Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.

CAPS

Istusin trollis, kui mu naljakates kogu aeg katkiminevates kõrvaklappides mängis Bat For Lashes, esimest korda peale kunagi enne 44 korda mängitud "Danieli". BAT FOR LASHES ON JUMALIK, ma ei suuda uskuda, ma just eile tõestasin sulle tähtsa näoga, et naised ei oska muusikat teha. Siis trollis vihm klõbistas vastu klaase ja ma tahtsin meeletult (emotsionaalsuse väljendus) põske vastu klaasi panna, aga ei saanud, kuna silmad olid Mehis Heinsaarel ja ta kummipuudel ja harfidel ja ma lihtsalt ei suutnud. Ta kirjutab imelisi asju, praegu loen "Härra Pauli kroonikaid". Vahepeal ma ikkagi suutsin ta ära panna, aga ainult selleks, et joonistada. Sa ei kujuta ette kui mõnus on tühjas trollis joonistada. Eluilus. Überhea. MUSTA PASTAKAGA.

Ma arvan, et kui suvi hakkab ja kõik mu eksamid ja koolid ja asjad läbi saavad, siis ma hakkan lihtsalt joonistama ja joonistama ja joonistama, kuna ma IGATSEN SEDA.

Tohutu armastusväärne päev, ja ma ei söönud täna isegi jäätist (lemmik Limpa mahlajää ei loe).

Korda on jäänud ajada kõigest eesti, vene, prantsuse keel ja füüsika.
KÕIGEST