20110129

someone send a runner through the weather that I'm under for the feeling that I lost today


ei mäleta, millal viimati mõni lugu nii kaua oleks meeldinud
20110122

läänerindel muutustega

Kui aus olla, siis mind ei huvita, kas sa oled sellest postitusest huvitatud või mitte, sest et see on kõigest postitus siiani 2011. aasta parimast päevast ja see teeb mu õnnelikuks juba iseenesest lihtsalt kuskil olemas olles.

Ärkasin vist isegi õigel ajal. Hommikusöök, tups alla, kooli. Jooksin bussile ja jõudsin! Seda ei juhtu tihti. Kooli jõudsin ma piiisikese hilinemisega. Mata oli armas, sest et see on alati hea, kui viitsid midagi teha, ja eriti veel tahvli peal. Tüvipüramiidid on juba meeletult vinge nimega. Ma ei hakka isegi rääkima, millist elevust pakub varjatud trapetsite otsing ja jooniste tegemine! Mata sai igatahes otsa ning kuna vene keelt jälle polnud, läksime Saimpsi ja Annuga mäkki. Jõudmata veel koolist välja saada me juba olime tegemas soojendust eesolevaks naerumaratoniks, millest meil tol hetkel veel aimugi ei olnud. Paar sammu koolimajast väljas ja nalju hakkas lendama. Vahepeal me ei saanud veel hakkama orienteerumisega ja tee peal püsimisega, mille tagajärjel ma leidsin end mitu korda "nunnu varese häält" tegemas (giid Saimre avastus) ja siis ka umbes nii 300 (siiski mitte 30) sekundi vältel lume sees püherdamas. Tõtt rääkides ma ei suutnud isegi püherdada, ma olin liikumatu, sest et mõne mugava hetkega olin ma kuskil meetristes lumehangedes, trapped by mu enda kott, mis kuidagimoodi sattus mu kaela rippuma ja mind liikumatuses hoidma. Meie kõhud taastusid veel kaua pärast seda intsidenti (täpsustuseks: me ei söönud lund). Mäkini seigeldes avanesid meie ees võluväel kõik uksed ja tõkkepuud, kohale jõudes leidsime end Annu meelest uuest (!!) mäkist, kus jätkusid mu kahe sõbra eileöised tantsud eesotsas minuga, kes ma oma tantsuvajaduse lõpuks ära rahuldasin. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et mäkis me olime lihtsalt jalust löödud nende hämmastavate mänguasjadega, mis alati ja igal pool tegevust pakuvad. Rabav on ainus sõna, mis kirjeldab neid unikaalseid boonuseid, mis happy mealiga kaasas käivad. Rääkisime vohavatest lottidest ja eilsetest seiklustest (kas sa teed ka alati seda, kui sind ei olnud sündmusel, millest räägitakse, aga sa oled vestluses sama entusiastlik nagu ka need, kellel on ka tegelikult põhjus olla? palun ütle jah), rääkisime millest iganes me rääkisime (ma hakkan lausa nautima oma tapvalt sisukaid ja hämmastavalt informatiivseid lauseid, mis alati täidavad oma eesmärki), igatahes ma ei viitsi hakata isegi meenutama midagi, lihtsalt ütleme, et me olime päris mitu korda naeru kätte lämbumas sõna otseses mõttes. Tagasi minnes juhtus lihtsalt seljakrambini naermisi (2/3 kohalolijatest), põhiliselt sellepärast, et "with a ribbobontškibntškisuvalinebeatbox". Siis veel hange kukkumisi, föönidega lumemägedest läbimurdmisi ja milleks minna ümber, kui saab otse (läbi mitteliialdatult 4-meetriste lumemägede, kus iga sammuga vajud liialdatult 2 meetrit lume sisse). Kooli jõudsime teise matasse. Pärast matat täiesti ebareaalsed kaks eesti keelt, mida ma tahtsin põlema panna, ära kägistada ja nugadega surnuks pussitada, sest et need tunnid on uskumatud. Uskumatud. Uskumatud. Sa ei passi mitte üheski tunnis nii palju tühja kui mu eesti keeles. Mitte mingit infot, mitte mingit tegevust. Pidime Liisuga omale tegevust leiutama, aga sellega läks aega, nii et esimese tunni jooksul ma lihtsalt aeglaselt surin. Teises tunnis sõime porgandeid, maalisime ja tegime šokolaadiautodega (mis on koolipuhveti talvehitt) rallit (mis nägi rohkem välja nagu salalik autode ärandamine ja autolammutus). Pärast eesti keeli tegime prantsas jälle mingit Mandžolo mõeldud vahvat mängu, mis annab mingi 10-minutiga tehtavas harjutuses 1 veaga hinde väärtusega 1. Mis on täiesti faking normaalne

Niisiis, pärast prantsas oli ühiskond, enne mida me saime Liinuxiga teada, mis on resonants, ja üritasime kogu aeg seda tekitada. Vahepeal läksime lausa klassist välja, et koridoris ühesuguselt vibreerides käia (mis ei kõla normaalselt, aga mul tuleb tunnistada, et see oli päris vahva). Siis leidsime teatud noormehe seletuskirja selle kohta, kuidas kooli ta jõudis "päris soodsal ajal, aga probleemi pakkus hoopis riiete eemaldamine seljast". Siis lõppesid tunnid ja ma läksin kirjanduse järeltöösse kirjutama "Protsessil" põhinevat arutlust. Lõpetasin ning mu lemmikutest lemmikuim kirjanduse õpetaja küsis, kas ma homseks (!!) olümpiaadiks mingeid ettevalmistusmaterjale saanud olen. Muidugi mitte, nii et sain temalt kaasa õpikuid ja raamatuid ja juhiseid veel õpikute võtmiseks raamatukogust ja vahepeal hakkas mul päris hirmus, aga sellest polnud midagi, sest et siis hakkasime tegema harjutusi ja ma ei saa siiani aru, miks ta ei või mu keeleõpetaja olla. Mul ei ole umbes 3 aastat üheski keeletunnis nii rahulik ja hea tunne olnud. "Tund" kestis aga kõigest 10 minutit, nii et kaua ma seda nautida siiski ei saanud. Sain aga hoopis tead mida? Tasuta pileti teisipäevasele "Läänerindel muutusteta" Artise seansile. Nii et ma peaks mainima, vägagi edukas järeltöö slash olümpiaadiks valmistumine oli.

See vähem kui pooletunnine olemine seal kirjanduse klassis pani mu millegipärast nii väga mõtlema oma tuleviku üle, et ma elasin peatusse kõndides jõudsin ma läbi elada lausa ühe minidraama. Peatuses istusin trolli peale ja suundusin raamatukokku, kus ma polnud käinud umbes nii aasta aega. Kohutav nostalgiatunne tuli ja muidugimõista kuhjasin oma kotid kõik raamatuid täis. Edukas. Sõitsin õnnelikult ja tonniste kottidega koju. Ja mis mind seal küll ootas



Dear Ms Dubrovenskaja
Congratulations; Newcastle University has asked us to tell you that it is offering you a place for Marketing and Management, NN52; starting in September 2011 at point of entry 1.
The conditions of the offer are:

This offer is subject to you obtaining

Estonian Gumnaasiumi Ioputunnistus

with 80%
Overall
including 70% in Mathematics

and

Please send certified evidence of your results

to Miss Lisa Wilkinson (lisa.wilkinson1@ncl.ac.uk)

Undergraduate Admissions Office, Newcastle University,

King's Gate, Newcastle upon Tyne, NE1 7RU

as soon as available and before 31st August

Accommodation information to follow from institution

Please ring 01912227251 if this not received by 31st May


Päeva jooksul sain teada ka et Liisu sai UCASelt koju kinnituse, et ta dokumendid on protsessis. Naljakas, et seda kirja ma veel saanud pole, ometigi vastas mulle isegi üks ülikool juba selle aja sees ära. Tehniliselt võimatu, aga ometigi tõsi. MA OLEN NII ÕNNELIK

Ma kartsin nii kaua, et täitsin applicationi valesti või et ma olen liiga nõrk oma valitud ülikoolide jaoks või mida iganes. Ja nüüd vastas mulle ära ülikool, mis mu valitud viiest parim. See ikka andis mulle kindlust juurde küll. Nüüd ma tunnen täielikult, et mul on ees lahkumine, et selleaastane aastavahetus ja sünnipäev ja kõik kõik kõik, mis septembrist alates toimunud on, on mu viimane kord kõike seda Eestis teha (või noh, ma kahtlen, et päris viimaneviimane, aga ütleme lihtsalt nii, et päris pikka aega seda enam ei juhtu). Ja vahel ma küll poetan külma talveõhku ahmides kirjanduse järeltööst tulles mõne pisara, sest et mõnikord ütleb see üks väga väike vastik tunne sees, et äkki peaks hoopis eesti filoloogiat õppima, sest et noh sest et lihtsalt tahan. Aga nüüd ma jään ikkagi selle juurde, et kui juba on võimalus minna, siis las olla see väike soov sügaval - kui see aastate jooksul samasse südamelähedasse kohta jääb, küll jõuab ka seda teha. Sest et ega turundus ei ole ju mulle vastik, ma tõesti tõesti tahan ka seda õppima minna. Lihtsalt valikuid on raske teha. Ja millegipärast mulle tundub, et just võimalus UKsse minna on see, millest peab haarama kohe ja praegu.

Õhtul käisin veel matas ja siis kodus oli nii rahulik olla. Ma olin nii rahul. Ma olen nii õnnelik
20110120

lugemismõnu

"Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid."
Nii nõustun selleaastase kultuuriveduri valikuga. Sõpruse tagasitulek paremana kui kunagi varem on kindlasti üks mu selleaastaseid (eelmiseaastaseid?) tippsündmusi.

Veel ma naudin siiani "Meister ja Margaritat", võtsin täna raamatukogust kohustuslikku Hemingwayd (eesti keeles, isegi ei tea miks, arvatavasti ei loe jälle läbi) ja Postimees kuidagi aina rõõmustab.

Nüüd siis mu filmikeelust iseendale. Nagu sa arvata võid, ei pidanud ma väga kaua vastu, eriti arvestades seda, et Blue Valentine tuli välja. Muidugi ei suutnud ma ju piratebays mitte ringi luusida ja hakkaski pihta mu lõpmatu filmide tõmbamine, mille ma endale sellel aastal ära keelasin. Asi läheb aga peale ettearvatava ka paradoksaalseks: kino ma somewhy enam üldse ei naudi, isegi täiesti veatu Blue Valentine jättis mingi tühja tunde sisse. Mitte heas mõttes tühja. Sama Somewhere'iga, millest pidi saama ka üks talve suurimaid naudinguid. Lohutan end ainult sellega, et Sofia Coppola filmid lähevad mulle alati peale alles pärast 3.-ndat vaatamist umbes.  Igatahes mu point oli ikkagi see, et filmid lähevad (vähemalt minu peas) aina halvemaks, kinoisu aga pöördvõrdelises seoses eelneva faktiga aina kasvab.

Kas meile meeldib kasutada matemaatilisi, füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi termineid, rääkides oma elust? Obviously

Igatahes, täna läheb vaatamisele Brick ja The Fighter ja arvatavasti ma pettun jälle, sest et acclaimed ja mulle väga kaua juba huvi pakkuva Bricki esimestel minutitel sain ma juba selle nõmeda tunde, mis ma alati saan, kui film algab lõpust. Tead, jah? See on mu meelest nii lame.

Tegelikult ainukesed filmid, mis mulle ikka veel naudingut pakuvad, on mu vanad lemmikud Chinatown ja In Bruges. Isegi muud, mis mul listographys ära märgitud nagu lemmikud, hakkavad oma võlu vaikselt kaotama ja muutuma linkidest lihtsalt boldiks või lausa kursiiviks.

Kool on lihtsalt masendav (nädal näeb välja umbes selline: tühi passimine, tühi passimine, tühi passimine, 15 000 tööd ühel päeval, tühi passimine). Üle pika aja lähen saksa keelde, laupäeval on eesti keele olümpiaadi Tallinna voor ja järgmisel reedel inglise keele olümpiaaa aaaa aaad! Muud ei oota. Isegi kinno ei ole tahtmist minna, sest et raha kulub väga kiiresti (lambised diilid ja spontaansed söögikorrad) ja nagu ütleb Kristo, milleks kulutada isegi need maailma mõistes vähesed 3,20 euri filmide peale, kui kodus saab kõike näha tasuta. Ma olen jälle raamatumaailma sukeldumas (ja ma olen seda ära märkinud siin blogis kõigest igas postituses vähemalt 3 korda).

Kõik mu sissekanded on üksteise koopiad ja on tahtmine lihtsalt lõpetada see poinditu kirjutamine, aga miski tõmbab mind kogu aeg tagasi selle tühja ruumi juurde, mida saab oma lollakate sõnadega täita. Vähemalt on midagi, mis kammib, ja on sõbrad või kuidas iganes sa nimetad neid inimesi, kes sünnipäeva lähenedes äkki sinuga hästi läbi saama hakkavad.

jah
20110117

I never thought about love when I thought about home

Võin ju kirjutada Soomest, aastavahetusest ja Rootsist, mis kõik olid kohutavalt vahvad, aga ma ei mõtle sellest; need olid hetked, mis olid lõbusad kuni nad kestsid. Lisasid palju kivisid nii mitmessegi sõprustorni ("adding brick after brick to the friendship castle so it someday reaches the sky" kõlab ilmselgelt palju paremini, aga millal halvasti kõlav tõlge mind tõlkimast peatanud on..) ja ilmselt, kui sattuda inimestega, kellega sai aega välismaal ja 2011. vastu võttes veetud, ühte seltskonda, ei hakka enam kunagi igav, sest et mälestusõhtud on ju teatavasti parimad (ja ma olen veel eriline nostalgiahoolik). Aga ma ei tea. Mälestused on kirja pandud, kuhu vaja, ja osad neist las jäädagi päris omaks, kuigi fraas MIS JUHTUB -KUSKIL- JÄÄB -KUSKILE- (mis on mu järjekordne Kohmakas Tõlkefraas) ei ole enam üldse hinnas ja ilmselgelt tehakse kõike vaid tingimusega, et ümberringi on palju inimesi/kaameraid. Teeb kõigest, mis võiks olla hinnaline ja väärtuslik aeg heade sõpradega, nõmeda showoffcontesti. Teeb mu kurvaks. Teeb mu lihtsalt kurvaks.

Ma loen - tahtsin millegipärast kirjutada, et "Anna Kareninat" - "Meister ja Margaritat". Ausalt öeldes, iga kord, kui lugeda originaalkeeles mõnda eriti nauditavat raamatut, siis mingi hetk tekib näole see muie, et küll on seda tõlkes vist vastik lugeda. Ma loen "Meister ja Margaritat" ja ma armastan seda ja mul tuleb lugemisisu tagasi ja

ma ei taha siin oma filmihooliku mainet rikkuda, aga tuleb tunnistada, et ma mõtlen filmidest aina kriitilisemalt ja enam pole mitte mingit viitsimist ega soovi vaadata midagi. Ütlesin lahti oma dokkfilmi-projektist (väga kurb meel) ja nii ongi. On paari kinopileti raha küll kõrvale pandud, aga muidu väga filmivaba aasta tuleb loodetavasti. Eesmärk on vabastada oma filmidest saastatud elu millegi uue ja huvitava jaoks. Väga suur kiusatus on unarusse jätta ka tumblr, sest et ma nii tahan lahti saada sellest koledast hullusest inimeste järgi, keda ma ei tunne, kunagi tunda ei saa; kelle taolisi on ka mu ümber piisavalt palju, ometigi worshipin ma hoopis neid, kes on loodud, et ma neid armastaks. Ma ei taha manipuleeritud olla. Alati, kui ma näen Michelle Williamsi pilti näiteks, mõtlen ma, mida tunneb üks naine, kelle lapse isa on surnud. Millegipärast ma nii engagen kõigisse nendesse võõraste eludesse. Kas on normaalne lugeda ja kirjutada lauseid nagu "I would sell a kidney for these two men to work together"? Mul hakkab vahel paha, kui ma loen midagi sellist ja siis saan aru, kui loll see kõik on.

Ma pean tunnistama, enamuse oma elust olen ma pidanud armastust asjade vastu meie ajastut vägagi iseloomustavaks nähtuseks. Ma olin lausa uhke, et isegi olin kuidagi väga asjadekeskne? Enam mitte.

(Praegu tuli see tunne, kui väga tahad väljendada mingit tähtsat sulle mõtet, mida sa varem hästi defineerinud pole, ja siis sa üritad ja üritad ja see tuleb välja nii kohmakalt, et viimast kirjutatud lauset lugedes tekib tahtmine kogu lõik kustutada.)
(Ja mul on ikka veel häbi kogu selle halvasti kirjapandud sissekande pärast, aga kuna mõtted on siiski olulised, siis jätan alles. Veel, et sa saaksid aru, kui hästi sa hoopis kirjutada oskad. Tunne uhkust.)
(Läksin nurka häbenema.)

Mul on alati mälu väga veidrate asjade peale. Oma viimased sulud üle vaadates meenub zlv silt/label/tag (sulgudes tekst pole tähtsusetu) ja ma lihtsalt tahan öelda, et see meeldib mulle.

SEE MEELDIB MULLE
SEE POLE TÄHTSUSETU

Mul on olemas väga-väga-väga pikad listid sõnadest, mida ma armastan. Sõna "tähtsusetu" on üks neist.

Ma olen tühi
Ma olen tühi
Ma olen tühi
Ilma filmideta ja Andrew Garfieldi ja Mad Menita
Ma olen sisse mässitud vastikusse võrku, mis vaikselt kägistab ja ma naudin seda
20110109

ma pole teid nunnusid vist ammu lõbustanud

so here you go


Mida ma sulle muidu veel rääkida tahaksin, on et ülikoolivalikud on tehtud ja lähevad täna ärasaatmisele. Jei!

Ja et ma ei mäleta, mis asi on kool. Tundub, nagu oleks praegu suvevaheaeg (kui aknast välja ei vaata), sest et no nii faking pikka aega pole ma koolile isegi mõelnud. Ja kujutad sa ette, keegi arvutas siin, et meil on 13 nädalat koolis käia. KOLMTEIST NÄDALAT. Nojah. Rohkem midagi ma ei ütle, sest et ilmselt on meil kõigil pärast sellist uudist kerge ajulühis. Jätan sind infot seedima.
20110103
31. detsembril ütles keegi "rõõmsalt suur" ja ma ei suutnud oma pilku fokusseerida ja küsisin üle: "Kas sa just ütlesid rõõmsalt suur?" ja fokusseeritud pilgu puudumise tagajärjel ilmselt veeretasin silmi ning ta ilmselt sellest arvas, et ma olen ta väljendist väga sillas, samas kui tegelikult ma hakkasin umbes täpselt sellest hetkest seda inimest vihkama ja ütleme nii, et see oli ka õige otsus.

1. jaanuaril leidsin reklaami, kus oli kirjas TULE JA JÄÄ PIDU. See reklaam mahub väga ilusti mu sõnarubriiki, sest et kas sa mõistad kui ilus sõnade mäng tuleb? Tule peole, kus on tuli ja jää, tule ja jää. Woah

2. jaanuaril läksin duši alla ja hõõrusin silmi ja tead, et mõnikord, kui silmi väga kõvasti hõõrud, ei tule nägemine kohe tagasi? Igal juhul, seekord ta ei tulnud mitte kohe, vaid ta ei tulnudki tagasi. Mis mõttes? Ma olin paanikas ja esimene mõte, mis mu peast läbi jooksis, oli, et ma ei saa täna kinno minna. Järgmine mõte oli, et pimedatel polegi nii väga halb olla: kohas, mida sa hästi tunned, võib ilma nägemiseta hakkama saada küll, ja hakkama saada väga lõbusalt isegi. Mul oli vähemalt piisavalt lõbus. Siis ma naersin omaette natuke naljakalt mulksudes seal duši all. Kombates lõpetasin oma dušitseremoonia ning astusin vannitoast välja. Mis idioot meie peres kustutas vannitoa tule, kuuldes vee sulisemist, ma siiamaani välja selgitanud ei ole.

3. jaanuaril kukkus mu ipod äärepealt vetsupotti. Ei kommenteeri.

__________________________________________________________________________________
Lihtsalt 2. jaanuari kohta käivaks märkuseks veel, et tulekustuti on väga segadusseajav sõna.
20110101

Ma ei tea, kuidas ma Deerhunterist nii mööda olen vaadanud, aga not anymore igal juhul. Hämmastavalt ilus muusika.
 

Blog Template by YummyLolly.com