i don't know how about you
i am desperate
i am needing

Tead, vastik on olla. Hommikul ärkasin ja kõik oli hea, siis ma sõin üksi ja kõik oli ikka veel megailus. Siis ma lugesin oma disainiraamatuid ja mul oli hea olla. Siis tuli lõunasöök ja mul oli äkki paha. Mängis nõme muusika ja tomatitest, mis ma endale lõikasin, ei saanud ühtegi viilu. Siis ma küsisin ja vend naeris mu üle ja vanemad naersid ja ma vihastasin ja kõndisin minema ja isegi ipodi ei tahtnud. Ja ma olin oma patjades ja ei nutnud ja vaatasin aknast välja ja siis läksin ja rääkisin vennaga ja ta jälle nähvas ja ma kõndisin jälle minema ja siis ma läksin Grey anatoomiat vaatama ja osa ei olnud eriline, ja ma kartsin, et mulle enam ei meeldi, kuna nii paljud tegelased, keda ma armastasin, on läinud ja kõik on jälle teistsugune, aga meeldis. Kuna see on ikkagi Grey anatoomia ja ma ei tea, mida/keda ma olen kauem armastanud. Ainult Anna-Liisat vist. (Inimeste peale mõelda ei taha üldse. Kõik on nii kurb. Ma kardan, et kaotan inimesi, ja siis ma kaotangi nad. Kas ma ei tohi enam karta?) Ja siis Grey läks nii heaks kätte, et ma jälle lootsin, et ma leian omale kõik vastused, mida mul vaja on, sest et enne on nii juhtunud. Aga nüüd ei olnud enam nii. Lihtsalt tekitas hea tunde, aga sellise kurvalt hea, ja peale osa lõppu hakkasin mingeid kurbi Grey laule kuulama. Ja siis saatis Marie lingi ja ma kartsin, et nüüd tuleb mingi lõbus laul, mis kõik ära rikub ja millest paha hakkab, aga oli täpselt, nagu TÄPSELT see, mida ma tahtsin. Ja ma kuulan seda ja kuulan ja kuulan ja kuulan, see on lihtsalt nii hea. Repeati peal juba päris kaua. Ja siis ma mõtlesin, et oh, täna võiksid ju eelmise nädala tööde ja kirjandite ja asjade hinded ekoolis olla. Ja oligi üks hinne. Bioloogia, mis tundus mulle lihtne, mida ma lootsin äärmisel juhul nelja saada, on kolm. Ma nüüd üritan kuidagi jah seda meeldivat uut õpetajat mitte ära tappa. Kui ma kirjandi ka kolme saan, siis ma arvan et ükski kuradi Grey anatoomia ei aita.

Mine perse, kui halb on olla.

Kuulan Interpoli ja mul on hea olla, kuigi inimesed tekitavad okserefleksi ja panevad mu tundma end nõmeda&ajuvabana. Vend õppis nalja tegema, nojah, olekski aeg raamatuid lugema hakata. Mul on ta üle hea meel. Vähemalt lametseb nüüd minust vähem. Preili Antikainen tegi blogi ja mind rõõmustas see blogi. Tahaksin Preiliga msnis rääkida, aga ei ole midagi rääkida (ma ei suuda seda uskuda). Veel Kellelegi saatsin pika vabandava meili. Need minu nunnud emotsionaalsed meilid on tavaliselt NUNNUD, aga ei oo ei, mitte täna. Äkki enam mitte kunagi. Ma olen vihane selle peale, et kõik, mida ma oskan, kaob. (tra, KUHU)

Mul on millegipärast rahulik tunne, et ma Brita peole ei läinud. Väga rahulik. Huvitav, kuidas kalaparty läks.

Mul on nõme olla. Täna oli päris sitt 6 tundi järjest vihma käes VHK megakenade kuttide ees kana mängida. Homme ja ülehomme uuesti, mu unistuste töö! (L)

Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.