20111031

kõik, mille järgi tulin

Mul on siin paar kvartalit edasi tänav nimega Cherryburn Gardens. Võtaks ühe maitsva tassi teed selle teadmise peale, aga ei, ma olen lollilt siin 24/7 manustamas lahustuvat kohvi, mis on, kui sa veel ei tea, kõige halvem kohv, mida ette kujutada võib. Peale 3in1i. Ostsin endale sittakanti teed tegelikult, aga see vajab mingit veidrat tee-lainele seadistumist, milleks mul hetkel pühendumust ei jätku. Kogu olemasolev motivatsioon on suunatud koolile, mille üle olen muideks väga uhke.

Mis mulle Inglismaal meeldib ja samas ka mingis mõttes ikkagi üllatab, on inglaste inglisepärasus. Nad ei joo kohvi - ainult teed, ja neli viiest inglasest joob seda piimaga. Nad kuulavad ainult inglise muusikat ja viimane ameerika telesari, mida nad vaadanud on, on Friends. Nad on fantastiliselt viisakad! Ja siis on muidugi eraldi jutt see noormeeste lad-kultuur. Justkui arvaks, et see on üks nendest igavestest legendidest mis iga rahvaga kaasas käivad, aga oh issand, nagu ka teekultuur ja vaikne ilus patriotism, mis igas inglases elab, on see, nagu ma avastanud olen, päris tõeline. Ja kuigi see on täpselt see, millisena ma Inglismaad endale kõik need aastad, kui ma sellesse kaugelt armunud olin, endale ette kujutasin, on see ikkagi mulle suureks üllatuseks. Ma elan reaalajas oma aastatetaguses unistuses, millest viimasteks aastateks juba loobunud olin, aga see on sellele vaatamata täiesti jalustrabav tunne. Kuigi väga, ja ma loodan, et sa mõistad, kuivõrd veider ja kahtlustusi tekitav tunne.

Ma ei taha kunagi Tallinna kohta midagi halba öelda, aga üks vene noormees, kelle tegemisi olen viimasel ajal tihti jälginud, tegi siin just mõne viimase päeva jooksul Tallinna kohta paar märkust, millega ma a) kaugelt ja, b) tundes Venemaa kultuuri ehk teades, millega ta Tallinnat võrdleb, nõustuda julgen. Mõned asjad, mis ta mainis nüüd. Kontekstiks oli ta Talinnasse tulnud esinema Von Krahli 19. sünnipäeval.

"backstage'is nii palju alkoholi, nagu pole Venemaal ühelgi peol näinud" - no ei ole küll väga relevant mu Tallinna-loole, aga et venelast alkoholikogusega üllatada, on vaja ikka fantastiliselt palju alkoholi, nii et ma ei taha isegi ette kujutada, mis seal toimus

"sitt on olla klubis, kus kõigil sinust pohhui" - ma ütleks nii, et olemata klubitanud Inglismaal, poleks ma aru saanud, millest ta räägib, nii et ei tea, kas oskan seda seletada; bottom line is, inimesed Eestis on külmad isegi täis olles, mis on päris kurb mu arust

"eestlased pole valmis avameelselt pidutsema" - jne jne

ja siis mu lemmiktähelepanek: "Tallinnas on teismeeamasendusse langeda kerge igas eas" - ei meeldi jällegi öelda oma linna kohta midagi nii masendavat, aga nii on; kui ma Tallinnas oma hooajalise masenduse musta auku vahel langesin, tundus, nagu soodustaks seda iga viimne inimene ja koht; nüüd olen ma kohas, mis sellele otseselt vastupidine, nii et asi, mida pidasin tavaliseks, on, nagu välja tuleb, hoopis midagi linnale omast (ei julge terve maa kohta üldistusi teha, nii et jääme Tallinna piiresse)

Aga jah, sellised lood siis. Peale selle, et olen siin oma unistuste saarel tasapisi avastamas ennast, olen nägemas ka kõike, mida varem näha ei saanud. Siit kaugelt on nüüd äärmiselt mugav vaadata. Tulevad esile loomulikuna tundunud asjad, aga teises valguses; tulevad esile veidrad asjad, mis ei riivanud varem silma; tulen esile mina, demonstreerimas võõras keskkonnas väga teravalt külgi, mida kodus kuidagi näha ei tahtnud või mille olemasolu asjus end väga põhjalikult petta üritasin. Ma olen õnnelik sellega, mis siin, kodust eemal, toimub - hea või halb, kõik see on see, milleks ma siia tulin.

Ja jällegi, kui käisin Eestis alles mingitel välismaal õppimist tutvustavatel infotundidel jms, jäi küll väga lahe nägemus sellest, kuidas ma ära sõites end kohe avastama ja täiskasvanulikumaks muutuma ja kuidagi teistmoodi elusse suhtuma hakkan, aga juba ongi mõned neist muutustest toimuma hakanud ning see on täpselt seesama tunne nagu inglastega. Eeldad asju, aga südamepõhjas arvad, et kõik need su eeldused on liiga head, et tõsi olla. Aga nii on ja see on selline väga out of place kõheda kõhu tunne. Väga veidral viisil meeldiv.

Aga kuule ära nukrutse seal Eestis, tule mulle külla siia. Väga tahaks sind näha ja sulle linna näidata ja rääkida asjadest, mille inglise keeles väljendamises mu segaduses aju veel eriti hea pole. Ja kuulata sinu armsat ja ilusat eesti keelt vahelduseks miljonile briti murrakule. Ja isegi kui sina mind külastada ei otsusta, tulen ise su juurde juba vähem kui kahe kuu pärast.
Musid itta senikauaks!
20111011

lihtsad rõõmud


Jah ütle, mida sa ütled, aga kummalisse Benedicti armusin kunagi esimesest silmapilgust ja täpselt sama kurvad lood praegu ühe siinse noormehega, kes härra Cumberbatchi täpne koopia.


See issue nüüd siis hingelt ära, räägin oma kohutavalt heast ja soojast, võrdlemisi tavalisest päevast linnakeses nimega Newcastle upon Tyne.

Et ikka algusest alustada, on vaja ära rääkida pisike eellugu. Reedel Riverside'is ära käinult ei kavatsenud ma terve ülejäänud nädalavahetuse vältel end enam liigutada. Siiski jõudsin kaks korda poodi (sest et kuidas mina ja ühe päeva poes käimata jätan?!); ühe päeva jooksul jõudsin end veelkord edukalt purju juua, noja siis muidugi pühapäeva õhtupoolikuks oli uni maksimaalne, aga viimane koht, kuhu ronida tahtsin, oli voodi. Hakkasin siin valmistuma loenguteks. Terve nädalavahetus tühja passitud, magatud umbes olematu kogus tunde, ja õppima hakkan pühapäeva öösel (mis tehniliselt juba esmaspäeva hommik maailma igas nurgas vist). Õppida polnud seal küll tegelikult midagi, aga oli vaja lõpuks alistada oma killer tunniplaan, mis on tehtud küll vahvalt, aga väga segaselt. Pluss pidin lõpuks ometi tegema endale lühiülevaate selles, millal mis seminarid ja loengud toimuvad ja mida peaks igaks mooduliks iga kord ette valmistama. Hakkasin siis tegema, ja no sa tead, kuidas mul need asjad lähevad. Kellaajal, milleks valmis olin, olin hüsteeriliselt naermas 100% asjade peale ja meenutasin endale "people who have been awake for so long they no longer have boundaries"; pluss ütles kellapoiss mulle, et magama oli tol hetkel minna natuke mõttetu. Vaatamata kõigele pugesin teki alla ja ärkasin tund aega hiljem, nooo ikkagi ei saa öelda et eeskujulikult, aga kordi paremini kui ma muidu seda teen (SNOOZE, okei, SNOOZE, SNOOZE SNOOZE SNOOZE, oot ma magan natuke veel, SNOOZE, oot mida? loeng juba lõppenud? SNOOZE). Tavalisest pikem kõrvetav dušš, kus ikkagi millegipärast külm; mõte tagasi magama minna, mis väga üllatuslikul moel kiiresti kõrvale heidetud; meik peale. Kell on naeruväärselt vähe, ma pole kunagi ärkamisaja arvestuses hea olnud. Mis teha, meigiga enam magama ka ei lähe, ja ega nii palju aega ka ei ole. Kodudressid selga ja kööki elu uurima. Danieliga (armas põhjaiirlane) uurime kohvitades üksteise päevaplaane ning Daniel läheb tagasi magama. (Tead, kui palju magavad laiskloomad? Noh, Daniel magab neist rohkem) Teen röstsaiu ja söön müslit, mis kõik võtab tavalisega võrreldes masendavalt vähe aega, nii et olen sunnitud varem kooli minema. Väljas sajab mõnusat keskmiselt tugevat vihma. Vaikselt sammun mööda receptionist, kui näen koolibussi, mis siiani oli minu jaoks nagu mingi legend. Mul ühitranspordibussi semestrikaart, nii et pole kunagi huvitunudki tasuta koolibussist, aga siiski uudishimust hüppan peale. Minu taga sulguvad uksed ja sõidan esireas kooli. Sõidan siin pidevalt doubledeckeri teise korruse esireas (üks mu kodubussidest nimelt alati kahekorruseline), aga see tänane kogemus - vihmaga vastu hiiglaslikku klaasi - kuidagi eriti hubane ja soe. Õnnelikult jõuan campusele. Leian üles vajaliku ruumi, kihistan kaasa kolme prantsuse keele õppuriga, kes minu juuresolekul avastavad, et ootavad juba tund aega oma loengut vale auditooriumi ees ja et loengust alles 5 minutit. Siis jään ootama oma seminari.

See nüüd mõttetu osa, lühikokkuvõte: tuli üks aasia neiu, keda ma üldse ei salli, ja tuli teine, keda tohutult sallin. Olime kolmekesti, siis tuli juurde veel 3 inimest, aga seminarijuht kohale ei ilmunudki (aitäh meenutamast et pidin talle meili saatma sellega seoses, dämit), niipalju siis sellest. Läksime vaikselt järgmisesse loengusse.

Moodul nimega Economics for Business and Marketing ei alanud paljutõotavalt, aga selle edenedes sain tunda täiesti erilist laadi uhkust. Ühtegi asja, millest rääkis Dr Lionel Hubbard, ei olnud ma varem õppinud koolis. Igat asja, millest Dr Hubbard rääkis, olin ma õppinud täiesti ise. Nii tohutult tohutult tohutult uhke tunne oli korraks selle oma õppimise üle. Kui õppisin, tundsin lihtsalt rõõmu, sest et meeldib see majanduseteema tohutult. Aga UHKE pole ma selle üle veel kordagi olnud ja näed sa. Täiesti sõnatuksvõttev tunne. Väike kananahk oli, kui küsiti, kas keegi on seda varem õppinud. Siis tõstsin vaikselt, aga väga õnnelikult käe.

Pärast loengut pidime minema raamatukokku, et välja printida lecture notesid eesolevate loengute jaoks. Plaanid veidi muutusid ja sammusime hoopis mäkki. Vau. Olen siin olnud nüüd 20 päeva ja nende 20 päeva jooksul olen mäkis käinud kaks korda. Ühe korra olin vihane ja näljane ja suurte toidukottidega ja läksin ainsasse kohta mis mind rõõmustada tol hetkel võis: mäkki, koju kaasa võtma burksi, mis best known to mankind - Big Maci muidugi. Kahtlustan, et selles, kui palju ma seda burksi tol päeval armastasin, mängisid päääris suurt rolli mu viha ja nälg. Teine kord, kui käisin mäkis, võtsime Hannaga jäätisekokteilid ja läksime tegema romantisch jalutuskäiku jõe äärde. Kokteilid olid kohutavad. Niisiis, nüüd läksime Ningi ja veel kahe neiuga mäkki ja ma ütlen ausalt: ainus asi, mis mind (küll ainult osaliselt, aga no midagigi) rõõmustas, oli Happy Meali mänguasi. Friikad: ei olnud soolased, olid pehmed ja katkiminevad, ei olnud soojad. Burks: oli nagu 1 osa juustu ja hapukurke topitud 10 osa kuivanud saia vahele. Jook: oli nagu pooleks veega segatud. Kõige kohutavam mäkikogemus üldse-üldse-üldse-üldse. Isegi Smartiestega McFlurry, mida ootasin nii kannatamatult, oli kõigest "okei", ja see on küll viimane reaktsioon, mida ma endalt nii super asja puhul oodanud oleksin.

Igal juhul, mingi aeg see õudusunenägu läbi siiski sai ja läksin oma telefonile krediiti juurde ostma (Uskumatu, ja ma arvasin, et sellest kosmilisest summast, mille alguses kaasa sain, jätkub igaveseks, sest et kellega ma ikka siin helistan niiväga ja eriti veel sõnumeid saadan? Nojah nojah nojah, Twitteris siin juba tegin mingi aeg väikesed arvutused et 54 sõnumit 7 päevaga pole paha uue elukeskkonna kohta. Ei tea kas Eestiski nii palju saatsin). Igal juhul, pärast seda läksime ikkagi raamatukokku, kus, vajalikud asjad prinditud ja skännitud, kohtasin juhuslikult Marketat. Ja oh oli teda alles tore näha. Veider on nii öelda, aga nii ON: maailma kõige sõbralikuma linna Newcastle'i kõige päikselisem inimene polegi kohalik. See on Marketa Tšehhist. Jagasime lõpuks ometi muljeid oma korterikaaslastest (viimati, kui nägime, polnud me veel kumbki enda omasid kohanud), kurtsime oma tunniplaani muresid ja jagasime rõõme ning jändasime natuke sealsete printeritega. Printerisüsteem on siin täiesti imeline, ma ei mäleta, kas juba mainisin siin blogis, aga see raamatukogu, mis UKs ainsa ülikooliraamatukoguna mingeid auhindu võitnud, on täielik paradiis. (Ja on a liittle bit related note: armastan, kuidas siin Tescodes, Bootsis ja mingites osades kohtades veel - sealhulgas raamatukogus - need iseteenindusautomaadid on. Nii mõnus on ise neid triipkoode läbi lüüa ja omi asju üldiselt ise ajada. Poleks elu sees arvanud, et selline asi meeldima hakkab. Alguses vältisin neid masinavärke nagu tuld.) Igal juhul, raamatukogu: kõik süsteemid on superhästi paigas, probleem on see, et printerid natuke liiga kiired. Kujutad ette esimese maailma probleeme? PRINTERID ON LIIGA KIIRED. Ma ei hakka igatahes detailidesse laskuma, oli naljakas sellega tegeleda.  Ja muidugi oli tohutult tore Marketat näha, aga mingi aeg läksid meie teed ikkagi lahku. Sain jälle kokku Ningi ja Emilyga ning läksime tegelema oma keeletesti-, panga- ja tunniplaanimuredega. Mured said enamasti väga hästi lahendatud ja lõpuks jõudsime oma järgmisse loengusse, Quantitative Methods for Business Management.

Mulle meeldib see aine (ma vahel tunnen end natuke erakuna selles suhtes, kui palju mulle absoluutselt iga moodul meeldib, aga inimesed hakkavad sellega harjuma, nii et z'all good), aga õppejõud, tee mis tahad, lihtsalt ei oska huvitavalt rääkida. Oma osa mängib asjas ka fakt, et peame enne igat loengut läbi lugema lecture notesid, aga loengul ta midagi uut ka ei räägi. Igatahes. Arvestades veel mu uskumatut unepuudust viimastel päevadel, polnud ma just parimas vormis, et istuda teises reas nii, et õppejõud käis rääkides minust mööda ligikaudu 2 meetri kaugusel nii umbes 100 korda loengu jooksul. Võitlesin unega nagu hull, vahepeal tulid ärkvelpüsimise eesmärgil mängu mõtted sellest, kui vinge ikkagi, et ma päriselt olen praegu LOENGUS! ÜLIKOOLIS! Et ma olen uhke ja lahedaid endale meeldivaid keerulisi asju õppiv üliõpilane. VÄLISMAAL! Olin küll excited need mõned minutid, aga siis tuli Dr Henderson tagasi oma graafikute juurde, uinutades meid oma lainetes häälega. Siis hakkasime ülesandeid lahendama. Võtsin ennast erksaks teha püüdes uhkelt välja kalkulaatori ja hakkasin automaatselt kaasa arvutama. Natukese aja pärast olin õppejõust arvutustes ette jõudnud, kuna ta seletas palju vahele, ja hakkasin jälgima tema lahendust. Olin just jälle magama jäämas, kui märkasin läbi poolune, et härra tegi suurel tahvlil apsaka. Kuna unisena ei osanud väga mõelda enne kui midagi teha, olin juba sekundi pärast talle sellest veast häälekalt teada andmas. 300 inimesega auditooriumis.

heheh

Dr Henderson oli nii lost omadega, et vabandas ette ja taha. Ma noogutasin ta parandustele aktiivselt kaasa, ning muidugi sekundil, kui selle asjaga kõik korda sai, jäin rahuliku südamega jälle magama. Ja kui enne võisin olla teadmatuses selle kohta, et kas pani tähele või mitte, siis nüüd võin vist ikka täie kindlusega öelda, et märkamatuks mu pisikesed uinakud talle ei jäänud. Kahju natuke ja päris häbi ka. A no mis teha. Elame üle.

See oli mu päeva viimane loeng, kuna inglise keele tundidest sain õnneks lahti, nii et jooksin King's Gate'i ja siis panka. Pank ütles viisakalt, et ma homme tuleks, ning nii olingi ära saadetud koju- eip, eip, eip, mina ei lähe mitte ühelgi päeval koolist koju nii, et poleks kaasas surmavalt raskeid kotte, mida ikka nagu alati poest bussipeatusse mõnus tassida on. Niisiis, algul John Lewis ning pärast rahakotiparadiisid: Poundland ja Tesco. Kotid käsi tavapäraselt soonimas, jooksin bussipeatusse. Buss jõudis ideaalse ajastusega, sees oli palju kohti. Jõudsin kodupeatusse, üritasin kiiresti jõuda koju, aga peatuses oli Beth, keda alati nii armas näha. Mu kaunitarist naabrineiu. (Esimene asi, mida tasub teada: me saame exceptionally hästi läbi oma vastaskorterist naabritega; ütleks nii, et kui välja arvata, et vahepealsed uksed käivad alati lukku, me nagu elaks üksteise juures põhimõtteliselt. Ja ka ma isiklikult väga fond korterist nr 29.) Veidi lobisesime ja siis juttu viisakalt lõpetanult jooksin nii kuis jaksasin koju. Köögis ootasid mind eest armsad Dale ja Daniel. Daniel, nagu välja tuli, oli ka minu magamisloengul. Väike minu paranduse teemaline naerusessioon ja üldine naer selle kohta, kuidas seal loengus ei ole füüsiliselt võimalik ärkvel püsida, siis traditisooniliselt mõned naljad meie korteri puhtuse üle, mis alati teemas (tõin in da house jälle köögipuhastamisasjad, mida me kõik toome lihtsalt üksteise võidu ja kunagi ei kasuta).

Mõne aja pärast, kui otsustasin (wow) midagi süüa teha, sattusin kööki Claraga, kellele tutvustasin köögi-small-talki jooksul natuke Eestit, siis tema poolt paar vihjet köögi puhastamisele, mida ma mugavalt kõrvust mööda lasin, ja koju tuligi Amy. Kellega natuke bitchimist Clara üle ja siis tulid kõik meie 3 lemmikut kutti ja tõid meile meie üllatuseks pitsasid. Vaatasime mu absoluutselt lemmikut saadet Come Dine With Me, mis nagu meie "Õhtusöök viiele", ainult et öm kuidas nüüd pehmelt öelda, MILJON korda naljakam? Saade vaadatud ja fantastiliselt maitsev pitsa söödud, lubasin endale järjekordselt, et no takeaway ja no junk food, aga no kuidas sa sellistest õhtutest ikka ära ütled? Nojah nojah nojah. Lubadustega vaatab veel.

Ja nüüd kirjutan oma toas juba kurat ei tea mitmendat tundi seda neetud blogi. Ma ei tea, nii paljud küsisid, et mis blogiaadress on, ja g00glest leitakse mind ei tea mismoodi mu täisnime järgi, aga tundub, et nagu endaga räägiks. Üldse ei viitsi, nii et ole musi anna teada kas või kahele nupule üleval vajutades, et mis teed siin. Mul 50/50: emohetk kell 2:02 öösel slash lihtsalt meeletu laiskus teeb mulle pressuret siin.

lehvitan Inglismaalt sulle, nunnuke kes sa siin vahel ka käid:)
musiiiid!
20110929

kõik kirjutavad nii kauneid blogisid, et mul hakkab natuke piinlik

Rääkisin Kärriga ja nii tohutu tohutu tohutu igatsus tuli peale, et lausa jube. Samas oli see ka esimene Newcastle'is oldud õhtu (ja noh, olgem ausad, ka päev), kui ma midagi ei teinud, nii et silmnähtavad seosed. Ja kuigi homme minek linna kella 10ks, ei lähe veel sugugi magama. Kell on siinmail 1, aga paari kohvitassiga elab kõik üle.

Mul on siin pooleli (ja otse loomulikult võib täie kindlusega öelda, et pooleli see ka jääb) üks miilidepikkune sissekanne kõigist mu päevastest ja öistest tegemistest, aga seda ma lõpetada ei jaksa, sest et tahaks sulle rääkida kõigest, aga kõike tuleb nii palju otsa. Iga päevaga aina rohkem.

Niisiis, et mitte jälle laskuda päevasündmuste detailsesse kirjeldusse, räägin üldiselt olulisematest asjadest.

Esimene nädal siin oli International Welcome Week, kus kohtasin täiesti kriminaalsel hulgal uusi toredaid inimesi. Ei tahaks kõlada rassistlikult, aga pean häbiga tunnistama, et enamus asiaate on sassi läinud (ja kui nad veel ühtede ja samade riietega ei käi - tule taevas appi, ma lihtsalt ei tee neil vahet). Siiamaani tulevad mingid neiud ja noormehed, hüüatades HEY SOFI ja ma vahin neile paaniliselt vastu üritades sõna HI ütlemise ajal meenutada, kust ma neid tean ja mis nende nimed on. Väga piinlik. Ainus Aasiast tulnu, keda mäletan alati ja väga hästi, on Karl Malaisiast, kellega tutvusin Welcome Service'i bussis, mis meid lennujaamast ühikatesse laiali viis. See on muideks mu arhitektuuri õppiv sõber number kaks (esimene on muidugimõista preili Mänd).

Igal juhul, International Welcome Week möödus superhuvitavalt ja lõbusalt; lisaks sellele, et, nagu ma mainisin, sain lihtsalt jubedalt palju uusi tuttavaid, sain ka aimu sellest, millised abiteenused ja osakonnad ülikoolis on ja millega nad tegelevad. Nüüd tänu nendele on mul kujunenud päris terviklik nägemus siinsest ülikoolisüsteemist. (Kuigi ma olen enam kui kindel, et päris igas ülikoolis nii ei ole, sest et UK keskmisega võrreldes on Newcastle University ikka päris hinnatud ja edukas õppeasutus.) Igal juhul. Põhiline mõte, mida  meile kõige rohkem seletada on üritatud selle nädala jooksul, on et ülikool on meie jaoks olemas absoluutselt igas küsimuses. Alustades finants- ja karjäärinõustamisest, lõpetades üldise psühholoogilise abi ja õppimisraskuste kõrvaldamisega. Ülikool on mõelnud sõna otseses mõttes kõigele. Career Service'i infotund oli huvitav, kuna nemad sõnastasid oma ülesande nii, et nad hoolitsevad selle eest, et meil oleks ülikooli lõpetades mitte ainult valitud eriala diplom, vaid ka kõik töötamiseks vajalikud oskused. Okei, see võib kõlada labaselt ja üldse mitte vaimustust tekitavalt minu suust, kuna no natuke raske on ikkagi ära mahutada 50 minuti jagu infot ühte lausesse. Ühesõnaga, nemad võivad üles leida sul puuduvad oskused, kuid mis on elutähtsad ükskõik mis töö puhul, ja pakkuda sulle mitmeid võimalusi nende arendamiseks. Rääkimata sellest, et antakse abi väljaspool ülikooli poole kohaga töö otsimisega, pakutakse ka arvukalt võimalusi teha tööd kooli heaks. Ja erinevalt sellest, mida sa arvata võiks, on see MAKSTAV töö, mis on boonusena ka äärmiselt paindlik.

Veel täiuslikust ülikoolikogemusest: õpilasühing (või kuidas iganes sa tõlgid Students Union) omab siin suurt, ja ma mõtlen tõesti suurt eraldi hoonet. Students Union on midagi omaette tegutseva firma sarnast. Nad tegelevad miljoni societyga, kooli ajalehe, raadiojaama ja telekanaliga, nende vastutusel on kooli maine üleriigilistel spordivõistlustel, pluss korraldavad nad massiivseid üritusi (Freshers Week on sündmus, ulatuselt milletaolisi saab Eestis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, see siin aga on korraldatud õpilaste poolt; lihtsalt mainin, et homsel peol mängib meil näiteks Tinchy Stryder ja Loick Essien, kellest see viimane on mu jaoks tegelikult tundmatu, aga Kärri ütles, et see pidi ka mingi kickass esineja olema - ok). Otse loomulikult saavad Students Unionis tegutsevad inimesed ka oma töö eest palka. Kas ma kujutaksin ette, et Eestis saab mõni õpilasesinduse liige palka? Vaevalt. Ikka väga vaevalt.

Niipalju siis sellest. Laupäeval hakkasid siis kohale jõudma mu korterikaaslased. Minu korteris on viis tuba. Kõige otsinguks sobiva feissi kaudu leidsin üles 3 korterikaaslast (kaks kutti ja üks tüdruk), kellest üks tundus olevat totaalne dickhead absoluutselt igas mõttes. Naersin veel Anna-Liisaga, ja noh, tegelikult ka kõigi teistega, et raudselt armun temasse ära või hakkan temaga ülihästi läbi saama, ja see lõik siin tõotab kujuneda rubriigiks Uhkus&Eelarvamus, sest et nii tegelikult läinud ongi. Ta on kõige toredam inglane, keda siiani kohanud olen, ja kuigi mulle tohutult meeldivad mu korterikaaslased, ei tea ma, mida ilma temata siin teeksin. Fantastiline inimene. Naljakas, kuivõrd valesid hinnanguid on võimalik inimestele anda.

Niisiis. Kuigi seesama üllatav korterikaaslane oli korterisse kolinud viimasena, pühapäeval, oli mul meie viimane, viies saladuslik korterikaaslane veel nägemata. Teda kohtasin viimasena ja kuigi ma lootsin kõigest väest, et ülikool hakkab olema eelarvamustevaba ja kuidagi tolerantsem koht kui seda oli kool, ma lihtsalt ei suuda. Ma üritasin algusest peale (nagu me kõik) hakata tüdrukuga hästi läbi saama, aga oh jumal, on selleks neiuks vaja alles tolerantsust. Ta ajab meid närvi kõigega, alates sellest et ta on silmakirjatseja (tegi meile esimesel päeval selgeks et on taimetoitlane, juba järgmisel päeval nägime teda kala söömas), lõpetades sellega, et ta ei korista enda järel ja ei oska sisse lülitada pliiti. (jah, kui mu lemmik korterikaaslane mulle sõnumi saatis, et neiu pliiti sisse lülitada ei oska, oli mu esimene küsimus ka, et mis seal sissegi lülitada on, aga jah, kuidagimoodi ta selle küsimuse enda jaoks tekitas) Lisaks ma lihtsalt ei suuda mitte mainida, et sellel imelisel olevusel oli teisipäevaks tekkinud koduigatsus. SA TULED BIRMINGHAMIST!! SA JÕUDSID SIIA KOLM PÄEVA TAGASI!! Ma ei saa aru, kuidas sellises kohas nagu Newcastle võib tekkida koduigatsus nii kiiresti. Isegi kui sa ei otsi uusi tutvusi, sa saad neid, ja sõbrad, ükskõik kui uued, on ju see, mis paneb sind uues kohas end hästi tundma? Kõik on nii sõbralik ja welcoming, siin on raske mitte õnnelik olla: mina olen naeratanud juba 8 päeva järjest.

Aga siiski korterikaaslaste üle üldplaanis üldse ei kurda, oli ka võimalus, et hakkame kõik üksteist vihkama. Muidugi läheb mul natuke aega, et hakata normaalselt suhtlema põhjaiirlasega, sest et praegu koosnevad meie dialoogid 50% ulatuses minupoolsest Sorry?st. Aga no need on pisiasjad.

Mis ma veel räägin. Nüüdseks juba neli päeva on toimunud ülikoolipeod, Freshers Week ju meil. Kolm päeva neljast olen lahkunud kodust (sest et nii ma apparently oma ühikat juba kutsun) kindla kavatsusega nendele minna, õhtud on aga kujunenud spontaanselt nii huvitavaks, et siiani pole kahjuks jõudnud nendest ühelegi. Täna on esimene päev, kui ma öösel välja ei läinud, ja tunnen end siiski õiget otsust teinuna, kuigi mu täiesti hullud korterikaaslased on, jah, juba neljandat järjestikust ööd väljas ja ma passin siin üksi mind vetsu juures stalkiva Birminghami neiuga. Kuskil feissis olin mõned nädalad enne äralendu lugenud naljakat kommentaari, et kahe esimese nädalaga Newcastle'is tõuseb su alkoholitaluvus neli korda. Vaadates tagasi kolme viimase öö sündmustele, fakt on, et see polnud mitte mingisugune nali. Mis on veidi hirmutav aga ka päris naljakas. Ma ei taha meenutadagi teisi asju, mille üle ma tol õhtul naersin, sest et nüüd võib neist täide minemas olla igaüks.

Võib-olla on alkohol mu järgmise vaatenurga kujundajaks, aga peod on siin parimad. Võib-olla on seda suuresti mõjutanud fakt, et inimesed on Newcastle'is keskmisest kõvasti sõbralikumad. Võib-olla on see miski muu. Aga ühelgi päeval pole ma koju tulnud pettunult ja see on juba midagi; ma ei ole Eestis olnud teab mis klubitaja, et see mulle üldiselt meeldiks. Üllari eeldustele vastupidiselt pole klubid siin muideks teab kui palju suuremad (natuke muidugi ikka), nad on lihtsalt täis toredamaid inimesi (see ei üritanud solvang olla, aga ma mõistan, kui keegi end haavatuna tunneb :D).

Täna sain oma bussi semestrikaardi LÕPUKS ometi kätte ja kuigi pooletunnine jalutuskäik linna on mulle siiani tohutult meeldinud, peab siiski tunnistama, et  tõeline meister olen ma hilinemises. Ja hilinedes ei ole pooletunnise jalutuskäiguga läbitav maa miski, mida ma läbi joosta tahaks. Ja kuna üks 12-minutiline bussisõit linna maksab siinmail £1.35-1.70, siis jah, Unirider on mulle säästmas päääris palju raha. Jei.

Olen leidnud mitmeid lätlasi ja sittakanti leedukaid, venelasi Venemaalt ja Lätist ja Leedust, ühe Soome esindajast neiuga olen väga hästi läbi saamas ja ka teisi soomlasi kohtab mõnikord, aga eestlasi - otsi palju tahad - ei ole. Muidugi on olemas mu armas Skype, mille kaudu ma Eestit ikka reklaamin, aga päriseestlastega tahaks ka juttu puhuda. Igatsen eestikeelset lobisemist, sest et võõrkeeles, tea keelt kuivõrd iganes hästi sa tead, algul siiski ei lähe niisama nalju viskama. Saan hakkama kenade nalja pakkuvate kommentaaridega, aga lõpmatud lamekad ei ole veel päris see tase, milleni oma inglise keelega jõudnud olen. Kuigi umbes 90% inimesi, kellega suhtlen, kiidavad mu inglise keelt nii kuis suudavad. Ma ei tea. Mul on siiski keeleliselt veel pisut veider olla. Aga see on ikka osaliselt hea. Eesti keeles rääkides olen tihti tekitanud oma kahtlase naljasoonega nii mitmeidki piinlikke hetki, mis ei ole päris kindlasti esimene mulje, mida ma Inglismaale endast jätta tahaks. Alati jäävad piinlikud hetked ja naljad lollakateks msnivestlusteks Kärriga ja kõnedeks Anna-Liisaga.

Okei, need lõigud olid täiesti suvalises järjekorras ja nad päris kindlalt ei olnud need KÕIGE olulisemad asjad, millest rääkida tahaks, aga no on mis on ja küsi siis, kui unustasin midagi rääkida.

Ja muidugi, kui leiad siin mingeid eriti sõnulseletamatult kohutavaid eesti keele vigu, mida ükski inimene teha ei tohiks ja mis mulle piinlikkust peaksid valmistama, anna palun teada. Kõige vähem on mul kavas eesti keelt unustada, aga ma veel ei tea, kas tihedast skaipimisest ja ühest kaasavõetud Mehis Heinsaarest piisab selle ülevalhoidmiseks. Saame teada varsti.

musid Inglismaaaaalt!
20110917

kaks tühik üks kaldkriips kolm

Ma ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud, sest et kui ma tõesti ei oleks end tagasi hoidnud ja täitnud seda blogi kõigi nende mõtete ja ootuste ja elevusega, mis mind täidavad, võiksid sa praegu esimesest kuni umbes viiekümnenda leheküljeni leida siin erinevaid ja ühesuguseid, pikki ja lühikesi, ilusaid korralikke ja lambiseid, emotsioone täis sissekandeid, millest tuleks välja, et muust kui ülikooli minekust ma viimasel ajal mõelnud ei ole. Nüüd on lennuni jäänud natuke üle kahe ööpäeva ja ma tunnen, et äkki on aeg kirjutada sellest kõigest, sest et järgmine sissekanne on ilmselt juba reality vs expectation stiilis kirjutis.

Asjadest mida ma plaanisin teha augustis ja septembris. Süüa tegema õppinud ma siiani ei ole, nii et esimesed päevad Newcastle'is täidab mu kõhtu eeldatavasti kas tühjus või mikrolaineahjus soojendatud pitsa. Pole suutnud lugeda ühtegi raamatut (sealhulgas üht turunduse õpikut, mis mu lootuste kohaselt pidi olema heaks sissejuhatuseks mu erialale), nii et esimesel kuul olen ma enda kursusel ilmselt see ainus loll lauajalg ja lihtsalt inimene, kes väidab, et talle meeldib lugeda, aga ei suuda meenutada viimast läbiloetud raamatut. Pakkimisega olen ma edasi jõudnud vaid nii kaugele, et kõik vajalikud asjad on küll ostetud ja enamus kaasavõetavaid riided valmis pandud, aga kohver on täpselt sama tühi nagu ta oli ka kuu aega tagasi. See viimane katastroof vajab nüüd kahe eeloleva päeva jooksul kiiret lahendamist, aga ennast teades võib julgelt väita, et asja juurde asun ma heal juhul mõned tunnid enne lendu. Ükski augusti-septembri plaan pole täidetud ja ma millegipärast arvan, et see on see, kui sa ei muretse asja pärast, mis kindlalt juhtumas on, õigel ajal, vaid koondad kõik oma paanika ja hirmu lõpupoole, kui sündmus on juba nii ohtlikult lähedal, et enam tagasipöördumist ei ole. Märkuseks veel, et sa ju tead, kuidas ma filme armastan, eks? Plaaniks oli enne minekut vaadata ära kõik need 200 filmi, mis mu arvutisse kogunenud, aga filme olen vaadanud viimasel ajal siiski vaid kinos, mis on ka üks märke sellest, et keskenduda ma viimasel ajal asjadele hästi ei suuda. SEE HIRMUTAB. Ma ei tea, kas asi on liigses elevuses või siiski hirmus, aga see tohutu muutus, mis mu elus nüüd lähipäevadel juhtub, on mind mõjutanud mitte just kõige positiivsemal viisil. Ainus, mida olen suutnud teha, on (ka mõttetute) komöödiasarjade ja viimaste SNLi hooaegade läbivaatamine. Teadagi ju, kui hästi naer muremõtteist vabastab.

Praegugi tahaks hirmust kirjutamise asemel kirjeldada hoopis oma tundeid viimase nähtud filmi suhtes. Aga olen endast üle ja ütlen ühe lausega, et Sleeping Beauty on äärmiselt meeldiv film alates algusest kuni lõputiitriteni. Lõputiitrite algusega leiad endas hoopis viha, et kõik otsad filmis, ja ma täiesti ausalt ütlen, et KÕIK, jäävad lahtiseks. Film on hea, seda on meeldiv vaadata (vahest kõlab uskumatult, aga see on viimasel ajal tõesti haruldus), kuni sa saad aru, et see ei viinud absoluutselt mitte kuskile. Mulle meeldivad filmid, mis ei räägi millestki, aga mis mulle ikka kohe üldse ei meeldi, on see, kui arvad, et film räägib millestki, millest sa loodad aru saada linateose lõpuks, ja siis saad teada, et mitte midagi lõpuks ei seletatagi. Ma hakkasin südamest naerma, kui nägin lõputiitreid. Kõige absurdsem filmi üleshitus läbi aegade.

Kas ma olen üllatunud, et ei suutnud oma arvustust ühte lausesse koondada?

Eesti keelest ja Eestist. Kasutan guuglit ja guugl translate'i, et kontrollida eestikeelsete sõnade olemasolu ja et tõlkida sõnu, mida tean inglise keeles, ununenud eesti keelde. Masendav olukord ja veelgi masendavam väljavaade tulevikule. Ma tahan tingimata Eestisse tagasi tulla. Miks oh miks olen ma siis unustamas oma kõige lemmikumat keelt terves suures maailmas? See jällegi Life's Unanswered Questions rubriik.

Kristo siin küsis mõni päev tagasi midagi väga asjakohast: kas ma arvan, et mul tuleb koduigatsus. Inimeste suhtes - ma ei usu. On olemas skype ja msn ja kõik need teised eestlaste ja mitte-eestlaste väljamõeldud meediumid suhete ülevalhoidmiseks. Elan üle. Rääkida saab ikka. Kodu (kui füüsilise asukoha) suhtes - ei, kuna kõik uus on hea; ma olen lihtsalt sillas (sest et täpselt nii tõlkis google translate sõna "psyched") oma ühikatoast ja uuest tulevasest elamiskeskkonnast. Aga mida ma tohutult, ja ma mõtlen TO-HU-TULT igatsema jään, on Tallinn. Jah, kolme päeva pärast elan ma väga põnevas ja meeletult ilusas uues linnas, aga koht, mis mu südamesse alati koduks jääb, on kahtlemata Tallinn. Ma ei kasuta võimalust mööda Tallinnat ringi uidata just teab kui tihti, aga ma elan hingerahuga südames just nimelt tänu teadmisele, et antud võimalus on mul alati olemas. Tondi ja Pirita, Kakumäe ja Vanalinn on igal Tallinnas oldud hetkel vaid mõnikümne minuti kaugusel. Kas ma saan olla üle igast oma murest, kui ei saa sellest ülesaamiseks minna jalutama mööda munakividega sillutatud tänavaid ja pisikesi armsaid põike, mööda kodust rannaäärt? Väljakutse, mida olen sunnitud vastu võtma. Ma ei hooli samapalju isegi mitte asjadest, mis mulle tegelikult muret valmistama peaksid: (1) kas mulle hakkab mu valitud kursus meeldima, (2) kas ma hakkan oma korterikaaslastega läbi saama, (3) kas ma saan hakkama iseseisvalt elamisega mõistliku aja sees ja (4) kas mul jätkub vahendeid, et Inglismaale elama jääda ja ülikool üldsegi lõpetada. 

Nüüd üks uskumatu ja ilma sarkasmita ikka päris fantastiline lugu. Sain mõned päevad tagasi kätte oma tunniplaani ja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Tunniplaan on tappev ja kohustuslik kirjandus arvukas (12 moodulit, igaühes 3-5 raamatut), sisukas (500-800 lehekülge enamikus), ja last, aga kindlasti not least, kättesaamatu. Ja erinevalt kõigest, mida sina sellise lugemiskoormuse mõjust mulle arvata võiks, ja ka erinevalt sellest, mida arvasin algul ka mina ise, on just see uudis mõjunud mulle ergutavalt. Kui niisama olid mu hirmud kuidagi masendavad ja pigem tegutsemistahet kahandavad, siis see mõnus raamatute hulk pani mind pärast uudise paaripäevast seedimist kuidagi õnnelikult kihistama. ÄKKI on mul vaja just seda kohustuslikkuse tõuget, mis mind tagasi lugema ajab. ÄKKI ma armun oma erialasse justnimelt läbi lõpmatu lugemise (sest et fyi armastan ma tohutult seda hetke, kui inimene teeb midagi, mis talle algselt tegelikult üldse ei loe, nii palju, et armub sellesse omal veidral ja arusaamatul moel ära). ÄKKI ajab just see ülesanne, mis tegelikult sügaval sisimas nii südamelähedane on, mulle selle õppimise rütmi sisse. Ja sealt alates läheb kõik
FANTASTILISEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEELT
Jah
Jäänud lahendada kättesaadavuse probleem.

--------------------
JA HEI SINA KES SA OLED LENNANUD LENNUKIGA ROHKEM KUI MA OLEN (0 KORDA):
(eriti kui British Airwaysi ja/või Finnairiga)
- kas käsipagas: sisaldab käekotti JA läpakakotti / koosneb eranditult ühest kotist?
- kas käsipagasi mõõtmeid kontrollitakse rangelt või võib kott olla ka suurem, kui ta on vabalt nõutud suurusesse kokku surutav?
--------------------
20110907

(kõike muud kui romantilised) asjad, (valesti tõlgitud) väljendid, (võltsid) mälestused

  • kinkisin täna Deisile 0,50 senti maksnud päevalille, sest et täna on deisipäev (okei tehniliselt kolmapäev aga ma elan nagunii ühes suures pikas päevas, kuna vahepeal jäävad mõned ööd lihtsalt vahele ja ma sujuvalt elan mitu päeva korraga, nii et põhimõtteliselt on selle heaks küljeks see, et ma valin ise mis päev millalgi on)
  • ma tahan praegu palju asju, aga mitte ühtegi neist ma ei viitsi tegelikkuses teha (magamisgraafiku kordaajamine on üks neist)
  • viimasel ajal on sõnadega muusika minu jaoks mõnikord liiga pealetükkiv ja ma lülitun ümber Schubertile ja Satiele (see meelitab 9 korda 10st tuppa mu ema; see juhtumine hakkab tasapisi veidruse skaalal tõusma)
  • üks mu esimesi infotunde ülikoolis toimub St James Parkis (mu plaan kõlab nii: hõljun seal kekseldes ringi ja nuusutan muru ja ei lahku sealt iial)
  • kaks raamatut, mis võiksid uuesti ilmuda, sest et ma ostaks neid: Armin Kõomäe "Amatöör" ja Viivi Luige "Elujoon" (ei ole kunagi osanud eesti perekonnanimesid käänata)
  • asjad tunduvad olevat ebakindlad ja kahevahel ja mida enam ma ootan, seda veidramaks nad kisuvad ja see pole üldse üldse hea tunne. kõledalt tühja kõhu tunne
  • ma arvasin, et ei hakka elu sees Google Calendari kasutama (ei osutunud tõeks. neeva sei nevaa)
  • kaks viimase aja kuulatumat albumit on (põhjusega!) Watch the Throne ja Treats (ja esimest korda elus mind ei koti mida inimesed arvavad mu telefonihelinast, kuigi/kuna see on Sleigh Bellsi Infinity Guitars, mis on hm kuidas ma nüüd seletan, natuke hüsteeriline)
  • inimesed üllatavad (või tegelikult mitte, aga nüüd on mul lihtsalt aega märgata, mis nad mulle on). näen, et ripun tarbetult idiootide küljes, kes ehk isegi hoolivad, aga selle väljanäitamisest küll eriti mitte. need, kes on head, on praegu veel paremad. mitte ükski armas sõberik ei unusta mind ka kiirel kooliajal ja see rõõmustab
  • ma tohutult tahan hakata Suitsi vaatama, aga pooleli on umbes 4 sarja, 3 filmi ja üks SNLi osa ja it just doesn't feel right - alustada millegagi, mis tundub, et saab millekski pühaks (tavainimese jaoks ehk väike liialdus sõnastuses, minu kohta päris täppi öeldud), olemata lõpetanud muid, vähemolulisi asju
  • mul ei ole mälu. see lihtsalt füüsiliselt puudub. saadan kirju tulevikku ja pean miljonit blogi, mis otseselt enam ei kirjelda isegi olulisi asju, sest et kirjutamise ajaks ma enam ei mäleta, millest mul kirjutada oli
  • mul ei kao kunagi isu Tallinna avastada. ja see ei ole üldse see never say never asi, see on lihtsalt asi, mis on
  • noormees Zenjov on mu tänase õhtupooliku kindel staar. päeval oli staariks üks punapäine kaunitar, kelle suumulk tootis meeldival hulgal saksa keelt, mida ma niiväga igatsenud olen
  • mu pead läbis täna kaks märkimisväärset mõtet selle kohta, kuidas ma ellu suhtuma peaksin, aga kummastki pole alles muud kui ainult see tunne nagu on mälestusest, mis teeb õnnelikuks, aga mida sa mäletad nii häguselt, et hakkad kahtlema selle headuses (oh kui vale sõna)
  • kaks nädalat on liiga pikk aeg ja ma ametlikult keeldun ootamast
  • that is all
20110801

you make me lose my buttons

Mulle meeldib Bloggeri uus disain ja siia tulla on nüüd soe ja hea. Eriti veel, kui on midagi kirjutada. On siis või.

Pealkirjast alustades tahaksin ma öelda, et "Specialist" on üks Interpoli parimaid laule. Juhtus selle äkiline laikimine nii, et tõmbasin muusikatühja läpakasse vanu ja uusi lemmikuid ja Interpoli diskograafias vahtis mulle vastu see veider laul, mida tumblris mitu korda kuulanud olin, suutmata püüda selles ühtainsatki meelepärast nooti. Nähes, et laulu albumiks pandud The O.C. teise hooaja saundträkk, mõtlesin veel, et kuidas saab nii lame sari kasutada nii vinge bändi muusikat. Teadmata O.C.-st tegelikult mitte kui midagi, olin siiski oma eelarvamuses kindlalt kinni: isegi üks Interpoli mulle vähim sümpatiseerivaid laule ei kõlba sellise sarja jaoks. Siiski ei andnud mulle rahu ka laul ise. Kuidas sain ma oma nii lemmiku bändi ühte laulu nii palju mitte sallida? Ja hakkas pihta lõpmatu "Specialisti" ülekuulamine. Järgmiseks päevaks olin lugu lausa igatsemas. Tegelikult on Interpol üheksal juhul kümnest vajanud minu puhul lõpmatut ülekuulamist, et mu südamesse pugeda. Nii olin nüüd jälle uue küsimuse ees: kuidas siiski sai see nüüd minu jaoks juba lausa geniaalne lugu mängida The O.C. taustal?

Ja nii ma hakkasin vaatama O.C.-d.
Mida on sedavõrd mõnus vaadata, et mul ei ole mitte mingisugust kavatsust lõpetada. Pluss ma arvan, et Seth Cohen tegi küll rekordi selles, kui kiiresti üks tegelane mulle hinge läheb.

Ja üldsegi, oli mul ju vaja kuidagi House'i asendada. Mille ma järjest nüüd ilusti korraga ära vaatasin. Seitse ilusat hooaega, üks armsam kui teine. Muidugi see idiootne olukord, millesse House end 7. hooaja viimases osas asetas, pani mu tohutult muretsema. Eriti veel nüüd, kui ma tean, et 8. hooajas, mis ilmselt jääb ka viimaseks, ei ole enam Cuddyt. Samas ma pean tunnistama, et House on mind nii mõnigi kord muretsema pannud, et tegelaste vahetumine rikub sarja, ja juhtunud seda pole siiani mitte kordagi.

Nüüd mu suvest üldiselt. Kui teised koostavad oma suveplaane ise, siis minu otsuseid juhib suvel 2011 mu armas parem alumine jäse (see oli nüüd küll päris kohutavalt sõnastatud jala sünonüüm). Crystal Castlesil juhtusin jalga õnnetult vigastama (kontsert oli küll liiga lühike, aga nii hea, et blokeeris valutunde täielikult ning trauma avastasin ma alles hommikuks) (ei hakka samas ka täielikult välistama varianti, et valu blokeerisid mõned promillid). Järgmiseks päevaks olin igastahes kipsis ning ühel jalal kapsamine oli mu ainus liikumisviis terve nelja nädala vältel. Suutsin edasi lükata Pariisi minekut, kuid ka kipsist lõpuks lahti saanult ei olnud ma siiski nii kiire taastuja, et kohe Prantsusmaa poole suunduda, ja nii pidin Disneylandist täielikult lahti ütlema. Mõni päev tagasi hakkasin lõpuks paranema: trepid polnud enam nii suureks vaenlaseks ja vaikselt suutsin juba käia ka ilma lonkamata.

No ja siis tegin ma midagi lolli ja läksin eile Brita juurde. Istumine, mida me alati nimetame Brita pool istumiseks, lõppeb alati ühtemoodi (ehk siis on see lõpuks tõesti kõike muud kui istumine), ja ma isegi ei oska arvata, kust tuli mõte, et seekord läheb asi teisiti. Tulemuseks taaskord paistes jalg ja lonkamine. Go me ühesõnaga

SAMAS peab tunnistama, et on raske mitte ära mainida ka asja head poolt: sain omale mõndade bailade, tantsimiste, grupipiltide ja Scrabble'i vahele ühe kasutatud ja natuke räbala, aga tasuta ja hästi töötava piibu. Lihtsalt niisama.

Õnnetut liikumisvaest suve tasakaalustab aga enam kui küllaga teadmine, et 20.september on see kuupäev, kui ma ütlen "tsauka" Eesti pinnale määramata ajaks. Ja ma loodan, et sa mõistad, et asi ei ole siit lahkumises, vaid mu sihtpunktis. Mind ootab Newcastle ja selle sees mu mitte väga dramaatilist, aga päris suurt makeoverit läbi teinud elu.

Ma olen, nagu ka, julgen öelda, päääris paljud neiud, briti aktsendi tohutu fänn. Ja kuigi läbi vaadanult miljon linna tutvustavat videot, pidin kurbusega nentima, et Newcastle'is ei ole aktsent just teab kui tugev, olin ma positiivselt üllatunud, kui Vikipeedia mind kohaliku dialekti asjus haris. Niisiis lühidalt: sõnu dead, cow ja house hääldatakse DEDE, COO ja HOOS. Pretty on kohalikus dialektis "bonny", come on - "howay"; sõnade good, nice ja very ekvivalent on "canny" ning nad kasutavad ka šoti sõnu aye ja nowt. Mind ei huvita, et mu linnas on UK parimad poed ning ma ei lase end häirida faktist, et Newcastle'i elanikel on UK keskmisest kõvasti halvem tervis, sest et mulle jääb kuulamiseks Newcastle'i elanike vahva dialekt. Ei ole üldse segavateks faktideks ka et linna on premeeritud tiitliga "Great Britain's No.1 Tourist Attraction" ning et ülikool ise on maailmas 140. kohal (erinevate allikate sõnul erinevalt, aga number 140 on siiani parim, mis leidsin). Newcastle Universitys on tohutu raamatukogu ja suur Language Centre ja ka need uudised paitasid mu kõrvu. Iseenesest ei kurtnud ma kohe üldse mitte ka suure linna läbiva Tyne'i jõe ning miljoni seda ületava silla üle. Kokkuvõtlikult öeldes ei suutnud see linn mulle igal juhul mitte kuidagimoodi vastumeelne olla, nii et sisse ma oma ülikooli rõõmuga ka sain. Praegu mööduvadki paistes jalaga päevad International Student Handbooki üle lugedes ja oma ühika virtuaalset ekskursiooni üha uuesti ja uuesti läbi tehes. Mõni päev on sisustatud lennupiletite hoolika valimise ja lõpuks ostmisega. Mõni kaasavõetavate raamatute hulga üle otsustamisega. Mõni rõõmsate õppelaenutaotlust rahuldavate kirjade saamisega. Kõik on hästi. Ainult et kannatust võiks kaheks kuuks veel jaguda.

Lõpetan hea tunde lõiguga.
Fakt nr 1: Ma armastan Esquire ajakirja. Kõige rohkem selle vene väljaannet.
Fakt nr 2: Mu ema ei oska mulle juba aastaid teha kinke, mis mulle päriselt korda läheksid.
Lugu: Täna tuli mu ema tagasi Peterburist ja kujuta ette minu õnne, kui ma kuulsin, et ta oli mulle seekord toonud midagi mitte täiesti suvalist, nagu ta seda tavaliselt teeb (ja see ei ole üldse solvunud väide, lihtsalt fakt, mis on, ja ma ei ole kunagi sellest suurt numbrit teinud, sest et tean isegi, et kinkide ja suveniiride valimine on alati idiootselt raske), vaid ta oli mulle toonud sellesama uue vene Esquire'i väljaande. Me mõlemad naeratasime päris kibestunult kui ma teatasin, et alates eilsest on mul täpipealt samasugune ajakirjanumber oma raha eest ostetult olemas. Ometigi oli see tunne, et olin saanud kingiks midagi, mis oleks pisut teistel asjaoludel tõesti ääretut rõõmu valmistanud, absoluutselt võrratu.

Bored to Deathis ütles George ühes osas midagi, mida ma tihti usun: "All love is projection. I’m in your movie and you’re in mine… two different films really. We don’t really know each other. We’re making guesses at knowing each other." Niisiis, otsustasin ema toodud väljaannet mitte lahti teha, vaid jätta see mälestuseks sellest, kui head tunnet tekitab teadmine, et igaüks ei vaata ikkagi omaenda filmi, et maailmas on olemas inimesi, kes teavad sind nii hästi, et oskavad teha kingitusi, mis teevad õnnelikuks.
20110628

internet on nagu mu grand canyon kus asjade peale karjumas käia saab

Okei sel tõesti lihtsal põhjusel, et ma olen otsad andmas siin istudes ja inimesi linna peale mu paberitega jamamiseks laiali saates, valan oma viha siin välja.

Kuigi ausalt öeldes on kõik täiesti loogiline ja mul ei ole ühtegi reaalselt argumenteeritavat põhjust kõigi ülikoolide ja asutuste vihkamiseks, on mul lihtsalt siiber sellest, kui palju pabereid peab tekitama, pluss maksma notaritele ja ametlikele tõlkijatele täiesti ebareaalseid summasid.

Minu poolt lihtsalt pakkumine, et vähemalt Euroopa Liiduski võiks olla mingi ühine elektrooniline süsteem, mis säästaks paberit, aega, raha ja närve. Väga kena, et paljudes riikides on see olemas, nüüd ühendage kõik oma andmebaasid ja säästke kipsis jalaga inimesi, sest et tõesti, TÕESTI olen ma kõigist oma suurepärastest tulevikuplaanidest lahtiütlemise äärel.

Ja veel midagi tähtsat ja vastukaaluks ka uskumatult head: X-mehed rokkisid mu sokke!! Vaatasin sitas kvaliteedis, aga kurat vaataks veel kordi sitemas, sest et fantastiline film oli. Ausõna, tõesti vaatamist väärt. Ja seda ma nüüd üle vaatama jäängi kuni veel mõne vinge suvefilmi torrent kuskil sünnib. Palun vabandust kõigi kinode käest, kes mu rahalise panusega suvel arvestanud on. Või kes mind lihtsalt igatsevad. Ma igatsen teid ka.

P.S. Miks IT-kolledž mu pilti tahab??
20110622

uus bon iver on ausalt imeline

See, et Kärolin ütles lindudest, kes ta akendesse kogu aeg sisse lendavad, rääkides "cmn, sõbrad" oli ilmselt mu päeva TOP1 hetk, ja see fakt peaks sulle väga täpselt edastama selle info, et kipsiga kodus passida ei ole just teab kui vahva.

3 weeks to go.
3 weeks to go.
3 WEEKS TO GO.

Igatahes jah, oli väga kena plaan õppida selle aja sees natuke prantsuse keelt, mis mulle kolmest aastast väga külge pole jäänud, ja lugeda läbi tuhat ilusat raamatut, aga kuna ma vahepeal sain oma Vostro kätte, siis jah, praegu on 24/7 vaatamisel filmid.

Kirjandis sain palju punkte (selle kohta draftides taas üks pikk sissekanne, mida ma jälle ei viitsi avaldada), seega sain sisse Newcastlesse ja kõik läheb maxhästi selles suhtes. Kui ma vaid ei peaks nii palju vaeva nägema kõigi nende paberitega ja lõputunnistustega, mida ma pean mingi hullu raha eest tõlkida laskma ja mingid notari kinnitused selle peale saama. Tõeline põrgu - samas aga päris madal hind, mida maksta sellise võimaluse eest. Ma olen õnnelik. JA bored to death, mis on muuhulgas ka mu uue lemmiksarja nimi.

Ma ei salli seda sissekannet, kuna see räägib mulle olulistest asjadest koledas keeles ja seletamata, kui olulised nad mulle on. Aitäh tähelepanu eest.

PS. Tead seda tunnet, kui leiad oma iTunesist laule, mille olemasolust sa teadlik ei olnud, ja nad osutuvad esimese kuulamisega lemmikuks? Nojah, viimasel ajal väga tuttav tunne.
20110510

if you're not wasted, the day is

Kuidagi sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.

Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.

Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.

Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!

Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.

Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.



The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.
20110424

i'm afraid of tomorrow

20110417

secret modern problem, everybody's got one

Ma nutan nüüd keskmiselt 0 korda nädalas ja see on midagi uut (eriti veel arvestades, et selle nutmise alla käivad ka mu tahtmatud vesistamised tuule käes) (võinoh, ma usun et kõik mu pisarad on tahtmatud). See pole fakt, millest sa peaksid minu kohta midagi järeldama, see on lihtsalt fakt, mis on.

Ma ei nutnud siis, kui juhtus miski, mis liigutas paljusid. Ma ei nutnud ka viimasel koolipäeval, kuigi see tundus olevat asi, mille üle ei oleks olnud ka häbi nutta. Me ei teinud midagi sümboolset, et tähistada seda suurt lõppu meie eludes. Me pidime, aga kuna mõned plaanid lagunesid tänu neljapäevasele Grindile koost, siis pidime leiutama asendustegevusi, mis võib-olla kellegi jaoks olid rõõmsad, aga minu jaoks polnud pidulikkusest jälgegi (ja kuigi kõik, mida me lõpuks tegime, jäi üldpildis täpselt samaks nagu see ennegi mõeldud oli, siis seltskonnamuutus mõjus mulle natuke vähemmeeldivalt). See oli lihtsalt üks ilus kevadine päev, milles oli tunda ehk mõne naeratamisminuti võrra rohkem vabadust kui muidu.

Roccas mängiti eile Grey muusikali versiooni Chasing Carsist. Kas keegi oskab mulle seletada, mis hetkest maailmas kõik äkki nii valesti on?

Ma loen raamatut, mis on mulle ahvatlevana tundunud juba oh kui ammust aega. Stephen Vizinczey In Praise of Older Women on raamat, mis oli alguses täpselt nii paljutõotav nagu ma sellest ka eeldanud olin. Siis hakkas see oma kesksest teemast kõrvale kalduma ja ma hakkasin muretsema. Ma ei ütle, et läks igavaks, aga teost oli selgelt esitletud kui midagi muud. Otsustasin selle mõneks ajaks unustada ning ..muutes kurssi osutus lugu poole huvitavamaks. Nii, olles kõike muud kui stiilipuhas (valesti reklaamituna see sellise mulje igatahes jätab), osutus In Praise of Older Women esimeseks raamatuks mu elus, mida ma olen tahtnud kuskil tsiteerida. Leidsin sealt midagi enda jaoks väga tähtsat. Ma ei ütle, et ma soovitan seda raamatut, sest et tervikuna on see ikkagi kuidagi vale, aga kui huvitab, siis on siia-sinna puistatud päris tõelisi pärleid.

Tead, mis mind eile maxrõõmsaks tegi? Uudised uuest arktiliste ahvikeste plaadist Suck It and See. Põhjus number 1, miks oodata juunit igatahes. Ja et The Kills ka midagi välja lasi, sain ka alles eile teada. Läheb kuulamisele.
20110411

matemaatiline probleem

LAIGI MIND

sa oled mulle parem kui šampinjonid ja jalgpallijuuni ja bret easton ellise raamatud
kui vanad filmid ja mu tunded ja interpoli muusika
kui soojad suveööd ja tuledeta hommikused linnad ja pääsukesed
kui kõik vestlused kõigiga peale sinu kui mu unistused kui kõik keeled mida ma armastan kui kõik lapsed kellel ma kunagi enda seest tulla lasen

kui mu elule väärtust lisav krooniline kurbus mis mu sügavuste tuumikut täidab
20110329

you are driving me home

Kuulan armastusväärseid lugusid, mida soovitavad mulle mu lemmikud blogid, ja mõtlen selle peale, kuidas Californication selle lühikese vaheajaga mu maailmapilti muutnud on. See ei ole isegi niiväga muutnud, lihtsalt nii mõnigi asi tekitab seoseid ja seosed lasevad asju erinevas valguses näha ja see on alati hea tunne. Näha tühjas ühte värvi taevas puhtust ja seda sallida. Armuda inimestesse nende mööduva võluga (üle pika aja mitte olla misantroop). Plaanida lemmikute inimestega kevadisi üritusi. (kas sa teadsid, et sõna kevad kõlab hästi ainult juhul, kui sul on seltskonda?)

Murastes leiti hüljes ja me kõik ütleme, et laseme oma lastel saada selleks, kelleks nad ise tahavad, sest et oluline on olla õnnelik, aga nii tihti unustad, et inimesed on erinevad. Mõnel lastakse õnnelik olla, aga bastard arvab, et ei olegi õnne väärt. Üldiselt on see mu meelest täitsa levinud nähtus, mille teemaliste raamatute lugemist ma igatahes jätkan ja naudin.

Mis mind õnnelikuks tegi vaheajal? Paul Oja laivis nägemine (sest et ta on mu igavene lemmik ja see pole isegi loogiliselt seletatav). Glamorama ostmine (ma ei tea, mis siis saab, kui ma kogu Ellise vaikselt ja väga õnnelikult läbi saan). Kindlasti Californication. Põhjustel, milleni ei ole raske jõuda. Ja muidugi Carrie. Ma armastan tema ja Saareplixiga veedetud aegu, aga kuidagi ei satu me viimasel ajal kusalegi kolmekesti. Siiski ma pean ära mainima, et sellist kulda nagu mu FC Nõmme Kalju (mis on päris originaalne nimi, ma tean) ei ole mu teele ammu sattunud, ja isegi kui kõik läheb valesti, on mul midagi, mis on hea.


“For everyone, there are those moments when you have great days with someone you wouldn’t expect to. Then you have to go back to your real lives, but it makes an impression on you.”
 - Sofia Coppola
20110327

a tale of insatiable lust, full of twisted bawdiness and louche adventures

20110319
20110318

maailma nabaks olemine ei ole inimeste puhul sugugi imelik

Kärolin tegi eile ettekande, mis võib-olla oli tegelikult hoopis üleeile.

Mõtlesin, et mu elu on väga naljakas asi. Minu ellu tulevad inimesed, kes on ilusad ja kes mulle loevad. Tulevad suvalised inimesed, kes ei lase mul ära närbuda; täpselt õigel ajal. Nad hoolitsevad mu eest ja on minu jaoks rohkem, kui nad ealeski ette kujutada suudavad. Mõnikord ma kardan tutvustest, mis on kestnud 5 minutit kuni 2 tundi, midagi edasi aretada, aga ma arvan, et ka see on tegelikult õige otsus, mis aitab mul edasi minna, jättes need inimesed minu südamesse selleks, mis nad olid mulle selle lühikese aja jooksul. Mõnikord ma lasen inimestest lahti ning 99% kordadest kahetsen ma tehtut, aga üldpaanis ma tegelikult teen neist lahti lastes õige otsuse, sest et avaneb ruum uutele inimestele ja uus on alati hea. (Teemal natuke peatudes ajab mind näiteks kohutavalt närvi, kui ükskõik mis alal tehakse mingid uuendused ja muud ei kuulegi kui vingumist selle kohta, et vana oli parem. Kas jutt käib poliitilisest reformist või fb uuest kujundusest - mida iganes. Miks kurat inimesed uuendusi nii halvasti võtavad? Ma armastan uusi asju. Miks ei või teisedki nendesse suhtuda uskumisega, et küllap toovad nad meie eludesse midagi uut ja head? Ei mõista) Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on et rääkisime siin Käroliniga ta teatud bioloogiaettekande mõjutusel, et me vist ei usu hästi saatusesse ja jumalasse ei usu mitte mingil moel, aga ju siis on universumis mingi jõud, mis meie elusid back on track viib ja meie suhetega kuidagimoodi diilib.

Nii et kõik läheb hästi ja muretsemine on ainult ajaviiteks.
20110306

disorder


mul on tuhat drafti siin blogis, mis kõik on alustatud postitused, mis kõik jõuavad sinnamaale, et mul on kas häbi neid avaldada või muutuvad need liiga intiimseks või ma lihtsalt ei leia õigeid sõnu

nii et lihtsalt apdeit mu elust: põlgus, apaatia ja nihilism on mu vallutanud ja ma ei saa vabaks
20110221

she went down down down there into the sea


Kui välja tuli Interpoli "Interpol", kirjutas üks vene ajakirjanikust neiu, et Interpoli võlu on selles, et korraga kõlavad nad intiimselt ning samal ajal ka suurejooneliselt ja pidulikult. Niimoodi ma nende peale nüüd alati mõtlengi. Et nad on üks mugav ball mu kõrvades.

Interpol on ilmselt kui mitte ainuke, siis kindlasti põhiline põhjus, miks ma New Yorgis ära käia tahan.

hingab kurvalt lühikeselt hingeldades

Ma hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)

Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.

Ma nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.

Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.

Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurku
20110216

lay my head on the hood of your car


ma ei suuda uskuda, kui kohutavalt ma sellesse videosse just armusin
20110207

and there is no sorry to be sorry for

Ma nüüd teen sulle ühe korraliku sissekande, mis on mitmekesine ja võib-olla isegi huvipakkuv. Mul on siin ees väike kava ja ma üritan seda lausa järgida, sest et ma nüüd üritan vähem psühhopaat olla. (reference viimaseks plaanitud lõigule)

No esiteks siis update ülikoolide vastustest: mingi päev vastas lõpuks veel üks kool ja nüüd täna veel üks (nii vastik on oodata: vastustest on suhteliselt ükskõik, sest et üks jaatav vastus juba on, ja kindel tunne on tänu sellele juba igatahes, aga lihtsalt see teadmatus, see on vastikult närviajav. ma tean, et normaalne on neid vastuseid märtsis ka saada tegelikult, aga saanult ühe vastuse niivõrd vara, on nüüd kange tahtmine ka teisi korraga saada). Üheks vastanud ülikooliks oli igatahes Glamorgan University, mis oli ainus Walesi ülikool, kuhu kandideerisin. Üldse hakkasin seda vaatama, sest et kui ma alguses hakkasin meeleheitlikult tellima kõiki maailma prospectuseid, oli Glamorgan esimene, ja millegipärast ka ainuke ülikool, mis mulle selle ka saatis. Muidugi pidin selle erilise hoolega läbi vaatama. Ja kuidagi hakkas väga meeldima ja see vist ainukeseks alguses tehtud valikuks mul ka jäi. Nüüd ma kirja nendelt lõpuks ka sain ja mida ütles mu nunnu esimene valik? "Your application has been unsuccessful" - ja kuigi jällegi saan ma tõestust selle kohta, et ma olen ikka tõeliselt halbade valikute tegija, siis tegelikult on isegi nagu mingi iroonia selles vastuses. Halvim mu valikutest ütleb mulle ära, samas mu valitutest parim kutsub mind endale kõigest 6 päeva möödudes (mis on ikka sitaks kiire normaalaja ehk 4-5 kuu kõrval). Teine vastus, mis täna ära tuli, oli Sheffield Hallamist. See ülikool tundus lihtsalt olevat väga võluvas linnas, pluss oli selles nii palju kinosid! (Sa pead mõistma, et üks esimesi asju, mis ma ülikoolilinnu uurides vaatasin, oli nendes kinode olemasolu. Kuidas siis muidu) Muidu küll vastik kaotus, aga ega väga suur ta ka ei ole. Ülikool ise pole vist suurem asi. Enne olin ma vastuse saanud Newcastle Universityst, mis on küll küllaltki hea, aga ei ole mu eelisvalikuks, sest et mõni linn, mille ülikooli kandideerisin, meeldib rohkem, ja mõnes ülikoolis on vingem kursus. Panen sulle oma viie valiku ja niisama võrdluseks Oxfordi ja Cambridge'i tulemused mingis järjekordses League Table'is, mida on maailmalaiune võrk puupüsti täis. 

Rank     Name                               Student           Student-staff   Completion     Graduate      Entry
                                                          satisfaction     ratio                                               prospects    standards
1.        Oxford                     4.11            10.88             97.6              82.29        523.88
2.        Cambridge              4.18            11.59             99.05           85.53        538.54
24.      Newcastle               3.84           14.88           92.29          79.43       405.17
54.      Bournemouth         3.79            21.19             85.11           75.47         288.58
68.      Sheffield Hallam     3.72            18.92            83.8             64.19         268.48
72.      Edinburgh Napier   3.82           18.35            72.67           72.89         291.33
90.      Glamorgan              3.75            18.01            69.1             60.43        263.07


(jah ma juba nägin previewst et see tabel väga feil, aga pane oma visuaalse analüüsi võime nüüd tööle vms)
Minu valitutest iga tulba parim punane ehk siis nagu näha, oleks mu parim valik võimalikest seesama Newcastle, mis mu juba vastu võttis. Aga no ei kipu sinna (kuigi! mida seal kindlasti saab, on jalgpall, pluss seal on METROOOOOOOOO, pluss on linn miljoniline, pluss selle miljoni peale on kõigest 2 ülikooli, kuule ma siin hakkan end juba ümber veenma Newcastle'i sobivuse suhtes). Samas, vaatame, kes mind veel, kui üldse, tahabki :D (viimases lauses on 8 sõna ja 4 koma)

Ma tegelikult kahtlustan, et ma olen ainuke inimene, keda see eelmine lõik huvitab, nii et lähme edasi.

A oota, another pede lõik, ma veel tahan olümpiaadidest korraks rääkida. Inglise keele piirkonnavoor osutus palju edutumaks kui ma lootsin (30.-33.), ja üldsegi oli siiski mõnevõrra veider saavutada eesti keeles niivõrd kõrge koht, eriti veel kõrvutades eesti ja inglise keele tulemusi, mis pidid minu arust minema täpselt vastupidi (täna kukkusin läbi suure ja väikese algustähe töös, success) (samas, kas sa oled kuulnud mingitest "uutest reeglitest", mis ütlevad, et rootsi laud kirjutatakse suure R-tähega ja hiina köök suure H-ga?!). Aga noh, läks kuidas läks, nüüd on jäänud veel ära oodata vaid otsus selle kohta, kas pääsen emakeeles ka Tallinnat esindama. Ei jõua üldse ära oodata. Ma olen nii vastikult kannatamatu. (ja ei tea, kas nii on olnud alati või on see mingi faas, kus mul on lihtsalt palju asju, mida oodata) (sest et jah, ma veel unustasin öelda, et käisin eelmisel esmaspäeval Disneylandi tööintervjuul ja kuigi ma olin päris kindlasti üks kõige saamatuid kandidaate, kellel on umbes null tuhat võimalust Pariisi ka saada, olin ma vastuse ootamise elevusest - kui möödas oli alles, nojah, üks päev - suremas)

Olenevalt sellest, kes sa oled, lähme võib-olla sinu rõõmuks nüüd mu päriselu juurde (don't leave, cause coming next: filmirubriik, mis on üle pika aja üks väga hingestatud filmirubriik, milles on palju naudingut).

Aasta 2011 Holokausti ohvrite mälestamispäeval sain ma 19-aastaseks ja see oli kuidagi väga õnnelik sündmus, sest et toimus palju head, aga mitte karjuvalt head, kus on palju ekstaasi ja erutust (millest mul on ausalt öeldes väga siiber juba), vaid oli vaikselt õnnelik olla. (pärast edukat sooritust emakeeleolümpiaadil ma pean siiski tunnistama, et blogisse ma veel korralikult - EKSISTEERIVAID sõnu ja sõnavorme kasutades - kirjutama õppinud ei ole)

Niisiis - mis toimus? Kolmapäeval läksime Panniga algul filmile, milleks oli Hää filmi nädala raames näidatud True Grit, millest ma räägin hiljem pikemalt, aga lühidalt öeldes väga nauditav elamus oli. Pärast kino suundusime Populari, kus sain lõpuks ometi proovida Marie poolt nii heaks reklaamitud maasikat. Me ei pidanud väga kaua ootama, kuni jõudis kohale ka Saimps. Igatsesime Annut ja piibutasime ja tegime mu foxy Ocean Clickiga pilte. Ja rääkisime! No ma pean ütlema, et kui Annu veel seal oleks olnud, oleksime me end kindlasti Rootsi konditsiooni naernud oma Kuldse Killunaiste Seltsi Kooslusega. Ja muidugi, kui piibuisu oli otsas (ma pean tunnistama, et piip algas väga paljutõotavalt, aga see lõbu lõppes minu jaoks päris kiiresti ja ilma oma nunnudeta oleksin ma selles õhtus võib-olla isegi natuke pettunud), läksime Mäkki. Vahepeal korjasime kuskilt kuradi pangaautomaadist üles mingid pedofiilidest sõbrad, kes reaalselt käisid närvidele. Ja kuigi vastikud nad olid, oli mul vähemalt naljakas, KA sellepärast, et mu Hello Kitty kollektsioon täienes ühe õuna võrra.

Neljapäeval ehk siis THE päeval ma ilmusin kooli füüsikasse, kus Saareplix kinkis mulle muffinid SOFI 19, millest igaüks oli mu sünnipäeva üks hailaite. Jagasin oma Fazerit ning sain ilmselt kallistatud absoluutselt igatmoodi kui vaid võimalik. Mitte niiväga obvious õnnitlustest rääkides oli taaskord (see on lihtsalt ulme) esimeseks õnnitlejaks Rassu, ka üllatas Elisa, pluss Allan oma sõnumiga, mille ta oli saatnud minust umbes nii 15m kaugusel olles. Nii et kuldne täheke A-klassile (boonus Triini eest:D). Aile ka kergelt LENDAS mulle otsa (ma päris ausalt mõtlesin tol hetkel lendoravatest, kui teda nägin) ja see oli maxnunnu. Siis oli inka D-klassiga, kus Elin rääkis oma tulevikuplaanidest, mis mulle väga meeldisid. Ja siis olid Holokausti-teemalised ajalootunnid kõigi paralleelidega, ning nende poole pealt (kuigi sa tead, see oli minu jaoks megahuvitav) läksime me Liisuga minema, sest et mu kolmeliikmeline jalkatiim otsustas minna kinno vaatama The King's Speechi LÕPUKS FAKING OMETI! Sellest siis täpsemalt ka hiljem, aga ütleme nii, et üheks väga nauditavaks kinoelamuseks osutus, eriti veel oma lemmikute sportlaste seltsis. Õhtul käisin saksas ja tulin koju tagasi kell pool 10, kus tuli välja, et mu nunnu nunnu pere oli mind juba 2 tundi nälgides oodanud. Kaetud oli peolaud kõigi kõigi kõigi mu lemmiktoitude PLUSS lepatriinutordiga!! Ma arvan, et siin elus on mul kaks konstanti, millest üks olen mina ise ja teine on Pihlaka lepatriinutort.


Igatahes. Jah, mu päris päev lõppes hästi ja järgmine päev läksin kooli tulpidega, mis olid mu nunnu mahajääja Liinuxi jaoks, kellest mul oli õnn 1 päeva vältel 2 aastat vanem olla. Ja siis laupäev koosnes minu jaoks mitte kohustuslikust koolipäevast, vaid saksast ja õhtupoole kvaliteetajast nunnudega Voorivahes.


Ja siit tuleb su kauaoodatud filmilõik! Ma arvan, et ma ei olnud ainuke, keda mu igavene filminördimus siin blogis närvi ajama hakkas. Ja siis ma võtsin kätte ja vaatasin ära filmid nagu The King's Speech, The Fighter, True Grit, Life as We Know It, Blue ValentineBourne'i triloogia, All Quiet on the Western Front, BrickSomewhere, Bright Young ThingsLove and Other Drugs ja Conviction. Mäletad, eks, et Blue Valentine'is ja Somewhere'is mõnes mõttes pettumisest ma juba pajatada sulle jõudsin, aga kõigi ülejäänud filmide muljed on nüüd siin.


Alustan filmist nimega Bright Young Things, sest et justnimelt see linateos oli üks esimesi, mis mind üle pika aja siin millalgi jälle rõõmustas. Nägin juhuslikult telekast. Niisiis, ma arvan, et Emily Mortimer ja Michael Sheen on hämmastavad ja no ma pole Briti kino ammu näinud ka, nii et topeltnauding oli esiteks sellest. Stephen Fry režissööridebüüt mulle ka täitsa meeldis, sest et andekad inimesed on ilmselt tõesti andekad kõiges, ja pärast filmi kasvas jälle tahtmine hakata Evelyn Waugh'd juba lugema. Pluss läbi kogu selle huumori (milles Emily Mortimer veel eriti hea on) nii hästi välja toodud mõte, see igavene elupõletajate iroonia; ühesõnaga nauding otsast lõpuni välja. See oli igatahes nii hea, rahustav tunne, lõpuks ometi mitte lihtsalt mitte pettuda, vaid lausa natuke ära armuda.


All Quiet on the Western Frontist tahaks üldiselt ka rääkida, sest et väga tihti ma neid vanu filme (see näiteks aastanumbriga 1930) ei vaata, aga ma pean häbiga tunnistama, et jäin filmi esimese poole peal perioodiliselt magama. Sest et viimasel ajal ma jään igal pool magama, ja neid näiteid on tõesti kümneid, ma ei tea, mul oleks nagu mingi krooniline magamatus või midagi. Kahju ta on muidugi selles mõttes, et mul mingit terviklikku arvamust filmist ei ole, aga see, mida ma nüüd lõpuks ka nägin, üldiselt mulle väga meeldis ja ma küll ei ole sisukate raamatute filmiversioonide eriline fänn, aga tuleb tunnistada, et ma ei usu, et filmi oleks võinud väga palju paremaks teha. Pluss veel boonuspunktid selle eest, et film siiski vana, ja tehtud vägagi arvestataval tasemel. (Artis see-eest aga saab taas laita. Ei ole olemas ebamugavamat kino.)


Võtame kokku mu mitte väga lemmikust romantilise komöödia žanrist Love and Other Drugs ja Life as We Know It. Rotten Tomatoesi suure usaldajana olin ma Life as We Know Iti nägemisele mõeldes palju rohkem elevil kui Love and Other Drugsi pärast, kuigi algul oli mõlema filmi treilerite esmamulje täpselt vastupidine. Siiski läksin vaatama mõlemat ja taaskord langes mu arvamus kokku RT omaga. Love and Other Drugs on lihtsalt Jake Gyllenhaali ja Anne Hathaway hämmastava võluvuse festival. See film ei ole vaatamiseks vastik, nagu need eriti klišeede sisse ära uppunud romcomid, aga ütleme nii, et midagi erilist temast, ükskõik mis tasemelt otsida, no lihtsalt ei leia. Life as We Know It oli mulle alguses vaatamiseks vastik, kuna selles mängib Katherine Heigl, keda ma väga ei salli, ja ka Josh Duhamelis ma ausalt öeldes midagi eriliselt sarmikat küll ei leia. Ja kuna romantiliste komöödiate aluseks on tavaliselt põhinäitlejad pluss hea vedamise korral nendevaheline keemia, siis no ilmselgelt polnud ma filmist eriti huvitatud. Juba esimestel minutitel oli mul juba vihahoog peal - Duhamel mängis nii andetult kui vaid võimalik. Kuid siis! hakkas filmis see osa, kus Heigl ja Duhamel väikese tirtsu eest hoolitsema hakkasid, ja ma sulasin ja sulasin ja sulasin, mind ei huvitanud enam ükski näitemäng peale väikese särava punapea oma. Hiljem ilmus filmi veel üks tegelane, see ainuke, kes mu arust mängida ka oskas, Sarah Burns nimelt. Aga enam ma sellest suurt tõesti ei hoolinud, sest et nunnu Sophie sulatas selle keskpärase filmi millekski no üle mõistuse armsaks. Pluss veel paar stseeni, mis mingil imelisel viisil klišeedest vägagi suurt naudingut pakkuvatest kohtadeks filmis tehtud olid. Ja rõõmsalt astusin ma kinosaalist välja, üks kord ka rahulolevana pärast romantilise komöödia nägemist. Viimati meeldinud kinos nähtud romcomiks oli Going the Distance, nii et it's really been a while.


Conviction oli siis see film, mida ma tahtsin näha päris kaua ja lõpuks seda tõmmata ka viitsisin. No esiteks ma pean ära mainima, et Sam Rockwell ükskõik mis filmis on sajaviiekümne protsendiline võidu peale minek. Kas sa oled näinud Mooni? Palun vaata. Kas sa oled näinud Iron Man 2-te? Kui mitte millegi muu pärast, siis härra Rockwelli pärast vajab vaatamist. Kas sa oled näinud Everybody's Fine'i? Jah, jah, jah, lisa ühesõnaga oma filmilisti kogu Sam Rockwelli filmograafia, mis, ma pean tunnistama, mul endalgi veel alles algusjärgus tegelikult on, aga ma julgelt võin seda soovitada. Igatahes, lõpetasin oodi Rockwellile, et kuidas film ise oli? Oli selline tavaline dramaatiline hea lõpuga lugu, aga see ei olnud see läbi ja lõhki ameerikalik draama, kus vahepeal on need surmani tüüdanud dramaatilised kõned ja noh, tead küll. Need hetked, kus sa tahad filmitegija mitte heas mõttes ora otsa torgata ja põlema panna. (Mõnikord ma mõtlen, miks ma panen lausete vahele sõnu, mis sinna ei käi. Elu igavesed müsteeriumid) Igatahes oli selline hea-võidab-kurja armas film, ja ma olen arvatavasti seda miljon korda öelnud, aga mulle väga (ja ma mõtlen VÄGA) meeldivad filmid, kus lahatakse perekonnasiseseid suhteid. Selle aspekti pärast jäi mulle filmist parem mulje kui arvatavasti enamikule jääb. Ma lihtsalt tõesti naudin lugusid sellest, millised perekonnad olla võivad. Särtsu ja millegi erilise puudumine (võib-olla minu jaoks jäi isegi perekonnateema juures naaatuke puudulikuks teema põhjalikkus) jätab siiski sellele hindeks "vapustav" ja "geniaalne" asemel vaid "väga hea".

Perekonnateemaga edasi minnes olin ma The Fighterit vaadanult peaaegu nimetamas seda oma 2010. aasta lemmikfilmiks. Siiski, kui mu tunded vaibusid, mõistsin, et täitsa lemmikuks jääb numbri 2010 sisse ikkagi midagi muud; mis nimelt, seda loed muideks juba kohe varsti. (kas sulle ei tundu, et sa oled vaatamas mingit lamedat topshopi kus ma pean sind oma meelitavas toonis öeldud reklaamfraasidega lahkumast takistama) (jah) See selleks, The Fighter oli mu jaoks midagi suurepärast väga paljudel põhjustel, esiteks oli see, nagu ma juba ütlesin, lugu mu armastatud pereprobleemidest. Kuidas sa valid enda tuleviku ja oma pere armastuse vahel? Kuidas sa näed, et asjad on valesti ja see teeb sulle haiget, kuid sa ei tohi, lihtsalt ei saa midagi teha? Film on psühholoogilise poole pealt äärmiselt huvitav (minu jaoks vähemalt oli, aga samas, ma enda arust olen filmide suhtes päris vähenõudlik). Kuigi peategelane on muidugi väga oluline ja just tema dilemmasid ja probleeme on filmis kõige rohkem valgustatud, jääb minu jaoks filmi vaidlematuks aardeks Christian Bale ja tema tegelane Dicky Eklund. Ma ei tee sulle seekord spoilerit, öeldes, milles seisneb Dicky fenomen siin filmis, aga kui poleks Dickyt, poleks ka filmi. See oleks seesama täiesti tavaline dramaatiline spordifilm, milletaolisi me oleme hämmastavalt palju näinud ja millest meil niivõrd kõrini on. Ning muidugi ma ei saa mainimata jätta, et kogu selle mõtlemise peale, kes Oscarid saab ja kes ei saa, kes neid väärib ja ei vääri, ütlen ma, et Christian Bale on ainuke kõigist Oscari pretendentidest, kes oma meeskõrvalosa auhinna 10 000%-lise kindlusega saama peab. Teiste kategooriatega võib tõesti tekkida palju arutlusi ja vaidlusi ja kahtlust, aga Christian Bale väärib selleaastast Oscarit täpselt sama kindlalt nagu vääris Heath Ledger enda oma The Dark Knighti eest. Nii palju siis ühest rollist. Oli ka üks näitleja, kes mind väga positiivselt üllatas, Amy Adams nimelt. Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mind on ta hakanud kohutavalt tüütama oma ühe ja sama rolliga kõigis filmides. No ja mis imelise üllatuse osaliseks ma siin siis sain - mu Disney printsess on muutunud nii karmiks, et lausa suu vajub lahti, teades ta varasemat näitlemisdiapasooni. Väga, väga hea lisand niigi heale filmile. Oh see mölisemisstseen, mida äärepealt kaklemisstseeniks nimetada sai. Igatahes. Veel pean ära märkima operaatoritöö. Lihtsalt Nauding on vaadata. Ja muidugi meeldib mulle veel, kui filmid (või raamatud või ükskõik mis, saad aru küll) suudavad mulle sisendada huvi mingi ala vastu, mida ma varem väga ei sallinud. Äärmiselt hea töö poksistseenidega, mis olid lavastatud tõesti meisterlikult ja hoidsid mind pinges palju enam kui tavalised spordifilmid. Isegi üks mu viimastest selle žanri lemmikutest Invictus ei olnud pingelistes tipphetkedes kaugeltki sama põnev, kuigi ala (ameerika jalgpall) oli palju tuttavam ja meeldivam. Et siis jah, suur nauding. Suur.

Mõnes mõttes Oscarite lainel jätkates on nüüd järg True Griti käes. Kui siis alustada üldiselt, pead sa mind tundes teadma seda tõsiasja, et mulle äärmiselt meeldivad vennad Coenid. Kõik, mida härrasmehed teinud on, rõõmustab mu meelt. Niisiis läksin ma vaatama filmi väga hea eelaimdusega. Muidugi oli ka suur huvi ära näha seda 13-aastast imet, mis naiskõrvalosa Oscarile nüüd kandideerib, ning ma nägin ära, ja mulle ei mahu siiani pähe, et neiu filmimise ajal 13-aastane oli. No kui pooledki Hollywoodi asukatest niimoodi mängiks, oleks maailm parem koht ja me elaksime filmiparadiisis. End of statement. True Grit ise oli muidugi oivaline, Jeff Bridges sai küll minu meelest Oscari natuke vale filmi eest eelmisel aastal (ei taha öelda, et halb film, hea oli, lihtsalt on olnud ka hulga paremaid rolle), aga samas ma annaks talle vist iga aasta kõik filmiauhinnad. Nii et jah, väga meeldivad osatäitjad, hea huumor, ja oli üks vähestest filmidest, kus mõni stseen, mis meile Panniga mõlemale väga meeltmööda ei olnud, ei häirinud üldse üldmuljet. Väärt film on ta nagunii, lihtsalt tean, mis kohad oleksid võinud lausa veel paremad olla. Tasub näha igal juhul. See oli nüüd üks siin blogis harva esinevaid soovitusi muide, kui sa ära ei tundnud.

Lähme nüüd edasi lähiminevikku. Bourne'i triloogia on üks filme, mis mul ammustest aegadest juba watchlistis. Action jätab mind tavaliselt nii külmaks kui vaid võimalik, välja arvatud juhul kui see pole komöödias või lihtsalt liiga naeruväärne, et tõsi olla. Aga Bourne'ist on nii palju räägitud ja et olla üks parimaid filme läbi aegade mitte ainult oma žanris, et muidugi pidin  oma silmaga ära nägema, millest siis kõik nii võlutud on. Vaatasin The Bourne Identity ära ja mõtlesin, et noh, polegi nii igav ja väga mõttetu, sama hästi võib ka teise osa juba ära vaadata. Hakkasingi Supremacyt vaatama, ja filmi lõpus hakkas tulema see väikese naudingu tunne, kui ekraanil oli üks minu arust vingemaid car chase scene'e (sest et no mõtlesin palju ma mõtlesin, ei tea selle eestikeelset vastet) minu nähtud filmide seas. Kuigi ma väga palju actionit, nagu ma juba ütlesin, ei vaata, oli ikkagi tunne, et see stseen on ikka midagi väga head isegi omalaadsete seas. Nii ma läksin juba suurema naudingulootusega kolmanda osa, The Bourne Ultimatum manu. Ja oh issand issand issand issand. SEE ÜKS STSEEN! Tead, superspioonide ümber keerlevates filmides on alati näidatud, kuidas nad oskavad kõike teha perfektselt, eks. No igatahes selles linateoses oli nüüd üks stseen, kus 5 minutit on näidatud Bourne'i oskust jälitajaid maha raputada, ja see oskus on perfektne astmes miljon. See on lihtsalt kõige uskumatum spioonifilmi-stseen läbi aegade ja ma julgen seda öelda, sest et see stseen võtab su hingetuks. HINGETUKS! Kolmanda filmi lõpuks hakkas ka kogu kolme filmi stsenaarium vormuma (mis kuradi sõnamoodustus) millekski selgeks ja isegi heaks. Nii et kindlasti ei kahetse, et ära vaatasin. Päris mitte-ainult-oma-žanris-parimaks nimetama ma seda ikkagi ei hakkaks, aga actioni seas on ta minu meelest liidripositsioonil (või selle vahetus läheduses) väga selgelt.

Ja nüüd lõpuks The King's Speech. Ma ütlen niipalju, et oli ta täpselt see, mida sa ootad filmilt, mis juba kuulutatud üheks peamistest Oscarite eest võitlejatest, kus mängivad Colin Firth, Geoffrey Rush ja Helena Bonham Carter, ning mille treilerit sa oled näinud ja arvad, et filmist tuleb üks aasta suurimaid naudinguid. Ei valmista pettumust üheski punktidest. Pluss! orgasmitekitav operaatoritöö: silm mitte lihtsalt puhkab, vaid armub ekraani ära neid valutekitavalt ilusaid kaadreid jälgides. Film on magnifique ja vaatama pead seda täiesti kindlalt. Ei mingeid vastuväiteid.

Nii et sellised on mu viimased (ma ütleks, et ikka küllaltki meeldivad) filmielamused. Lõpuks ajas üks neiu aga peale isu teha ka aastaga 2010 dateeritud filmide topi. Ma olen näinud väga palju väga meeldivaid filme. Esimesse listi jõudsid ainult need, mis liigutasid mind mõnel ebatavalisel viisil. Sest et sa ju tead, et on väga head filmid ja on filmid, mis on erilised - ei saa võrrelda. See siin on eriliste filmide list.

1. Biutiful
2. Four Lions
3. I'm Still Here
4. Scott Pilgrim vs The World
5. Black Swan
6. Cyrus
7. Inception
Omamoodi naljakas, et kõige põhjalikumalt olen neist rääkinud viimasest kohast, samal ajal kui Biutiful sai mult vist umbes poolelauselise mainimise. Mis teha. Mõtlesin kohtade üle kaua, aga niimoodi mu esimene top välja igatahes näeb.

Ja siin on filmid, mis mind kohutavalt õnnelikuks tegid lihtsalt sellest, et neid oli rõõm vaadata. Täiuslik töö otsast lõpuni (jällegi, minu jaoks, kes ma ausalt öeldes tehnilise poole pealt suuuur võhik olen).
1. The Kids Are All Right
2. Stone
3. The Fighter
4. The Social Network
5. The King's Speech
6. Easy A
7. True Grit
8. How to Train Your Dragon
9. Renn, wenn du kannst
10. The Ghost Writer
11. The Messenger
12. Last Night
13. Aeg on siin
14. Despicable Me
15. Blue Valentine
Ma ütlen ausalt, mul oli niivõrd raske tegelikult mõndade filmide kohta otsustada, kas nad kuuluvad erilisse või  heasse listi, aga kuidagi ma nad siia ära paigutasin. Väga vaieldav jaotus, aga vähemalt sa tead, mida ma sellel aastal kõige rohkem lõppkokkuvõttes ka väärtustasin. Kuigi ma pean mainima, et palju 2010. aastal valminud filme on veel nägemata ning tõotavad tula väga head, nende seas näiteks Tournée, Svinalängorna, Elektra Luxx ja 127 Hours, aga no veel edasi ma seda lõppkokkuvõtte tegemist lükata enam ei tahtnud.


Ma olen antud postitust kirjutanud 6 päeva ja vihkan seda nüüdseks kogu oma südamega. Kavas oli mul tegelikult veel 3-4 punkti, aga elad ilmajäämise üle. Räägin psühhopaatiast, tulevikunägemustest, 2011. watchlistist ja paljust muust tulevastes sissekannetes. -TOPSHOPI TUNNE-
 

Blog Template by YummyLolly.com