maailma nabaks olemine ei ole inimeste puhul sugugi imelik

Kärolin tegi eile ettekande, mis võib-olla oli tegelikult hoopis üleeile.

Mõtlesin, et mu elu on väga naljakas asi. Minu ellu tulevad inimesed, kes on ilusad ja kes mulle loevad. Tulevad suvalised inimesed, kes ei lase mul ära närbuda; täpselt õigel ajal. Nad hoolitsevad mu eest ja on minu jaoks rohkem, kui nad ealeski ette kujutada suudavad. Mõnikord ma kardan tutvustest, mis on kestnud 5 minutit kuni 2 tundi, midagi edasi aretada, aga ma arvan, et ka see on tegelikult õige otsus, mis aitab mul edasi minna, jättes need inimesed minu südamesse selleks, mis nad olid mulle selle lühikese aja jooksul. Mõnikord ma lasen inimestest lahti ning 99% kordadest kahetsen ma tehtut, aga üldpaanis ma tegelikult teen neist lahti lastes õige otsuse, sest et avaneb ruum uutele inimestele ja uus on alati hea. (Teemal natuke peatudes ajab mind näiteks kohutavalt närvi, kui ükskõik mis alal tehakse mingid uuendused ja muud ei kuulegi kui vingumist selle kohta, et vana oli parem. Kas jutt käib poliitilisest reformist või fb uuest kujundusest - mida iganes. Miks kurat inimesed uuendusi nii halvasti võtavad? Ma armastan uusi asju. Miks ei või teisedki nendesse suhtuda uskumisega, et küllap toovad nad meie eludesse midagi uut ja head? Ei mõista) Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on et rääkisime siin Käroliniga ta teatud bioloogiaettekande mõjutusel, et me vist ei usu hästi saatusesse ja jumalasse ei usu mitte mingil moel, aga ju siis on universumis mingi jõud, mis meie elusid back on track viib ja meie suhetega kuidagimoodi diilib.

Nii et kõik läheb hästi ja muretsemine on ainult ajaviiteks.

hetked

NO ME GUSTA
- lugeda teiste blogisid ja isegi kui oled kõige õnnelikum viimasel ajal, mis iganes ajal tegelikult, tekib tunne, nagu sul poleks elu, sest et kellegi elu on ikka põnevam ja kuidas ma saan rahulduda vähesega, kui ma olen teadlik nii paljust? naljakas, et kunagi ammu inimesed ei teadnud peaaegu midagi. olid vist õnnelikumad ka.
- et Party Down enam ei käi; et ma viitsin millegipärast Misfitsi ja Skinsi tõmmata, aga 30 Rocki, mida tegelikult armastan palju rohkem, ei viitsi
- kui kõigist sinu tegudest reageeritakse just neile, millele sa tagasisidet ei soovi absoluutselt, ning sinu arust huvitavamad asjad jätavad teisi ükskõikseks (sõna ükskõikne on otsetõlkes vene keelest võrdselt hingestatud)
- mitte teada homset tunniplaani
- kui sa ei suuda kontrollida, mida inimesed sinu öeldud asjadest välja loevad
- et ei ole aega ja ärkvelolemisoskust, et ära vaadata kõik filmid mis juba tõmmatud, kõik tõesti head filmid
- spoilereid lugeda

ME GUSTA
- spoilereid jagada
- kui inimene kutsub sind mohhiitoõhtule, öeldes "tule esmaspäevast kolmapäevani millalgi" ja sa valid järjest kolm erinevat päeva, millest ükski, nagu selgub, ei sobi
- soovitada inimestele asju, mis neile meeldivad
- kui Andrew Garfield teeb seda nägu

- teada, et asi, mis kõigile tundub nii selge, tähendab tegelikult midagi hoopis muud

- et kogu aeg on jõhvika-, tomati- ja multivitamiinimahla isu (mitte 3in1 kokteilina)

- pinge, mis on kokku segatud erutusega

- kui oled bussiga tühjal ristmikul ja foorides vilguvad kollased tuled ja sa mõtled, et võiksid olla sellised seadused, et ristmikust ülesõitmisel on eesõigus sõidukil, kelle sõidusuuna ja põhjasuuna vahel on väikseim nurk. (okei, ma just mõtlesin, et kui sellel teel oleks mingi miljon autot, siis see ilmselt ei aitaks liiklust hästi reguleerida)

- Ameerika Ühendriikide ajalugu. ja see fakt on minu meelest väga huvitav, arvestades seda, et üldiselt on USA üks mulle vähim imponeerivamaid riike.

- et kõik teevad mingeid lubadustenimekirju järgmiseks aastaks ja mul on ülipohhui

_________________________________

helista mulle

lähme kuhugi

ah ei

kindlasti viitsin libastuda igal esimesel sammul

sumbata läbi nõmedate kollaste hangede

külmutada oma nina surnuks

EI

Tänasesse kavasse jääb kaks filmi, 30 Rocki teise hooaja lõpp, lõpmatult hea taasavastatud muusika ja vabadus.
Vuhu, suur ja pehme ja magus VUHU!

Kõik on hästi. Vaatan kui kauaks mind jätkub oma hea tujuga ja kuidas läheb mu üritus midagi tegema hakata, sest et on tahtmine enne aasta lõppu kokku saada, issand jumal, 9 inimesega. Kellest oh kuidas tahaks kallistada ühte.

Uudiseks see, et inimesed on osutunud sellel aastal lihtsalt kohutavalt tähtsaks ja heaks. Lõppeval aastal juhtus nii palju halba kõigi jaoks. Ja ma just hiljuti avastasin, et see on olnud ikka piisavalt nõme aeg ka mu enda jaoks, aga ausalt öeldes on ka paremad aastad tundunud palju vastikumad. Sellel aastal on suhted olnud paremad. Ma nii loodan, et tasapisi laabub ka kõik muu, aga lihtsalt, ma pean mainima, et suhete poolest on see olnud tõesti üks imetlusväärsemaid aastaid.

Ausõna, ja ma olen nii tänulik ja natuke uhke.

Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..