄGIBKI MINUST (pealkiri ei ole üldse dramaatiliselt traagiline, eip). Issand jumal, me kolmekesti suhteliselt minestasime naerust, mis selle läbilugemisega kaasnes. Olin küll väga meelitatud, et sain kooliraamatus niiviisi eraldi mainitud, aga kahjuks oli minust rääkiv jutt nii ligikaudu 70% ulatuses vale. Vähemalt saime kõhud selle naeruga korralikult treenitud.<br />
<br />
<span style="font-size: x-large;"><b>Aastavahetus</b></span> möödus ka lõbusalt. Hea oli seda veeta armsate sõpradega, kellest keegi ei oska uut aastat õigel ajal vastu võtta ("Oot, me ju ei tea, mis kell on?" "Noo, ilutulestikke lastakse juba?" "Noo neid lastakse juba päris kaua.." "Okei, suvaliselt: 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, ma ei saa šampust lahti, 2, 1, oota, ma ei oska seda lahti teha, 1, 1, 1, kork ei tule ära, 1, jeeeee"). Peale meelelahutust saime aastavahetusel 2012 ka palju targemaks: esiteks, saime teada, et Keldritrepp on üks igavamaid joomismänge, mis kunagi eksisteerinud; samahästi oleksime võinud järjest kordamööda ringis juua. Ja teiseks, saime teada, et hoopis Eesti mälumäng on parim joomismäng läbi aegade. Ja no muidugi saime sellevõrra ka nii mitmegi Eestit puudutava fakti võrra targemaks. Millest hetkel ei meenu ükski, aga seda enam jääb see heaks joomismänguks ka tulevikus.<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Enne</span></b> Inglismaale tagasi lendamist oli tunne millegipärast väga-väga veider ja vale. Äraminemishommikul puhkesin täiesti lampi nutma. Ema hakkas ka muidugi tönnima ja see ei olnud üldse meeldiv hetk. Teel lennujaama oli klomp kurgus ja lennujaamas ilmnesid taas probleemid pagasikaaluga (no ei oska ükskõik kui palju kontrolliks kaaludes õige kaaluga pagasit kokku panna) ja kõik oli valesti minemas, aga siis läksin läbi metallivärava ja sealt alates algas lihtsalt üks meeldivamaid reise läbi aegade. Muidugi rahunesin maha. Üks mu hirmudest oli see, et jõuan Liverpooli nii, et võin bussile napilt hiljaks jääda. Aga Liverpoolis olin juba tund aega enne bussi. Astusin lennujaamast välja ja seal..tibutas vihma. Ma olin äkki nii õnnelik. Ei huvitanud ka, et bussini oli nii palju aega veel. 50 minuti ringis seisin lihtsalt vihma käes. Oli nii hea, soe ilm, ja juba seal, enda linnast nii kaugel, aga siiski Inglismaa pinnal, tundsin end nii koduselt ja hästi. Järgmine hirm oli, et ühikasse jõudes on köök segamini ja haiseb (mida muud ma oma puhtust mitte väga armastavatest korterikaaslastest oodata oleks saanud?) ja välja viimata prügikotid on meelitanud meile mingeid elukaid. Ja siis ma jõudsin koju - mind ootasid ees puhtusest säravad, kenasti lõhnavad toad. Sa ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin. Ainsa ebameeldiva üllatusena puudus sügavkülmast mu eelnevalt spetsiaalselt tagasitulekuks jäetud pitsa. Korraks pahandasin, aga siis meenus, kui ilus ja puhas köök välja näeb. Ja kuna seda luksust näeb meie korteris väga harva, siis ei suutnud ma väga kaua pahane olla.<br />
<br />
<span style="font-size: x-large;"><b>Nädal</b></span> aega hiljem algas eksamiperiood. Esimesele eksamile jõudsin ma ikka äärmiselt napilt (ei usu, et see fakt nüüd kedagi üllatas). Eksam läks..normaalselt. Selles suhtes, et ma ikka üldse ei osanud seda (sissejuhatus raamatupidamisse on üks kõige segasemaid mooduleid esimesel semestril), aga <u>kui</u> suur on valikvastustega eksami läbikukkumise võimalus? Mul vaja igas eksamis saada minimaalselt 40%. Kuidagi ma ehk selle saan. Vaatab, kui armuline mulle õnn ülikoolis on. Teine eksam (turundus) oli juba kahe päeva pärast. Siin eksamil oli enamiku frustratsioon seotud sellega, et eksam oli valikvastustega ja läbi viidud arvutis, ja ometigi pole me siiani, kaks nädalat hiljem, kätte saanud selle tulemusi. MIS VÕIB OLLA SELLE PÕHJUSEKS ÜTLE MULLE<br />
<br />
Jah okei, igal juhul siis oli pikemat sorti vaheaeg minu sessis. Ja siis jõudis kätte<br />
<br />
<div style="text-align: center;">
<br />
<img border="0" height="0" src="http://c.gigcount.com/wildfire/IMP/CXNID=2000002.0NXC/bT*xJmx*PTEzMjgwNzM3OTU5MDMmcHQ9MTMyODA3MzgxNDIwOSZwPTc*MzIxJmQ9Jmc9MSZvPTBjMGU2MmVmZmY3YTRiYWFiNjFi/MDJlYTFlY2I*MmQ1.gif" style="height: 0px; visibility: hidden; width: 0px;" width="0" /><a href="http://www.sparklee.com/"><img alt="logo maker - http://www.sparklee.com" border="0" src="http://img-s3-01.mytextgraphics.com/sparklee/2012/02/01/293ade33a744453c0ab02f8564d98203.gif" /></a></div>
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Jaaah.</span></b> Viimase eksami päev slash mu segatud tunnetega kaasnev kahekümnes sünnipäev. Õnnelik päev, mis tähistas päris kurba uut vanusenumbrit. Muidugi oli päev kohe algusest peale väga vinge tänu mu never magavatele Eestis resideeruvatele sõpradele. Siis läksin kooli, et lõpetada oma elu esimene sess. Selle viimase eksamiga seondus see hirm, et ma ei oska vastata küsimustele, mis pole valikvastustega. Aga kõik läks paalju-paaalju-paaaalju paremini kui eeldasin ning eksami lõpetasin väga rahulolevalt, olles osanud vastata päris laialdaselt mõlemale eksamis olnud küsimusele.<br />
<br />
Ja siis ma astusin eksamiruumist välja, et teada saada, et oli vaja vastata ainult ühele kahest küsimusest, PLUSS need polnud tavalised küsimused, vaid selle ühe küsimuse põhjal oli vaja kirjutada lühiessee.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-yyCrqnAR3oU/TyjT2DJNe5I/AAAAAAAABjU/Hf2up0BdVEo/s1600/f.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="236" src="http://2.bp.blogspot.com/-yyCrqnAR3oU/TyjT2DJNe5I/AAAAAAAABjU/Hf2up0BdVEo/s320/f.jpg" width="320" /></a></div>
See imeline feil seljataga, läksin Subwaysse küsima oma sünnipäevaküpsist. Endale märkamatult ostsin küpsise juurde ühe footlongi. Läksin koju, kus aeg möödus kuidagi märkamatult, ja äkki oligi vaja sättida, et Hanna juurde minema hakata. Okei, sättimine läks mul nagu alati oodatust kõvasti kauem, nii et pidin taaskord kodus üksi soojendama hakkama. Olin juba päris vipsine, tegemas Anna-Liisaga sättimise vahepeal järjekordse tundidepikkuse skaibikõne, kui uksele koputasid korterikaaslased, kes tõid maailma kõige nunnuma kaardi. Mingi aeg pärast seda sain lõpuks sätitud ka. Kuna pärast sättimist näeb mu tuba alati välja nagu sealt oleks tornaado läbi käinud, siis tegin siin kauni paintitöö varjamaks toa seisukorda.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-RfR4YUIuHPg/TyjWC4KxDJI/AAAAAAAABjc/gr7mxbx42iw/s1600/juubeli%C3%B6%C3%B6.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="480" src="http://1.bp.blogspot.com/-RfR4YUIuHPg/TyjWC4KxDJI/AAAAAAAABjc/gr7mxbx42iw/s640/juubeli%C3%B6%C3%B6.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
Selliseks <i>geordie</i>'ks ma siin muutunud olengi. Arvad, et kandsin õhtul linna minnes veel midagi? YOU ARE WRONG. Ja siia minu pilditöötlemisoskuse leveli määramiseks tasub vist võrdluseks panna sünnipäevaüllatuse mu kaunitarist Chillerilt:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-ja7P4TWayCI/TyjXJ2pbc0I/AAAAAAAABjk/b0hXBfbB3w0/s1600/403320_298981070149834_100001138298948_773987_1866048507_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="515" src="http://4.bp.blogspot.com/-ja7P4TWayCI/TyjXJ2pbc0I/AAAAAAAABjk/b0hXBfbB3w0/s640/403320_298981070149834_100001138298948_773987_1866048507_n.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
Jaja, ma oskan ka selliseid meistriteoseid luua. SEKIGA.<br />
<br />
Sünnipäevaõhtu kohta ütlen igatahes lühidalt, et outfit läks raisku, sest et nagu selgus, pole ma ilmaasjata tekiilat varem jälestanud ja sellest eemale hoidnud.<br />
<br />
Sünnipäevajärgne hommik lõppes Alexile feissist uut kutti otsides ja mäki friikaid süües.<br />
<br />
Sellelsamal päeval siis, 28.-ndal, meenutas mulle Hanna pärastlõunal, et neil õhtupaiku majapidu. Ütlesin, et polnud veel magamagi jõudnud, ja et ilmselt jääksin seal lihtsalt magama. Kaval neiu siis kohe küsis, et kas ma ei tahagi uuesti üritada oma sünnipäeva nüüd siis õigesti (loe: tekiilata) pidada. Õhtuplaanid olid seega otsustatud. Sinna jõudes olid tekiilanaljad kiired tulema, aga kuna seltskond oli hea, tekitas see vaid veel naljakama õhkkonna. Õhtu jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi lõbusat ja sain tuttavaks mitme maksimaalselt toreda inimesega ja lõpuks jõudsin ka kauaoodatud kluppi kus oma sünnipäeva algselt veetma pidin - kõik läks lihtsalt ideaalselt. Ei oleks osanud soovidagi paremat sünnipäeva kui seda oli sünnipäev 2.0. Ja ma olengi nüüd alustamas oma 20-ndaid.<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Nüüd</span></b> viimased neli päeva olen üritanud oma magamisgraafikut tavapäraselt korda saada, aga nagu näha praeguse kellaaja järgi, olen ma oma probleemi hoopis süvendanud. Viimati läksin magama kell 6 eile hommikul ja ärganud kell 7 eile õhtul. Jep, on vaja veel pisut vaeva näha vist. Kahe tunni pärast lähme kolmandat päeva vaatama maju järgmiseks aastaks. Kõige masendavam on see, et me tegelikult oleme leidnud oma unistuste maja. Aga siis tuli välja, et peame endaga elama võtma veel ühe noormehe, nii et nüüd me ei mahu oma sinna unistuste majja, mis mõeldud vaid neljale inimesele.<br />
<br />
Mul ei ole midagi Michaeli vastu, aga KURAT SEE ON MEIE UNISTUSTE MAJA ok hingan<br />
<br />
<b><span style="font-size: x-large;">Lõpetuseks</span></b> meenutaks sulle, et ootan külla! Ma ise päris Tallinnasse ei taha vist lähiajal tagasi, sest et praegu siin jaanuaris olen lõpuks ometi koolirutiini puudumise tagajärjel saanud nautida kõiki neid siinse ööelu rõõme lõpuks täiel rinnal, aga sõpru igatsen ikka, nii et kui mingi kevadvaheaeg või miski tuleb, siis tule siia ja naudime koos:)<br />
<br />
Musid külmale maale!sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-90857511924362362932011-10-31T07:03:00.000+02:002011-10-31T07:03:11.223+02:00kõik, mille järgi tulin<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Mul</b></span> on siin paar kvartalit edasi tänav nimega Cherryburn Gardens. Võtaks ühe maitsva tassi teed selle teadmise peale, aga ei, ma olen lollilt siin 24/7 manustamas lahustuvat kohvi, mis on, kui sa veel ei tea, kõige halvem kohv, mida ette kujutada võib. Peale 3in1i. Ostsin endale sittakanti teed tegelikult, aga see vajab mingit veidrat tee-lainele seadistumist, milleks mul hetkel pühendumust ei jätku. Kogu olemasolev motivatsioon on suunatud koolile, mille üle olen muideks väga uhke.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Mis</b></span> mulle Inglismaal meeldib ja samas ka mingis mõttes ikkagi üllatab, on inglaste inglisepärasus. Nad ei joo kohvi - ainult teed, ja neli viiest inglasest joob seda piimaga. Nad kuulavad ainult inglise muusikat ja viimane ameerika telesari, mida nad vaadanud on, on Friends. Nad on fantastiliselt viisakad! Ja siis on muidugi eraldi jutt see noormeeste <i>lad</i>-kultuur. Justkui arvaks, et see on üks nendest igavestest legendidest mis iga rahvaga kaasas käivad, aga oh issand, nagu ka teekultuur ja vaikne ilus patriotism, mis igas inglases elab, on see, nagu ma avastanud olen, päris tõeline. Ja kuigi see on täpselt see, millisena ma Inglismaad endale kõik need aastad, kui ma sellesse kaugelt armunud olin, endale ette kujutasin, on see ikkagi mulle suureks üllatuseks. Ma elan reaalajas oma aastatetaguses unistuses, millest viimasteks aastateks juba loobunud olin, aga see on sellele vaatamata täiesti jalustrabav tunne. Kuigi väga, ja ma loodan, et sa mõistad, <i>kui</i>võrd veider ja kahtlustusi tekitav tunne.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Ma</span></b> ei taha kunagi Tallinna kohta midagi halba öelda, aga üks vene noormees, kelle tegemisi olen viimasel ajal tihti jälginud, tegi siin just mõne viimase päeva jooksul Tallinna kohta paar märkust, millega ma a) kaugelt ja, b) tundes Venemaa kultuuri ehk teades, millega ta Tallinnat võrdleb, nõustuda julgen. Mõned asjad, mis ta mainis nüüd. Kontekstiks oli ta Talinnasse tulnud esinema Von Krahli 19. sünnipäeval.<br />
<br />
"<i>backstage</i>'is nii palju alkoholi, nagu pole Venemaal ühelgi peol näinud" - no ei ole küll väga relevant mu Tallinna-loole, aga et venelast alkoholikogusega üllatada, on vaja ikka fantastiliselt palju alkoholi, nii et ma ei taha isegi ette kujutada, mis seal toimus<br />
<br />
"sitt on olla klubis, kus kõigil sinust pohhui" - ma ütleks nii, et olemata klubitanud Inglismaal, poleks ma aru saanud, millest ta räägib, nii et ei tea, kas oskan seda seletada; <i>bottom line is</i>, inimesed Eestis on külmad isegi täis olles, mis on päris kurb mu arust<br />
<br />
"eestlased pole valmis avameelselt pidutsema" - jne jne<br />
<br />
ja siis mu lemmiktähelepanek: <span class="Apple-style-span" style="font-size: large;">"Tallinnas on teismeeamasendusse langeda</span><span class="Apple-style-span" style="font-size: large;"> kerge</span><span class="Apple-style-span" style="font-size: large;"> igas eas"</span> - ei meeldi jällegi öelda oma linna kohta midagi nii masendavat, aga nii on; kui ma Tallinnas oma hooajalise masenduse musta auku vahel langesin, tundus, nagu soodustaks seda iga viimne inimene ja koht; nüüd olen ma kohas, mis sellele otseselt vastupidine, nii et asi, mida pidasin tavaliseks, on, nagu välja tuleb, hoopis midagi linnale omast (ei julge terve maa kohta üldistusi teha, nii et jääme Tallinna piiresse)<br />
<br />
Aga jah, sellised lood siis. Peale selle, et olen siin oma unistuste saarel tasapisi avastamas ennast, olen nägemas ka kõike, mida varem näha ei saanud. Siit kaugelt on nüüd äärmiselt mugav vaadata. Tulevad esile loomulikuna tundunud asjad, aga teises valguses; tulevad esile veidrad asjad, mis ei riivanud varem silma; tulen esile mina, demonstreerimas võõras keskkonnas väga teravalt külgi, mida kodus kuidagi näha ei tahtnud või mille olemasolu asjus end väga põhjalikult petta üritasin. Ma olen õnnelik sellega, mis siin, kodust eemal, toimub - hea või halb, kõik see on see, milleks ma siia tulin.<br />
<br />
Ja jällegi, kui käisin Eestis alles mingitel välismaal õppimist tutvustavatel infotundidel jms, jäi küll väga lahe nägemus sellest, kuidas ma ära sõites end kohe avastama ja täiskasvanulikumaks muutuma ja kuidagi teistmoodi elusse suhtuma hakkan, aga juba ongi mõned neist muutustest toimuma hakanud ning see on täpselt seesama tunne nagu inglastega. Eeldad asju, aga südamepõhjas arvad, et kõik need su eeldused on liiga head, et tõsi olla. Aga nii on ja see on selline väga <i>out of place</i> kõheda kõhu tunne. Väga veidral viisil meeldiv.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Aga</b></span> kuule ära nukrutse seal Eestis, tule mulle külla siia. Väga tahaks sind näha ja sulle linna näidata ja rääkida asjadest, mille inglise keeles väljendamises mu segaduses aju veel eriti hea pole. Ja kuulata <i>sinu</i> armsat ja ilusat eesti keelt vahelduseks miljonile briti murrakule. Ja isegi kui sina mind külastada ei otsusta, tulen ise su juurde juba vähem kui kahe kuu pärast.<br />
Musid itta senikauaks!sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-85479133464040344052011-10-11T04:19:00.000+03:002011-10-11T14:48:19.821+03:00lihtsad rõõmud<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://s3.amazonaws.com/data.tumblr.com/tumblr_lsjaa4RsRj1qffmheo1_1280.jpg?AWSAccessKeyId=AKIAJ6IHWSU3BX3X7X3Q&Expires=1318361263&Signature=Drq8OjrKttRKmwZDUWeUAkQ8zhE%3D" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="auto" src="http://s3.amazonaws.com/data.tumblr.com/tumblr_lsjaa4RsRj1qffmheo1_1280.jpg?AWSAccessKeyId=AKIAJ6IHWSU3BX3X7X3Q&Expires=1318361263&Signature=Drq8OjrKttRKmwZDUWeUAkQ8zhE%3D" width="882" /></a></div>
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Jah</span></b> ütle, mida sa ütled, aga kummalisse Benedicti armusin kunagi esimesest silmapilgust ja täpselt sama kurvad lood praegu ühe siinse noormehega, kes härra Cumberbatchi täpne koopia.<br />
<b><br /></b><br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">See</span></b> issue nüüd siis hingelt ära, räägin oma kohutavalt heast ja soojast, võrdlemisi tavalisest päevast linnakeses nimega Newcastle upon Tyne.<br />
<br />
Et ikka algusest alustada, on vaja ära rääkida pisike eellugu. Reedel Riverside'is ära käinult ei kavatsenud ma terve ülejäänud nädalavahetuse vältel end enam liigutada. Siiski jõudsin kaks korda poodi (sest et kuidas mina ja ühe päeva poes käimata jätan?!); ühe päeva jooksul jõudsin end veelkord edukalt purju juua, noja siis muidugi pühapäeva õhtupoolikuks oli uni maksimaalne, aga viimane koht, kuhu ronida tahtsin, oli voodi. Hakkasin siin valmistuma loenguteks. Terve nädalavahetus tühja passitud, magatud umbes olematu kogus tunde, ja õppima hakkan pühapäeva öösel (mis tehniliselt juba esmaspäeva hommik maailma igas nurgas vist). Õppida polnud seal küll tegelikult midagi, aga oli vaja lõpuks alistada oma killer tunniplaan, mis on tehtud küll vahvalt, aga väga segaselt. Pluss pidin lõpuks ometi tegema endale lühiülevaate selles, millal mis seminarid ja loengud toimuvad ja mida peaks igaks mooduliks iga kord ette valmistama. Hakkasin siis tegema, ja no sa tead, kuidas mul need asjad lähevad. Kellaajal, milleks valmis olin, olin hüsteeriliselt naermas 100% asjade peale ja meenutasin endale "people who have been awake for so long they no longer have boundaries"; pluss ütles kellapoiss mulle, et magama oli tol hetkel minna natuke mõttetu. Vaatamata kõigele pugesin teki alla ja ärkasin tund aega hiljem, nooo ikkagi ei saa öelda et eeskujulikult, aga kordi paremini kui ma muidu seda teen (SNOOZE, okei, SNOOZE, SNOOZE SNOOZE SNOOZE, oot ma magan natuke veel, SNOOZE, oot mida? loeng juba lõppenud? SNOOZE). Tavalisest pikem kõrvetav dušš, kus ikkagi millegipärast külm; mõte tagasi magama minna, mis väga üllatuslikul moel kiiresti kõrvale heidetud; meik peale. Kell on naeruväärselt vähe, ma pole kunagi ärkamisaja arvestuses hea olnud. Mis teha, meigiga enam magama ka ei lähe, ja ega nii palju aega ka ei ole. Kodudressid selga ja kööki elu uurima. Danieliga (armas põhjaiirlane) uurime kohvitades üksteise päevaplaane ning Daniel läheb tagasi magama. (Tead, kui palju magavad laiskloomad? Noh, Daniel magab neist rohkem) Teen röstsaiu ja söön müslit, mis kõik võtab tavalisega võrreldes masendavalt vähe aega, nii et olen sunnitud varem kooli minema. Väljas sajab mõnusat keskmiselt tugevat vihma. Vaikselt sammun mööda receptionist, kui näen koolibussi, mis siiani oli minu jaoks nagu mingi legend. Mul ühitranspordibussi semestrikaart, nii et pole kunagi huvitunudki tasuta koolibussist, aga siiski uudishimust hüppan peale. Minu taga sulguvad uksed ja sõidan esireas kooli. Sõidan siin pidevalt doubledeckeri teise korruse esireas (üks mu kodubussidest nimelt alati kahekorruseline), aga see tänane kogemus - vihmaga vastu hiiglaslikku klaasi - kuidagi eriti hubane ja soe. Õnnelikult jõuan campusele. Leian üles vajaliku ruumi, kihistan kaasa kolme prantsuse keele õppuriga, kes minu juuresolekul avastavad, et ootavad juba tund aega oma loengut vale auditooriumi ees ja et loengust alles 5 minutit. Siis jään ootama oma seminari.<br />
<br />
See nüüd mõttetu osa, lühikokkuvõte: tuli üks aasia neiu, keda ma üldse ei salli, ja tuli teine, keda tohutult sallin. Olime kolmekesti, siis tuli juurde veel 3 inimest, aga seminarijuht kohale ei ilmunudki (aitäh meenutamast et pidin talle meili saatma sellega seoses, dämit), niipalju siis sellest. Läksime vaikselt järgmisesse loengusse.<br />
<br />
Moodul nimega Economics for Business and Marketing ei alanud paljutõotavalt, aga selle edenedes sain tunda täiesti erilist laadi uhkust. Ühtegi asja, millest rääkis Dr Lionel Hubbard, ei olnud ma varem õppinud koolis. Igat asja, millest Dr Hubbard rääkis, olin ma õppinud täiesti ise. Nii tohutult tohutult tohutult uhke tunne oli korraks selle oma õppimise üle. Kui õppisin, tundsin lihtsalt rõõmu, sest et meeldib see majanduseteema tohutult. Aga UHKE pole ma selle üle veel kordagi olnud ja näed sa. Täiesti sõnatuksvõttev tunne. Väike kananahk oli, kui küsiti, kas keegi on seda varem õppinud. Siis tõstsin vaikselt, aga väga õnnelikult käe.<br />
<br />
Pärast loengut pidime minema raamatukokku, et välja printida lecture notesid eesolevate loengute jaoks. Plaanid veidi muutusid ja sammusime hoopis mäkki. Vau. Olen siin olnud nüüd 20 päeva ja nende 20 päeva jooksul olen mäkis käinud kaks korda. Ühe korra olin vihane ja näljane ja suurte toidukottidega ja läksin ainsasse kohta mis mind rõõmustada tol hetkel võis: mäkki, koju kaasa võtma burksi, mis best known to mankind - Big Maci muidugi. Kahtlustan, et selles, kui palju ma seda burksi tol päeval armastasin, mängisid päääris suurt rolli mu viha ja nälg. Teine kord, kui käisin mäkis, võtsime Hannaga jäätisekokteilid ja läksime tegema romantisch jalutuskäiku jõe äärde. Kokteilid olid kohutavad. Niisiis, nüüd läksime Ningi ja veel kahe neiuga mäkki ja ma ütlen ausalt: ainus asi, mis mind (küll ainult osaliselt, aga no midagigi) rõõmustas, oli Happy Meali mänguasi. Friikad: ei olnud soolased, olid pehmed ja katkiminevad, ei olnud soojad. Burks: oli nagu 1 osa juustu ja hapukurke topitud 10 osa kuivanud saia vahele. Jook: oli nagu pooleks veega segatud. Kõige kohutavam mäkikogemus üldse-üldse-üldse-üldse. Isegi Smartiestega McFlurry, mida ootasin nii kannatamatult, oli kõigest "okei", ja see on küll viimane reaktsioon, mida ma endalt nii super asja puhul oodanud oleksin. <br />
<br />
Igal juhul, mingi aeg see õudusunenägu läbi siiski sai ja läksin oma telefonile krediiti juurde ostma (Uskumatu, ja ma arvasin, et sellest kosmilisest summast, mille alguses kaasa sain, jätkub igaveseks, sest et kellega ma ikka siin helistan niiväga ja eriti veel sõnumeid saadan? Nojah nojah nojah, Twitteris siin juba tegin mingi aeg väikesed arvutused et 54 sõnumit 7 päevaga pole paha uue elukeskkonna kohta. Ei tea kas Eestiski nii palju saatsin). Igal juhul, pärast seda läksime ikkagi raamatukokku, kus, vajalikud asjad prinditud ja skännitud, kohtasin juhuslikult Marketat. Ja oh oli teda alles tore näha. Veider on nii öelda, aga nii ON: maailma kõige sõbralikuma linna Newcastle'i kõige päikselisem inimene polegi kohalik. See on Marketa Tšehhist. Jagasime lõpuks ometi muljeid oma korterikaaslastest (viimati, kui nägime, polnud me veel kumbki enda omasid kohanud), kurtsime oma tunniplaani muresid ja jagasime rõõme ning jändasime natuke sealsete printeritega. Printerisüsteem on siin täiesti imeline, ma ei mäleta, kas juba mainisin siin blogis, aga see raamatukogu, mis UKs ainsa ülikooliraamatukoguna mingeid auhindu võitnud, on täielik paradiis. (Ja on a liittle bit related note: armastan, kuidas siin Tescodes, Bootsis ja mingites osades kohtades veel - sealhulgas raamatukogus - need iseteenindusautomaadid on. Nii mõnus on ise neid triipkoode läbi lüüa ja omi asju üldiselt ise ajada. Poleks elu sees arvanud, et selline asi meeldima hakkab. Alguses vältisin neid masinavärke nagu tuld.) Igal juhul, raamatukogu: kõik süsteemid on superhästi paigas, probleem on see, et printerid natuke liiga kiired. Kujutad ette esimese maailma probleeme? PRINTERID ON LIIGA KIIRED. Ma ei hakka igatahes detailidesse laskuma, oli naljakas sellega tegeleda. Ja muidugi oli tohutult tore Marketat näha, aga mingi aeg läksid meie teed ikkagi lahku. Sain jälle kokku Ningi ja Emilyga ning läksime tegelema oma keeletesti-, panga- ja tunniplaanimuredega. Mured said enamasti väga hästi lahendatud ja lõpuks jõudsime oma järgmisse loengusse, Quantitative Methods for Business Management.<br />
<br />
<div style="text-align: left;">
Mulle meeldib see aine (ma vahel tunnen end natuke erakuna selles suhtes, kui palju mulle absoluutselt iga moodul meeldib, aga inimesed hakkavad sellega harjuma, nii et z'all good), aga õppejõud, tee mis tahad, lihtsalt ei oska huvitavalt rääkida. Oma osa mängib asjas ka fakt, et peame enne igat loengut läbi lugema lecture notesid, aga loengul ta midagi uut ka ei räägi. Igatahes. Arvestades veel mu uskumatut unepuudust viimastel päevadel, polnud ma just parimas vormis, et istuda teises reas nii, et õppejõud käis rääkides minust mööda ligikaudu 2 meetri kaugusel nii umbes 100 korda loengu jooksul. Võitlesin unega nagu hull, vahepeal tulid ärkvelpüsimise eesmärgil mängu mõtted sellest, kui vinge ikkagi, et ma päriselt olen praegu LOENGUS! ÜLIKOOLIS! Et ma olen uhke ja lahedaid endale meeldivaid keerulisi asju õppiv üliõpilane. VÄLISMAAL! Olin küll excited need mõned minutid, aga siis tuli Dr Henderson tagasi oma graafikute juurde, uinutades meid oma lainetes häälega. Siis hakkasime ülesandeid lahendama. Võtsin ennast erksaks teha püüdes uhkelt välja kalkulaatori ja hakkasin automaatselt kaasa arvutama. Natukese aja pärast olin õppejõust arvutustes ette jõudnud, kuna ta seletas palju vahele, ja hakkasin jälgima tema lahendust. Olin just jälle magama jäämas, kui märkasin läbi poolune, et härra tegi suurel tahvlil apsaka. Kuna unisena ei osanud väga mõelda enne kui midagi teha, olin juba sekundi pärast talle sellest veast häälekalt teada andmas. 300 inimesega auditooriumis.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
heheh</div>
<br />
Dr Henderson oli nii lost omadega, et vabandas ette ja taha. Ma noogutasin ta parandustele aktiivselt kaasa, ning muidugi sekundil, kui selle asjaga kõik korda sai, jäin rahuliku südamega jälle magama. Ja kui enne võisin olla teadmatuses selle kohta, et kas pani tähele või mitte, siis nüüd võin vist ikka täie kindlusega öelda, et märkamatuks mu pisikesed uinakud talle ei jäänud. Kahju natuke ja päris häbi ka. A no mis teha. Elame üle.<br />
<br />
See oli mu päeva viimane loeng, kuna inglise keele tundidest sain õnneks lahti, nii et jooksin King's Gate'i ja siis panka. Pank ütles viisakalt, et ma homme tuleks, ning nii olingi ära saadetud koju- eip, eip, eip, mina ei lähe mitte ühelgi päeval koolist koju nii, et poleks kaasas surmavalt raskeid kotte, mida ikka nagu alati poest bussipeatusse mõnus tassida on. Niisiis, algul John Lewis ning pärast rahakotiparadiisid: Poundland ja Tesco. Kotid käsi tavapäraselt soonimas, jooksin bussipeatusse. Buss jõudis ideaalse ajastusega, sees oli palju kohti. Jõudsin kodupeatusse, üritasin kiiresti jõuda koju, aga peatuses oli Beth, keda alati nii armas näha. Mu kaunitarist naabrineiu. (Esimene asi, mida tasub teada: me saame exceptionally hästi läbi oma vastaskorterist naabritega; ütleks nii, et kui välja arvata, et vahepealsed uksed käivad alati lukku, me nagu elaks üksteise juures põhimõtteliselt. Ja ka ma isiklikult väga fond korterist nr 29.) Veidi lobisesime ja siis juttu viisakalt lõpetanult jooksin nii kuis jaksasin koju. Köögis ootasid mind eest armsad Dale ja Daniel. Daniel, nagu välja tuli, oli ka minu magamisloengul. Väike minu paranduse teemaline naerusessioon ja üldine naer selle kohta, kuidas seal loengus ei ole füüsiliselt võimalik ärkvel püsida, siis traditisooniliselt mõned naljad meie korteri puhtuse üle, mis alati teemas (tõin in da house jälle köögipuhastamisasjad, mida me kõik toome lihtsalt üksteise võidu ja kunagi ei kasuta).<br />
<br />
Mõne aja pärast, kui otsustasin (wow) midagi süüa teha, sattusin kööki Claraga, kellele tutvustasin köögi-small-talki jooksul natuke Eestit, siis tema poolt paar vihjet köögi puhastamisele, mida ma mugavalt kõrvust mööda lasin, ja koju tuligi Amy. Kellega natuke bitchimist Clara üle ja siis tulid kõik meie 3 lemmikut kutti ja tõid meile meie üllatuseks pitsasid. Vaatasime mu absoluutselt lemmikut saadet Come Dine With Me, mis nagu meie "Õhtusöök viiele", ainult et öm kuidas nüüd pehmelt öelda, MILJON korda naljakam? Saade vaadatud ja fantastiliselt maitsev pitsa söödud, lubasin endale järjekordselt, et <i>no takeaway</i> ja <i>no junk food</i>, aga no kuidas sa sellistest õhtutest ikka ära ütled? Nojah nojah nojah. Lubadustega vaatab veel.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Ja</span></b> nüüd kirjutan oma toas juba kurat ei tea mitmendat tundi seda neetud blogi. Ma ei tea, nii paljud küsisid, et mis blogiaadress on, ja g00glest leitakse mind ei tea mismoodi mu täisnime järgi, aga tundub, et nagu endaga räägiks. Üldse ei viitsi, nii et ole musi anna teada kas või kahele nupule üleval vajutades, et mis teed siin. Mul 50/50: emohetk kell 2:02 öösel slash lihtsalt meeletu laiskus teeb mulle pressuret siin.<br />
<br />
lehvitan Inglismaalt sulle, nunnuke kes sa siin vahel ka käid:)<br />
musiiiid!sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-57124848981980230912011-09-29T05:04:00.000+03:002011-09-29T05:16:34.286+03:00kõik kirjutavad nii kauneid blogisid, et mul hakkab natuke piinlik<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Rääkisin</span></b> Kärriga ja nii tohutu tohutu tohutu igatsus tuli peale, et lausa jube. Samas oli see ka esimene Newcastle'is oldud õhtu (ja noh, olgem ausad, ka päev), kui ma midagi ei teinud, nii et silmnähtavad seosed. Ja kuigi homme minek linna kella 10ks, ei lähe veel sugugi magama. Kell on siinmail 1, aga paari kohvitassiga elab kõik üle.<br />
<br />
Mul on siin pooleli (ja otse loomulikult võib täie kindlusega öelda, et pooleli see ka jääb) üks miilidepikkune sissekanne kõigist mu päevastest ja öistest tegemistest, aga seda ma lõpetada ei jaksa, sest et tahaks sulle rääkida kõigest, aga kõike tuleb nii palju otsa. Iga päevaga aina rohkem.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Niisiis,</span></b> et mitte jälle laskuda päevasündmuste detailsesse kirjeldusse, räägin üldiselt olulisematest asjadest.<br />
<br />
Esimene nädal siin oli International Welcome Week, kus kohtasin täiesti kriminaalsel hulgal uusi toredaid inimesi. Ei tahaks kõlada rassistlikult, aga pean häbiga tunnistama, et enamus asiaate on sassi läinud (ja kui nad veel ühtede ja samade riietega ei käi - <i>tule taevas appi</i>, ma lihtsalt ei tee neil vahet). Siiamaani tulevad mingid neiud ja noormehed, hüüatades HEY SOFI ja ma vahin neile paaniliselt vastu üritades sõna HI ütlemise ajal meenutada, kust ma neid tean ja mis nende nimed on. Väga piinlik. Ainus Aasiast tulnu, keda mäletan alati ja väga hästi, on Karl Malaisiast, kellega tutvusin Welcome Service'i bussis, mis meid lennujaamast ühikatesse laiali viis. See on muideks mu arhitektuuri õppiv sõber number kaks (esimene on muidugimõista preili Mänd).<br />
<br />
Igal juhul, International Welcome Week möödus superhuvitavalt ja lõbusalt; lisaks sellele, et, nagu ma mainisin, sain lihtsalt jubedalt palju uusi tuttavaid, sain ka aimu sellest, millised abiteenused ja osakonnad ülikoolis on ja millega nad tegelevad. Nüüd tänu nendele on mul kujunenud päris terviklik nägemus siinsest ülikoolisüsteemist. (Kuigi ma olen enam kui kindel, et päris igas ülikoolis nii ei ole, sest et UK keskmisega võrreldes on Newcastle University ikka päris hinnatud ja edukas õppeasutus.) Igal juhul. Põhiline mõte, mida meile kõige rohkem seletada on üritatud selle nädala jooksul, on et ülikool on meie jaoks olemas absoluutselt igas küsimuses. Alustades finants- ja karjäärinõustamisest, lõpetades üldise psühholoogilise abi ja õppimisraskuste kõrvaldamisega. Ülikool on mõelnud sõna otseses mõttes kõigele. Career Service'i infotund oli huvitav, kuna nemad sõnastasid oma ülesande nii, et nad hoolitsevad selle eest, et meil oleks ülikooli lõpetades mitte ainult valitud eriala diplom, vaid ka kõik töötamiseks vajalikud oskused. Okei, see võib kõlada labaselt ja üldse mitte vaimustust tekitavalt minu suust, kuna no natuke raske on ikkagi ära mahutada 50 minuti jagu infot ühte lausesse. Ühesõnaga, nemad võivad üles leida sul puuduvad oskused, kuid mis on elutähtsad ükskõik mis töö puhul, ja pakkuda sulle mitmeid võimalusi nende arendamiseks. Rääkimata sellest, et antakse abi väljaspool ülikooli poole kohaga töö otsimisega, pakutakse ka arvukalt võimalusi teha tööd kooli heaks. Ja erinevalt sellest, mida sa arvata võiks, on see MAKSTAV töö, mis on boonusena ka äärmiselt paindlik.<br />
<br />
Veel täiuslikust ülikoolikogemusest: õpilasühing (või kuidas iganes sa tõlgid Students Union) omab siin suurt, ja ma mõtlen tõesti suurt eraldi hoonet. Students Union on midagi omaette tegutseva firma sarnast. Nad tegelevad miljoni societyga, kooli ajalehe, raadiojaama ja telekanaliga, nende vastutusel on kooli maine üleriigilistel spordivõistlustel, pluss korraldavad nad massiivseid üritusi (Freshers Week on sündmus, ulatuselt milletaolisi saab Eestis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, see siin aga on korraldatud <i>õpilaste</i> poolt; lihtsalt mainin, et <a href="http://nusu.co.uk/freshers/content/749693/night_events/thursday/">homsel peol</a> mängib meil näiteks Tinchy Stryder ja Loick Essien, kellest see viimane on mu jaoks tegelikult tundmatu, aga Kärri ütles, et see pidi ka mingi kickass esineja olema - ok). Otse loomulikult saavad Students Unionis tegutsevad inimesed ka oma töö eest palka. Kas ma kujutaksin ette, et Eestis saab mõni õpilasesinduse liige palka? Vaevalt. Ikka väga vaevalt.<br />
<br />
Niipalju siis sellest. Laupäeval hakkasid siis kohale jõudma mu korterikaaslased. Minu korteris on viis tuba. Kõige otsinguks sobiva feissi kaudu leidsin üles 3 korterikaaslast (kaks kutti ja üks tüdruk), kellest üks tundus olevat totaalne dickhead absoluutselt igas mõttes. Naersin veel Anna-Liisaga, ja noh, tegelikult ka kõigi teistega, et raudselt armun temasse ära või hakkan temaga ülihästi läbi saama, ja see lõik siin tõotab kujuneda rubriigiks Uhkus&Eelarvamus, sest et nii tegelikult läinud ongi. Ta on kõige toredam inglane, keda siiani kohanud olen, ja kuigi mulle tohutult meeldivad mu korterikaaslased, ei tea ma, mida ilma temata siin teeksin. Fantastiline inimene. Naljakas, kuivõrd valesid hinnanguid on võimalik inimestele anda.<br />
<br />
Niisiis. Kuigi seesama üllatav korterikaaslane oli korterisse kolinud viimasena, pühapäeval, oli mul meie viimane, viies saladuslik korterikaaslane veel nägemata. Teda kohtasin viimasena ja kuigi ma lootsin kõigest väest, et ülikool hakkab olema eelarvamustevaba ja kuidagi tolerantsem koht kui seda oli kool, ma lihtsalt ei suuda. Ma üritasin algusest peale (nagu me kõik) hakata tüdrukuga hästi läbi saama, aga oh jumal, on selleks neiuks vaja alles tolerantsust. Ta ajab meid närvi kõigega, alates sellest et ta on silmakirjatseja (tegi meile esimesel päeval selgeks et on taimetoitlane, juba järgmisel päeval nägime teda kala söömas), lõpetades sellega, et ta ei korista enda järel ja ei oska sisse lülitada pliiti. (jah, kui mu lemmik korterikaaslane mulle sõnumi saatis, et neiu pliiti sisse lülitada ei oska, oli mu esimene küsimus ka, et mis seal sissegi lülitada on, aga jah, kuidagimoodi ta selle küsimuse enda jaoks tekitas) Lisaks ma lihtsalt ei suuda mitte mainida, et sellel imelisel olevusel oli teisipäevaks tekkinud koduigatsus. SA TULED BIRMINGHAMIST!! SA JÕUDSID SIIA KOLM PÄEVA TAGASI!! Ma ei saa aru, kuidas sellises kohas nagu Newcastle võib tekkida koduigatsus nii kiiresti. Isegi kui sa ei otsi uusi tutvusi, sa saad neid, ja sõbrad, ükskõik kui uued, on ju see, mis paneb sind uues kohas end hästi tundma? Kõik on nii sõbralik ja welcoming, siin on raske mitte õnnelik olla: mina olen naeratanud juba 8 päeva järjest.<br />
<br />
Aga siiski korterikaaslaste üle üldplaanis üldse ei kurda, oli ka võimalus, et hakkame kõik üksteist vihkama. Muidugi läheb mul natuke aega, et hakata normaalselt suhtlema põhjaiirlasega, sest et praegu koosnevad meie dialoogid 50% ulatuses minupoolsest <i>Sorry?</i>st. Aga no need on pisiasjad.<br />
<br />
Mis ma veel räägin. Nüüdseks juba neli päeva on toimunud ülikoolipeod, Freshers Week ju meil. Kolm päeva neljast olen lahkunud kodust (sest et nii ma apparently oma ühikat juba kutsun) kindla kavatsusega nendele minna, õhtud on aga kujunenud spontaanselt nii huvitavaks, et siiani pole kahjuks jõudnud nendest ühelegi. Täna on esimene päev, kui ma öösel välja ei läinud, ja tunnen end siiski õiget otsust teinuna, kuigi mu täiesti hullud korterikaaslased on, jah, juba neljandat järjestikust ööd väljas ja ma passin siin üksi mind vetsu juures stalkiva Birminghami neiuga. Kuskil feissis olin mõned nädalad enne äralendu lugenud naljakat kommentaari, et kahe esimese nädalaga Newcastle'is tõuseb su alkoholitaluvus neli korda. Vaadates tagasi kolme viimase öö sündmustele, fakt on, et see polnud mitte mingisugune nali. Mis on veidi hirmutav aga ka päris naljakas. Ma ei taha meenutadagi teisi asju, mille üle ma tol õhtul naersin, sest et nüüd võib neist täide minemas olla igaüks.<br />
<br />
Võib-olla on alkohol mu järgmise vaatenurga kujundajaks, aga peod on siin parimad. Võib-olla on seda suuresti mõjutanud fakt, et inimesed on Newcastle'is keskmisest kõvasti sõbralikumad. Võib-olla on see miski muu. Aga ühelgi päeval pole ma koju tulnud pettunult ja see on juba midagi; ma ei ole Eestis olnud teab mis klubitaja, et see mulle üldiselt meeldiks. Üllari eeldustele vastupidiselt pole klubid siin muideks teab kui palju suuremad (natuke muidugi ikka), nad on lihtsalt täis toredamaid inimesi (see ei üritanud solvang olla, aga ma mõistan, kui keegi end haavatuna tunneb :D).<br />
<br />
Täna sain oma bussi semestrikaardi LÕPUKS ometi kätte ja kuigi pooletunnine jalutuskäik linna on mulle siiani tohutult meeldinud, peab siiski tunnistama, et tõeline meister olen ma hilinemises. Ja hilinedes ei ole pooletunnise jalutuskäiguga läbitav maa miski, mida ma läbi joosta tahaks. Ja kuna üks 12-minutiline bussisõit linna maksab siinmail £1.35-1.70, siis jah, Unirider on mulle säästmas päääris palju raha. Jei.<br />
<br />
Olen leidnud mitmeid lätlasi ja sittakanti leedukaid, venelasi Venemaalt ja Lätist ja Leedust, ühe Soome esindajast neiuga olen väga hästi läbi saamas ja ka teisi soomlasi kohtab mõnikord, aga eestlasi - otsi palju tahad - ei ole. Muidugi on olemas mu armas Skype, mille kaudu ma Eestit ikka reklaamin, aga päriseestlastega tahaks ka juttu puhuda. Igatsen eestikeelset lobisemist, sest et võõrkeeles, tea keelt kuivõrd iganes hästi sa tead, algul siiski ei lähe niisama nalju viskama. Saan hakkama kenade nalja pakkuvate kommentaaridega, aga lõpmatud lamekad ei ole veel päris see tase, milleni oma inglise keelega jõudnud olen. Kuigi umbes 90% inimesi, kellega suhtlen, kiidavad mu inglise keelt nii kuis suudavad. Ma ei tea. Mul on siiski keeleliselt veel pisut veider olla. Aga see on ikka osaliselt hea. Eesti keeles rääkides olen tihti tekitanud oma kahtlase naljasoonega nii mitmeidki piinlikke hetki, mis ei ole päris kindlasti esimene mulje, mida ma Inglismaale endast jätta tahaks. Alati jäävad piinlikud hetked ja naljad lollakateks msnivestlusteks Kärriga ja kõnedeks Anna-Liisaga.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Okei,</b></span> need lõigud olid täiesti suvalises järjekorras ja nad päris kindlalt ei olnud need KÕIGE olulisemad asjad, millest rääkida tahaks, aga no on mis on ja küsi siis, kui unustasin midagi rääkida.<br />
<br />
Ja muidugi, kui leiad siin mingeid eriti sõnulseletamatult kohutavaid eesti keele vigu, mida ükski inimene teha ei tohiks ja mis mulle piinlikkust peaksid valmistama, anna palun teada. Kõige vähem on mul kavas eesti keelt unustada, aga ma veel ei tea, kas tihedast skaipimisest ja ühest kaasavõetud Mehis Heinsaarest piisab selle ülevalhoidmiseks. Saame teada varsti.<br />
<br />
musid Inglismaaaaalt!sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-11682079429204637882011-09-17T22:38:00.003+03:002011-09-17T22:39:38.247+03:00kaks tühik üks kaldkriips kolm<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Ma</span></b> ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud, sest et kui ma tõesti ei oleks end tagasi hoidnud ja täitnud seda blogi kõigi nende mõtete ja ootuste ja elevusega, mis mind täidavad, võiksid sa praegu esimesest kuni umbes viiekümnenda leheküljeni leida siin erinevaid ja ühesuguseid, pikki ja lühikesi, ilusaid korralikke ja lambiseid, emotsioone täis sissekandeid, millest tuleks välja, et muust kui ülikooli minekust ma viimasel ajal mõelnud ei ole. Nüüd on lennuni jäänud natuke üle kahe ööpäeva ja ma tunnen, et äkki on aeg kirjutada sellest kõigest, sest et järgmine sissekanne on ilmselt juba reality vs expectation stiilis kirjutis.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Asjadest</span></b> mida ma plaanisin teha augustis ja septembris. Süüa tegema õppinud ma siiani ei ole, nii et esimesed päevad Newcastle'is täidab mu kõhtu eeldatavasti kas tühjus või mikrolaineahjus soojendatud pitsa. Pole suutnud lugeda ühtegi raamatut (sealhulgas üht turunduse õpikut, mis mu lootuste kohaselt pidi olema heaks sissejuhatuseks mu erialale), nii et esimesel kuul olen ma enda kursusel ilmselt see ainus loll lauajalg ja lihtsalt inimene, kes väidab, et talle meeldib lugeda, aga ei suuda meenutada viimast läbiloetud raamatut. Pakkimisega olen ma edasi jõudnud vaid nii kaugele, et kõik vajalikud asjad on küll ostetud ja enamus kaasavõetavaid riided valmis pandud, aga kohver on täpselt sama tühi nagu ta oli ka kuu aega tagasi. See viimane katastroof vajab nüüd kahe eeloleva päeva jooksul kiiret lahendamist, aga ennast teades võib julgelt väita, et asja juurde asun ma heal juhul mõned tunnid enne lendu. Ükski augusti-septembri plaan pole täidetud ja ma millegipärast arvan, et see on see, kui sa ei muretse asja pärast, mis kindlalt juhtumas on, õigel ajal, vaid koondad kõik oma paanika ja hirmu lõpupoole, kui sündmus on juba nii ohtlikult lähedal, et enam tagasipöördumist ei ole. Märkuseks veel, et sa ju tead, kuidas ma filme armastan, eks? Plaaniks oli enne minekut vaadata ära kõik need 200 filmi, mis mu arvutisse kogunenud, aga filme olen vaadanud viimasel ajal siiski vaid kinos, mis on ka üks märke sellest, et keskenduda ma viimasel ajal asjadele hästi ei suuda. SEE HIRMUTAB. Ma ei tea, kas asi on liigses elevuses või siiski hirmus, aga see tohutu muutus, mis mu elus nüüd lähipäevadel juhtub, on mind mõjutanud mitte just kõige positiivsemal viisil. Ainus, mida olen suutnud teha, on (ka mõttetute) komöödiasarjade ja viimaste SNLi hooaegade läbivaatamine. Teadagi ju, kui hästi naer muremõtteist vabastab.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Praegugi tahaks hirmust kirjutamise asemel kirjeldada hoopis oma tundeid viimase nähtud filmi suhtes. Aga olen endast üle ja ütlen ühe lausega, et <i>Sleeping Beauty</i> on äärmiselt meeldiv film alates algusest kuni lõputiitriteni. Lõputiitrite algusega leiad endas hoopis viha, et kõik otsad filmis, ja ma täiesti ausalt ütlen, et KÕIK, jäävad lahtiseks. Film on hea, seda on meeldiv vaadata (vahest kõlab uskumatult, aga see on viimasel ajal tõesti haruldus), kuni sa saad aru, et see ei viinud absoluutselt mitte kuskile. Mulle meeldivad filmid, mis ei räägi <u>millestki</u>, aga mis mulle ikka kohe üldse ei meeldi, on see, kui arvad, et film <u>räägib millestki</u>, millest sa loodad aru saada linateose lõpuks, ja siis saad teada, et mitte midagi lõpuks ei seletatagi. Ma hakkasin südamest naerma, kui nägin lõputiitreid. Kõige absurdsem filmi üleshitus läbi aegade.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kas ma olen üllatunud, et ei suutnud oma arvustust ühte lausesse koondada?</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Eesti</span></b> keelest ja Eestist. Kasutan guuglit ja guugl translate'i, et kontrollida eestikeelsete sõnade olemasolu ja et tõlkida sõnu, mida tean inglise keeles, ununenud eesti keelde. Masendav olukord ja veelgi masendavam väljavaade tulevikule. Ma tahan tingimata Eestisse tagasi tulla. Miks oh miks olen ma siis unustamas oma kõige lemmikumat keelt terves suures maailmas? See jällegi <i>Life's Unanswered Questions</i> rubriik.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kristo siin küsis mõni päev tagasi midagi väga asjakohast: kas ma arvan, et mul tuleb koduigatsus. Inimeste suhtes - ma ei usu. On olemas skype ja msn ja kõik need teised eestlaste ja mitte-eestlaste väljamõeldud meediumid suhete ülevalhoidmiseks. Elan üle. Rääkida saab ikka. Kodu (kui füüsilise asukoha) suhtes - ei, kuna kõik uus on hea; ma olen lihtsalt sillas (sest et täpselt nii tõlkis google translate sõna "psyched") oma ühikatoast ja uuest tulevasest elamiskeskkonnast. Aga mida ma tohutult, ja ma mõtlen TO-HU-TULT igatsema jään, on Tallinn. Jah, kolme päeva pärast elan ma väga põnevas ja meeletult ilusas uues linnas, aga koht, mis mu südamesse alati koduks jääb, on kahtlemata Tallinn. Ma ei kasuta võimalust mööda Tallinnat ringi uidata just teab kui tihti, aga ma elan hingerahuga südames just nimelt tänu teadmisele, et antud võimalus on mul alati olemas. Tondi ja Pirita, Kakumäe ja Vanalinn on igal Tallinnas oldud hetkel vaid mõnikümne minuti kaugusel. Kas ma saan olla üle igast oma murest, kui ei saa sellest ülesaamiseks minna jalutama mööda munakividega sillutatud tänavaid ja pisikesi armsaid põike, mööda kodust rannaäärt? Väljakutse, mida olen sunnitud vastu võtma. Ma ei hooli samapalju isegi mitte asjadest, mis mulle <i>tegelikult</i> muret valmistama peaksid: (1) kas mulle hakkab mu valitud kursus meeldima, (2) kas ma hakkan oma korterikaaslastega läbi saama, (3) kas ma saan hakkama iseseisvalt elamisega mõistliku aja sees ja (4) kas mul jätkub vahendeid, et Inglismaale elama jääda ja ülikool üldsegi lõpetada. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Nüüd</b></span> üks uskumatu ja ilma sarkasmita ikka päris fantastiline lugu. Sain mõned päevad tagasi kätte oma tunniplaani ja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Tunniplaan on tappev ja kohustuslik kirjandus arvukas (12 moodulit, igaühes 3-5 raamatut), sisukas (500-800 lehekülge enamikus), ja last, aga kindlasti not least, <i>kättesaamatu</i>. Ja erinevalt kõigest, mida sina sellise lugemiskoormuse mõjust mulle arvata võiks, ja ka erinevalt sellest, mida arvasin algul ka mina ise, on just see uudis mõjunud mulle ergutavalt. Kui niisama olid mu hirmud kuidagi masendavad ja pigem tegutsemistahet kahandavad, siis see mõnus raamatute hulk pani mind pärast uudise paaripäevast seedimist kuidagi õnnelikult kihistama. ÄKKI on mul vaja just seda kohustuslikkuse tõuget, mis mind tagasi lugema ajab. ÄKKI ma armun oma erialasse justnimelt läbi lõpmatu lugemise (sest et fyi armastan ma tohutult seda hetke, kui inimene teeb midagi, mis talle algselt tegelikult üldse ei loe, nii palju, et armub sellesse omal veidral ja arusaamatul moel ära). ÄKKI ajab just see ülesanne, mis tegelikult sügaval sisimas nii südamelähedane on, mulle selle õppimise rütmi sisse. Ja sealt alates läheb kõik</div>
<div>
FANTASTILISEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEELT</div>
<div>
Jah</div>
<div>
Jäänud lahendada kättesaadavuse probleem.</div>
<div>
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
--------------------</div>
<div>
<div style="text-align: center;">
<b>JA HEI SINA KES SA OLED LENNANUD LENNUKIGA ROHKEM KUI MA OLEN (0 KORDA):</b></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: center;">
<b>(eriti kui British Airwaysi ja/või Finnairiga)</b></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: center;">
<b>- kas käsipagas: sisaldab käekotti JA läpakakotti / koosneb eranditult ühest kotist?</b></div>
</div>
<div>
<div style="text-align: center;">
<b>- kas käsipagasi mõõtmeid kontrollitakse rangelt või võib kott olla ka suurem, kui ta on vabalt nõutud suurusesse kokku surutav?</b></div>
</div>
<div style="text-align: center;">
<b><span class="Apple-style-span" style="font-weight: normal;">--------------------</span></b></div>
sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-4688154419455078022011-09-07T02:58:00.004+03:002011-09-08T02:01:02.667+03:00(kõike muud kui romantilised) asjad, (valesti tõlgitud) väljendid, (võltsid) mälestused<ul>
<li>kinkisin täna Deisile 0,50 senti maksnud päevalille, sest et täna on deisipäev (okei tehniliselt kolmapäev aga ma elan nagunii ühes suures pikas päevas, kuna vahepeal jäävad mõned ööd lihtsalt vahele ja ma sujuvalt elan mitu päeva korraga, nii et põhimõtteliselt on selle heaks küljeks see, et ma valin ise mis päev millalgi on)</li>
<li>ma tahan praegu palju asju, aga mitte ühtegi neist ma ei viitsi tegelikkuses teha (magamisgraafiku kordaajamine on üks neist)</li>
<li>viimasel ajal on sõnadega muusika minu jaoks mõnikord liiga pealetükkiv ja ma lülitun ümber Schubertile ja Satiele (see meelitab 9 korda 10st tuppa mu ema; see juhtumine hakkab tasapisi veidruse skaalal tõusma)</li>
<li>üks mu esimesi infotunde ülikoolis toimub <a href="http://www.google.com/search?q=st+james+park&um=1&ie=UTF-8&tbm=isch&source=og&sa=N&hl=en&tab=wi&biw=1285&bih=683">St James Park</a>is (mu plaan kõlab nii: hõljun seal kekseldes ringi ja nuusutan muru ja ei lahku sealt iial)</li>
<li>kaks raamatut, mis võiksid uuesti ilmuda, sest et ma ostaks neid: Armin Kõomäe "Amatöör" ja Viivi Luige "Elujoon" (ei ole kunagi osanud eesti perekonnanimesid käänata)</li>
<li>asjad tunduvad olevat ebakindlad ja kahevahel ja mida enam ma ootan, seda veidramaks nad kisuvad ja see pole üldse üldse hea tunne. kõledalt tühja kõhu tunne</li>
<li>ma arvasin, et ei hakka elu sees Google Calendari kasutama (ei osutunud tõeks. <i>neeva sei nevaa</i>)</li>
<li>kaks viimase aja kuulatumat albumit on (põhjusega!) <i>Watch the Throne</i> ja <i>Treats</i> (ja esimest korda elus mind ei koti mida inimesed arvavad mu telefonihelinast, kuigi/kuna see on Sleigh Bellsi <i>Infinity Guitars</i>, mis on hm <a href="http://www.youtube.com/watch?v=fheYx_ZPU18&ob=av3e">kuidas ma nüüd seletan</a>, natuke <i>hüsteeriline</i>)</li>
<li>inimesed üllatavad (või tegelikult mitte, aga nüüd on mul lihtsalt aega märgata, mis nad mulle on). näen, et ripun tarbetult idiootide küljes, kes ehk isegi hoolivad, aga selle väljanäitamisest küll eriti mitte. need, kes on head, on praegu veel paremad. mitte ükski armas sõberik ei unusta mind ka kiirel kooliajal ja see rõõmustab</li>
<li>ma tohutult tahan hakata Suitsi vaatama, aga pooleli on umbes 4 sarja, 3 filmi ja üks SNLi osa ja <i>it just doesn't feel right</i> - alustada millegagi, mis tundub, et saab millekski pühaks (tavainimese jaoks ehk väike liialdus sõnastuses, minu kohta päris täppi öeldud), olemata lõpetanud muid, vähemolulisi asju</li>
<li>mul ei ole mälu. see lihtsalt füüsiliselt puudub. saadan kirju tulevikku ja pean miljonit blogi, mis otseselt enam ei kirjelda isegi olulisi asju, sest et kirjutamise ajaks ma enam ei mäleta, millest mul kirjutada oli</li>
<li>mul ei kao kunagi isu Tallinna avastada. ja see ei ole üldse see <i>never say never</i> asi, see on lihtsalt asi, mis on</li>
<li>noormees Zenjov on mu tänase õhtupooliku kindel staar. päeval oli staariks üks punapäine kaunitar, kelle suumulk tootis meeldival hulgal saksa keelt, mida ma niiväga igatsenud olen</li>
<li>mu pead läbis täna kaks märkimisväärset mõtet selle kohta, kuidas ma ellu suhtuma peaksin, aga kummastki pole alles muud kui ainult see tunne nagu on mälestusest, mis teeb õnnelikuks, aga mida sa mäletad nii häguselt, et hakkad kahtlema selle headuses (oh kui vale sõna)</li>
<li>kaks nädalat on liiga pikk aeg ja ma ametlikult keeldun ootamast</li>
<li>that is all</li>
</ul>
<object height="81" width="100%"> <param name="movie" value="http://player.soundcloud.com/player.swf?url=http%3A%2F%2Fapi.soundcloud.com%2Ftracks%2F20718029&show_comments=false&auto_play=false&color=6C5D2F">
</param>
<param name="allowscriptaccess" value="always">
</param>
<embed allowscriptaccess="always" height="81" src="http://player.soundcloud.com/player.swf?url=http%3A%2F%2Fapi.soundcloud.com%2Ftracks%2F20718029&show_comments=false&auto_play=false&color=6C5D2F" type="application/x-shockwave-flash" width="100%"></embed> </object>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-15435797847895724822011-08-01T02:28:00.002+03:002011-08-01T02:29:01.803+03:00you make me lose my buttons<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Mulle</b></span> meeldib Bloggeri uus disain ja siia tulla on nüüd soe ja hea. Eriti veel, kui on midagi kirjutada. On siis või.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Pealkirjast</span></b> alustades tahaksin ma öelda, et "Specialist" on üks Interpoli parimaid laule. Juhtus selle äkiline laikimine nii, et tõmbasin muusikatühja läpakasse vanu ja uusi lemmikuid ja Interpoli diskograafias vahtis mulle vastu see veider laul, mida tumblris mitu korda kuulanud olin, suutmata püüda selles ühtainsatki meelepärast nooti. Nähes, et laulu albumiks pandud The O.C. teise hooaja saundträkk, mõtlesin veel, et kuidas saab nii lame sari kasutada nii vinge bändi muusikat. Teadmata O.C.-st tegelikult mitte kui midagi, olin siiski oma eelarvamuses kindlalt kinni: isegi üks Interpoli mulle vähim sümpatiseerivaid laule ei kõlba sellise sarja jaoks. Siiski ei andnud mulle rahu ka laul ise. Kuidas sain ma oma nii lemmiku bändi ühte laulu nii palju mitte sallida? Ja hakkas pihta lõpmatu "Specialisti" ülekuulamine. Järgmiseks päevaks olin lugu lausa igatsemas. Tegelikult on Interpol üheksal juhul kümnest vajanud minu puhul lõpmatut ülekuulamist, et mu südamesse pugeda. Nii olin nüüd jälle uue küsimuse ees: kuidas siiski sai see nüüd minu jaoks juba lausa geniaalne lugu mängida The O.C. taustal?<br />
<br />
Ja nii ma hakkasin vaatama O.C.-d.<br />
Mida on sedavõrd mõnus vaadata, et mul ei ole mitte mingisugust kavatsust lõpetada. Pluss ma arvan, et Seth Cohen tegi küll rekordi selles, kui kiiresti üks tegelane mulle hinge läheb.<br />
<br />
Ja üldsegi, oli mul ju vaja kuidagi House'i asendada. Mille ma järjest nüüd ilusti korraga ära vaatasin. Seitse ilusat hooaega, üks armsam kui teine. Muidugi see idiootne olukord, millesse House end 7. hooaja viimases osas asetas, pani mu tohutult muretsema. Eriti veel nüüd, kui ma tean, et 8. hooajas, mis ilmselt jääb ka viimaseks, ei ole enam Cuddyt. Samas ma pean tunnistama, et House on mind nii mõnigi kord muretsema pannud, et tegelaste vahetumine rikub sarja, ja juhtunud seda pole siiani mitte kordagi.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Nüüd</b></span> mu suvest üldiselt. Kui teised koostavad oma suveplaane ise, siis minu otsuseid juhib suvel 2011 mu armas parem alumine jäse (see oli nüüd küll päris kohutavalt sõnastatud jala sünonüüm). Crystal Castlesil juhtusin jalga õnnetult vigastama (kontsert oli küll liiga lühike, aga nii hea, et blokeeris valutunde täielikult ning trauma avastasin ma alles hommikuks) (ei hakka samas ka täielikult välistama varianti, et valu blokeerisid mõned promillid). Järgmiseks päevaks olin igastahes kipsis ning ühel jalal kapsamine oli mu ainus liikumisviis terve nelja nädala vältel. Suutsin edasi lükata Pariisi minekut, kuid ka kipsist lõpuks lahti saanult ei olnud ma siiski nii kiire taastuja, et kohe Prantsusmaa poole suunduda, ja nii pidin Disneylandist täielikult lahti ütlema. Mõni päev tagasi hakkasin lõpuks paranema: trepid polnud enam nii suureks vaenlaseks ja vaikselt suutsin juba käia ka ilma lonkamata.<br />
<br />
No ja siis tegin ma midagi lolli ja läksin eile Brita juurde. Istumine, mida me alati nimetame Brita pool istumiseks, lõppeb alati ühtemoodi (ehk siis on see lõpuks tõesti kõike muud kui<i> istumine</i>), ja ma isegi ei oska arvata, kust tuli mõte, et seekord läheb asi teisiti. Tulemuseks taaskord paistes jalg ja lonkamine. <i>Go me</i> ühesõnaga<br />
<br />
SAMAS peab tunnistama, et on raske mitte ära mainida ka asja head poolt: sain omale mõndade bailade, tantsimiste, grupipiltide ja Scrabble'i vahele ühe kasutatud ja natuke räbala, aga tasuta ja hästi töötava piibu. Lihtsalt niisama.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Õnnetut</span></b> liikumisvaest suve tasakaalustab aga enam kui küllaga teadmine, et 20.september on see kuupäev, kui ma ütlen "tsauka" Eesti pinnale määramata ajaks. Ja ma loodan, et sa mõistad, et asi ei ole siit lahkumises, vaid mu sihtpunktis. Mind ootab Newcastle ja selle sees mu mitte väga dramaatilist, aga päris suurt <i>makeover</i>it läbi teinud elu.<br />
<br />
Ma olen, nagu ka, julgen öelda, päääris paljud neiud, briti aktsendi tohutu fänn. Ja kuigi läbi vaadanult miljon linna tutvustavat videot, pidin kurbusega nentima, et Newcastle'is ei ole aktsent just teab kui tugev, olin ma positiivselt üllatunud, kui Vikipeedia mind kohaliku dialekti asjus haris. Niisiis lühidalt: sõnu <i>dead</i>, <i>cow</i> ja <i>house</i> hääldatakse DEDE, COO ja HOOS. <i>Pretty</i> on kohalikus dialektis "bonny", <i>come on</i> - "howay"; sõnade <i>good</i>, <i>nice</i> ja <i>very</i> ekvivalent on "canny" ning nad kasutavad ka šoti sõnu <i>aye</i> ja <i>nowt</i>. Mind ei huvita, et mu linnas on UK parimad poed ning ma ei lase end häirida faktist, et Newcastle'i elanikel on UK keskmisest kõvasti halvem tervis, sest et mulle jääb kuulamiseks Newcastle'i elanike vahva dialekt. Ei ole üldse segavateks faktideks ka et linna on premeeritud tiitliga "Great Britain's No.1 Tourist Attraction" ning et ülikool ise on maailmas 140. kohal (erinevate allikate sõnul erinevalt, aga number 140 on siiani parim, mis leidsin). Newcastle Universitys on tohutu raamatukogu ja suur Language Centre ja ka need uudised paitasid mu kõrvu. Iseenesest ei kurtnud ma kohe üldse mitte ka suure linna läbiva Tyne'i jõe ning miljoni seda ületava silla üle. Kokkuvõtlikult öeldes ei suutnud see linn mulle igal juhul mitte kuidagimoodi vastumeelne olla, nii et sisse ma oma ülikooli rõõmuga ka sain. Praegu mööduvadki paistes jalaga päevad International Student Handbooki üle lugedes ja oma ühika virtuaalset ekskursiooni üha uuesti ja uuesti läbi tehes. Mõni päev on sisustatud lennupiletite hoolika valimise ja lõpuks ostmisega. Mõni kaasavõetavate raamatute hulga üle otsustamisega. Mõni rõõmsate õppelaenutaotlust rahuldavate kirjade saamisega. Kõik on hästi. Ainult et kannatust võiks kaheks kuuks veel jaguda.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Lõpetan</span></b> hea tunde lõiguga.<br />
Fakt nr 1: Ma armastan Esquire ajakirja. Kõige rohkem selle vene väljaannet.<br />
Fakt nr 2: Mu ema ei oska mulle juba aastaid teha kinke, mis mulle päriselt korda läheksid.<br />
Lugu: Täna tuli mu ema tagasi Peterburist ja kujuta ette minu õnne, kui ma kuulsin, et ta oli mulle seekord toonud midagi mitte täiesti suvalist, nagu ta seda tavaliselt teeb (ja see ei ole üldse solvunud väide, lihtsalt fakt, mis on, ja ma ei ole kunagi sellest suurt numbrit teinud, sest et tean isegi, et kinkide ja suveniiride valimine on alati idiootselt raske), vaid ta oli mulle toonud sellesama uue vene Esquire'i väljaande. Me mõlemad naeratasime päris kibestunult kui ma teatasin, et alates eilsest on mul täpipealt samasugune ajakirjanumber oma raha eest ostetult olemas. Ometigi oli see tunne, et olin saanud kingiks midagi, mis oleks pisut teistel asjaoludel tõesti ääretut rõõmu valmistanud, absoluutselt võrratu.<br />
<br />
Bored to Deathis ütles George ühes osas midagi, mida ma tihti usun: <span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Courier New', Courier, monospace;">"All love is projection. I’m in your movie and you’re in mine… two different films really. We don’t really know each other. We’re making guesses at knowing each other."</span> Niisiis, otsustasin ema toodud väljaannet mitte lahti teha, vaid jätta see mälestuseks sellest, kui head tunnet tekitab teadmine, et igaüks ei vaata ikkagi omaenda filmi, et maailmas on olemas inimesi, kes teavad sind nii hästi, et oskavad teha kingitusi, mis teevad õnnelikuks.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-48905281204702088672011-06-28T12:43:00.000+03:002011-06-28T12:43:00.911+03:00internet on nagu mu grand canyon kus asjade peale karjumas käia saab<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Okei</span></b> sel tõesti lihtsal põhjusel, et ma olen otsad andmas siin istudes ja inimesi linna peale mu paberitega jamamiseks laiali saates, valan oma viha siin välja.<br />
<br />
Kuigi ausalt öeldes on kõik täiesti loogiline ja mul ei ole ühtegi reaalselt argumenteeritavat põhjust kõigi ülikoolide ja asutuste vihkamiseks, on mul lihtsalt siiber sellest, kui palju pabereid peab tekitama, pluss maksma notaritele ja ametlikele tõlkijatele täiesti ebareaalseid summasid.<br />
<br />
Minu poolt lihtsalt pakkumine, et vähemalt Euroopa Liiduski võiks olla mingi ühine elektrooniline süsteem, mis säästaks paberit, aega, raha ja närve. Väga kena, et paljudes riikides on see olemas, nüüd ühendage kõik oma andmebaasid ja säästke kipsis jalaga inimesi, sest et tõesti, TÕESTI olen ma kõigist oma suurepärastest tulevikuplaanidest lahtiütlemise äärel.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Ja</span></b> veel midagi tähtsat ja vastukaaluks ka uskumatult head: X-mehed rokkisid mu sokke!! Vaatasin sitas kvaliteedis, aga kurat vaataks veel <b>kordi</b> sitemas, sest et fantastiline film oli. Ausõna, tõesti vaatamist väärt. Ja seda ma nüüd üle vaatama jäängi kuni veel mõne vinge suvefilmi torrent kuskil sünnib. Palun vabandust kõigi kinode käest, kes mu rahalise panusega suvel arvestanud on. Või kes mind lihtsalt igatsevad. Ma igatsen teid ka.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-small;">P.S. Miks IT-kolledž mu pilti tahab??</span>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-70505520339680326642011-06-22T13:51:00.001+03:002011-06-22T14:00:41.444+03:00uus bon iver on ausalt imeline<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>See,</b></span> et Kärolin ütles lindudest, kes ta akendesse kogu aeg sisse lendavad, rääkides "cmn, sõbrad" oli ilmselt mu päeva TOP1 hetk, ja see fakt peaks sulle väga täpselt edastama selle info, et kipsiga kodus passida ei ole just teab kui vahva.<br />
<br />
3 weeks to go.<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: large;">3 weeks to go.</span><br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><i><b>3 WEEKS TO GO.</b></i></span><br />
<br />
Igatahes jah, oli väga kena plaan õppida selle aja sees natuke prantsuse keelt, mis mulle kolmest aastast väga külge pole jäänud, ja lugeda läbi tuhat ilusat raamatut, aga kuna ma vahepeal sain oma Vostro kätte, siis jah, praegu on 24/7 vaatamisel filmid.<br />
<br />
Kirjandis sain palju punkte (selle kohta draftides taas üks pikk sissekanne, mida ma jälle ei viitsi avaldada), seega sain sisse Newcastlesse ja kõik läheb maxhästi selles suhtes. Kui ma vaid ei peaks nii palju vaeva nägema kõigi nende paberitega ja lõputunnistustega, mida ma pean mingi hullu raha eest tõlkida laskma ja mingid notari kinnitused selle peale saama. Tõeline põrgu - samas aga päris madal hind, mida maksta sellise võimaluse eest. Ma olen õnnelik. JA <i>bored to death</i>, mis on muuhulgas ka mu uue lemmiksarja nimi.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Ma</b></span> ei salli seda sissekannet, kuna see räägib mulle olulistest asjadest koledas keeles ja seletamata, kui olulised nad mulle on. Aitäh tähelepanu eest.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-small;">PS. Tead seda tunnet, kui leiad oma iTunesist laule, mille olemasolust sa teadlik ei olnud, ja nad osutuvad esimese kuulamisega lemmikuks? Nojah, viimasel ajal väga tuttav tunne.</span>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-65934045562044434512011-05-10T17:50:00.000+03:002011-05-10T17:50:17.740+03:00if you're not wasted, the day is<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Kuidagi</b></span> sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Lõpetasin</b></span> <i>Glamorama</i> ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat <i>on</i> ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. <i>Glamorama</i> muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui <i>Less than Zero</i> ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. <i>Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim.</i> Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. <i>Glamorama</i> osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui <i>American Psycho</i>s. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll <i>Glamorama</i> lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Matemaatika</span></b> proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Gossipi</b></span> eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Ostsin</b></span> hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Kokkuvõte</b></span> sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. <i>The Panic in Needle Park</i> sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. <i>Chinatown</i> ja <i>Dr. Strangelove</i> ja <i>A Clockwork Orange</i> ja <i>The Graduate</i> ja <i>Blowup</i> ja <i>Bonnie & Clyde</i> ja <i>Five Easy Pieces</i> ja <i>Godfather</i>id! Jätan su siia meenutama.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="http://myfavoritewasteoftime.files.wordpress.com/2010/08/panic_in_needle_park2.jpg?w=497&h=755" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://myfavoritewasteoftime.files.wordpress.com/2010/08/panic_in_needle_park2.jpg?w=497&h=755" /></a></div><br />
<i></i><br />
<i>The Panic in Needle Park</i> on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-30224334636518193182011-04-24T16:39:00.002+03:002011-04-24T16:42:16.367+03:00i'm afraid of tomorrow<div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="28" src="http://www.youtube.com/embed/BgFCoFIvOIg" title="YouTube video player" width="640"></iframe><br />
<br />
<a href="http://rcrdlbl.com/artists/Sunday_Girl/track/Sunday_Girl_vs_Rusko_-_Hey_Stop_Club_Mix?sms_ss=blogger&at_xt=4db4278feaa34ccb%2C0">Sunday Girl - Sunday Girl vs. Rusko - Hey Stop (Club Mix)</a></div>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-85089395926037083712011-04-17T15:38:00.001+03:002011-04-17T15:39:38.537+03:00secret modern problem, everybody's got one<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Ma</b></span> nutan nüüd keskmiselt 0 korda nädalas ja see on midagi uut (eriti veel arvestades, et selle nutmise alla käivad ka mu tahtmatud vesistamised tuule käes) (võinoh, ma usun et kõik mu pisarad on tahtmatud). See pole fakt, millest sa peaksid minu kohta midagi järeldama, see on lihtsalt fakt, mis on.<br />
<br />
Ma ei nutnud siis, kui juhtus miski, mis liigutas paljusid. Ma ei nutnud ka viimasel koolipäeval, kuigi see tundus olevat asi, mille üle ei oleks olnud ka häbi nutta. Me ei teinud midagi sümboolset, et tähistada seda suurt lõppu meie eludes. Me pidime, aga kuna mõned plaanid lagunesid tänu neljapäevasele Grindile koost, siis pidime leiutama asendustegevusi, mis võib-olla kellegi jaoks olid rõõmsad, aga minu jaoks polnud pidulikkusest jälgegi (ja kuigi kõik, mida me lõpuks tegime, jäi üldpildis täpselt samaks nagu see ennegi mõeldud oli, siis seltskonnamuutus mõjus mulle natuke vähemmeeldivalt). See oli lihtsalt üks ilus kevadine päev, milles oli tunda ehk mõne naeratamisminuti võrra rohkem vabadust kui muidu.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Roccas</b></span> mängiti eile Grey muusikali versiooni <i>Chasing Cars</i>ist. Kas keegi oskab mulle seletada, mis hetkest maailmas kõik äkki nii valesti on?<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Ma</span></b> loen raamatut, mis on mulle ahvatlevana tundunud juba oh kui ammust aega. Stephen Vizinczey <i>In Praise of Older Women</i> on raamat, mis oli alguses täpselt nii paljutõotav nagu ma sellest ka eeldanud olin. Siis hakkas see oma kesksest teemast kõrvale kalduma ja ma hakkasin muretsema. Ma ei ütle, et läks igavaks, aga teost oli selgelt esitletud kui midagi muud. Otsustasin selle mõneks ajaks unustada ning ..muutes kurssi osutus lugu poole huvitavamaks. Nii, olles kõike muud kui stiilipuhas (valesti reklaamituna see sellise mulje igatahes jätab), osutus <i>In Praise of Older Women</i> esimeseks raamatuks mu elus, mida ma olen tahtnud kuskil tsiteerida. Leidsin sealt midagi enda jaoks väga tähtsat. Ma ei ütle, et ma soovitan seda raamatut, sest et tervikuna on see ikkagi kuidagi vale, aga kui huvitab, siis on siia-sinna puistatud päris tõelisi pärleid.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Tead,</span></b> mis mind eile maxrõõmsaks tegi? Uudised uuest arktiliste ahvikeste plaadist <i>Suck It and See</i>. Põhjus number 1, miks oodata juunit igatahes. Ja et The Kills ka midagi välja lasi, sain ka alles eile teada. Läheb kuulamisele.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-58531130511309273702011-04-11T18:05:00.002+03:002011-04-11T18:07:21.151+03:00matemaatiline probleemLAIGI MIND<br />
<br />
sa oled mulle parem kui šampinjonid ja jalgpallijuuni ja bret easton ellise raamatud<br />
kui vanad filmid ja mu tunded ja interpoli muusika<br />
kui soojad suveööd ja tuledeta hommikused linnad ja pääsukesed<br />
kui kõik vestlused kõigiga peale sinu kui mu unistused kui kõik keeled mida ma armastan kui kõik lapsed kellel ma kunagi enda seest tulla lasen<br />
<br />
<i>kui mu elule väärtust lisav krooniline kurbus mis mu sügavuste tuumikut täidab</i>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-15453324776839944782011-03-29T21:05:00.000+03:002011-03-29T21:05:24.785+03:00you are driving me home<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Kuulan</span></b> armastusväärseid lugusid, mida soovitavad mulle mu lemmikud blogid, ja mõtlen selle peale, kuidas Californication selle lühikese vaheajaga mu maailmapilti muutnud on. See ei ole isegi niiväga muutnud, lihtsalt nii mõnigi asi tekitab seoseid ja seosed lasevad asju erinevas valguses näha ja see on alati hea tunne. Näha tühjas ühte värvi taevas puhtust ja seda sallida. Armuda inimestesse nende mööduva võluga (üle pika aja mitte olla misantroop). Plaanida lemmikute inimestega kevadisi üritusi. (kas sa teadsid, et sõna <i>kevad</i> kõlab hästi ainult juhul, kui sul on seltskonda?)<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Murastes</span></b> leiti hüljes ja me kõik ütleme, et laseme oma lastel saada selleks, kelleks nad ise tahavad, sest et oluline on olla õnnelik, aga nii tihti unustad, et inimesed on erinevad. Mõnel lastakse õnnelik olla, aga bastard arvab, et ei olegi õnne väärt. Üldiselt on see mu meelest täitsa levinud nähtus, mille teemaliste raamatute lugemist ma igatahes jätkan ja naudin.<br />
<br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Mis</span></b> mind õnnelikuks tegi vaheajal? Paul Oja laivis nägemine (sest et ta on mu igavene lemmik ja see pole isegi loogiliselt seletatav). <i>Glamorama</i> ostmine (ma ei tea, mis siis saab, kui ma kogu Ellise vaikselt ja väga õnnelikult läbi saan). Kindlasti Californication. Põhjustel, milleni ei ole raske jõuda. Ja muidugi Carrie. Ma armastan tema ja Saareplixiga veedetud aegu, aga kuidagi ei satu me viimasel ajal kusalegi kolmekesti. Siiski ma pean ära mainima, et sellist kulda nagu mu FC Nõmme Kalju (mis on päris originaalne nimi, ma tean) ei ole mu teele ammu sattunud, ja isegi kui kõik läheb valesti, on mul midagi, mis on hea.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="-webkit-text-stroke-color: rgba(0, 0, 0, 0); -webkit-text-stroke-width: 1px; color: #111111; font-family: 'Lucida Sans Unicode', Georgia, Georgia, sans-serif; font-size: 13px; line-height: 19px;"></span><br />
<blockquote class="words" style="border-bottom-width: 0px; border-color: initial; border-left-color: rgb(136, 136, 136); border-left-style: solid; border-left-width: 0px; border-right-width: 0px; border-style: initial; border-top-width: 0px; color: #111111; font: normal normal normal 1.2em/1.3 'Lucida Grande', 'Lucida Sans Unicode', 'Lucida Sans', Tahoma, sans-serif; margin-bottom: 1em; margin-left: 0px; margin-right: 0px; margin-top: 0px; padding-bottom: 0px; padding-left: 0px; padding-right: 0px; padding-top: 0px;">“For everyone, there are those moments when you have great days with someone you wouldn’t expect to. Then you have to go back to your real lives, but it makes an impression on you.”</blockquote> <span class="Apple-style-span" style="color: #888888; font-style: italic;">- Sofia Coppola</span>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-49723823400313920142011-03-27T19:01:00.000+03:002011-03-27T19:01:24.465+03:00a tale of insatiable lust, full of twisted bawdiness and louche adventures<div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="390" src="http://www.youtube.com/embed/GkkJCSduFS0" title="YouTube video player" width="640"></iframe></div>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-33942904922055653512011-03-19T12:30:00.004+02:002011-03-20T17:44:15.510+02:00<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="http://www.larepublicacultural.es/IMG/jpg/submarino_6153.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://www.larepublicacultural.es/IMG/jpg/submarino_6153.jpg" width="240" /></a><a href="http://www.albumoftheyear.org/album/covers/whatever-people-say-i-am-thats-what-im-not.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://www.albumoftheyear.org/album/covers/whatever-people-say-i-am-thats-what-im-not.jpg" width="320" /></a></div>sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-80761618010018989082011-03-18T19:31:00.002+02:002011-03-19T12:33:36.893+02:00maailma nabaks olemine ei ole inimeste puhul sugugi imelik<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Kärolin</b></span> tegi eile ettekande, mis võib-olla oli tegelikult hoopis üleeile.<br />
<br />
Mõtlesin, et mu elu on väga naljakas asi. Minu ellu tulevad inimesed, kes on ilusad ja kes mulle loevad. Tulevad suvalised inimesed, kes ei lase mul ära närbuda; täpselt õigel ajal. Nad hoolitsevad mu eest ja on minu jaoks rohkem, kui nad ealeski ette kujutada suudavad. Mõnikord ma kardan tutvustest, mis on kestnud 5 minutit kuni 2 tundi, midagi edasi aretada, aga ma arvan, et ka see on tegelikult õige otsus, mis aitab mul edasi minna, jättes need inimesed minu südamesse selleks, mis nad olid mulle selle lühikese aja jooksul. Mõnikord ma lasen inimestest lahti ning 99% kordadest kahetsen ma tehtut, aga üldpaanis ma tegelikult teen neist lahti lastes õige otsuse, sest et avaneb ruum uutele inimestele ja uus on alati hea. (Teemal natuke peatudes ajab mind näiteks kohutavalt närvi, kui ükskõik mis alal tehakse mingid uuendused ja muud ei kuulegi kui vingumist selle kohta, et vana oli parem. Kas jutt käib poliitilisest reformist või fb uuest kujundusest - mida iganes. Miks kurat inimesed uuendusi nii halvasti võtavad? Ma armastan uusi asju. Miks ei või teisedki nendesse suhtuda uskumisega, et küllap toovad nad meie eludesse midagi uut ja head? Ei mõista) Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on et rääkisime siin Käroliniga ta teatud bioloogiaettekande mõjutusel, et me vist ei usu hästi saatusesse ja jumalasse ei usu mitte mingil moel, aga ju siis on universumis mingi jõud, mis meie elusid back on track viib ja meie suhetega kuidagimoodi diilib.<br />
<br />
Nii et kõik läheb hästi ja muretsemine on ainult ajaviiteks.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-3948370401002585412011-03-06T23:21:00.001+02:002011-03-06T23:21:36.702+02:00disorder<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="http://24.media.tumblr.com/tumblr_lhgqpnlHDM1qgfrn2o1_500.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://24.media.tumblr.com/tumblr_lhgqpnlHDM1qgfrn2o1_500.jpg" /></a></div><br />
mul on tuhat drafti siin blogis, mis kõik on alustatud postitused, mis kõik jõuavad sinnamaale, et mul on kas häbi neid avaldada või muutuvad need liiga intiimseks või ma lihtsalt ei leia õigeid sõnu<br />
<br />
nii et lihtsalt apdeit mu elust: põlgus, apaatia ja nihilism on mu vallutanud ja ma ei saa vabakssofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-74501945815104431992011-02-21T17:21:00.000+02:002011-02-21T17:21:40.660+02:00she went down down down there into the sea<div id="InterpolWidget"><div style="text-align: center;"><object align="top" classid="clsid:d27cdb6e-ae6d-11cf-96b8-444553540000" height="400" id="interpolwidget" width="540"> <param name="movie" value="http://interpolnyc.com/williamsburg/interpolwidget.swf"/> <param name="quality" value="high"/> <param name="bgcolor" value="#000000"/> <param name="play" value="true"/> <param name="loop" value="false"/> <param name="wmode" value="window"/> <param name="scale" value="showall"/> <param name="menu" value="false"/> <param name="devicefont" value="false"/> <param name="salign" value=""/> <param name="allowScriptAccess" value="sameDomain"/> <param name="allowFullScreen" value="true"/> <object type="application/x-shockwave-flash" data="http://interpolnyc.com/williamsburg/interpolwidget.swf" width="540" height="400"> <param name="movie" value="http://interpolnyc.com/williamsburg/interpolwidget.swf"/> <param name="quality" value="high"/> <param name="bgcolor" value="#000000"/> <param name="play" value="true"/> <param name="loop" value="false"/> <param name="wmode" value="window"/> <param name="scale" value="showall"/> <param name="menu" value="false"/> <param name="devicefont" value="false"/> <param name="salign" value=""/> <param name="allowScriptAccess" value="sameDomain"/> <param name="allowFullScreen" value="true"/> <a href="http://www.adobe.com/go/getflash"> <img src="http://www.adobe.com/images/shared/download_buttons/get_flash_player.gif" alt="Get Adobe Flash player"/> </a> </object> </object></div></div><br />
<b><span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;">Kui</span></b> välja tuli Interpoli "Interpol", kirjutas üks vene ajakirjanikust neiu, et Interpoli võlu on selles, et korraga kõlavad nad intiimselt ning samal ajal ka suurejooneliselt ja pidulikult. Niimoodi ma nende peale nüüd alati mõtlengi. Et nad on üks mugav ball mu kõrvades.<br />
<br />
Interpol on ilmselt kui mitte ainuke, siis kindlasti põhiline põhjus, miks ma New Yorgis ära käia tahan.sofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-13483461355924792252011-02-21T15:40:00.001+02:002011-02-21T15:43:06.680+02:00hingab kurvalt lühikeselt hingeldades<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Ma</b></span> hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)<br />
<br />
Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.<br />
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-size: x-large;"><b>Ma</b></span> nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.<br />
<br />
Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.<br />
<br />
Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurkusofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-808850441020597160.post-23424354213078036292011-02-16T19:03:00.003+02:002011-02-16T19:06:59.592+02:00lay my head on the hood of your car<div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="510" src="http://www.youtube.com/embed/K779pqvYQds" title="YouTube video player" width="640"></iframe></div><br />
ma ei suuda uskuda, kui kohutavalt ma sellesse videosse just armusinsofihttp://www.blogger.com/profile/09630918427921199900noreply@blogger.com0