disorder

mul on tuhat drafti siin blogis, mis kõik on alustatud postitused, mis kõik jõuavad sinnamaale, et mul on kas häbi neid avaldada või muutuvad need liiga intiimseks või ma lihtsalt ei leia õigeid sõnu

nii et lihtsalt apdeit mu elust: põlgus, apaatia ja nihilism on mu vallutanud ja ma ei saa vabaks

hingab kurvalt lühikeselt hingeldades

Ma hommikul kuulasin ja kuulasin ja kuulasin raadiot ja räägiti ja räägiti ja räägiti Haapsalust ja siis sinna vahele nalju ja ma olin segaduses ja hirmul et mis juhtunud oli, aga ei saanud aru, sest et üks hetk oli kahju, oh kui kahju Haapsalust ja teine hetk nad räägivad, et küll oli naljakas see aeg kui keegi ei saanud Kalevi kommipabereid lahti. Ma võib-olla olen overly dramatic, aga oleks võinud tühjalobatühi päev täna olla. Pean tunnistama, et ise ka vahepeal läksin lõbusaks lametsejaks kätte, aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis on häbi. Ma ikka kohutavalt ei salli seda idiootsust, mis minusse tekib, kui ümber on inimesed, kellele vaatad otsa ja ei näe nende silmades midagi. (see lause oli ilmselt segane; teisiti öeldes: alateadvuslikult ma kohastun idiootidega, kes vahel mind ümbritsevad - ja ei ole ilus ja on üleolev nii öelda, aga seda ma osade inimeste kohta tunnen ja on üks inimene mulle öelnud, et ma ei ole süüdi selles, mida ma tunnen) (meditsiinilisi teadmisi omav inimene, kelle sõnu ma vahel meenutan) (jah)

Koolis rääkis Liisu, mis Haapsalus juhtus. Uudisele järgnes põhiliselt mõlemapoolne vaikus.

Ma nüüd seletan sulle, millal ma viimati nutsin. Täna hommikul. Mu matemaatikaõpetaja on koomas.

Ma ei saa oma viimasest lausest aru, sest et mul elus ei ole veel ükski lähedane surnud ja kellegagi pole kunagi juhtunud midagi ligilähedaseltki sarnast sellele, mis täna juhtus. Ma olen nii palju rääkinud sellest, kui paljut ma olen kaotanud oma lühikese elu jooksul. Ma olen kaotanud inimesi ja asju, oma lemmiktegevusi ja oma lemmiksõpru. Need kaotused ei ole olnud päriskaotused, need on olnud lahtilaskmised ja eemaldumised. Tulnud sellest, et ma olen olnud passiivne või liialt kindel omaenda tarkuses. Nad oleksid võinud olemata olla. Kurb on mul olnud, kuid nutnud pole ma nende pärast kordagi. Ja nüüd juhtus mu elus esimest korda midagi, mis minust ei olenenud ja mille kohta ma tean, et ma poleks saanud midagi teha ja nüüd ma ilmselt ei näe seda inimest, kes mulle nii korda läks, mitte kunagi. Mul on raske seletada, mida mu matemaatikaõpetaja mu jaoks tähendab, aga minu elust (aitäh, et ainult minu) on ta nüüd läinud ja ma ei tea nüüd mis päev see selline täna on.

Kuulan The Nationali ja just lugesin läbi Independenti kuidagi nii passiivselt olukorda kirjeldava artikli Haapsalust. Klomp tekkis kurku

kõik on sama, kõik kordub ja on lihtsalt ebaloogiline

Kolme vägagi muljetavaldava filmi muljed. Sest et mis on elu? Ma ei tea. Ma igatsen Mariet.

Scott Pilgrim vs The World. Kas ma olen näinud vingemat filmi? Ei. Ma olen näinud häid, geniaalseid, lahedaid, ilusaid, nunnusid, väärt, igasuguseid filme, aga kõige vingem on olnud täiesti kahtlemata just see. Esilinastuse järel olid mu suulihased lihtsalt nii väljaveninud, et suu oli üks suur ringikujuline nuudel. Esiteks. Viited videomängudele - win. Kieran Culkin tõenäoliselt oma parimas rollis läbi aegade - win. Michael Cera umbes esimest korda mängib mitte lootusetut luuserit, vaid lootusetut luuserit imeliste kaklemisoskustega - megawin. Kui veel lisada sarkastiline Alison Pill (keda sa viimati nägid tõenäoliselt Milkis, aga mitte pooltki nii nunnuna), ülbikust badass Chris Evans ja muidugimõista vuntsidega Jason Schwartzman, pluss super naljad ja rämedalt geniaalne filmi visuaalne pool ja kogu see fantastiliselt tavaline, kuid samas ka niivõrd ebareaalne maailm, milles tegevus toimub, siis ma ei tea, millest sõnapaaris ERITI VINGE sa aru võid mitte saada. Pean tunnistama, et lõpp ei olnud mu lemmik, aga ega ise ka nii super filmile väärt lõppu mõelda ei oskaks.

The Social Network. Jõudsin seda kinno vaatama varem kui esilinastusele - eellinastusele. Oh ma olin seda filmi niigi kaua oodanud, kuigi mitte eriti kõrgete ootustega, kuna no ütleme ausalt, et film Facebookist Justin Timberlake'iga ühes peaosadest ei kõla eriti lahedalt. Siis mõni nädal tagasi ma leidsin oma lemmikust Rotten Tomatoesist, et film oli saanud reitingu 100% ja issand jumal, kas mu fb-filmi isu kasvas korraga umbes miljon korda või jaa? Jaa. Igal juhul, ma ütlen, et film on väga korralik, midagi üllatuslikult uut ja lahedat sellest vaevalt et leiab, aga no tõesti ei ole kurta mitte millegi üle. Nii hea oli üle pika aja vaadata filmi, milles ei leidnud mitte ühtegi halba komponenti. Scott Pilgrimgi tegi lõpuosas natuke nõutuks, ja nii see muidu ka on, et ükskõik kui hea film ka ei oleks, no alati on kasvõi see üks väike koht, mille üle tahaks nuriseda. No kui sa tahad filmi halbadest külgedest mitte mõelda kahe mõnusa tunni vältel, siis palun mine kindlasti The Social Networki vaatama. Ei ole ajaraisk mitte ühestki otsast. Tegelaste iseloomud, peategelase kuiv geniaalne sarkasm, mille põhjused avanevad lõpupoole, nauditav narratiiv - ja ongi valmis üks 2010 aasta meeldivamaid filme. Isegi Inceptioniga võrreldes (ja sellega lihtsalt peab võrdlema, sest et tekkis meil siin ju väike landmark kaasaegses kinos, või mis) on vaatamine nauditavam, sest et ei pea olema pidevalt pinges, kartuses, et mõni oluline hetk jääb nägemata. Väga, väga, väga meeldiv ajaviide kaheks tunniks.

Renn, wenn du kannst. Üks teistsugusem film, millest ilmselt pole väga kuuldud. Nähtud "Uue saksa kino" programmis Sõpruses (kus ma pole käinud nii ammu, et kurb hakkab lausa). Saksa film, ja tõesti uus. Imdb ja Sõpruse filmivoldiku arvamused lahknevad siinkohal, et kas on 2009. või 2010. aasta oma, aga mis see ikka loeb. Loeb see, et oli üllatavalt ilus kino. Viimasel ajal on minu jaoks üheks suurimaks probleemiks olnud filmilõpud, mis minu arust kas ei lähe kokku filmi üldise meeleoluga, või on lihtsalt öeldes idiootsed ja panevad filmi vihkama isegi vaatamata imelisele sisule. Ilmselgelt on see nüüd asi, mida kõige rohkem kardan; ja oh milline õndsus oli lõpuks ometi näha ühte geniaalselt lihtsat ja tõelist rahuldust pakkuvat lõppu väga ilusale loole. Pluss jällegi väga nauditavad tegelaskujud pluss sarkasm, mis on liiast ikka väga väheste filmide jaoks, pluss imeline saksa keel, mida ma armastan kinos kuulda, pluss ma pole nii ammu Euroopa filme näinud. Võib-olla ma olen natuke liiga sentimentaalne seda filmi hinnates, aga no ausalt oli täpselt midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud ning millega tahtnud endale imelist tuju tekitada.

Ja tead, et üllatavalt palju filme on olnud viimasel ajal üks suur ajaraisk.

Sõpruses käisin uut saksa kino nautimas tegelikult isegi kaks korda. Lila, Lila oli mu meelest üks kõige nõmedamini kirjutatud filme läbi aegade. Ebaloogiliselt käituvad tegelased, keda ma isegi ei sallinud. Mis nauding võib sellisest kogemusest tulla? Ei olnud tahtmist isegi uut vaatenurka sellest filmist leida, vot kui ebameeldiv kogemus.

Enne uut Wall Streeti nägemist otsustasin ära vaadata 1987. aasta filmi. Ütlen ausalt, ma ei tea, mida ma ootasin, aga eeldasin, et film tekitab minus mingeidki tundeid. Tulemus oli täiesti vastupidine. Mitte midagi selles filmis ei paelunud mind mitte sekundikski. Ei ütle, et vastik oli vaadata, filmi vaatamise ajal ei hakka igav ega midagi, aga kui film läbi saab, siis ei ole mitte mingit tunnet, et just lõppe mingi film. On tunne, nagu oleks viimased tunnid lihtsalt tühja passitud. Ei oodanud ma sellist muljet nii kiidetud filmist kohe kindlasti.

Veel hiljuti vaadatud Solitary Man, Macgruber, Dazed & Confused ja mõned muud veel olid meeldivad. Mitte midagi muud.

Ja siiski on ainuke, mida ma tõesti väga tahan, mitte head filmid, mitte põnevad ajakirjad ja mitte väärt raamatud (kuigi kõigest sellest ei ütleks kunagi ära). See on minu Marie, keda ma pole näinud, tundub, et terve igaviku. Ja mu Deisi, keda ma pole näinud vist pool aastat ja see on lihtsalt nii kurb, et

KURB

Ja kas sa tead Brita, et ma näen sind ikka veel kuskil tänavatel ja kuulen su häält koolis iga päev? Mul on tunne, et see ei ole normaalne, aga lihtsalt et te teate, ma väga igatsen teid kõiki.

Oma sõbra snusi nägemisest ka ära ei ütleks :D Aga see on muu jutt muu aja jaoks. Mul oli nii palju kirjutada oma päriselust tegelikult täna, jao metigi kulutasin ma 90% sissekandest filmide peale. How predictable

Ei oska kirjutada ilusast, kui inimesed panevad kurvastama. Isegi põhjuseta, isegi kui ma tean, et tegelikult (ja see ei ole mitte mingil määral enesepettus, tõsi on) ei tähenda nad mitte midagi. Ja kui tähendavad, siis noh, seda halvem mulle. Üks hea uudis oli eile, aga hea tuju sellest ei kestnud kaua, sest et on lähedasemaid inimesi, kes suudavad mõjutada rohkem, kes ei tea kui palju nad tähendavad! Miisu V tekitas koduse tunde eile, oli nii nunnu. Gleni film mulle ei meeldinud. Imelik oli. Kas mul on kõrged standardid?

Ma vajan uut muusikat.

"Pole mõtet olla"

Kurb pole kunagi mõtet olla. Eks. Ma tahaks igaühele öelda nüüd midagi sooja. IGAÜHELE!

Kunagi, kui ma olin noor emo (see on üle lugedes maailma kõige naljakam sõnapaar), kirjutasin kirjandeid enesetappudest jne jne jne, tegin ma hästi tihti päevikusse nimekirju inimestest. Et ära surra ja kõik teaksid, kellele ma tänulik olen olnud ja kellest on megapohhui. Praegu ei ole kellestki megapohhui.

Kurat, see oli nii loll asi mida teha. Ei aja isegi naerma. (ainult "noor emo")

Ma tõmban "30 Rocki" ja loodan jõuludel palju naerda, sest et naer on ainuke asi, mis hoiab mind nutmast. (oli päris emo asi, mida ütelda)

Musid. Ma vihkan jõulukinke ja meeldib, kui inimestel on jutte, mida nad armastavad jagada.

Homseni.

Nagu linnutiivad!

Päeva algus oli vaikselt hüsteeriline, siis kui oli nututuju, siis ei lasknud ühtegi pisarat välja tulla, siis kui oli klomp, ei tulnud jällegi ühtegi pisarat, et klomp üle ujutada. Msnis naerdi mu üle, sain veits mängitud ning tekkis väike plaan õhtuks. Kerttu vedas mu kell 9 välja. Sai (natuke rohkem kui veits) tantsitud, muusikat mängitud, uusi sõpru juurde saadud ja vanu taasleitud, samuti äärepealt püksi tehtud ja kõhud täis söödud. Ei ole võimalik, mul ei ole lihtsalt üliammu niiiiiiiiiiivõrd naljakas olnud.

Kuidas kõik nii kiiresti juhtub, muutub; eluks vajalikud (vähemalt nüüd tundub, et nendeta ei saa) refleksid aina tekivad ja kõik avaneb uue nurga alt, kuidagi nii, et ei oska enam vaadata nii nagu enne. Mingid tükid tulevad ära ja paari hetke pärast sa enam ei mäletagi, mis tunne oli nendega kunagi olla. Kurb on.

Sest ma enam ei teagi, kas uued on paremad. Ma ei oska küll leinata, aga seekord tundub, et kuskil tuksatab puudus minevikust. Mitte et mul uue elu üle virisemist oleks.